Reisihuvilisele: panen üles kunagi ilmunud reisilehe

Netis EPLi kodulehelt seda millegipärast lugeda ei saa. Äkki on kellelegi abiks, seda enam, et algab Aasia-reiside hooaeg ning just sellest piirkonnast on palju juttu.


Goa, Palolem.

EPL 17.03.2007:

Mitte kunagi varem pole eestlased nii palju reisinud kui praegu. Kui vaadata reisibüroode pakkumiste nimekirja, mida ajalehed nädaliti avaldavad, siis kulub reisidele kopsakas summa.
Kaks nädalat Mehhikos – 40 830 krooni, poolteist nädalat Hiinas – 54 900 krooni, 14 päeva Malaisias – 26 460 krooni… Nimetasin meelega kolme näidet, mis pole teada-tuntud bussireisid Euroopasse. Ikka kaugemad ja vähem avastatud paigad on need, mis on viimastel aastatel otse Eestist reise korraldavate firmade pakkumistesse lisandunud. Ja see on hea. Kuid saab ka odavamalt, kui ise julgelt oma sihtpunkt välja valida ning lennukisse astuda.
Pakun välja mõned sihtpunktid Aasias, kuidas sinna võimalikult odavalt kohale jõuda, millega asukohamaal arvestada ning kuidas sealses regioonis rännata. Nendeks maadeks on Lääne-Malaisia ja Langkawi saar, Tai lõunaosa ja kristalse veega imepisike Lipe saar, vulkaanidest küllastunud Indoneesia Jaava saar, rannavõlude paradiis India Goa osariik ning India põhjapoolseim tipp, Himaalaja küljealune Jammu&Kashmir.
Enamikku neist paigust võib leida ka reisibüroode valikust, kuid selles reisilehes ilmuvad lood pole sündinud turismifirmade abiga. See leht võib küll reisikorraldajaid aidata või nende sihtpunkte reklaamida, kuid kõige parem oleks siis, kui jagatud nõu ärataks lugejas isu reisimise vastu ning aitaks konkreetsete nõuannetega reisi ette valmistada. Seepärast ei maksa järgnevatest lugudest otsida tüüpilisi reisikirjeldusi, kuigi ka neid leidub. Reisielamustest kirjutavad ajalehed niigi.
Turismifirmad tutvustavad oma reise ja seal ettevõetavat klientidele ise. Kuna backpacker’eid ehk seljakotirändajaid tekib üha enam, siis loodan väga, et mõni lause siinses lehes on abiks just neile. Eriti algaja reisija jaoks, kes ostab võib-olla esimest korda korraliku rännukoti, ei tea, milliseid ravimeid sihtpunkti kaasa võtta või oskab veel imestada, miks muslimid riietega ujuvad.
Seljakotirändajaid aitav teave kulub ära ka tsharterreisijale, sest ega nemadki kogu puhkuseaja hotellis või selle hoovis oleva basseini ääres lesi.
Paljudele kogenud rännumeestest lugejatele võivad tunduda järgnevad nõuanded liigsena. Seepärast - kergemat karistust, kui kõike seda juba teate ning mu juttu tühjaks lõualõksutamiseks peate. Olen paari viimase aasta jooksul reisinud seljakotiga tööasjus või niisama kuraditosinasse Aasia ja Lähis-Ida riiki, neist paljudesse korduvalt ning seepärast võib mõni kogemus siiski ka edastamisväärne olla.


Muhe käsitööline Jammu&Kashmiris Srinagaris.

Millal reisida?
Aasiasse reisides võiks endale esimese asjana selgeks teha, millal reisida. Põhjus on lihtne: valel ajal kohale sattudes võib teid tabada otsatu vihm, tappev niiskus, sääsehordid ja muu märja ajaga kaasnev eksootika või siis vastupidiselt piinarikas palavus, puhkuse ära rikkuvad päikesepõletused… Ehk siis äärmused, millega pole eurooplane harjunud ning mille käes vaevlevad tihti isegi kohalikud.
Internetist võib leida palju ilmaprognoose pakkuvaid lehekülgi. Tõsiseltvõetavaid pole aga kuigi palju. Eriti just Aasiat silmas pidades. Põhja-Ameerika ja Euroopa ilm on palju paremini käsitletud.
Olen reise planeerides kasutanud tihti netilehte wunderground.com. Seni pole pidanud pettuma ning seepärast soovitan.
Wunderground.com tõlgib peamise info eesti keelde, mis lihtsustab ilmateaduse mõistetes orienteerumist. Kõike polegi vaja teada, põhilised vajaminevad näitajad on temperatuur, õhuniiskus, tuulekiirus ja sademete hulk.
Kui olete reisiajas selgusele jõudnud, sisestage kuupäevad näiteks eelmise aasta sama aja kohta ning arvuti annab üksikasjaliku ülevaate, mis ilm tollal oli. Tõenäoliselt on ka aasta hiljem sellelaadne ilm.
Kuid antud leheküljel on üks suur miinus. Sealt ei leia korralikku teavet sademete kohta, eriti hea oleks selline tabel kuude lõikes. Selle leiab aga weatherbase.com või worldweather.org leheküljelt. Mõne riigi puhul ei maksa siiski ka seda usaldada, näiteks Eesti puhul, sest ilmselt pole meie andmed aastate lõikes statistikaks muu maailma jaoks kättesaadavad olnud.
Kindlaim ja täpseim viis õhutemperatuuri, niiskuse ja sademehulga teada saamiseks on aga kindlasti iga riigi enda meteoroloogiajaam. Mõnel riigil on see netileht küll omakeelne, aga paljudel siiski inglise keeles.
Kiireim viis hetke ilma kohta info saamiseks on ilm.ee, valides alajaotuse “ilm maailmas”.


Pühvel Goas.

Viisa
Rohked küsimused reisi planeerimisel on viisa kohta. Kas viisat on vaja? Kas seda saab piirilt või saatkonnast? Kui kaua võtab saatkonnast viisa hankimine aega? Mis see maksab (saatkonnas ja piiril on hind tavaliselt erinev)? Kui pikaks ajaks viisat saab? Mis nõuded on viisa saamiseks vaja täita (foto, mõnes riigis küllakutse, kohapealne sponsor/vastutaja, tõend töökohast või naistel isegi abielutunnistus üksi reisimisel jne)?
Kui reisite turismibürood kasutades, ajavad nad viisaasjad ise korda. Omapäi minnes nii lihtne pole.
Kuldset keskteed viisatingimuste leidmiseks pole. Internet on täis lehekülgi, mis koondavad eri maade viisatingimusi, kuid mitte ükski neist pole sada protsenti usaldusväärne. Enamik lausa vihaleajavalt ebatäpsed.
Parim moodus tõeste andmete leidmiseks on sihtpunkti lähima saatkonna netiküljelt. Selles mõttes on Soome hea riik, et paljud maad on seal esindatud. Trükkides otsingumootorisse näiteks “indian embassy in finland”, saate selge vastuse.
Aga ka saatkonna lehekülgedelt võib leida valeinfot. Seepärast on kõige õigem külastada sihtpunkti välisministeeriumi lehekülge, mis üldjuhul on ka inglisekeelne. Neid lehekülgi võib otsida sõnadega “ministry of foreign affairs …”, aga on olemas lehekülg usip.org/library/formin, kus seisab ühtne andmebaas tähestikulises järjekorras.
Aga üks on kindel: kui lähete riiki, kuhu saab viisa piirilt või viisat pole isegi vaja, võtke igaks juhuks kaasa üks-kaks passifotot. Näiteks Tais läheb seda kindlasti vaja, kui viibite maal kuni kaks nädalat ja saate turistiviisa piirilt.
Ja alati tasub kaasa võtta passikoopia. Passi kaotuse puhul laabub asjaajamine kiiremini, kui on mingigi koopia dokumendist, millel olevaid andmeid saab asukohamaa ametnik võrrelda sellega, mida saadab neile elektrooniliselt Eesti saatkond. Kõrgõzstanis reisides tekkis mul just selline olukord ning kuna passikoopia oli nagu nuhtlus just sel korral koju ununenud, siis võttis Saksa saatkonnas ajutise passi tegemine arvatust kauem aega.
Paljudes Lähis-Ida riikides, aga ka Aasias, tahavad hotellitöötajad teie passi panti võtta. Sellega on nii ja naa. Hinnake ise olukorda ning inimest, kellega te suhtlete. Hotellitöötajad kipuvad mõnikord oma võimuga liialdama. Tegelikult pole neil mingisugust õigust omada teie passi. Las kirjutavad teie andmed üles ning tagastavad passi, sest teil võib seda vaja minna. Kui kasutate rendiautot või –rollerit (milleks on samuti vaja passi või ID-kaarti, viimast eriti ei usaldata) ning teid peatab politsei, siis nad võivad küsida ka passi. Kui teil seda pole, sõltub see korravalvuri tujust ning tahtest, kas ta hakkab teiega norima või mitte.
Kui hotellitöötaja ikka kuidagi ei soovi passi tagastada, siis proovige seda vahetada ID-kaardi vastu ning jätke see panti.


