Thursday, March 26, 2009

"Kutsikas" otsib pesa




Paar pilti Aidi ja Oti "tillukesest tibust" Hermanist. Loodan et ta kosub kenasti.
Pidin homme Tartusse minema, et Õnne Pärliga intervjuu teha ja õhtul Heiki Vilepiga tema sünnipäeva pidada, aga seekord jääb ära. Kahju. Aga tervisi kõigile asjaosalistele. Eriti Heikile laupäevaks :).

Noored armastavat kirjutada kirjandit ajakirjandusest

Kuulasin täna Haapsalu gümnaasiumis keelekonverentsil Sulev Valnerit. Väga hea, et ta käis noortele esinemas. Nimelt on abiturientidele seda vaja, sest viimastel aastatel on meedia ja ajakirjanduse teema olnud lõpukirjandi teemade seas.
Nagu üks õpetaja mulle mõne aja eest rääkis, on seda alati palju valitud, sest kõigile tundub, nagu see oleks lihtne ja neile teada-tuntud. Aga võta näpust, pole. Ajakirjanduseteemal kirjutatud kirjandid olevat täis klišeesid, mida on aastaid rääkinud meedias need, kes tegelikult ei tunne seda valdkonda. Kõrvalseisjale, kes pole viitsinud, kes pole tahtnud või suvatsenud (ega peagi) end asjadega kurssi viia, neil on raske mõistlikku juttu ajada. Ajakirjanduse üle arutlemine nõuab head analüüsivõimet ja võimet näha puude taga metsa. Ja teadmisi ka üldisemalt, millest kirjutatakse. Tark tunneb lehest/telest/raadiost rumaluse ära. Ja ega ajakirjanikud ju olegi kõiketeadjad, nad eksivad tihti, aga rumalad ei näe seda.
Valner selgitaski pisut, kuidas asjad käivad. Ka kommertspoolest, rahva eelistustest jne. Küll väga põgusalt, kuid noorte üldharimiseks ehk aitas. Võib-olla käis jutust liiga palju läbi Maaleht ja selle viimase aja edu, aga seda ei saa ju Maalehe peatoimetajale ometi ette heita, ega ju.
Kirjutan Valneri esinemisest pikemalt järgmise nädala Lääne Elus. Kuna kõik Haapsalu õpilased ju auditooriumis polnud, saavad puudujad ka targemaks.

