India karjub jälle kõrva

Olen juba aastaid puhanud talviti. Peamiselt novembri esimesest poolest kuu aega detsembrisse. Sel aastal jääb see vist tegemata, aga plaanin jaanuari lõpust puhkama minna. Ja nüüd ongi küsimus: kus puhata? Kuna paketireisid tekitavad minus värinaid - ei teagi, on need hirmu-, vastikus- või mingid muud värinad -, siis hoian juba silmad lahti, et leida odavaid lennupileteid. Aga kuhu?
Pagan ma ei tea. Indias on juba kolm või neli korda matkatud, Tais korduvalt, Malaisias ja Indoneesias ka oldud, seega võiks nüüd mõned muud paigad ette võtta. Aga siin on üks aga. India ja Tai puhul on piisavalt kogemusi ja teadmisi ja need ütlevad, et seal puhkab ilmselt kõige paremini ja odavamalt maailmas. Elamisega pole kunagi muret, ilmaga ka mitte, söök ja jook on ülihead. Ja ma võin alati kindel olla, et laekun neist riikidest absoluutselt rahulolevana. Peale selle meeldib mulle palmi all puhata, külma õlut juua, raamatuid lugeda, ujuda vee all ja vee peal, piipu popsutada ja sõpradega õhtuti mojitot limpsida, mereande ampsata ja kõike muud sellist teha, mida talvel Eestis ei tee.
Nojah, geograafiat võiks ju laiendada ja minna Aasias veel Vietnami ja Kambodzhasse. Aga jälle on aga. Sinna on nii haigelt kallid lennupiletid. Taisse ja Indiasse leiab veel odavaid, kuigi ka nende hinnad on kerkinud. Piletihindadega on minu puhul nii, et ma ei kuluta üle teatud piiri. Tean, et sellise hinnaga leiab pileteid ja seega rohkem ei maksa. Ilmselt muudan seda põhimõtet kunagi, aga praegu veel mitte. Laristada jõuab alati.
Tais on mul hingel Lipeh saar (olen sellest siin blogis kirjutanud, pilte leiab ka). Täiesti erakordne paik. Muust maailmast täiesti eraldatud, kaugel mandrist, suht harva laevaühendusega, üliväike ja sõbralik paik. Kristalne vesi, rumm, tuttavad baaripidajad...
Jah, tuttavad on ka asjaolu, miks mõnda kohta tagasi tõmbab. Neid on ka Indias ja tahaks neid jälle näha. Sama lugu on Jordaania ja Liibanoniga. Sõbrad käivad nagu uni peale: tule nüüd lõpuks külla. Mnjah, Beirutisse on ka praegu suht ok hinnad, aga seal on praegu vihmane, novembrist läheb aga palju jahedamaks. Samas tahaks soojust.
Egiptused jt koduloomad kukuvad ära, sest ma ei taha veel sinna minna. Võib-olla siis, kui olen vana ja väsinud. Eks inimesed käivad seal ju selleks, et see on suhteliselt odav. Samas on see ikkagi väga kallis. Jaanuari lõpus, kui Indias Goas ja Keralas hakkab põhihooaeg läbi saama ning turiste on vähem ja hinnad odavamad, maksab edasi-tagasi lennupilet 7900 krooni. Kuu aega lahedat elamist ja laristades kulub 10 000 krooni, aga saaks hakkama ka palju vähemaga. Egiptuses maksab nädal aega sama palju kui pilet Indiasse ja tagasi. Ma ei tea, kui palju inimesed Egiptuses nädalaga kulutavad, aga usun, et mingi nipiga ei saa nad kuu ajaga 10 000 krooniga hakkama. Nojah, ei peagi. Kui raha on, pole vahet. Aga ma olen nii Aasia fänn ja ei vahetaks seda kunagi kõrbe, betoonist hotellide, kivisillutisega kõnniteede, basseinide jms vastu, kui teisel kaalu poolel on dzhungel, metsikud rannad, palmiokstest cocohutid, metsikud ja ilusad naised (mitte kohalikud, nad on ka toredad, aga jäägu nad ikka oma maa meeste silmade jaoks), öised rannapeod, massaazh... Eh! Püramiidi peavad veel ootama.
Kuna Kodresemutt ja tema kodukäija pole Indias ja Tais käinud, siis äkki peaks tõesti seekord veel sinnakanti minema. Koos. Ühte, äärmisel juhul kahte inimest on veel kampa vaja. Aga jaanuarini on veel palju aega. Äkki kõik muutub ja lähen hoopis Lätti, üksi. Pagan seda labiilsust, mis segab otsustamist. Damn, aga kuhu ma kassi jätan?

Vesi läheneb, aga mis siis - Rumse oskab ujuda

Tarmo, kui sa seda seal Egiptuses lugema satud, siis tea, et meie maja pole veel vee all, aga torm pole ka haripunktis. Pistsin korraks nina välja ja vaatasin Väikese Viigi veetaset. Üsna kõrge on, aga ilmselt ikka üle ääre ei aja. Ehk kümme senti on veel ääreni, aga kuna lainetas ka, siis täpselt ei oska öelda. Aga mis sul sellest, eks? Kui nädala pärast tagasi jõuad, siis oleme kõige hullema stsenaariumi korral esimese korruse juba ära kuivatanud ja praeme köögis pannkooke.
Rumse läks üleujutuseks valmistuma ja trenni tegema - see tähendab, et ta läks Laine basseini ujuma. Ju nägi, et vesi on tõusmas :).
Kuna istun haigena kodus, siis seisneb mu peamine tegevus mõtlemises. No ei jõua ära mõelda, kolmas päev juba. Ja tundub, et homme tuleb ka kodus olla - hirmus mõelda kohe, kui palju mõelda, mida mõtlema peab. Aga tegelikult mõtlesin välja järgmise raamatu läbiva joone, mille kontide külge liha kasvatada. Kuna sisuliselt oleks see jõulude ajal ilmuva raamatu järg, siis viskasin praeguse pooleli oleva asja kõrvale. Las settib. Ei juhtu temaga midagi. Võtan uue ette ja pärast vaatab edasi.