Malaisia, Langkawi krokodillikasvatus.

Kindlustus
Kui olete sage reisija, siis pole mingit küsimust: tehke tervisekindlustus aastaks. See tuleb kokkuvõttes palju odavam kui lühiperioodiks.
Pagasikindlustus on tark tegu, eriti näiteks Indiasse reisimisel. Sealset rahvaste paablit ja kohalike töökultuuri arvestades on pagas kiire kaduma. Mis on muidugi hea, saate kogu kraamist lahti ja reisida on palju kergem.
Viimati juhtus nii Delhis teel Kashmiri. Alles jäi ainult väikses käsipagasi seljakotis olev elektroonika. Ainuüksi minu kaasreisijate seast leidsin kuus-seitse saatusekaaslast, aga kaebelettide ääres seisis oi kui palju inimesi.
Pagasilintide ees seismine on üldse üks lennureisi juurde kuuluvatest põnevamatest momentidest. Kott kas tuleb või ei tule – 50:50 võimalus on selles mõttes vastik, et ühel juhul kahest jääte kindlasti oma asjadest ilma. Ja kui ootusärevus lõpeb teile halvasti, siis valmistage end ette piinarikkaks, bürokraatlikuks, aeganõudvaks ja närvesöövaks kogemuseks. Kui kotis on väärtuslikke asju, olge järjekindel ja kannatlik. Sellises olukorras näete enda kõrval alati inimesi, kes käituvad vastupidi. Just sellised reisijad ajavad lennujaama töötajate närvi püsti ning nad muutuvad algsest olekust veelgi tõrksamaks. Olge teie rahulik ja viisakas ning te näete, et lõpuks tegelevad asjamehed meelsamini pigem teie kui teie kõrval räuskava lääne turistiga.
Siiski hinnake oma pagasi väärtust närvipinge ja ajakuluga. Näiteks minu olukorras, kus pidin Delhi rahvusvaheliselt lennuväljalt jõudma teise lennujaama, kust väljus reis Jammu&Kashmiri, võis tekkida oht, et jään järgmisest lennust maha. See oleks tähendanud uue pileti ostmist. Kui teie kadunud pagasis polnud aga muud, kui puhtad sokid ja paar särki, ning kott ise ei väärinud küünlaid, siis on mõttekam asjaajamine pooleli jätta. Odavam on osta sihtpunktist uus kott ja riided. Veetsin Delhi lennujaamas ligi neli tundi, selle tulemusena sain koti kätte, kuid alles nädala pärast Kashmirist, kuhu see järele saadeti. Selle aja peale olin ostnud uued riided, sest Himaalaja külje all oli päris külm.

Reisitõrkekindlustus
Reisitõrkekindlustuse kasuks otsustamine on nii ja naa. Kui olete tihti tõbine ja reis algab talvekuudel, siis võib kõike juhtuda. Jääte lihtsalt puruhaigeks või murrate jääl jalaluu ning ongi kogu reisiraha koos väljuva lennukiga, kuid ilma teieta minema lennanud.
Kuigi võib tunduda, et kõige lihtsam on asju ajada telefonitsi või netis, siis kindlustusseltsi esinduses töötajaga arutades on see samuti lihtne. Asjatundjaid tasub usaldada.
Kuigi ei soovi ühelegi firmale eraldi reklaami teha, on siiski üks välismaine kindlustaja, kes väärib esile tõstmist. See on IHI, netilehekülg ihi.com. See on ainuke firma maailmas, mis teeb tervise- ja reisikindlustust ka näiteks Iraaki ja Afganistani (kui mõne kuu jooksul pole neid firmasid lisandunud, vaevalt). IHI andis kindlustuse isegi Liibanoni, kui Iisrael seda valimatult pommitas. Minge mõne kohapealse firma ukse taha ja paluge teha tervisekindlustus Iraaki… Nägemist!
Kuid nagu ikka kindlustusasjade puhul: tehke endale selgeks, millal võib olla teie järgmine reis (et saada parim poliisi pikkuse ja rahakulu vahekord), mida reisile kaasa võtate, kuidas reisite, mis piirkonnas reisite (Indias ja Indoneesias rongiga sõitmine on ju tunduvalt ohtlikum kui Saksamaal), kellega reisite (üksik naine või kaks sõbrannat on mõnes riigis vägagi “nõutud”, mitme sõbraga rändamine on alati ohutum).

Ravimid
Ravimite vajadus oleneb sihtpunktist. Kõige tähtsamad asjad reisikotis on plaaster ja desinfitseerimisvedelik, soovitavalt pihustatav. Kes vaidleb sellele vastu, see reisib ilmselt Paidesse. Puhastusvedelik kulub Aasias ära mitte ainult hõõrutud jalamarrastustele, vaid vahest ka tualeti prill-laua puhastamiseks (kui see olemas on). Mõnes olukorras pole puhastustöö sugugi liigne peenutsemine.
Hea on, kui paunast on võtta külmetusvastased rohud. Aasias on paljudes siseruumides konditsioneerid, mis loovad sise- ja välisõhu vahel 20-kraadise kontrasti. Nii on külmetamine lihtne.
Kui kuumusest pilt täitsa eest ära läheb, siis kulub ära validol.
Valuvaigistit vajavad ilmselt kõige rohkem need, kes tõusevad hommikul peavaluga, millel pole haigusega midagi pistmist. Üldiselt aitab siis külm õlu samuti.
Esmakordselt soojades maades reisija pistku tasku hunnik söetablette (neid võib olla kümneid ja kümneid), sest seedimine võib ka kogenud rännumehel korrast minna. Isegi kui teie organism on omandanud kõik Aasias olevad bakterid ja sööte julgelt kohalike eeskujul kätega, juhtub ikka, et kõht ei pea kuumusele vastu. Või olete lahtise suuga õhtusel ajal mopeediga sõitnud ning neelanud alla tee ääres mäluva lehma tagumikult õhku tõusnud kärbseid. Juhtub sedagi.
Aga kindlasti ärge kasutage kõikvõimalikke pulbreid ja tablette, mis lubavad teie kõhu nagu naksti korda teha. Ei tee korda, vaid panevad paljudeks tundideks täiesti kinni. Ega 12 tundi kinnise kõhuga potil istumine ole kergem kui lahtise kõhuga kükitamine. Saate endale veel pilus silmad.
Kindlasti valige endale sobilik päikesekreem. Ärge kõhelge kas või 40-se kaitsefaktoriga kreemi kasutamist. Hoolimata korduvatest nõuannetest sai Indias sõbra laps päikesepõletuse, mistõttu paistetasid põnni silmad kinni. Tais aga ei uskunud mu teine sõber – kiilakas muide - põletuse võimalust ning snorkeldas kartmatult. Vaene mees! Kõigepealt saabus küpse tomati periood, siis kuivatatud tomati periood, järgnesid lõhkikuivanud kuivatatud tomati ning lõpuks kooritud tomati periood.
Alati ei ole vaja vigadest õppida, võtke hoiatusi tõsiselt, sest säästate oma tervist ning puhkus on mõnusam.
Aasias on väga head aloe vera kreemid. Mitte ükski läänes valmistatud samalaadne kreem pole olnud nii tõhus. Indias on üks hea firma – Himalaya. Kõiki selle looduslikke tooteid võib julgelt usaldada.