Thursday, March 12, 2009

VBÕMA ehk Vilep, Brüssel, Õnne, Macbook, Ajalootund

Saabumas on nädalavahetus ja sellega seoses taaskord dilemma - kas teha tööd või võtta lõdvalt? Kuna mul on raamatust nii umbes kahe peatüki jagu teksti puudu, kuid märtsi lõpuks peab valmis olema, siis igat nädalavahetust võtan valuliselt, kui silpigi ei kirjuta. Sel nädalavahetusel ilmselt jälle looderdan, sest Haapsallu pidi tulema Heiki Vilep. Miks ma küll arvan, et leian end tema, Oti, Aidi ja paljude teiste toredate kamraadide seltsis pralletamas... No näis.
Mõnes mõttes on isegi hea, et olen raamatust mõne nädala eemal olnud. Loen jälle värske pilguga vana teksti üle ja teen parandusi, mida ikka tuleb vahest teha. Indias istudes olin iga päev sügavalt teemas sees ja ju jäi paljutki märkamata, mis nüüd silma hakkab.
Lähiaja sündmustest veel niipalju, et järgmine nädal katsun olla Pärnus ja minna Õnne Pärli näituse avamisele ning teha ühtlasi temaga ka intervjuu Afganistani teemadel. Enne kui ta jälle sinna ära põgeneb.
Ja aprillis käin lühireisil Brüsselis, kus toimub mingi imelik "suveülikool". Teemadeks majanduskriis, ajakirjandus, EL ja bla-bla-ei-mäleta-mis.
Ja järgmisel laupäeval on Haapsalus SEE teatris "Ajalootund". See on kunagiste Haapsalu kuulsamate bändide taaskohtumine. Vist mingi seitse või kaheksa bändi esinevad. Õudusega avastasin, et kahest-kolmest käisin ise ka läbi. Nende nimed muutusid nii kiiresti tollal, et ei mäleta, millises täpselt olin. Lõssi Pen'is ja Ballantine's'is kindlasti, aga kas ka Hard'is ja Brainduster'is, see pole enam meeles. Lõssist sai lihtsalt hiljem Hard ja Ballantine's'ist Brainduster.
Lisaks Haapsalu kaabakatele tulevad lavale koledad rokkarid ja punkarid Viljandist ja Pärnust ja kuskilt veel. Igatahes näeb palju vanu tuttavaid.
Aga kõige raskem on praegu taluda seda, et ootan uut arvutit, mis on kuskil... no kuskil ta on. Jõuan lõpuks ometi tagasi Macimaailma. Mida rohkem ma MacBooki peale mõtlen, seda rohkem imestan, kuidas olen viitsinud PC-dega nii kaua jännata. Ühtlasi hakkan uuesti tegelema küljendus- ja kujundustööga, alustan enda raamatust ja katsun kohe sinna otsa ka järgmise raamatu teha. Aasta reisiraamatu valimisel otsustasin, et tuleb vanad reisid kirja panna. Pildimaterjali on tohutult ja eks lugusid ole ka rääkida. Tundub, et reisiraamatud hakkavad inimesi järjest rohkem huvitama.