Kuidas me kiriku armulaua veinid ära jõime

Saatsin üleeile neljale-viiele koolijuhile kirja laiali küsimustega, kas neile meeldiks, kui neil oleks trahvimisõigus, et ülekäte läinud õpilasi korrale kutsuda. Nagu ikka on eri arvamusi, nii ka nüüd. Mõni ei pidanud seda vajalikuks ja arvas, et saab ilma ka hakkama. Eks see oleneb koolist ja direktorist. Kuigi ega trahvimisõiguse olemasolu ei tähenda, et nad peavad trahvima. See on ikkagi vabatahtlik karistusviis, mille üle otsustaks iga direktor ise.
Kuna ma koolieluga nii hästi kursis pole, siis ei tea, kui tihti selliseid olukordi ette tuleb. Enda kooliajal oleksin vist küll (või mu vanemad) vaeseks jäänud, kui oleks trahvitud. Kuigi tegime ka huvitavamaid kaabaklusi, olid suur osa siiski hambutud. Aeg oli ka teine. Eks neid käskkirju ikka laekus. Näiteks selle eest, et käisime jõulude ajal kirikus. Ma ei tea, mis meid sinna tõmbas, ju see, et see oli keelatud. Või siis see, et kirikuõpetaja oli noor säga, kellele meeldis rockmuusika, nagu meilegi. Ta vist seal kaua vastu ei pidanud, aga see lühike aeg oli ka lahe. Näiteks mängisime Olavi Iisraeliga (kunagine vanglate ameti ja Murru vangla direktor, vahepeal oli Savisaare jünger ka, aga siis läks Isaga tülli) kirikuorelil Iron Maideni lugusid. Eh, olid ajad.
Veel on meeles, et otsisime Karksi kirikust vana veinikeldrit. Rahvas ikka rääkis, et ju kuskil on kelder, mida pole veel leitud. Kirik oli vist 13. või 14. sajandist või äkki eksin ja ajan Karksi linnuse ehitusajaga segi. Võimalik, et kirik oli ikka 17. sajandist. Vist on loogilisem. Aga nii või teisiti - teadmine, et kuskil on sajandeid vana ruum peidus, ärgitas meie meeli piisavalt, et ringi nuuskida. Ei leidnud me loomulikult midagi. See-eest leidsime kirikuõpetaja toast armuveini pudelid :). Õnneks või kahjuks keegi tollal pühapäeviti kirikus ei käinud ja armulaud toimus üliharva. Sellised Juudased siis.(Judas Priesti kuulasime muideks ka tollal üsna palju.)
Ju ma nüüd sellepärast juba teist päeva teki all leban ja haigusega võitlen. Karistuseks:).
Võtsin kuulda Tulilille, käisin poes ja apteegis. Tegin karriga kanget kanasuppi. Seda Tulilill ei soovitanud, aga ta soovitas päevakübarat. Ju aitavad nii supp kui ka punane päevakübar needusest üle saada. Kõlab ju punane päevakübar nagu müstiline küüntest kübar. Äkki teeb mu haigusele nähtamatuks.
Seda enam teeb kadedaks Tarmo jutt, et ta on teel Egiptuse soojusse kurgedele külla. Nendele, kes siit Eestimaalt esimeste külmade saabudes reeturlikult jalga lasevad. Tarmo, ma kardan, et nad pole veel kohal. Luiged olid veel igatahes paari päeva eest Matsalus ja meie värava taga Väikesel Viigil on ka luigepaar kohmitsemas. Aga võib-olla kured on juba lahkunud, ei tea kindlalt. Igatahes on Egiptuses praegu kindlasti parem kui meil, kurgedega või kurgedeta. Vähemalt ajutiselt on mõnus soojuses vedeleda.
Panen nüüd ahju küdema.

Alatu võte, aga see-eest hea reklaam

Kasutan ära Tiina Laanemit ja KesKusi ning reklaamin nende kaudu oma raamatut. Vahest võib ju. Aga lisan siis Tiina arvamuse ka kahe teise reisiraamatu kohta, et lugejad need ka poest üles leiaksid. Seda enam, et tegemist on väärt lugemisega.
KesKus:
/---/
Reisiraamatutest väärib kindlasti esiletõstmist ka Ivar Soopani “Tappev uudishimu”, mis mõjus hea üllatusena. Esialgu arvasin, et olen nüüdseks Iraagi sõja teemast parasjagu küllastunud ega soovi seda veel ühe raamatu kujul endasse neelata. Aga ma eksisin. Asudes seda teatava eelarvamusega sirvima, leidsin end juba mõne aja pärast suure huviga lugemas, kuni lõpuks ei pannudki enne käest, kui viimane lehekülg lõpetatud. Igal juhul hästi kirjutatud, inimlik ja kohati ka humoorikas raamat.
/---/
Palju parem lugu on viimastel aegadel eestlaste sulest ilmunud reisiraamatutega, sest neid võib julgelt soovitada. Kõigi kohta ei oska pead anda, kuid loetutest oli vaieldamatult parim Krister Kivi ümbermaailmareisist sündinud teost “Eesti maja”. Reisisõltlasest Kivi ei halasta seal endale ega teistele, kirjeldades inimesi ja olukordi terava ning peene irooniaga, kuid see pole mingi õel hammustamine, vaid tavatu nurga alt kirjeldatud maailmanägemine. Kohati olid tema võrdlused nii värvikad, et kandsin neid kõva häälega ette, kuna lugesin raamatut pikemal autosõidul ega suutnud end taltsutada. Selles suurepäraselt kirjutatud raamatus justkui ei juhtugi midagi, sest paljudes eesti majades haigutab suvine tühjus ja mahajäetus, kuid samal ajal suudab autor pidevalt pinget üleval hoida, jutustades oma äpardustest, lennujaama-traagikatest ja marutaudi-paanikast.
Värvikate kirjelduste ja mahlase teksti poolest ei jää Kivi raamatule palju alla ka Lii Undi “Parim näitleja linnas.Varanasi päevaraamat”, mis on raamatupoodide edetabeleid vaadates saavutanud ilmselt kohustusliku kirjanduse staatuse kõigi nende hulgas, kes kavatsevad Indiasse rännata, tulevad just sealt või alles unistavad sinna minekust. Mõlema raamatu tugev pluss on seegi, et autorid kirjeldavad ausa otsekohesusega ka endaga seonduvat, mitte ei võta täditsevat või onutsevat hoiakut.