Vaktsineerimine
Tallinna Merimetsa nakkuskeskuses on reisimeditsiini kabinet, kust saab kõige professionaalsemat nõu. See muidugi maksab. Olenevalt riigist võib vaktsineerimine maksma minna päris palju, aga kui need asjad tehtud on, siis on mõneks ajaks korras ning julgem rännata. Keskuse lehekülg: ltkh.ee.
Paljud vaktsiinid pole vajalikud mitte ainult reisides ja eksootilistes maades. Näiteks hepatiidi eri vorme esineb ka Eestis.
Viimasel ajal on mitu inimest Indias nakatunud malaariasse, kuigi Indiat ei peeta malaariaohuga maaks. Kahjuks ei saa selle tõve vastu vaktsineerida. Profülaktikaks on tabletid, mis on kallid, mida tuleb enne reisi võtma hakata ning jätkata pillide võtmist ka reisi ajal kindlate intervallide järel. Need tabletid mõjuvad inimestele erinevalt, mõnel vajub “katus” pisut viltu, teine ei saa arugi.
Sääskedega leviva malaariaga on selles mõttes halvasti, et seda 100-protsendiliselt vältida ei olegi võimalik. Ei kujuta ju keegi endale ette, et ta suudaks hoiduda kõigist kehale maanduvatest sääskedest. Mõni ikka oma vuntsi veriseks saab. Aga sääsehammustusi on siiski mingil määral võimalik vältida.
Heaks saagiks on inimene ööseti une ajal. Paljudes ka kõige odavamates hostelites on sääsevõrk, mis telgina voodi kohalt alla langeb. Kuid ärge seda liialt usaldage, sest va verenäljas sääsed leiavad kümnetest tuhandetest pisikestest võrguaukudest lõpuks ikka ühe, kust nad end läbi suruvad.
Öistest sääserünnakutest on aga võimalik siiski pääseda. Kuigi kohalikud elanikud kasutavad usinasti suitsuküünlaid, ei soovita neid küll kogu ööks tuppa põlema jätta. Suits paneb pea ringi käima ja tekitab iiveldust. Aasia riikides on aga müügil vooluvõrku ühendatav putukatõrjevahend, mille tõhususes võin anda 100-protsendilise garantii.
See on selline veider karp, mille peal on mündisuurune metallist pannike. Sinna asetatakse õhuke sinine tablett. Kui masin elektrivõrku ühendada, läheb metallpann kuumaks ning tablett hakkab õhku eritama putukatele talumatult vastikut ainet. Inimesele see kahjulik pole ning ka mingit lõhna ei eritu, aga putukad panevad punuma, tõenäoliselt naabrite juurde. See vidin on nii mõjus, et ehmatab eemale ka prussakad, sipelgad ja kes teab veel mis elukad. Tableti mõju on umbes kümme tundi. Mõju lõpeb, kui tablett värvub valgeks.
Veider, et sellist tõrjevahendit meil ei müüda. Keegi võiks hakata neid Eestisse tooma, ainult juhtmeotsik tuleb ära vahetada, sest pistikud on Aasias ja Euroopas erinevad.

Reisikott
Üks mu tuttav küsis hiljuti India-reisi eel, et ega ratastega kohvrit pole tal vist mõtet kaasa võtta. No kuulge, loomulikult unustage kohvrid. Neid saavad kasutada vaid tsharterreisijad, kes sõidutatakse lennujaamast tellitud bussiga otse hotelli ning pärast sealt tagasi lennujaama.
Hea seljakott on veekindel, kerge, paljude taskutega ja selline, mille sisemus jaotub kaheks. Siis on lihtsam asju kätte saada. Kui koti sisemus on nagu üks suur otsatu auk, on tüütu põhjas olevaid asju välja võtta. Pooleks jaotuvast kotist tuleb välja võtta poole vähem asju. Piinlik on ju lennujaamas kogu oma kraami teiste silme ette laiali laotada, eriti kui veate kaasa näiteks pornoajakirju. Ärge neid küll kaasa vedage, sest näiteks Indoneesia piiril võite erootilise kirjanduse maaletoomise eest pokri sattuda.
Mõnele meeldib raamiga kott, mõnele ilma. Pikal reisil on raam totter lisaraskus, aga üldjuhul on raamid lihtsalt eemaldatavad, kuigi on mõttetu osta tavalisest rohkem maksvat raamiga kotti, kui raami niikuinii ei kasuta.
Praegu on müügil kotte, mida saab teha väiksemaks ja see on hea. Raamiga kotid nende hulka üldjuhul ei kuulu. Kui sõidate Aasiasse, siis on suur kott üldse mõttetu. Oleneb aastaajast, aga üldine reegel on ikka see: mida vähem asju kaasa tarite, seda lihtsam reisida. Kui tekib vajadus mõne rõivaeseme või jalanõude järele, siis kõik need on piisavalt odavad, et kohapealt osta.
Kõige parem kott on selline, mis mahub sihtpunkti sõites käsipagasisse. Selleks ongi kokkupandavad kotid head: minnes pakid väiksemaks ja hoiad käsipagasis, tulles pakid suuremaks lahti, võtad kabiini vaid esmatähtsad asjad ning seljakoti annad pagasisse (kui oled reisilt midagi kokku ostnud, siis tuleb kott suuremaks lahti teha ning käsipagasisse seda enam ei lubata).

Jalanõud
India, Tai, Indoneesia ja Malaisia on kohad, kus üldjuhul saab hakkama plätudega, mida müüakse kõikjal. Ärge tapke oma jalgu tennistes või kingades. Aga kui lähete dzhunglisse (näiteks Indoneesias Borneol), siis on head jalanõud hädavajalikud, sest roomajaid, imejaid ja hammustajaid on seal liigagi palju.
Ka plätud peavad head olema, sest kui need hakkavad hõõruma, on kuumas kliimas asi halb. Enne Taisse sõitu hõõrusid tennised mu kanna ära. Kuigi kannal ei olnud lahtist haava vaid kõigest punetus, hakkas see kolmenädalase reisi lõpupoole mädanema. Ja nii hullusti, et mädanik oli jõudnud lümfisõlmedesse, mis paistetasid üles. Järgnes antibiootikumiravi. Sellist jama pole ju vaja.
Vältige pehmest kummist rannajalanõusid, millel on lai jalalaba ületav osa. Neid müüakse palju ja odavalt, aga selles hakkab jalg higistama ning laia riba vahele satub nii või teisi liiv, mis hõõrub jala katki. Peale selle on pehmest kummist jalanõud ilmselt ühed kõige hullemad keemilised kogumid. Ausõna, küsige Strandbergi käest.
Kandke kohalike valmistatud pehmest nahast või bambusevõrsetest taldadega kergeid plätusid. Kui nahast plätud pole täpselt jala järgi, tehke käimad märjaks ja kandke neid tunnike. Kuuma ilmaga kuivab nahk kiiresti ning on veninud ümber teie jala nagu valatult.

Kehahädad
Harjuge ära teadmisega, et mõnikord tuleb kasutada ilma potita tualetti. Ja veelgi parem, kui oskate “asju” ajada ka ilma tualettpaberita (ikka vasaku käega ja veega, ja ärge siis jumala eest vasaku käega toitu võtke). Mõelge, umbes miljard islamiusulist kogu maailmas teeb seda ja nad on väga puhtad inimesed. Puhtus on nende üks tähtsamaid omadusi. Järelikult saab ka nii asju ajada. Tuleb lihtsalt meeled valla hoida ja õppida uusi trikke, siis on ka arusaamatusi, solvumist ja asjatut õiendamist vähem. Ning mis kõige tähtsam: taguots saab puhtaks.
Kuid hoolimata sellest tasub kaasas kanda väikest WC-paberirulli. Kas või silmadest pisarate pühkimiseks, kui olete kõhukinnistit võtnud.
Kergemad hädad aetakse Aasias tihti seal kus juhtub. Ei maksa imestada, kui Indias kükitab tänava ääres teie kõrvale mees ja laseb sorinal põlvede varjus rentslisse. See on täiesti tavaline.

