Õuduste linn Haapsalu

Sain just meeldiva kõne. Tarmo teatas, et leidis auto, millega tema juurest 12 kasti raamatuid tasuta raamatute laadale ära viia. Ärkasin siin veel ja tahtsin Maru-Liisu autoga varsti minna, aga nüüd polegi vaja ilusat hommikut tassimisele raisata. Tohutu kergendus, kuigi just ilus pole, et teised minu korraldatud jama klaarivad.
Eile käisin raamatulaadalt läbi. Ega neid raamatuid seal just palju olnud. Täna saavad siis täiendust. Arvan, et Tarmo juurest lisandub sama palju teoseid, kui seal eile üldse kokku oli. Täna külastab laata kindlasti rohkem inimesi, eile huvilisi oli, aga kardan, et nurgatagust laadaplatsi ei leitud veel üles või läks inimeste aur peatänaval kondamisele.
Jõlkusin eile Valge Daami päevadel terve päeva kella poole kolmest keskööni. Käisime Maru-Liisuga etendust ka vaatamas. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mulle jättis eelmisel aastal see parema mulje. Äkki oli asi ka selles, et tuttavat asja teist korda vaadates ei tundu enam nii huvitav. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka sissejuhatus nii pikk. Küll venis, rahvas niheles ja ootas, millal asjaks läheb. Mikritega oli ka probleeme. Mõnel korral krõpsusid ja tekst läks kaduma, aga eks see ole vabaõhuetenduse omapära, et kõike võib juhtuda. Aplaus oli pärast küll julgustavalt tugev, nii et hullu polnud.
Üks asi jäi küll kripeldama. Taevas oli täiskuu ja tahtsime valget daami vaadata, aga selgus, et daami ilmumine jäi etenduse toimumise aja sisse. Ja kui tahaks homme või pühapäeval minna vaatama, siis ka ei saa, sest siis on jälle etendus ja kogu ala on kinni. Isegi kui uuesti pileti ostaks, ei pääseks sellesse kohta, kust daami näeb, sest see on etenduse "tagala" ja segaks näitlejaid.
Ei oskagi öelda, kuidas oleks seda saanud teistmoodi korraldada. Võib-olla oleks pidanud etendust hiljem alustama (varem ei saaks, sest siis on liiga valge ja valgustus ei pääseks mõjule). Paljud inimesed tulevad ju Haapsallu päris valget daami vaatama, mitte ainult etenduse pärast. Saime vallil kokku Andres Raidi, Urmas-Olen-Juba-Linnapea-Suklese ja Piret Allik-Sassiga. Nad täheldasid ka sama probleemi.
Muu melu oli muidu ok. Rahvast liiga palju polnud, parasjagu. Täna on kindlasti palju rohkem, sest mujalt Eestist tullakse ikka puhkepäeval.
Eile kohtusin Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanemi ja Raivo Murdega. Esimesed kaks esinesid raamatulaadal. Peale meie Tarmoga oli veel neli-viis inimest kuulamas. Jälle pidin vastama küsimustele Haapsalu elu kohta. Et kuidas siin elada on ja kas oled rahul? Külalised alati ise ohkavad: oh, kui mõnus teil siin! Ja siis küsivad, kas mul on mõnus. Ahoi, ristirahvas, ilgelt jama on: kole puulinn, mida ümbritseb märg vesi, linnud on nagu lendavad dinosaurused, kes söövad väikseid lapsi ja teedel magama jäänud joodikuid, kümnete tööstusettevõtete korstnate mürgine suits langeb õhtuti tänavatele, tuhanded autod kihutavad teedel ja sõidavad jalakäijate ülekäigurajal üle eakatest jalutajatest, põgenevad sündmuskohalt ja lähevad piiskopilinnuse sisehoovi õlut jooma... Ja nii kogu aeg.
Tänaseks suuri plaane pole. Õhtul peaks minema Drivenit kuulama. Eks neid ole kuulatud ka, aga akustiliselt mitte, nagu tänane kontsert.
Kui siin igav hakkab, siis sõidame võib-olla Lihulasse keskaja päevadele. Või ei sõida.