Eesti sõdurit häbistanud naine jäi vahele

Ainult head uudised. Üleeile helistas mulle Araabia Ühendemiraatidest tuttav ajakirjanik. Käisin Sharjah osariigis kunagi lugu kirjutamas. Teema oli Eesti kaitseväelase Andrei Koroli vangikukkumine. Kui keegi ehk mäletab, siis teda süüdistati purjus peaga Sharjah osariigi lennujaamas sealse töötaja, naise, ahistamises. Andrei istus päris pikalt seal vanglas. Teda ähvardas kõva karistus. Oli mitu varinti, Peamine oli ihunuhtlus ja pikk kinni istumine. Eesti riigile läks see kõvasti maksma. Tuli advokaadile maksta, vaheisik saadeti kohale ja eriti suurt kahju tegi see juhtum Eesti mainele. Kirjutasingi siis Sharjahst, et see pagana lennujaaa töötaja süüdistas Korolit alusetult. Mu tuttav ajakirjanik helistas talle ja puges talle hinge. Päris oskuslikult tegi seda. Rääkis umbes nii, et kuule, ma olen ka naine ja saan sust aru, räägi ära, kuidas asjad tegelikult olid. Ja siis see naine puistaski südant, et jah, tal on suur pere selliste asjade eest saab nõuda suurt raha. Ja nõudiski kohtus miljon eurot. Tema advokaat ka ju teadis, et Koroli taga on terve riik. Sealt kukub suur papp. Lõpuks see nõutud summa vähenes ja midagi ka Eesti riik maksis, aga seda ei avalikustatud. Korol vist sai ikka ihunuhtluse ka kätte. Sellest ka ei räägitud, et mitte riiki häbistada. Käisin seal kohtuistungitel ka ja eks see üks suur näitemäng oli. Aga ega seal nalja olnud. Sharjah on hullult radikaalne muslimi osariik. Naise ahistamise eest saab ka surmanuhtluse määrata. Korol oli suures jamas.
Kohtus jäi Korol sisuliselt süüdi. Kuna ta oli seal lennujaamas mälukas ja ta ise ei mäletanud, mis ta tegi, siis ta nii ka kohtus ütles. Ma pean Korolist seepärast väga lugu. Ta oli üdini aus. Ta oleks võinud lihtsalt valetada ja öelda, et pole olnud, tema pole naist puudutanud, aga ta ütles nii nagu asjad olid: olin purjus ja ei mäleta. Ausõna ei tea, mis juhtus. See andis vastaspoolele muidugi võimaluse öelda, et näete, kutt ei mäleta ja lääne ühiskonna paadunud frukt on süüdi ja naisel on õigus. Eks Korolist oli see ka natuke rumal. Mu meelest oleks ta võinud lihtsalt valetada, mis sest, et ei mäletanud. Piinlik lugu niikuinii, aga kaalul oli palju.
Ja räägin seda kõike seepärast, et nüüd võeti see egitlannast lennujaama piiritöötaja vahele. Tehti eraldi operatsioon tema pärast. Ta laskis maale valepassiga inimesi, kes maksid talle altkäemaksu. Tibi on puhas pettur. On ja oli seda ka enne. Mul on selle üle hea meel, et ta vahele jäi. Kuigi Korol oli ise ka asjade sellises käigus süüdi, keeras see naine tema elu üsna peesse. Ta pidi kaitseväest lahkuma, naine ja ema olid kodus murdumise äärel, Eesti vene ajakirjandus mõnitas nii naist kui ka Andreid. Kogu jamas jäi Korol kõige rohkem süüdi, kuigi rühmaülem võimaldas teel Afganistanist koju kaitseväelastel Sharjahs vahemaandumisel juua. Korolile jäi plekk külge, aga tegelt oli kogu rühm patune. Enamik neist jõid seal lennujaamas. Vormis, Eesti rigi sõduritena. Missioon lõpeb, kui sõdurid on kodus. Nemad ei olnud kodus. Sisuliselt olid nad veel missioonil. Ja muidugi ei saa rumalamalt käituda, kui hakata Sharjahs jooma. Kuigi tegu oli lennujaamaga, seal müüakse tax free poodides ka alkoholi (vahetsoonis, mitte Sharjah osariigi territooriumil), on seal alkoholi müük ja tarbimine rangelt keelatud. Saab mitu aastat vanglat, kui vahele jääd. (Eh, eks sai isegi naaberosariigist Dubaist õlut toodud, aga see selleks.)
Panen siia selle naise tabamisest rääkiva artikli ka üles. Autor on Afkar, see tuttav reporter.