Reisi planeerimine
Kõikjal maailmas on levinud netifoorumite kasutamine. Eestis on peamiseks reisifoorumiks trip.ee. Olen minagi seda lugenud ja hämmastab, kui vähe sealt tegelikult teavet saab. Kui algaja reisija esitab sinisilmse küsimuse ja ootab sellele selget vastust, siis häid nõuandjaid kohtab harvemini kui parastajaid. See ei ole loomulikult foorumi loojate viga, vaid kasutajate probleem. Kommentaare stiilis “no mis sa ronid sinna, kui sa isegi seda ja seda ei tea” ei aita küll kedagi.
Seepärast lihtne soovitus: kasutage konkreetse maa foorumeid. Neis annavad nõu sihtmaal elavad kohalikud ja välismaalased. Korralikemas foorumites on kaasatud töösse isegi näiteks migratsiooni-, turismi-, kinnisvara- ja muud spetsialistid. Kui te ei leia vastuste hulgast teid huvitavat infot, siis lisage oma küsimus ja vastuseid tuleb nagu murdu.
Foorumitest võite leida ka sõpru, kes teid asukohamaal aitavad. Mõnikord piisab mõne kohaliku telefoninumbrist, kes teid näiteks politseisse sattudes võib aidata kas või telefoni teel kohaliku politseiniku jutu tõlkimisega, sest umbkeelseid ametnikke leiab kõigist riikidest. Need polegi nii vähetähtsad nüansid.
Taisse reisijatele soovitan foorumit thaivisa.com. Seal annavad nõu sajad Tais elavad välismaalased, kes on kõik kadalipud läbinud.
India kohta võib lugeda indiabook.com/bbs.
Malaisias on vähe paljukasutatud foorumeid, kuid ühes neist on kasutajaiks suur hulk kohalikke. Sinna tasub küsimusi jätta ja sealt sõpru otsida: http://forum.joomla.org.
Indoneesiat võiks esindada foorum kaskus.us.
Mitte vähemtähtis pole ka teada geograafiliselt, kus miski külastatavas riigis asub. Parim abimees on loomulikult Google Earth. Laadige see endale arvutisse ja seal on ka niisama huvitav maailma satelliitpiltidelt avastada.
Kaardilugemise oskus on reisil tähtis, kuid mõnes riigis valmistatakse vaid põhimaanteede ja suurte asulate nimedega kaarte. Google Earthist saab aga vajadusel mõne mahajäetuma paiga sat-fotod enne reisi välja trükkida ja teil pole muret, et kohale jõudes olete kaardist ilma.
Saarelt, kus pole ühte kuurigi, pole mõtet oodata katusega ööbimiskohta. Kui sat-foto näitab, et saarel pole liivast rannariba, siis ju seda seal ka pole.
Google Earth lisab üha uusi võimalusi, kuidas kasutaja paremini infot saaks. Nii näiteks on paljud paigad märgitud tärniga, millele klikkides avaneb konkreetse koha foto.
Ja loomulikult ärge unustage reisijuhti. Olen kasutanud peamiselt Lonely Planetit ja ega üksikasjalikuma nõuande jagajat saa tahtagi. Kuid siiski, suhelge võimalikult palju kohalikega ja avastage ise ning te näete, et ka kõige kõvemad rännumehed, kes Lonely Planeti on koostanud, mõnikord eksivad. Peamiselt tuleb eksimusi sisse seepärast, et Aasiast on saanud maailma tähtsaim turismisihtkoht ning need riigid arenevad selles vallas kiiresti. Uusi hotelle, hosteleid, kämpinguid, baare ja muid turismiga seotud rajatisi lisandub iga päev ning ka hinnad muutuvad. Jõuab sel kõigel siis silma peal hoida ja ühte raamatusse koguda…

Fotod ja internet
Enamik inimesi kasutab digiaparaate. Kui olete reisil kuu aega, siis võib juhtuda, et teie aparaadi mälukaart saab täis. Enamikes Aasia riikides pakutakse igal sammul võimalust fotod mälukaardilt CD-le põletada. Aga olge valvsad ning kontrollige kohe, kas pildid ka arvutis avanevad. Ja vaadake, et teie mälukaart poleks pärast ära vahetatud sellise vastu, mis ei tööta. Kui on, siis ajage jalad harki, pange käed rinnale risti ja tehke nägu, et olete Texase Ranger.
Fotode netti üles panemine on üks asjatu ettevõtmine. Kui peate reisipäevikut ja soovite oma kodulehele salvestada paar fotot, siis pole hullu, kuid sinna kogu mälukaardi tühjendamine võtab teilt enne mõistuse kui kogu kaart tühjaks saab. Tänage ema, et sündisite Eestis. Asi selles, et kiire netiühendus on kõikjal maailmas luksus. Raha küsitakse aga minutite eest, kohtab ka tunniarvestust, kuid kokkuvõttes maksate ühe poolegigase mälukaardi mahalaadimise eest summa, mis võrdub kasti õlle hinnaga. Liialdan, aga teil pole mõtet hakata seda ise kontrollima, ostke parem kohe see kast õlut ja jagage oma reisikaaslaste vahel laiali.


Malaisia ja Tai
Malaisia on üks maailma enamreklaamitud turismipaiku. Paljud on ehk kuulnud CNN-i ja teiste maailma telekanalite reklaamidest laulvat sloganit: “Malaysia, truly Asia!”
Sellega on nii ja naa. Kindlasti on Malaisia huvitav sihtpunkt, kuid ainult sealt “tõelist Aasiat” ei maksa küll otsima minna. Tõelist Aasiat näeb ainult siis, kui käite mitmes Aasia riigis. Ja see on äärmiselt lihtne, sest transport on naabermaade vahel suhteliselt odav ning alati tasub piirkonda sattudes külastada mitut maad korraga. Eriti esimesel reisil Aasiasse, kui vaatamisväärsuste järele on suur sisemine tung ning rannaliival vedelemine on niigi “tasuta põhivarustuses”.
Malaisia puhul on väga tähtis reisiaeg. Minu reis toimus 24. novembrist 12. detsembrini. See on saanud traditsiooniks, et sel ajal vähemalt kolm nädalat puhkusel olen ning talvist Eestit väldin. Otsest plaani just Malaisiasse sõita polnud, valik sai tehtud hetkeemotsiooni ajendil – lennupileti hind oli soodne ning polnud selles riigis ka varem käinud. Aga nii ei tohiks reisi paika panna. Enne tuleks uurida, mis just sellel konkreetsel ajahetkel otseselt selles riigis toimub. Ei maksa eeldada, et kui olete kunagi täpselt samal perioodil külastanud Taid, siis naaberriigis Malaisias on samasugused ilmaolud. Ei ole. Seega, külastage Malaisia netifoorumeid ja küsige kohalikelt elanikelt, kas selles või teises regioonis on vihmaperiood ja mida nad vihmaperioodi all üldse mõtlevad. Selles on suuri erinevusi. Näiteks Langkawi saarel on novembris küll vihmaperiood, kuid seal tähendab see seda, et sajab peamiselt öösel, lühiajaliselt, kuid väga tugevalt. Sadagu, te magate sel ajal ja hommikul tõustes särab päike. Malaisia idaosas on aga pilves, niiske ja sajab ka päeval. Puhkuse nautimisel on need nüansid tähtsad.
Malaisia jagunebki klimaatiliselt täiesti erinevateks paikadeks. Malaisia poolsaare lääne- ja idaosas sademete hulga vahe on päris suur, kuigi vahemaad mitte eriti.
Kuala Lumpur üllatas meid õhtuste ülitugevate hoovihmade ja võimsate välgutormidega. Kuala Lumpuris sajab novembris maha keskmiselt 28 sentimeetrit vihma. Võrdluseks, Tallinnas on kogu aasta keskmine sademete hulk kokku ligi 70 sentimeetrit. Meil võib vihmastel kuudel sadada vaikselt mitu päeva, Kuala Lumpuris kallab pool tundi, aga selle eest võimsalt. Peagi see lõpeb ja kõik on taas korras.
Ida-Malaisias ja Borneo saarel Sarawakis ning Sabah’s on novembrist veebruarini päris vinge veepidu. Selgituseks: Malaisia jaguneb mandriosaks ja Borneo saareks, millest umbes kolmandik on Malaisia ala, selle keskel imeväike Brunei ning enamiku saarest hõivab Indoneesia Kalimantan.
Novembris-detsembris pole idapoolsetele aladele mõtet oma nina pista, kui just eraldi vihma pärast kohale ei minda. Kui enne Tallinnast ärasõitu kiitis üks reisiasjatundja, et jutt idaosa ja Borneo pidevast vihmast on liialdus, siis kohalikud panid mõistuse pähe. Isegi kalamehed ei julge sel ajal oma paate vette lasta. Borneot nimetas kohalik mees novembris turistilõksuks, mida reklaamitakse, kuid kus pole sel ajal võimalik normaalselt elada. Seepärast ka kohalikud loodavad, et vaesel vihmaperioodil mõni turist neile raha jätab. Vaid Sabah’ põhjatipus näeb ka päikest ning sinna tasub minna.
Vahele mõned sademehulgad novembris keskmiselt (Tallinnas 6,9 cm):
poolsaare idaosas Mersingis 34 cm, Sarawakis (Borneo) Kuchingis 34,8 cm, Sabah’s (Borneo) Kota Kinabalus 30,5 cm.
Samas kuus mandriosa läänekaldal (lõunast põhja sademed vähenevad): lõunaosas Melakas 22,3 cm, põhjaosas Alor Setaris 20,5 cm.


