Tallinnast mütsita, aga mis siis

Käisin linnas. Kuna olen maainimene, siis tuleb ju nii öelda. Haapsalut ei saa ometi linnaks nimetada, pigem on Haapsalu kogum väikseid armsaid maju, merelinde, vaikseid tänavaid ja rahulikke inimesi. Tallinn seda kindlasti pole. Tallinn on linn. Rääkisin just Tarmoga, et Tallinnas käies oled nagu laps kommipoes. Tahad kõike korraga ja kohe saada. Et saaks pärast öelda: Noh, sai siis jälle käidud ja tehtud! Pärast hulka aega rahu majas ja taha seda linn mitu nädalat näha.
Kohtusin linnas nii pagana paljude vanade tuttavatega, et pea hakkas ringi käima. Astusin Kuku klubist läbi ja kogu tutvusringkond oli mu meelest sinna korraga kohale sattunud. Sain üle hulga aja vana sõbra Raivoga kokku. Nagu ikka kaks Amburist kraadet, nii sattusime loomulikult vaidlema ja oma arusaamisi õigustama. Teeme seda alati ja intensiivselt, aga jääme loomulikult sõpradeks. See on nagu mingi mäng. Sel korral oli jutuks eetika. Ja muidugi kõike muud ka sai arutatud, mis tähtis tundus. Eetika osas on meil risti vastupidised seisukohad, mis loob ju eriti hea võimaluse vaidlemiseks. Tegime seda siis nii et tolmas. Väga mõnus. Loputasime hea veiniga käredamad sõnad alla ja jätkasime.
Tallinnas on taas mitu sõpra töökohta vahetanud. Või pigem on nad tööandja valdustes asukohta muutnud. Näiteks Rain Kooli on Kalev Meedias uuel kohal. Tore. Arutasime meedias toimuvat ja siis tuli jutuks ka tema meediakommentaar Vikerraadios. Mulle väga meeldivad need. Rainil on hea raadiohääl, selged mõttearendused ja aus ütlemine, Kuulsin, et ERRi inimesed olid selle aususe peale natuke solvunud. Mu meelest asjata. Oma kanalis enda kritiseerimine on väga hea toon ja lisab kanalile usaldusväärsust. Ja peale selle sunnib see ennast parandama ja arendama. Minu silmis sai rahvusringhääling mitu plusspunkti ja seda tänu Rainile.
Tallinnas juhtus veel see, et jäin oma mütsist ilma. Müts leidis endale uue pea. Ostsin selle lätu moekunstnik Liivia Leshkini (ei leia seda sh-tähte üles, sorrt Liivia ) käest. Ta avas just Haapsalus uues kohas oma pood-ateljee. Kirjutan teisipäevases lehes sellest. Haapsalus on poodide teke ja kadumine alati uudiseks, kuigi mingi tähtis sündmus see muidugi pole. Nii et pean uuesti Liivia juurest läbi astuma ja uue mütsi ostma. Eelmise omastas siis Margit, kes leidis, et see on lahe müts ja vajab kohta tema peas. Nojah, mis teha, naiste sõna tuleb ju kuulata. Vist. Kandku terviseks.
Seoses Tallinnas käimisega selgus, et mu kass vist arvab, et ta on toidult maha võetud. Ta lihtsalt puudub pildilt. Kurinahk käib vist kuskil naabrite juures pralletamas. Jookseb aeg-ajalt üle tee aeda. Ju ta seal siis jälle on. Aga küll nälg ta koju ajab. Ta on Haapsalu eluga ära harjunud ja laiendab oma valduste piire. Loodan, et mitte liiga palju.
Sain raamatuteksti keeletoimetajalt kätte, mis tähendab, et üks samm on jälle tehtud ja varsti pannakse trükimasin käima. Kui Ott veel pildid ka valmis saab, siis on vist sellega ühelpool. Rääkisin Tallinnas kirjastuse ässa Margusega. Arvas, et võiks raamatu põhjal filmi ka teha. Vaat see oleks lahe. Kuna raamatu tegevuspaik on reaalselt olemas ja igavesti kaunis ja fantaasiarikas koht, siis seda lihtsam oleks filmi vändata. Millegipärast lõi mul kohe silme ette Peeter Simm. Ma ei tea miks. Kuidagi on tunne, et tema on just selline filmimees, kes võiks asja suunata. Ja siis astus veel aari päeva eest juurde Aivo Paljasmaa, kes pakkus, et võiks teha teatrilavastuse. Aivo on hea lavastaja ja krutskeid täis tegelane. Raamatu sündmustik on just selline, mis tema olemisega sobib. Ja kuna raamatu tegevus toimub osaliselt vanas kindluses, siis oleks ju Haapsalu linnus ideaalne paik. Kohe vägagi sobiv. Vaat sellised lood siis.