Woman Cop Nabbed in Bribe Sting
Afkar Abdullah
24 October
SHARJAH — In a sting operation carried out by Sharjah Police recently, a 38-year-old Egyptian woman police officer posted at Sharjah International Airport was caught red-handed while accepting a bribe for facilitating the departure of a “traveller who possessed someone else’s passport”.
The ‘traveller’ in this case was a decoy sent by the police.
According to a source in Sharjah Police, the woman officer used to facilitate the departure of expatriates who were absconders or had been blacklisted for violating financial commitments and other laws.
In the recent past, she allegedly helped four persons to flee the country after charging them Dh4,000 each. The four persons had travelled on passports belonging to others, after replacing the photos with their own. Two of them were barred from leaving the country because they had huge outstanding debts. The other two had left the country by violating immigration rules.
On receiving a tip-off, the police laid a trap. An undercover agent approached the woman officer and offered Dh5,000 for facilitating his departure on someone else’s passport. She took the bait and arranged for the decoy to board the flight.
The officer was arrested and taken to Al Heera Police Station. After a week in custody, she was released on bail after one of her relatives stood guarantee for her.
On March 19, 2006, Khaleej Times had reported that the same woman officer had demanded one million euros from an Estonian peacekeeper who was en route to his country from Afghanistan. The soldier had got drunk. The woman, taking undue advantage of his condition, alleged he sexually harassed her.
The Estonian soldier pleaded innocent and was later sent back to his country.

Shampoon, kes pääses külma käest

Mees nagu mesi, sest täna lausa toitusin meest. Ja jõin lugematul hulgal teed, kus oli ka haaramatul hulgal mett sees. Ei saa kindlalt öelda, et oleks mõjunud. Mu meelest mõjus hoopis üks kurgurohi, mille apteegist ostsin. Homme peab kahjuks minema Hanilasse karjääri pildistama ja kohalike inimestega suhtlema. Eks siis õhtul tuleb jälle mesi ja mesi ja mesi, sest vaevalt see tatine ilm kuidagi eriliselt hästi mõjuks.
Ma tean, milles asi on. Selles, et meie maja on ainult ülevalt köetud. Ega alt jõuagi seda keegi kütta, paratamatus. Dushiruumiga on peamine probleem, sest igal hommikul astun vee alla, kui põrand on sama külm kui õues asfalt ja õhk ehk kraadi võrra soojem kui väljas. Soojast toast külma kätte vee alla, märjalt läbi külma koridori sooja tuppa tagasi. Õhuvahetus on hea, aga ilmselt mitte kurgule. Ja talv pole veel saabunudki. Äkki peab ikka uue elamise vaatama.
Selline tühine päev oli siis. Ahjaa, päris polnud. Tellisin Tarmo teadmata Ülla Paraselt ja Lauri Tanklerilt lood. Kogemata juhtus nii. Ja nad kirjutasidki. Väga tore. Lehes jälle tarkade inimeste arvamusi juures.

Hanedega taevas ja teenindus ilma kultuurita

Reedel täitsid Haapsalu õhtuse taeva haned. Kaeblesid mis kole. Haned lähevad, teadagi mis taga. Ja täna ongi külmem. Päeval tundus, et vihm on kohe-kohe muutumas lörtsiks. Ilm on nii mokas, et ei viitsi isegi kinno "Detsembrikuumust" vaatama minna. Olen nii palju eri arvamusi kuulnud selle filmi kohta. Äärmuslikke. Aga jätan minemata, sest tervis on ka tatine. Samal ajal algab ETVst "Inimesed sõdurisinelis", mida pole ammu näinud, kuigi see on nagu "Kevade" algus, mis on pähe taotud. Aga mis siis. Ahjusoojas toas on ikka mõnusam olla, kui kõledas kultras köhida ja nuusata.
Leidsin endale lõpuks Haapsalus lemmikkoha, kus saab ka jalgpalli vaadata. Imelikult kombel selliseid kohti siin pole. Africa pubis on küll suur telekas seinal, aga mu teada nad jalkat ei näita. Häälega mitte, võib-olla pilt tuleb. Igatahes käisin sealt reedel läbi ja ootasin tuttavat ning sain halva kogemuse. Telekast tuli Volkonski kontsert ja pärast näitas veel mingeid kontserdilõike mingitest bändidest, kes vist Rabarockil käisid või sinna järgmisel aastal tulevad. Ei saanudki aru, sest häält polnud. Nii palusingi baariteenindajalt, et pangu häält, muusika tuleb telekast ja mis mõtet on näidata hääleta pilti ning kuulata Sky Plusi või ma ei tea mis tilulilu, kus iga loo järel tuleb reklaam, mis kestab kauem kui lugu kestis. Ah sa mait kus nähvati mulle, et neile meeldib see muusika ja telekal häält ei ole ja ei tule. Minus tekkis lausa tahtmine selle preiliga pikemalt vestelda, aga sain endast võitu, sest ta pilk oli tuhm nagu tuhatoosi põhi. Ega see oleks kuhugi viinud. Teeninduskultuur on seal pubis küll nii õhukese kihiga, et kahju neist kohe. See oli Haapsalus elamise jooksul nüüd teine kord, kui seal käisin ja ega rohkem lähe ka. Torssis nägudega teenindajad, kes ülbitsevad, võivad oma pubis üksi istuda. Loodan, et selle koha omanikud on nende alluvatest targemad.
Aga mõnusa koha nimi on Rondo, mis oli varem kuidagi varjusurmas. Nüüd on see koht reedel ja laupäeval õhtuti lahti. Polnud seal vist mitu aastat käinud, praegu on seal igatahes väga hubane ja teenindus on ka tore. Leti taga on omanik ise. Nad olevat lubanud, et näitavad telekast ka Meistrite Liiga mänge. Väga tubli otsus, olen kohal ja jätan neile suurima heameelega oma raha.
Haapsalu on muidugi üldse alla keskmise teeninduskultuuriga koht. Ma ei mõista, mis neid inimesi seest närib. Nende elu tundub olevat selline piin ja viletsus, et kohtudes tahaks neile tasuta Prozaci-paki pihku pista.

Matus kui neegri pulmad

Ahjaa, tuli meelde üks arutelu, mis toimus Oti ja Aidi puudeveo ajal. Tegime tööd ja mööda sõitis matuserong. Mustad lindid autude antennide küljes. Ja siis üks tarkapea ütles, et tegemist pole mitte matuste vaid neegri pulmadega. Must huumor, kas pole.