Kuala Lumpuri.

Aga kui unustada vihmajutt… Kuala Lumpuri lennujaam on teada-tuntud oma ilu, puhtuse ja arusaadava ülesehituse poolest. Linna saab kohe otse terminalist lahkuva kaasaegse rongiga, mis viib teid kiirelt Kuala Lumpuri kesklinna. Kui te reisite vähemalt neljakesi, siis tasub väikebuss võtta, tuleb odavam. Lennujaama miinus on see, et see asub 75 kilomeetrit pealinnast. Liig mis liig.
Seljakotireisijad, kes on odava hinna nimel nõus vähesega hakkama saada, leiavad kõik hostelid Chinatownist. Lonely Planet pakub välja normaalse valiku odavatest ööbimispaikadest. Elamistingimused on seal loomulikult äärmiselt askeetlikud. Neil hetkedel aga mõelgegi askeetide peale, kellel ei olnud aegade hämaruses ka mitte koridoris WC-d ja sooja veega du_iruumi, rääkimata arvutist ja televiisorist fuajees. Üks on kindel - rotid ja prussakad olid neil olemas. Neid jätkub ka kõigis Aasiamaades ja mitte ainult odavates hostelites. Leppige selle teadmisega ning ärge traumeerige kaasreisijate kõrvu karjatustega iga kord, kui maas mõnda vurrudega objekti liikumas näete.
Chinatownis elamisel on mõne roti liigse inimarmastuse vajaduse kõrval ka palju plusse. Seal läheduses asub bussiterminal Puduraya, kust väljuvad bussid Malaisia läänerannikut pidi Tai piiri äärde. Kuna minu reisisiht oli just sinna, siis keskendun sellele terminalile, kuigi Kuala Lumpuris on neid palju. Millist teil just vaja läheb, seda saate hostelist küsida.
Pudurayast väljuvad bussid Kuala Perlisesse või Kuala Kedah’sse, kust seilavad praamid Langkawile. Busside väljumiskoht on terminali madalaimal korrusel neljandast peatusest. Pileteid müüakse sissepääsu lähedal väljas või terminalis sees. Hinnal vahet pole. Pigem saate kiiremini hakkama väljast ostes, sest sealt saab ka lisainfot praamide väljumise kohta ning läheduses on söögikohti, kust teele juua ja kehakinnitust osta. Seda tasub teha, sest Kuala Perlisesse kestab sõit umbes kuus tundi ja esimene peatus on nelja tunni pärast. See tähendab ka seda, et enne tuleks liigne vedelik ja muu kraam kehast välja pressida, sest buss niisama peatust ei tee.
Bussipilet Perlisesse maksab 33 ringgitit (112 krooni). See on naeruväärselt odav, arvestades, et bussid on mugavad. Istmed on pehmed ja väga laiad ning langevad mõnusalt magamisasendisse. Alla lastes tõuseb jalgade jaoks alt üles tugi.
Piletihinna sees võivad olla ka prussakad, kuid las nad siblivad põrandal - te olete neist suurema intellektiga ja ei pea nendega suhtlema.
Peaaegu samasse sihtpunkti jõuab ka rongiga. Kesklinna moodne vaksal asub suhteliselt Chinatowni lähedal. Kuala Lumpurist sõidab aga Perlise lähedale Padang Besari ja sealt edasi Taisse üks rong ja seegi ainult öösel. Aja kokkuhoiu mõttes on mugavat rongi õige kasutada, aga siis ei näe ümbritsevat loodust. Samas, seda näete mujal ka, ega see teeäärne vaatepilt nüüd midagi erilist ole.
Rongipileti hind jaguneb mugavuse järgi kolmeks. Odavaim paarkümmend ringgitit, kalleim pisut alla saja. Täpset hinda ei oska öelda, sest ise rongi ei kasutanud. Netist saab pileteid broneerida ja väljumisaega vaadata aadressil ktmb.com.my.
Kuid Langkawile on võimalik ka lennata. Lend kestab tund aega ja maksab 800-1000 krooni üks ots. Võib leida ka odavamaid variante. Seda käike näeb netiaadressil klia.com.my.
Kuala Perlises on bussi lõpp-peatusest vaid sadakond meetrit sadamani, kust lahkuvad praamid Langkawile. Umbes 50-kroonise pileti eest saate külmaks konditsioneeritud salongi, mis on täis tuubitud inimesi ja nende lugematuid tohutult suuri kandameid. Kuid mitte ainult. Kinnist kirstu meenutavas laevas näidatakse 45 minutit kestva sõidu ajal pisikestest televiisoritest märulifilmi. Kui olete näinud Belgia kirvenäo Van Damme või hobusesabaga ülekaalulise “maailma kõige võitmatuma mehe” Steven Seagali märulifilme ja arvate, et olete näinud kõike, millele võib juurde pookida sõnad “maitsetu, julm, naiivne, mõttetu” (jätkake seda jada ise), siis te eksite. Langkawi praamil näidatakse teoseid, mis on salvestatud turisti videokaameraga otse kinolinalt inimeste peade vahelt.
Mul oli õnn näha filmi Vene vangilaagrisse sattunud lääne imemehest, kes hoolimata piinamistest ja alandustest väljus müüride vahelt võitjana. Tegelikult valetan - ma ei tea, kas ta väljus sealt, sest kuna reis kestis 45 minutit, siis filmi lõppu ei näinud. Aga ju läks kõik nii nagu filmikangelastel tavaliselt läheb.
Praam oli paras piinakamber: salongist välja suurt ei näinud, sest pleksklaas oli ära kriibitud, et laskis vaevu valgust sisse. Praamil puudus võimalus minna salongikatusele või reelingu äärde. Tukastada ei saanud, sest televiisorist kostis heli liiga valjult. Ja külm oli, kuigi väljas laiutas 30-kraadine kuumus. Ühesõnaga: tõeline Quantanamo vangla. Aga tühja sellest. Sellised seigad teevadki reisi huvitavaks.
Langkawi suurimast asustatud kohast ja praamide sildumispaigast Kuah’st liiguvad kõikjale saare paikadesse taksod. Langkawi on Malaisia üks tuntum turistide sihtpunkt ning väikseid hosteleid, kuid ka suuri ja kalleid hotelle on seal väga palju. Odavaimad ööbimispaigad asuvad Pantai Cenangi ja Pantai Tengah’ rannas mitme kilomeetri pikkusel alal.
Kogu rannaäär on täis otse beachile ehitatud pisikesi majakesi. Hinnad on odavad: nelja inimese jaoks sisustatud dushi, WC ja ventilaatoriga maja maksis kokku vaid 200 krooni. Eks leiab ka kallemaid ja palju kallemaid, aga milleks neid kasutada, kui enamuse aja päevast viibid saarel ringi hulkudes, niisama vedeledes ja ujudes.
Paljud algajad reisijad lähevad Aasias õnge sellega, et võtavad konditsioneeriga toa. Ja siis on tatised ja köhivad. Valige ventilaatoriga tuba, sest öösel jaheneb ilm piisavalt, et võimsad propellerid toas õhku liigutades ka teid jahutada. Konditsioneeri ei tasu usaldada, sest tihti töötavad nad ainult teatud kindlal temperatuuril, mis on näiteks 17 kraadi. Tundub, et see on normaalne jahedus, kuid hommikul on kurk kinni.
Mõned hinnad Langkawil: takso Kuah’st Cenangi (paarkümmend kilomeetrit) 85 krooni, õlu poes 7 krooni, õlu baaris 13-17 krooni (Kuala Lumpuris kuni 40 krooni), hea kõhutäis odavas söögikohas 29 krooni.
Langkawil on tegemist küllaga. Kõiki võimalusi pole mõtet üles lugeda. Vaadake ise netist või jääge lootma kohapealsetelt inimestele, kes teile nii või teisiti kõik vaatamisväärsused ja turistilõksud pähe määrivad. Isegi kui mõni väljasõit on altminek - näiteks kolme saare paadireis, mis koosneb kotkaste vaatlemisest ja toitmisest, ühel saarel väikses järves kalade keskel ujumisest ja lihtsalt täiesti mõttetul ja turistidest ning nende maha visatud jäätmetest reostunud saarekesel peesitamisest – ei saa te seda enne teada, kui olete seal käinud. Umbes kolmetunnine reis maksab 140 krooni nägu. Pole ju teab mis suur väljaminek. Aga samasuguseid reise tehakse saare teises otsas ning seal kuuluvad menüüsse ka kalakasvanduse külastamine (näete elukaid, mida te iial pole lähedalt näinud), nahkhiirtest kubisevates koobastes jalutamine, loomulikult kotkaste vaatlemine ja ujumine. Võtke pigem see reis.
Mainimist väärib ka köisraudteega sõit saare kõrgeimasse tipu ja hingematvalt ilus vaatepilt. Samuti krokodillifarm. Aga ärge sealt krokodillinahast asju kaasa ostke, sest Eesti piiril võib sellest jama tulla. Kohalikud küll ütlevad, et nende farmi krokod ei ole ohustatud liik ja käekotte ja kellarihmu valmistatakse vaid vigaselt sündinud ja loomulikult surnud loomade nahast, kuid see meie tolliametnikele korda ei lähe.
Saarel pole suurt häda midagi, aga on paremaid paiku. See on maksuvaba piirkond ning seepärast odav, see on hea.
Harjuge ära vasakpoolses liikluses sõitmisega, sest Langkawi on parim paik selle harjutamiseks, kuna liiklus on hõre. Võtke rendiauto või –mopeed ja tehke saarele ring peale, saar on selleks piisavalt väike.
On asju, millest peaks Langkawil hoiduma.
Ärge mitte mingil juhul ostke snorkeldamisreise kuskile kaugematele saartele (saari on seal 104), sest Lääne-Malaisia vesi on suhteliselt sogane.



