Kuidas ma Rakvere lihatööstust nuuman

Kuna olen voodirezhiimil, siis ei viitsi muud teha kui kirjutada...
Läbisin siiski enneolematu ennastületava perioodi oma mõttetus päevas ning käisin paarisaja meetri kaugusel asuvas nurgapoes. Selline vahva pood, kust üldiselt midagi osta pole, aga kuna järgmine on üsna kaugel, siis tuleb leppida. Tänu sellele, et sealt midagi head ja värsket osta pole, haarasin sealt varem tihti kaasa paki frikadelle ja ka külmutatud juurvilju. Kerge vaevaga sai hea supi. Aga juba mitu nädalat pole frikadelle enam müügil. Kuna poemüüjatega olen tuttavaks saanud, siis panin mõne päeva eest käed puusa ja küsisin: kus mu lihapallid on? Tädi vastas, et keegi neid ei osta ja nad enam ei telli. Kuidas ei osta?! Ostan ju. No vaat ja lubasidki minu pärast hakata uuesti tellima. Kas kuskil suures poes oleks saanud sellise teeninduse osaliseks? Think again.
Aga seoses tänase poeskäiguga sain taas toreda üllatuse osaliseks. Olen Haapsalus üsna hädas hea piibutubaka leidmisega. Siin poes on letil alati ainult kirsimaitseline ja -lõhnaline tubakas, mis on äärmiselt mõttetu puru. Tunnen end kirsitubakase piibuga nagu pulgakommiga. Ja siis, kui olin juba valms seda ostma (sest järgmine normaalse tubaka müügikoht asub umbes kahe-kolme kiltsi kaugusel Lukoili tanklas), vaatas tore müüja mind sellise kaasatundva pilguga ja tõmbas leti alt välja teist sorti tubakapaki. Palju parema. Näuh, ja päev oli jälle parem. Jälle väikse poe võlu. Samas ma ei saanud aru, miks hoitakse head tubakat leti all. Aga ju see kuulub väikse kaupluse tööstiili juurde.