Meister Margaritaga ja laupäev ilma leheta

Vaatasin just telekast "Meistrit ja Margaritat". Loomulikult võimas. Aga mind köidab selle sarja juures tunnusmuusika. See täiesti imeb mind endasse. See on nagu marss, mis innustab sõdureid. Absoluutne tipp. Aga kas ma mäletan, kes muusika kirjutas? Äkää. Heliloojale tuleks mälestussammas püstitada. Siis jääks nimi meelde.
Eile tõstsin klaasi Urmas Oti mälestuseks. Kahjuks ei tundnud teda. Vahest ajas ta mind närvi, aga üldiselt oskas ta oma tööd ju väga hösti. See on hea ajakirjaniku omadus - olla vihatud ja armastatud. Ta polnud mingi Madis Jürgen, kellega seostub ainult positiivne sõbralikkus. Jürgen on tore, aga tal pole mune. Otil olid munad.
Toetasin täna kohalikku ettevõtlust - tellisin pitsat. Haapsalus on konkurentsitult Eesti parim pitsa. Pizza Grande on vapustav söögikoht. Mul on sellega oma isiklikud mälestused. Elasin siis Haapsalus, kui nad alustasid. Seega on nad üle 10 aasta tegutsenud. Tublid. Käisin seal avamise päeval ja neil oli komme, et kui pitsa natuke kõrbema läks, andsid kõrvale tasuta õlle. Nojah, kokk oli mu tuttav ja see pitsa läks ikka päris tihti kõrbema. Täna oli ka äär natuke kõrbenud, aga ma poleks õlut tahtnudki. Kõrbenud äär ongi hea.
Kurat, keegi oli lehed postkastist pihta pannud. Või siis pole need tulnudki. Tunnen ennast laupäeviti paberleheta nagu... Nagu ilma leheta.

Entsüklopeediaga peldikus ja Piirsaluga Lääne Elus

Meil on Sadama 5-s tore peldik. Mida rohkem talve poole, seda külmem ja ebamugavam seal istuda on, aga inimene on ju leidlik ning oskab oma elu mugavamaks muuta. Nii näiteks on meil sinna tekkinud mitu raamatut. Näiteks teise liigi autojuhilubade õpik, R. Männise raamat "Kiviküla kooli poisid" ja EE 10. köide. Esimest olen vaid põgusalt sirvinud, sest enamjaolt on see ju teada. Teine raamat on jama, halvasti kirjutatud lasteraamat, mis kõigi nende heade raamatute kõrval on lausa mannetu. Entsüklopeedia läheb aga alati asja ette.
Näiteks täna sirvisin v-tähe alt. Kõik, mis algab sõnaga vesi, on äärmiselt huvitav. Nii sain teada, kes on vesihunt. See on Aafrika mageveekogudes elav kuni 1,5 meetri pikkune röövkala, kellel on hirmuäratavad kihvad. Pilt oli ka juures. Võimas. Võib rünnata inimest. Ma ei teadnud sellest tegelasest midagi.
Vesimutist olin muidugi kuulnud, aga seda ei teadnud, et ta on putuktoiduline.
Nii et sööge rohkem ja koguge peldikusse häid raamatuid, siis saab seal kauem istuda ja saate targemaks.
Kirjutasin täna kokku intervjuu. Kuna olen korduvalt kuulnud küsimusi: who the f... is Jaanus Piirsalu, siis otsustasin, et teen temast loo. Mitte et keegi ei teaks, kes Piirsalu on, aga tema mõtteid ja vaateid ei teata, kuigi eks seegi paista teatud piirini tema lugudest ja blogist välja. Peamiselt tegin loo küll küsimus-vastuse stiilis ja rääkisime Venemaa teemadel, aga lisasin inimlikumat osa ka. Jaanus rääkis väga hästi sellest, miks Venemaa ja sealne ajakirjandus on sellised nagu nad on ja miks eestlased pingutavad oma hinnangutega üle ja ei mõista venelasi. Väga värskendav jutt. See pani mindki mõtlema, et ju olen isegi olnud ebaõiglane ja olen osanud asju vaadata ainult enda vaatenurgast.
Kirjutasin õhtul ka kokku autoriveeru, mis laupäevases lehes ilmub. Hämmastav, kui palju olen viimastel nädalatel kuulnud ideid, kuidas Haapsalut ahvatlevamaks muuta. Hiljuti käisid Linnar Priimägi ja teised linnaesindajatega kohtumas. Igavesti huvitav arutelu oli. Aeg-ajalt on ikka vaja, et võõrad tulevad linna ja vaatavad asju eemalolija pilguga. Tea, kas Priimägi muidugi enam oma nõu jagab, sest teeb ta ju seda peamiselt raha eest. Mis on mõistetav - ta on selle nimel elus palju vaeva näinud, et midagi ajukäärude vahel liiguks.
Aitab, "Tuulepealne maa" algas telekast. Püüan selle kõiki osi vaadata. Käisin võtetel ka, tundub tore sari olevat.

Pansoga Lihulas, Türgiga viigis

Käisin Lihulas teatris. Ja-ja, Lihulas. Draamateater mängis "Voldemari". Väga vinge tükk oli. Saal oli rahvast silmini täis. Prouad olid soengud teinud ja härrad keskkooliaegsed ülikonnad välja võtnud ja kampsunid sirgeks triikinud. Lahe.
Nüüd hakkabki vist nii olema, et teatris tuleb käia Lihulas, sest Haapsalu kultra läheb remonti. Huvitav on selle juures aga see, et ma pole mingi teatriskäija. Ei mäletagi, millal Tallinnas viimati teatrit külastasin. No99 "Naftat" vaatasin vist viimati. Ja nüüd äkki olen Lihulas teatris, kuigi Haapsalust on sinna ju oma 50 kilomeetrit. Tallinnas oli igalt poolt umbes kilomeeter teatrimajadeni, aga ikka ei jõudnud.
Ülehomme on meil jälle tegemist. Kinos näeb "Detsembrikuumust", mis tõotab head filmielamust. Rääkisin täna Artur Talviku ja Liisi Koiksoniga ja tegin lehte loo. Liisi mu meelest sobib tollesse ajastusse suurepäraselt. Tal on kuidagi 1920ndate aastate olemine. Sulnis välimus ja olemus. Loodan, et ta mängib hästi ja teda näeb filmides veel.
Hea uudis on aga see, et Eesti-Türgi mäng on hetkel viigis. Loodan, et varsti mitte Väikses Viigis, mille vee kõrval meie elamine asub.