Ärge alahinnake pärdikuid, keda on saarel must miljon. Cenangis neid pole, kuid nii kui liigute metsasele alale või turistidest tulvil vaatamisväärsuste lähedusse, ründavad teid väiksed ülbed ahvid. Kui meenutate lasteaiaaegu, siis kujutage ette kõige õelamat ja vastikumat sõimekaaslast, kes sülitas teie piimaklaasi või näppas teie tagant komme, siis just sellised on Langkawi ahvid. Nad on sama kasvu nagu teie kolmeaastaselt, aga ohtlikud. Nii ohtlikud, et võivad teile kambaka teha, kui nende üle naerate, neid liiga usinalt pildistate või kuidagi ähvardate. Ja peamine reegel – ärge kandke kaasas kilekotti. Nad on kuratlikult osavad ja varastavad teilt selle ära. Nad annavad selle jadas käest kätte või pistavad lihtsalt jooksu, lootes kotist söödavat leida. Metsaalused on täis katki rebitud kotte, mis just sel moel on omanikult varastatud.
Küll ma mõtlesin, miks müüakse paljudes Langkawi poekestes rakulkasid. Sain seda teada siis, kui üks ahv mulle oksalt õlale siristas. Tegi täitsa kurjaks, aga ahv vaatas mulle ülbelt otsa ja laskis jalga. Olles kehahäda minu peal rahuldanud, ründas pärdik laua taga istuvat einestajat. Seepeale sai poeomanikul mõõt täis. Ta tormas välja ja hakkas ahve rakulkaga laskma. Geniaalne tõrjemeetod ja see mõjus.
Aga üldiselt ärge liialdage Langkawil ajaveetmisega ning sõitke edasi Taisse.


Koh Lipe, Tai.

Kuah’st läheb praam Taisse Satuni sadamasse. 90 krooni eest 45 minutit sõitu. Sadamas astuvad teile ligi asjamehed, kes uurivad kõigepealt, kust te pärit olete. Sellest on palju abi, sest nad viivad teid kohe piirivalvurite tuppa, kus vormistatakse viisa (tihti küsivad Aasias teid aitavad inimesed ka raha, Tais väga harva).
Kuni kahenädalase turistiviisa saab Tai piirilt. Odav see just pole – 560 krooni. Kindlasti on vaja fotot, kui seda pole, tehakse teie passipildist koopia ja kleebitakse see viisapaberile.
Meie valisime sihtpunktiks Koh Lipe saare (kirjutatakse ka Lipeh, Lipet, Li-Pe). Teel Lipele jääb suur Tarutao saar, kus laev peatuse teeb. Arhipelaagis on veel saari, aga soovitan kindlasti minna Lipele. See on võrratu paik siin maamunal.
Satuni sadamas on asjaajamine päris mõnus. Ametnikud on sõbralikud, rahavahetus kiire. Aga ärge mingil juhul hakake sadama turismipunktis Lipele ööbimiskohti broneerima. Pakutakse ikka kallemaid paiku, jääge endale kindlaks ja lootke, et leiate majakese kohapealt. Ja kui ei leiagi, siis pole ka hullu midagi. See on paradiisisaar, võite ka rannal palmi all magada.
Veetsin Lipes ühe oma parima puhkuse. Kui tahate rahulikku, kuid vajadusel ka aktiivset puhkust, siis Lipe on parim paik. Unustage Tai Phuketi, Phi Phi või pagan teab mis paljureklaamitud saared.
Lipe on väga väike. Poole tunniga teeb jalutades ringi peale. Satunist umbes kolm tundi sõitev praam (maksab 200 krooni) peatub paarsada meetrit enne randa. See ütleb juba paljugi: kaid siin pole ja saar on puutumata. Praami kõrvale pargivad end kalameeste paadid, kes turistid kaldale viivad. Kavalpead küsivad muidugi selle eest raha. See tundub ebaõiglane, sest praamipileti eest tuli juba maksta ning on ju loomulik, et selle eest saab ka saarele, aga maksta tuleb kindlasti. Muidu saavad kalamehed kurjaks. Väga kurjaks. See on nende äri, mis teha.


Üks Daya majakestest Lipel.