Kas Google hakkab eesti kirjanikke koorima? Tegelikult ei hakka

Lugesin 8. märtsil Postimehe artiklit „Kirjarahvast häirib Goolge’i ülbe ettepanek”. See räägib sellest, et netihiiglane Google sõlmis USAs autoriõiguste kokkuleppe, mis puudutab teoste skänneerimist (paberteose muutmist visuaalselt samasugusel kujul elektrooniliseks), selle netis avaldamist ja autoriõiguste eest tasumist.
Mu meelest küttis artikkel natuke paanikat, mida oleks saanud ära hoida. Kui lugu kokku võtta, siis jäi sellest mulje, et Google skänneerib jõupositsioonilt autorite teoseid ja ähvardab need netti üles panna. „Pääsevad” need (ka eesti) kirjanikud, kes on 5. maiks Google’ile teada andnud, et nad ei soovi oma teost netis avaldada. Et nagu võetaks eesti autoritelt nende teosed ilma autoritasu või muud kompensatsiooni maksmata käest. Tegelikult see nii pole.
Kirjanik Jaak Urmet alias Wimberg oli artiklis päris kuri, aga peamiselt Google’i käitumise peale, et nad panevad autorid lihtsalt ühe teate peale sundseisu: kui tahate loobuda teoste avaldamisest netis, siis andke sellest ise meile teada. Nojah, see kõlab pahasti tõesti, aga taust on natuke muu.
Kes tahab sõna sõnalt Google’i tegemistest lugeda, siis saab seda teha siit.
Kokkuvõtvalt on aga asi nii. (See on tõlge lingi all peidus olevast inglisekeelsest tekstist. Olen nüüd küll Google’i hääletoru, aga mis teha. Järgnev tekst on peaaegu otsetõlge, vaid mõni märkus on minult.)
Praegu on Google Booksil täistekstina netis üleval umbes seitse miljonit raamatut. Kui otsinguaknasse lüüa mingid sõnad, mis on sellisel moel kirjas ka mõnes raamatus, siis otsingumootor leiab selle raamatu, kui see on Google Booksi andmebaasis. Näiteks otsides lausega „life of a tea bush” tuleb vastuseks ka raamat The Story of Tea, sest selle netis avaldatud tekstis on selline lause sees. Kui sellele leheküljele minna, siis jõuab otsija Google Booksis just sellele samale skänneeritud leheküljele, kus see lause asub. Sealsamas saab lugeda veel mõnda sama raamatu lehekülge ning siis juba uurida edasi, kust seda raamatut osta või laenutada saab. Geniaalne tegelikult.
Google Booksi raamatud tulevad kahest allikast. Esimese projekti nimi on „Raamatukoguprojekt” (The Library Project). See on nagu raamatukogukaartide kataloog, kus näidatakse teoste teavet ja kus on juures ka lühike tutvustav tekst. Need raamatud on autorikaitse all ja neid ei saa tervenisti netist lugeda. Samas on ka selle projekti all raamatuid, mille õigused pole kaitstud. Vaat neid saab netist lugeda ja ka alla laadida.
Teine projekt on „Partneriprojekt” (The Partner Programm). Selle all mõistetakse seda, et Google on loonud sidemed rohkem kui 20 000 kirjastaja ja autoriga, et nende raamatud oleksid Google’ist leitavad. Arvutikasutaja näeb netis mõnda otsitava raamatu lehekülge, nagu eespool kirjeldatud juhul, aga seal on juures lingid, mis juhatavad otsija raamatukokku või poodi, kus seda teost saab laenutada või osta.
Mis siis pärast Google ja teiste asjaosaliste kokkulepet muutub?
Uue, USAs sõlmitud kokkuleppe kohaselt laieneb Google’i ja ettevõtte kirjastuspartnerite pakutavate ja netist leitavate raamatute hulk. Ehk siis tuleb juurde rohkem teoseid, mis on leitavad, osaliselt loetavad ja ka ostetavad.
Praeguseni sai Google näidata ainult väikest osa raamatust, mis kuuluvad autoriõiguste alla (vt „Raamatukoguprojekt”). Kuna aga suur osa neist raamatutest pole enam kirjastamisel ehk neid pole võimalik poest saada, tuleb neid otsida raamatukogudest või kasutatud raamatute poodidest. Uues situatsioonis on aga Google’il õigus kaupluselettidelt kadunud raamatuid üles panna. Neti­kasutaja saab neid lugeda osaliselt või kui maksta, siis ka terviktekstina. See kehtib ainult USA kohta (raamatud, mida pole enam müügil seal, kuid mida võib leida sealsetest raamatukogudest). Google ütleb, et see oli üks peamisi põhjusi autoriõiguste alase kokkuleppe sõlmimisel, et aidata kirjastamisest maas raamatuil levida ja olla neil kõigile kättesaadavad.
Uus situatsioon annab lugejale uusi võimalusi lugeda internetist tervet raamatut, mitte enam ainult teose lühiülevaadet (jutt käib poest kadunud raamatutest). Tuleb vaid end Google Book Search’i registreerida, otsida raamat välja ja seda ükskõik mis ajahetkel piiramatult lugeda.