Kuidas ma Rakvere lihatööstust nuuman

Kuna olen voodirezhiimil, siis ei viitsi muud teha kui kirjutada...
Läbisin siiski enneolematu ennastületava perioodi oma mõttetus päevas ning käisin paarisaja meetri kaugusel asuvas nurgapoes. Selline vahva pood, kust üldiselt midagi osta pole, aga kuna järgmine on üsna kaugel, siis tuleb leppida. Tänu sellele, et sealt midagi head ja värsket osta pole, haarasin sealt varem tihti kaasa paki frikadelle ja ka külmutatud juurvilju. Kerge vaevaga sai hea supi. Aga juba mitu nädalat pole frikadelle enam müügil. Kuna poemüüjatega olen tuttavaks saanud, siis panin mõne päeva eest käed puusa ja küsisin: kus mu lihapallid on? Tädi vastas, et keegi neid ei osta ja nad enam ei telli. Kuidas ei osta?! Ostan ju. No vaat ja lubasidki minu pärast hakata uuesti tellima. Kas kuskil suures poes oleks saanud sellise teeninduse osaliseks? Think again.
Aga seoses tänase poeskäiguga sain taas toreda üllatuse osaliseks. Olen Haapsalus üsna hädas hea piibutubaka leidmisega. Siin poes on letil alati ainult kirsimaitseline ja -lõhnaline tubakas, mis on äärmiselt mõttetu puru. Tunnen end kirsitubakase piibuga nagu pulgakommiga. Ja siis, kui olin juba valms seda ostma (sest järgmine normaalse tubaka müügikoht asub umbes kahe-kolme kiltsi kaugusel Lukoili tanklas), vaatas tore müüja mind sellise kaasatundva pilguga ja tõmbas leti alt välja teist sorti tubakapaki. Palju parema. Näuh, ja päev oli jälle parem. Jälle väikse poe võlu. Samas ma ei saanud aru, miks hoitakse head tubakat leti all. Aga ju see kuulub väikse kaupluse tööstiili juurde.

Bändiruumid ruulivad ja puud põlevad põrgus

Reede ja laupäev jätsid kustumatu mulje. Reedel sain üle mitme aasta tunda seda tunnet, mis kaasneb bändide prooviruumides viibides. Nimelt sattusin Arno Suislepa, Ott Valliku ja Mäksi prooviruumi. See asub pisikeses puust majas. Haapsalu on ju pisikeste puust majade linn, kui vene ajal ehitatud kivimonstrumid pildi pealt kustutada. Nojah, piiskopilinnus pole ka puust, sest muidu ta seal enam ei seisaks.
Igatahes oli prooviruum äge. Kasimata, räämas, segamini asjadega, juhtmete, võimenduse, trummide, rikkis WCga ja seinal olevate munarestidega. Kokkuvõtlikult - ideaalne prooviruum, kus on alati äge olla. Selline nostalgialaks oli, et pisar tuli silma.
Selle koha teeb ideaalseks ka see, et maja asub klubi Kaheksa hoovis. Kui õlu saab otsa, astud kaks sammu välja ja suu enam ei kuiva. Bänditegemisega kaasneb teatavasti suukuivenemise haigus. Siiski üks miinus oli. Nimelt rahvas, keda baarides juhtub olema igasugust. Mõni võib ikka väga ebamõistlik olla. Nii juhtus ka reedel. Istusime Priiduga laua taga, kui meie ette LAUA PEALE istus säga, kes nägi välja just selline, nagu näeb välja katkine mikroskoop, ratasteta auto või elektrijuhtmeta arvuti - kasutu. Sellised mitte ainult ei raiska õhku, nad ka reostavad seda. Hrrr. Ükski normaalne inimene ei tule võhivõõraste juurde ja ei istu nende ette laua peale ega küsi seepeale: mis teete? Kannatasime teda paar minutit ja ignoreerisime, aga ta ajas mingit seosetut juttu ega kavatsenudki lahkuda. Olin valmis juba tülli minema, aga mingi nipiga kaotasime ta laua pealt ilma vägivallata. Sellega tegime karuteene bändipoistele, sest kutt läks prooviruumi. Sealt leidis ta eest Arno Suislepa ja teatas, et tunneb teda väga hästi ja kõik on ilgelt lahe. Nojah, eks Arnot tunnevad tõesti paljud, aga millegipärast ei saa inimesed aru, et seepärast ei tunne veel Arno neid. Ja vaat sealt selle mehepoja väljasaamine kiskus juba inetuks. Tuli kaagutada, end puhevile ajada ja jalatallaga aad kaapida, nagu ikka isased kanad ehk kuked teevad, kui tuleb olla sõjakas. Ja töötas. Kuked on targad linnud. Meie võitsime.
Reedel sain Aidilt kõne ja ta teatas, et neile saabuvad laupäeval puud. Et tulevad kohe kambaga. Nii 15 ruumi. Kartsin juba reedel laupäeva saabumist, aga see päev saabus. Koos puudega muidugi. Õnneks oli puid ainult kaheksa ruumi, aga nende vedamisele ja ladumisele kulus siiski oma viis tundi. Kuna aga seltskond oli tore ja olemine ülemeelik, siis möödus päev lõbusalt. Nüüd saab vähemalt talvel Otile ja Aidile külla minnes kindel olla, et nende juures on soe, kuigi nende kodus on ka kütmata soe ja mõnus.
See töö tegi aga seda, mida töö ikka teeb peamiselt arvuti taga istuvate inimestega - pani põdema. Tagumik, selg, kõhulihased ja sokid ka jalas valutavad. Voodi on täna mu parim sõber. Kuna kõik kohad on nii valusad, siis ei viitsinud isegi telekal kanalit vahetada, mis tähendab, et nägin ära kogu Prillitoosi, mida ma ilmselt muidu poleks teinud. Nimelt puudub mu telekal pult ja voodist ei saa telekat opereerida. Nüüd ma tean, kes Eestis on saanud 80 ja kes 85 aasta vanuseks, sest Prillitoosis on õnnesoovide rubriik. Targemaks see mind ei teinud, aga lollemaks ka mitte. Seega viik.
Täna jookseb kinos film Taarka. Tahaks täitsa näha, aga kuna tagumik on haige, siis ma vist ei suuda poolteist tundi neil kultra vanadel toolidel veeta. Vaat see on paha, sest Taarka vaatamine teeks targemaks.