Soovitan Lipel elamiseks kohta nimega Daya. See on ainuke ööbimispaik, mida peavad ainukesed saarele jäänud päriselanikud. Nad on teistest kohalikest selgelt eristuvad. Naised on tüsedad (tailased üldiselt mitte) ja pahurate nägudega. Tegelikult on nad väga toredad. Neil on nagu mask ees, mille tagant nad turistidega kiiksuga nalju teevad. Kui nendega lahkelt käituda, siis on nad suurepärased.
Daya mehed tunneb ka kaugelt ära. Nad kõik lonkavad ühte jalga. Alguses tundus see veider ning lonkamise põhjus jäi selguseks. Mõistsime seda alles siis, kui läksime paadiretkele. Nende umbes kümne meetri pikkused kalapaadid liiguvad mootoriga, mida juhitakse pikalt vette ulatuva tüüriga. Võimas mootor tekitab tohutut vibratsiooni. Paadijuht hoiab rasket tüüri seistes, et mitme meetri pikkust latti tugevalt ohjata. Et tüür käest ei lendaks, laseb juht ühe jala konksu ja hoiab latti kahe käega vastu külge. Kogu mootorist tulev vibratsioon kandub edasi kehale ning eriti suure koormuse saab üks jalg, mis on kõverdatud. Kui seda teha aastaid, saabki jalg viga ning kõik vähegi kaela kandvad mehed lonkavad seetõttu.
Daya kiituseks tuleb öelda ka seda, et seal on saare parim toit ning majakesed odavaima hinnaga. Kõik turistid või kohalikud, kellega saarel vestlesime ning kes kuulsid, et elama Dayas, rääkisid, kuidas meil on vedanud. Enamikes saare ööbimiskohtades – neid on seal üllatavalt palju, vähemalt kaks-kolmsada või rohkemgi inimest mahuks elama – on elamistingimused halvemad. Mõnes majas pole pesemisvõimalust või tualetti, rotid pääsevad majja sisse jne. Daya parimates majades on hind kokku vaid 130 krooni ööpäev kahekohalises majas, kuhu saab ka lisakohti panna.
Ja mis peamine – Daya rannarestoran on võrratu. Sellest räägitakse isegi mandril kui mereannirestoranidest üht paremat Tais. Õhtul enne hämaruse saabumist tõstavad Daya mehed rannale lauad ja toolid, süütavad küünlad ning alustavad tuntud ja tundmatute kalade, vähkide, krevettide, kaheksajalgade, kalmaaride ja merikarpide grillimist. Need on hetked, mille nimel tasub Taisse sõita.
Kuid mitte ainult toit, suurepärane ilm ja toredad inimesed pole see, miks Lipele minna.
Lipet ümbritsevad korallid ja sealne vesi on kristallselge. Pole vaja isegi paadiga kuhugi sõita, astu ainult majakesest mõnekümne meetri kaugusel loksuvasse rannavette ja snorkelda kaua süda kutsub. Arvestada tuleb muidugi tõusu ja mõõna, sest mõõna ajal on vesi liiga madal ning teravad korallid võivad haiget teha.
Sügavamal snorkeldamiseks või sukeldumiseks tuleb ette võtta väike paadireis. Kaugemal on korallid kaunimad ja meri sügavam. Snorkeldamist võib pisut rikkuda see, et tahes-tahtmata kohtute väikeste meduusidega, kes teid pisut kõrvetavad. See pole midagi väga valusat. Nad on väikesed ja läbipaistvad ning neid vältida on üsna raske. Ärge nähke vaeva.
Hoiduda tuleb aga suurtest meduusidest, kelle kõrvetus võib teid haiglaravile viia. Neid õnneks Lipe rannikuvetes pole. Küll oli neid aga Langkawil, kui kaldast natuke eemale sõita. Sattudes kokku poolemeetrise läbimõõduga meduusiga, soovitan leida endas Supermani jõu ja kohtumispaigast võimalikult kiiresti kaugemale ujuda.
Et igasugu veealuseid intsidente vältida, kasutage ujumisprille. Neid müüakse kõikjal. Snorkeldamiseks on neid niikuinii vaja. Ka niisama ujudes on mõttekas prille kanda, sest soolane vesi teeb silmale valu.
Lipel on ka aktiivne ööelu. Kui olete alkoholisõltlane, siis ostke poest kohalikku rummi (mõni nimetab seda ka viskiks). See on odav.
Kõikides rannabaarides, mida on kümneid, pakutakse alkoholi. Ja mitte ainult. Kuigi Tais on narkootikumidega vahelejäämine üks rängemaid asju, mida te oskate endale ette kujutada, siis Lipel on inimesed harjunud marihuaanat tõmbama. Sisse rännanud välismaalastega (kes peavad rannabaare) kokku sattudes võite end leida olukorrast, kus teile pakutakse mingit tundmatut joogisegu ning alles pärast esimesi lonkse teatavad nad, et “ah jah, kas ma ei öelnudki, et kolmandik joogist koosneb vedelast LSD’st”.
Olge ettevaatlikud, mida läänest pärit inimesed teile pakuvad. Väga paljud neist on Lipel selle saare hipiliku eluolu pärast ning kasutavad joogiks segusid, millele nad koostisosade rohkuse ja veidra mõju tõttu ei oska ka ise nime anda. Aga ega keegi ei sunni teid võõrast klaasist jooma.
Kokkuvõtteks: Lipe on erakordne paik, hing nutab sees, kui mõtlen seal veedetud ajale. Lipel on kõik eluks vajalik olemas ning kõik ülearune on sealt puudu. Seega ideaalilähedane.

Jootraha
Aasia on paikkond, kus te saate teada, mida asjad tegelikult maksavad. Pole ju mingi uudis, et tingimine on sealkandis kohustuslik. Aga ka tingimisel oma kirjutamata reeglid.
Esimene reegel: ära osta kunagi mitte midagi, ilma et sa ei tingiks.
Teine reegel: ära osta kunagi mitte midagi, ilma et sa ei tingiks.
Kolmas reegel: teadagi mis…
Eri maades on tingimine erinev. Lähis-Idas kuulub tingimise protsessi juurde kaupmehe ja kliendi ühine mahaistumine ja tee joomine. Näiteks Iraagis Bagdadis veetsin äritänaval paar tundi kaupluseomanikega teed juues, elust rääkides ja sinna vahele kauba üle tingides. Omanik võttis välja paberi ja kirjutas sinna numbri ning ulatas paberi üle laua minule. Tõmbasin tema numbri maha ja kirjutasin oma nägemuse tema kauba väärtusest. Vahele lonks teed, naeratusi, küsimusi pere kohta (eriti meeldib mulle Lähis-Idas meeste reaktsioon, kui kuulevad, et mul on üks laps – silmad lähevad suureks ning ääriveeri küsitakse: ega sul midagi viga ole, et sul rohkem lapsi pole?) ning tingimine jätkub.
Oleneb kaubast, aga üldiselt saab kõik poole odavamalt kätte kui küsitud. Aga ei maksa ka seda piiriks pidada. Bagdadist ostsin Yamaha kitarri, mis maksis letis ligi 400 USA dollarit. Kauplusest väljusin sama kitarriga, mille eest käisin välja 100 dollarit ning sain selle summa eest peale ka käsitsi valmistatud nahast kitarrikohvri. Eks ma sain veel petta ka, aga olin valmis seda hinda maksma, sest minu silmis oli kaubal just selline väärtus.
Selle pettasaamisega ongi nii, et ei maksa ka pilli lõhki ajada. Kaupmeest ei tohi solvata. Kui ta küsib kõrget hinda, siis ei maksa teda kohe Kuu peale saata. See on ju tema töö – te ei ütle ju kojamehele ka niisama sellepärast halvasti, isegi kui te tema tööst lugu ei pea.
Kõige hullemad tingijad maailmas on ilmselt India kaupmehed. Kuna Indias on rahvaid ja kombeid lugematult palju, siis erineb ka nende tööstiil. Himaalaja külje alt pärit ning Nepaalist Indiasse saabunud inimesed on tingimise suhtes tõrksad. Nende kaubal on oma väärtus ja naljalt nad alla ei anna. Ehk vaid siis, kui ostate mitu asja korraga. Aga selle eest pole ka nende hinnad kõrged, nii et polegi nagu mõtet tingida. Nendega on niisama tore suhelda.
Kesk-Indiast, kuid ka Delhist ja Mumbaist pärit inimesed on vastupidiselt tüütavad ning täiesti jaburaid alghindu välja pakkuvad tüübid. Lõuna poole Goasse minnes kohtab aga taas väiksema fantaasiaga kohalikke. Goa osariik on endine Portugali provints ning seal on seetõttu palju katoliiklasi. Eks see kristlus vähendab ka tingimiskunsti valdamist. Goa on aga turismihooajal täis just Kesk-India vaestest piirkondadest pärit töötajaid, kes koguvad raha, et siis hooaja lõppedes oma perede juurde naasta. Nemad on muidugi kasuahnemad kui Goa kohalik rahvas.
Kõige hullem on asi siis, kui turistid ei tingi üldse. Sellised inimesed tuleks ära keelata. Miks? Sest sellise käitumisega keeravad nad käru ka kõigile teistele turistidele. Eriti vastutustundetud on rikkad Ameerika pensionärid. Nad pole elus oma nina USA-st välja saanud ja kui lõpuks enne surma saavad, siis tahavad pool maailma kokku osta. Kuna nende kodumaal kohtab tingimist harva, siis nad ostavad ka kõige kosmilisema hinna välja mõelnud kohalikult kaupmehelt sõnagi lausumata esimese ettejuhtuva asja.
Nii need hinnad tõusevadki, kui keegi ei tingi ja kui kohalikud näevad, et pole ju mõtet rabeleda. Kõik ostetakse niisamagi ära. See ongi teistele, vaesematele turistidele käru keeramine.
Üks asi, mille pealt ei tingita – ei Lähis-Idas ega Aasias – on söök ja jook. See on kõikjal niigi odav.

