Julgestuspolitsei - julgetele ja ülbetele

Ülehomme algab siis Tallinnas etendus "Hullumaja". Elizabethi visiidi ajal pole vist mõtet koduaiast kaugemale rännata. Aga väga lahe oli meie vapra julgestuspolitsei käitumine. Kui palusime aegsasti täpseid liikluskorralduse muudatusi, mitte selliseid, kus on kirjas vaid kuninganna marsruut lennujaamast kesklinna, vaid ka kõigi marsruudi ääres olevate suletavate tänavate nimesid, sulgemise aegu jne, siis käitusid härrased pressiesindaja ja julgestuspolitsei juht nagu ülbed mõisnikud. Ometi oli see otseselt ka nende endi huvides, et rahvas aegsasti teada saaks, kuhu pääseb ja kuhu mitte, millal hoiduda kesklinnast ja millal kas või poodi minna, ilma et peaks ootamatusi ette tulema. Aga ei, vaja oli ülbitseda. Teeme sel teemal leheküljese graafiku, kus kõik täpselt kirjas. See vajab kõik ettevalmistust. Kaks päeva enne visiidi algust ei olnud julgestuspolitsei aga suuteline neid andma. Vastus oli "viisakas" ja "küps": kui te ei suuda selle ajaga graafikut valmis teha, siis olete saamatud ja ostke seda teenust sisse. Seda öeldakse Päevalehele, kus on kõigist Eesti lehtedest vaieldamatult parim graafik tööl ning tema töötulemused võiks ka paljudele maailma ajalehtede eeskujuks olla. Ja see pole sugugi mitte liialdus, Päevalehte on sel teemal välismaal kiidetud küllalt. Ja siis selline laks näkku mundrimeestelt, kes ilmselt ei peale viisaka käitumise ei tea tuhkagi ka lehetegemisest. Aga ega seda saagi neilt nõuda, nõuda saab aga korralikku tööd, milleks ei saa nimetada rahva teavitamisega viivitamist, sellest tingituna tõenäolisi segadusi linnas jne. Näis, kui linnas tekib suuri jamasid, siis uskuge, härrased julgestajad, see jääb silma. Ja eriti hästi jääb see näha mustalt valgele paberilehele kirjutades. Peagi tuleb Bushi visiit, selleks ajaks võiks julgestuspolitsei oma tääst järeldusi teha.

Operation Desert Storm or Irina Embrich

Pagan, see toimetaja töö on vahel tüütu. Eesti vehkleja Irina Embrich jõudis MM-il finaali ja nüüd peab ootama selle lõppu, et esiküljele tulemus kirja saaks. Olin juba koduteel ja siis tühja koha pealt... Kuulsin ta nime üldse vist kolmandat korda elus, aga ju see on mu enda harimatuse probleem. Viimasel ajal on üldse eesti sportlased käest ära läinud. Ainult MM-kullad. Ehh, Irina...
Aga deadline'idega on tegelikult veider olukord. Aastate eest, kui Päevaleht veel suures formaadis oli, sai tööl istutud vähemalt südaööni. Suuremate uudiste korral ka kella üheni. Mõnes mõttes hea, kohati mitte. Nüüd saab ikka üsna varakult pillid kotti panna. Eks seetõttu jääb ka mõni uudis välja, eriti spordis.
Mäletan, kui ükskord Tammeriga jõudsime just puhvetisse, helistati pärast kella 22 ja öeldi, et pool Tallinnat on pime. Damn! Võtsime kesklinnast takso ja tulistasime vuntsiga toimetusse tagasi. Ei mäletagi, kaua lõpuks läks, aga uudis sai korralikult lehte. Üks asi on hilisõhtuste "suurte" uudiste laekumisega alati: pagana hea tunne pärast, kui töö on tehtud ja tulemus on ka OK. Üks selliseid juhtumeid oli siis, kui USA Iraaki ründas (mitte viimasel korral, no mis aasta see oli, ei laksa praegu enam ära). Vähesed tööle jäänud inimesed olid kõik näoli arvutites ja otsisid uut infot. Kell oli vist pärast südaööd. Ei mäleta enam täpselt. Muuli möllas toimetuses ringi nagu noor Timur. Kes otsis infot, kes tõlkis, kes jälgis lihtsalt Soome teleteksti. Sellised "laksud" panevad vere keema ja annavad kõva kogemuse järgmisteks kordadeks. Aeg on näidanud, et neid kogemusi läheb aeg-ajalt vaja, kuigi järjest harvemini.
Noh, Irina, torka...