Tarmo paadikuur versus Grand Hostel

Tahtsin just hoobelda, kuidas ma kolmapäeval Tallinnas käisin ja linnast toreda öömaja leidsin, aga see kõik kahvatus selle kõrval, mida herr Õuemaa blogist lugesin. Nimelt ööbis ta paadikuuris. Tõstan käed ja annan alla - selle vastu ei saa.
Aga Tallinnas juhtus nii, et jäin lageda taeva alla. Tavaliselt viskan end pikali Dannari juures, aga ta oli kuidagi torssis ja ei tahtnud teda segada. Siis plaanisin Ele korterisse pugeda, aga kuna seal alles nädalavahetusel laiasin, otsustasin, et ei hakka teda ka tüütama. Proovisin ka Alari kuuti end nihverdada, aga selgus, et tal on üks voodi, mis polegi väga voodi, pigem selline riidega riiul. Kuigi Alari oli külalislahke ja oleks olnud isegi valmis mind kuhugi paigutama (huvitav, kuhu? vannituppa, kus pole vanni?), siis lõin käega. Ja seisingi Narva maanteel, teadmata, mis must saab. Siiski-siiski. Olin seismiseks valinud hea koha, sest üle tee silmasin silti Grand Hostel. Helistasin hotline'i, sain koha numbri ja oh üllatust. Hostelis maksis tuba 300 krooni, hommikusöök ka sees. Tallinna kesklinnas! Isegi Haapsalust ei leia vist nii odavat kohta. Kartsin muidugi, et kuskil on konks. Tegelikult ei olnud või siis oli, aga hästi väike konks. Selline naelapea suurune ehk.
Tuba oli umbes kahe ja poole voodi suurune, aga hästi puhas ja mugav. Eurokas, aga mis siis. See-eest oli seinal õhuke teler, mis oli voodi laiune. Hämmastav. Vaatasin voodist CNNi, kuni magama jäin. Tulid reisid meelde, kui CNN alati telekast taustaks tuli. CNN sellepärast, et see kanal on vist kõikide riikide ka kõige närusemates hostelites nähtav.
Hommikul leidsin siis konksu. See asus koridori peal ja uksel oli WC ja dushiruumi märk. Ruum oli äärmiselt suur ja puhas. Olen maailmas ringi reisides näinud selliseid peldikuid, mis määrivad sellesamuse ära, aga Grand Hostel härrasteruum oli igati korralik. Kuuenda korruse aknast avanes vaade teistele akendele ja hoovile. Lahe.
Keerasin aga kraani lahti, aga mida polnud, see oli soe vesi. Mõtlesin, et kuradid on jälle sooja ja külma vee märgid segi ajanud, aga kummagilt poolelt soojust ei saabunud. Nojah, jätsin siis pesemata, sest ei olnud mingit tahtmist end karastada.
Hommikusöök oli ka täitsa ok. Nagu ikka Euroopa hotellides - sink, juust, või, leib-sai, mahlad, kohv ja tee. Ja puder, mis oli bro. Üks teenindajatädike kulges ka laudade vahel ning oli sõbralik ja tore. Kõrvallauas istusid saksa turistid ja rääkisid mulle arusaamatus keeles. Füürer oleks neid mõistnud hästi, ma kahjuks mitte.
Seega, kui keegi peab Tallinnas ootamatult ööbima, minge Grand Hostelisse, mis asub Narva mnt ja Kreutzwaldi nurgal. 300 krooni eest on hostelit kõvasti. Õuemaa Tartu paadikuuri vastu see muidugi ei saa, aga mõnikord ongi hingele hea, kui teiste paremust ja enda kaotust tunnistada.