Lisaks hakkab Google tegema koostööd raamatukogude, ülikoolide ja muude organisatsioonidega. Nii saavad selle teenuse kasutajad juurdepääsu miljonitele nende raamatukogudes olevatele teostele, samas kui autorid ja kirjastajad saavad selle eest ka tasu.
See on minu arvates eriti hea, sest näiteks teadustöö tegijad vajavad erialast kirjandust, mida meil Eestis on vähe. Välismaalt tellimine võtab nädalaid ja see maksab päris palju.
Google loodab ka, et USA ülikoolid ja avalikud raamatukogud loovad eraldi terminalid, kust lugeja pääseb ligi tervetele tekstidele, mis on Google Booksist leitavad ja mida muidu enam ei kirjastata.
Lisaks eelnimetatult näitab Google selliste raamatute puhul ka edasipidi, kui see on kuskil poes müügile tulnud ja kui see on mõnes raamatukogus saadaval.
Rahvusvaheliste Google’i kasutajate (ehk siis nende, kes elavad väljaspool USAd) puhul ei muutu praegu midagi. See tähendab, et Google Books toimib Eestis nii, nagu toimis enne (ja nagu päris ees kirjutasin). Google aga märgib, et tegutseb selle nimel, et samasugune süsteem hakkaks tööle ka mujal maailmas. See on ilmselt väga pikk tee käia.
Google’i USAs saavutatud kokkulepe seletab lahti, kuidas lugejad pääsevad ligi kolme sorti Google Books Search’i raamatutele.
1. Autoriõigustega kaitstud ja kirjastamisel (in–print) raamatud:
Kirjastamisel raamatud on need, mida kirjastaja veel müüb ja mis on raamatupoodides saadaval. Uus kokkulepe laiendab selliste raamatute müügivõimalusi ja annab autoritele ning kirjastajatele võimaluse muuta ainult lühitekstina Google’ist nähtav raamat kogu ulatuses nähtavaks ja seda ka müüa.
2. Autoriõigustega kaitstud, kuid kirjastamisest maas (out–of–print) raamatud:
Out–of–print raamatud on sellised, mida ei kirjastata ega müüda enam ja mida leiab vaid raamatukogudest või kasutatud teoste poodidest. See osa võib puudutada ka eesti autoreid, kui nende raamat on sattunud USA raamatukokku ja mida pole sealsetest poodidest võimalik enam osta ning seda seal ka enam ei kirjastata. Uus kokkulepe USAs annab Google’ile õiguse kõik sellised raamatud digitaliseerida, panna netti üles kokkuvõtva tekstina ja lubada neid ka osta ja tervikuna alla laadida. Seda ainult siis, kui autor või kirjastaja pole seda keelanud. See ei tähenda, et autor ja kirjastaja selle eest tasu ei saaks. Google ütleb nii: Me usume, et see on kirjastusärile tohutu õnnistus, kui autorid ja kirjastajad saavad teenida raha teostelt, mida nad võib–olla ei lootnud enam kunagi poelettidel näha.
3. Autoriõigusteta raamatud:
Nende puhul jääb endiselt nii, et saab lugeda, alla laadida ja välja trükkida.
Google’i kokkuleppe kohaselt luuakse ka mittetulunduslik Raamatuõiguste Register, mis koondab autoreid, kirjastajaid ja teoste autoriõiguste omanikke. Register aitab kindlaks teha, kes on raamatute õiguste omanikud ja kindlustab, et nad saaksid õiguste kasutamise eest raha.
Arvan, et Google on raamatuturul teinud revolutsiooni ja teeb ka edaspidi. Mulle see meeldib, et raamatud jõuavad üha suurema hulga inimesteni. Ma ei ole mitte kuskilt välja lugenud, et Google jätaks õigustega kaitstud raamatu autori ja/või kirjastaja tasuta. Google’i sõlmitud kokkuleppe tekstist ei selgunud ainult, millistest summadest jutt käib, aga ma ka ei otsinud rohkem sellel teemal avaldatut. Ehk see on kuskil siiski kirjas.
Google’i tegevus laiendab kirjanike ja kirjastajate kauplemisvõimalusi. Kui mu sõbrad Jordaanias tahavad mu raamatuid lugeda, pean ma praegu need neile ise postiga saatma. Seda juhul, kui raamatupoodidest on need teosed otsas ja neid ei saa netist enam tellida (Eestis müüb näiteks Raamatukoi eesti teoseid ka välismaale). Google pakubki võimalust niiöelda „väljamüüdud” raamatuid soetada, laadides need netist nende päris õigel kujul ja illustratsioonidega alla. Kes ei taha arvutist lugeda, saab lehed välja trükkida.
Jah, see pole päris see õige raamat, aga ta on vähemalt kättesaadav. Ja see on hea. Loomulikult saab autor selle eest ka raha, Google’ist rääkimata. (Lisaks sellele näitab Google raamatu tutvustuse juures ära, kui teos on kuskil tellija lähedal raamatukogus või (neti)kaupluses olemas.) Kogu see teema räägib praegu USAst. Tõenäosus, et paljude eesti autorite teosed on USA raamatukogudes saadaval, on väike. Mõni kindlasti on seal esindatud ja sel juhul võib juhtuda, et Google ka raamatu oma andmebaasi skänneerib. Just need autorid peaksidki 5. maiks Google’ile teada andma, kas nad soovivad seda või mitte. Mina küll sooviks, aga sel pole tähtsust.