Kerjamine
Kerjusele raha andmine on sisetunde küsimus, aga mitte alati. Indias rongiga sõites ärge küll lapskerjustele raha andke. Asi selles, et rongides töötavad lapsed teevad seda kellegi täiskasvanu heaks ning ise näevad nad seda raha nagu oma kõrvu. Ja kui korra annate, siis levib see uudis kõikidesse vagunitesse ning varsti tunnete end nagu karikakar, millelt kümned pisikesed pesemata lapsekäed kroonlehti ära tõmbavad. Peale selle, et satute väga pikaks ajaks kerjuste tähelepanu alla, võite kogu selle segaduse sees ühel hetkel märgata, et peale rahaküsimise on kerjused ilma küsimata kaasa viinud teie koti.
Lähis-Idas on aga kerjusele raha andmine viisakas. Andke kas või üks münt. Kerjamine on ka töö, mõnes riigis heas mõttes, teises riigis mitte. Aga mõlemal juhul võiks kerjustega käituda viisakalt ning mitte neid solvata. Isegi mitte mõne eestikeelse krõbedusega, sest solvang on igas keeles mõistetav. Kui ei usu, proovige järele. Öelge kerjusele: istuge mu kõrvale ja puhake jalgu! Või öelge: kaduge mu jalust minema! Esimesel juhul vaatab kerjus teile küsivalt otsa ja naeratab, teisel juhul käratab midagi oma keeles või teeb kohe löödult minekut. Kõnetoon on see, mis solvangu reedab, isegi kui sõnad on arusaamatud.

Indoneesia tegevvulkaanid
Kui olete sattunud Malaisiasse, käinud ära ka Tais ning kui reisimisaega jääb üle, siis võtke suund Indoneesiasse. Näiteks Jaava saarele. Pole ise Kuala Lumpurist otse Jaavale lennanud, kuid naaberriiki lendavad paljud firmad ning seda teekonda pole teab mis keeruline ette võtta.
Jaava on fantastiline paik. Käisin saarel siis, kui seda tabas purustav ja tuhandeid inimesi tapnud maavärin ning tagatipuks ähvardas purskama hakata vulkaan Merapi. Päriselt purskama see ei hakanudki, kuid nädalaid saatis Merapi sadade meetrite kõrgusele taevasse kuumi tuhapilvi. Seda peeti sel hetkel maailma üheks ohtlikumaks vulkaaniks.
Aga Jaavale tasub kindlasti minna, see on teistmoodi Aasia. Jaaval on palju vulkaane, mis praegugi laavat välja ajavad. Seista plahvatusohtliku vulkaani jalamil, vaadata, kuidas tulipunane laava mööda mäekülge alla voolab, tunda jalge all väriseva maa võimsust ja Merapi kraatrist kostuvaid möirgeid – see tunne ei unune kunagi.


Jammu&Kashmir, Srinagar, elu järvel.

Jammu ja Kashmir
Eestlased on massiliselt avastamas Indiat, seda peamiselt tänu tsharterreisidele Goa osariiki. See kõik on muidugi tore, aga pistke nina ka mujale. Odavaid lende Delhisse ja Mumbaisse on viimasel ajal paljud lennufirmad teinud. Kui lendate Delhisse, siis käige ära Jammu ja Kashmiri osariigis, mis asub põhjas Himaalaja jalamil. Minu reis toimus jällegi seoses ebameeldivate sündmustega ehk siis maavärinaga, aga seal saadud toredaid elamusi on jälle raske sõnadesse panna. Seepärast piirdun fotodega ning valitud lõikudega Päevalehes ilmunud tekstist.
Jammu ja Kashmiri osariik asub Himaalaja süles Kashmiri orus ning on eestlasele ehk hingelähedane oma nelja selgelt eristuva aastaajaga, mis lõunapoolses India puuduvad. Viibisin Jammu ja Kashmiri pealinnas Srinagaris oktoobri keskpaigas ning siis oli ilm juba heitlik. Eri päevil kõikus temperatuur 9-20 plusskraadi vahel, mõnel ööl kiskus nulli lähedale. Kuid kindlasti on kõige kaunim aeg Srinagari sõita suvel, mis algab nagu meilgi mais ja lõpeb augustis. Kujutlege mäeveergudel laiuvaid tohutuid, nagu rätsepa kokkuõmmeldud lapitekke - imekauneid riisipõlde. Või Srinagari järvedel ruutkilomeetrite suurusi lootoseõite välju. Taamal kõrged mäeküürud, taevas liuglemas tuhanded kotkad.
Srinagar on ligi miljoni elanikuga linn, kus puhtust armastav ja baarides hulkuda sooviv turist ei leia endale midagi. Loomulikult on Srinagar väga must, heitgaasidest paks ja kohati haisev linn. See ongi Aasia. Kuid Srinagari järvedel loksuvas 4000 paatmajas leiavad rahu ka väga nõudlikud reisimehed. Vajadusel ka puhtuse ja napsu, sest see, Haapsalust pisut suurema elanikearvuga paatlinnak hoolitseb ise enda eest. Kõikjal on toidupoed, suveniirikauplused, riide- ja mööbliärid: Ühesõnaga kõik, mis igas muus linnas, aga vaat et veel paremini organiseeritud, sest kaupmehed sõidavad ka klientide juurde “treppi”.
Tihti peatub su paatmaja ukse ees shikara (lameda põhjaga sihvakas kiire paat), kust pakutakse toidu- või olmekaupa. Kui ühe kaupmehe käest vajalikku ei saa, siis tuleb varsti järgmine. Hommikul äratab sind paadis istuv pesumees, kes toob alles eelmisel õhtul reisimustust kandnud riided puhaste ja triigitutena paatmaja trepile. Kas Tallinnas saab sellist teenindust?
Soovides paatmajast “mandrile” sõita, tuleb vilistada või karjuda: “Shikara!” Ja varsti ongi takso ees. Kõik toimib. Paatmajad on suvel ideaalsed peatuspaigad. Nad on ka piisavalt suured, 150-200-ruutmeetrised, jagatuna näiteks neljaks magamistoaks ja üheks suureks ühisruumiks. Igas magamistoas on WC vanni ja kraanikausiga. Paatmaja seinad on nikerdatud laudadest ja vineerist. Igas majas peaks olema ka veeboiler, kuid elektriühendus on Srinagaris ettearvamatu.
Kashmiris tasub kindlasti minna mägedesse matkama. Kohalikud korraldavad meeldejäävaid reise lumistele nõlvadele ja kärestikuliste jõgede äärde, kus telkides ööbides saab jahtida ja looduslapse elu elada. Kuid jällegi tuleb arvestada, et mida kõrgemale, seda külmem. Srinagar asub 1750 meetri kõrgusel, kuid matkarajad on pilvedele tunduvalt lähemal.
Srinagari pääseb Delhi kohalike lendude lennuväljalt, kust enamik lainereid stardib enne kella 12. Arvestada tuleb umbes 130 dollariga ühe otsa eest (praegu lendab ka mitu odavlennufirmat, seega saab kohale väiksema summa eest). Minge kindlasti, sest see on hoopis teine elamus vahelduseks lõunamaade soojadele, turistidest pungil randadele, mida tavaliselt külastatakse.