Kass tuli tagasi, müts peas

Nagu eelmises postituses kirjutasin, olin pühapäeval Haapsallu jõudes ilma kahest asjast, millega olin koduselt ära harjunud - mütsist ja kassist. Mütsi omastas Margit ja kass läks kõndima. Täna on uus päev ja elu jälle endistel radadel. Käisin Liivia ateljeest läbi ja ostsin uue mütsi, mille peale laekus koju ka kass. Tea kas need kaks olid kuidagi seotud.
Kassi pärast olin täitsa mures, sest ta oli ju korterikass ja ainult viimased kuud siin õueloomaks saanud. Igatahes polnud ta kunagi üle paari tunni silmapiirilt kadunud olnud. Ja nüüd siis kohe kaks päeva pildilt kadunud. Kartsin juba halvemat.
Päris ilma hädadeta ta tagasi ei laekunud. Tagumiku peal on mingi haav. Püüdsin puhastada, aga ega ta lubanud. Homme vaatab arst üle. Nüüd magab, vats konservi täis.
Täna pidin kokku kirjutama mitu politseiuudist. Päris hunnikute viisi lausa. Õu-mai-gaad! Ju need, kes toimetajatööd teinud, teavad, milline on politseist kohale jõudev eestikeelne tekst. Politseil on mingi oma keel, mis ei kattu üldiste normidega. Ja millegipärast pole mingit vahet, kas kirjutajaks on Ida-Viru, Võru või Tallinna politseinikud. Ikka samasugune lauseehitus ja kantseliit.Aga ega ma ju tea, äkki Paikuse politseikoolis on ainult üks õpetaja, kellel on seal oma väike kantseliitkeelekooli filiaal.
Lisaks veel ühe koleda lause. See on võetud elust enesest, nii et andke andeks. Täna käis toimetuses keegi proua. Päris eakas, aga muidu krapsakas ja hirmus terava keelega. Ma ei saanudki aru, miks ta seda ütles, aga kindlasti oli see tema räägitud teemaga kuidagi seotud. Lause kõlas umbes nii: Kui side on sitt, siis postifirma juht on perse. Võtke või jätke, hoolimata roppustest kõlas see proua suust nagu kuld.

Tallinnast mütsita, aga mis siis

Käisin linnas. Kuna olen maainimene, siis tuleb ju nii öelda. Haapsalut ei saa ometi linnaks nimetada, pigem on Haapsalu kogum väikseid armsaid maju, merelinde, vaikseid tänavaid ja rahulikke inimesi. Tallinn seda kindlasti pole. Tallinn on linn. Rääkisin just Tarmoga, et Tallinnas käies oled nagu laps kommipoes. Tahad kõike korraga ja kohe saada. Et saaks pärast öelda: Noh, sai siis jälle käidud ja tehtud! Pärast hulka aega rahu majas ja taha seda linn mitu nädalat näha.
Kohtusin linnas nii pagana paljude vanade tuttavatega, et pea hakkas ringi käima. Astusin Kuku klubist läbi ja kogu tutvusringkond oli mu meelest sinna korraga kohale sattunud. Sain üle hulga aja vana sõbra Raivoga kokku. Nagu ikka kaks Amburist kraadet, nii sattusime loomulikult vaidlema ja oma arusaamisi õigustama. Teeme seda alati ja intensiivselt, aga jääme loomulikult sõpradeks. See on nagu mingi mäng. Sel korral oli jutuks eetika. Ja muidugi kõike muud ka sai arutatud, mis tähtis tundus. Eetika osas on meil risti vastupidised seisukohad, mis loob ju eriti hea võimaluse vaidlemiseks. Tegime seda siis nii et tolmas. Väga mõnus. Loputasime hea veiniga käredamad sõnad alla ja jätkasime.
Tallinnas on taas mitu sõpra töökohta vahetanud. Või pigem on nad tööandja valdustes asukohta muutnud. Näiteks Rain Kooli on Kalev Meedias uuel kohal. Tore. Arutasime meedias toimuvat ja siis tuli jutuks ka tema meediakommentaar Vikerraadios. Mulle väga meeldivad need. Rainil on hea raadiohääl, selged mõttearendused ja aus ütlemine, Kuulsin, et ERRi inimesed olid selle aususe peale natuke solvunud. Mu meelest asjata. Oma kanalis enda kritiseerimine on väga hea toon ja lisab kanalile usaldusväärsust. Ja peale selle sunnib see ennast parandama ja arendama. Minu silmis sai rahvusringhääling mitu plusspunkti ja seda tänu Rainile.
Tallinnas juhtus veel see, et jäin oma mütsist ilma. Müts leidis endale uue pea. Ostsin selle lätu moekunstnik Liivia Leshkini (ei leia seda sh-tähte üles, sorrt Liivia ) käest. Ta avas just Haapsalus uues kohas oma pood-ateljee. Kirjutan teisipäevases lehes sellest. Haapsalus on poodide teke ja kadumine alati uudiseks, kuigi mingi tähtis sündmus see muidugi pole. Nii et pean uuesti Liivia juurest läbi astuma ja uue mütsi ostma. Eelmise omastas siis Margit, kes leidis, et see on lahe müts ja vajab kohta tema peas. Nojah, mis teha, naiste sõna tuleb ju kuulata. Vist. Kandku terviseks.
Seoses Tallinnas käimisega selgus, et mu kass vist arvab, et ta on toidult maha võetud. Ta lihtsalt puudub pildilt. Kurinahk käib vist kuskil naabrite juures pralletamas. Jookseb aeg-ajalt üle tee aeda. Ju ta seal siis jälle on. Aga küll nälg ta koju ajab. Ta on Haapsalu eluga ära harjunud ja laiendab oma valduste piire. Loodan, et mitte liiga palju.
Sain raamatuteksti keeletoimetajalt kätte, mis tähendab, et üks samm on jälle tehtud ja varsti pannakse trükimasin käima. Kui Ott veel pildid ka valmis saab, siis on vist sellega ühelpool. Rääkisin Tallinnas kirjastuse ässa Margusega. Arvas, et võiks raamatu põhjal filmi ka teha. Vaat see oleks lahe. Kuna raamatu tegevuspaik on reaalselt olemas ja igavesti kaunis ja fantaasiarikas koht, siis seda lihtsam oleks filmi vändata. Millegipärast lõi mul kohe silme ette Peeter Simm. Ma ei tea miks. Kuidagi on tunne, et tema on just selline filmimees, kes võiks asja suunata. Ja siis astus veel aari päeva eest juurde Aivo Paljasmaa, kes pakkus, et võiks teha teatrilavastuse. Aivo on hea lavastaja ja krutskeid täis tegelane. Raamatu sündmustik on just selline, mis tema olemisega sobib. Ja kuna raamatu tegevus toimub osaliselt vanas kindluses, siis oleks ju Haapsalu linnus ideaalne paik. Kohe vägagi sobiv. Vaat sellised lood siis.