Thursday, March 05, 2009

Huul, huule, huult, hull, hullem...


Eile sai Tallinnas olles natuke ülekäte mindud. Seoses sellega sobib Wimbergi blogist leitud plakat ka siin avaldamiseks. MuriLiis, pliiiiz, halasta! Homme on Tallinnas pressipidu ja eks sealt laekudes ole jälle tore seda plakatit vaadata.

Parim reisiraamat on Roy Strideri "Himaalaja jutud"

Eile oli reisiraamatu valimine. Võitis Roy raamat. Minu oma kolme hulka ei jõudnud, aga tore, et paarikümne hulgast kuue nominendi sekka sai. Tiit Pruuli selgitas valiku kriteeriume ja selgus, et "Tappev uudishimu" polegi reisiraamat. Ega ta ole jah, sest see on suures osas artiklite kogu ja polnud algselt raamatuks mõeldud. TU asemel oleks võinud küll vabalt mõne muu raamatu nominendiks valida, neid oli seal piisavalt.
Aga ühest asjast oli küll kahju. Sellest, et Õnne Pärli Afganistani raamatut kolme parima hulgas ei mainitud. See on nii kuradi ilus ja hea raamat. Õnne läheb varsti jälle sinna ja ju ta kirjutab siis järje.
Balti jaama Traveli restos toimunud ettevõtmine oli ise väga lahe. Pruuli rääkis eelmisel aastal ilmunud reisikatest päris vaimukalt. Ja hea, et ta sellise ettevõtmise on alustanud.

Pressiteade:
2008. aasta parima reisiraamatu tiitli võitis Roy Strideri "Himaalaja
jutud". Võiduraamatule pani reisibüroo Go Travel välja 25 000 krooni
eest reisiteenuseid.
Kaaspreemiad said Lii Unt India raamatu ja Jaanus Piirsalu Venemaa
reisikirja eest (mõlemale 7500 krooni eest reisiteenuseid).
"Roy võitjaks tunnistamisel on minu jaoks kaks olulist punkti.
Esiteks õhkub selle raamatu igal lehel autori kohalolekut neis paigus
millest ta kirjutab. Kirjeldus on hoogne ja ehe. Teiseks õhkub igalt
lehelt autori positsioon kirjutatu suhtes. Positsioon on õilis ja
võitlev,"ütles žürii liige Tiit Pruuli. "Ehkki mina hindaksin väga
kõrgelt ka Lii Undi Indiast inspireeritud seisundi-raamatut, on Roy
Strideri "Himaalaja jutud" kindlasti rohkem "reisi"kirjandus."
Parima reisiraamatu tiitlile kandideerisid: Ivar Soopani "Tappev
uudishimu" (Eesti Päevalehe Kirjastus), Roy Strideri "Himaalaja
jutud" (Varrak), Jaanus Piirsalu "Kirjad Venemaalt" (Eesti Päevalehe
Kirjastus), Lii Undi "Parim näitleja linnas" (Eesti Ekspressi
Kirjastus), Õnne Pärli "Armastatud Afganistan" (Raadi Duo), Marje
Aksli "Minu Moldova" (Petrone Print).
Žüriisse kuulusid kirjanike liidu esimees Karl-Martin Sinijärv,
luuletaja ja kunstnik Asko Künnap ning rändur Tiit Pruuli.
Eripreemia Jaanus Piirsalule pani välja kaardifirma Regio. Nimelt
teevad firma kartograafid oma lemmikautori järgmise reisiraamatu
jaoks kõik vajalikud kaardid tasuta.
Parimat reisiraamatut valiti esmakordselt.