Thursday, May 17, 2007

Knesseti liige: Iisrael teeb kõike ainult oma kodanike nimel

Iisraeli parlamendi Knesseti ning valitsuserakonna Israel Beytenu liige Alex Miller ütles intervjuus, et Palestiina president on nõrk ning kuni terroriorganisatsiooniks peetav Hamas istub valitsuses, ei anna Iisrael milleski järele.





Ajaloos pole peaaegu kunagi juhtunud, et üks riik annaks osa oma maast vabatahtlikult teisele riigile. Mis on teie partei seisukoht: kas Iisrael loovutab kunagi Palestiinale maad, mis okupeeriti 1967. aasta sõjas?
Meie partei seisukoht on, et Iisraeli-Palestiina konflikt ei ole territoriaalprobleem. Mis juhtus, kui Iisrael andis Palestiina omavalitsuse võimule Gaza? Me saame Gazast iga päev pomme. See on Iisraelilt ühepoolselt Palestiinale antud maa ja meie suhtumine on nüüd, et sellest tekkis väga suur probleem.
Kui nende poolel oleks mingit edasiminekut ja nad hakkaksid oma inimeste heaks midagi tegema, siis… Palestiinal on palju araabiamaadest naabreid ja sõpru, kes neid aitaksid. Meie suhetes muutuks ehk midagi, kui nad õpiksid end aitama, mitte ei õpetaks lastele juba koolis, kuidas juute tappa ja vihata.
Palestiinal on suuri majandusprobleeme. Iisrael ei saa nende probleeme lahendada, nad peavad end ise tõestama.
Viimased valimised näitasid, et Hamas meeldib inimestele. Kui Hamas on koalitsoonis, tõendab see, et Palestiina liider Mahmoud Abbas on nõrk ega peata Iisraeli-vastaseid terroriaktsioone. See on üleilmne terrorism, mida toetavad Iraan, Süüria ja Hizbollah Liibanonis. Kui Euroopa saaks aidata Iraani ja Süüria Palestiina rahastamisest eraldada, oleks see esimene samm konflikti lahendamiseks.
Läbirääkimised ei ole meile vastuvõetavad, kui Hamas istub valitsuses. Me ei saa nende poliitikuid kasvatada, nad peavad seda ise tegema ning see, mis Palestiinas toimub, on anarhia.
Palestiina-Iisraeli konflikti lahendus peab olema „rahu rahu vastu“, mitte „rahu maa vastu“. See ei ole territoriaalne, vaid tsivilisatsioonidevaheline konflikt, nagu näiteks Iirimaal, Küprosel või kunagi Jugoslaavias.

Palestiina teabeminister Mustafa Barghouthi ütles, et nende majandusprobleemid tulenevad peamiselt Iisraeli käitumisest. Näiteks hoiate te kinni 600 miljonit USA dollarit Palestiina maksuraha, Palestiina omavalitsuse aladel aastas toodetavast üle 936 miljonist kuupmeetrist joogiveest lubate kasutada ainult 137 miljonit kuupmeetrit. Neid näiteid on veel. Kuidas saab üks riik sellistes tingimustes areneda?
Suure hulga raha, mis palestiinlastele on antud, on nende valitsus kasutanud terroriks. Me ei tea, kas raha läheb majanduse arendamiseks ja inimestele või terroristidele. Hamas on nende valitsuses, seega ei saa me olla kindlad. Neil on kõik võimalused oma probleemid lahendada. Lõpetagu terrorism, andku meie pantvangi võetud sõdur tagasi… Neid asju on veel, mis takistavad neile raha andmist.

Kuidas saab üks riik normaalselt toimida, kui Iisrael hoiab vangis neljakümmend demokraatlikult valitud Palestiina parlamendi liiget?
Teie jaoks on nad parlamendiliikmed, meie jaoks terroristid. Me ei hoia vangis kedagi, kes pole süüdi. Nad on väljaspool seadust.

Aga te pole neile ju süüdistust esitanud?
Süüdistus on see, et nad on seotud terroriaktsioonidega. Iisrael otsustas nad vangistada, et nad ei saaks terrorirünnakutes osaleda.

Iisraelil pole maailma silmis just kõige parem maine. Mida kavatsete ette võtta, et see paraneks?
See sõltub Iisraeli selgitustööst. Tahame rahus elada, aga peame oma kodanikke kaitsma. Iisrael teeb kõike ainult oma kodanike nimel. Me ei astu kunagi esimest ründavat sammu (tegelikult on Iisrael selle sammu teinud, rünnates 1967. aastal Egiptust ja nimetades seda ennetavaks rünnakuks – I.S.), meil on kaitsearmee, mis pole seotud terroriga. Aga seda on maailmale raske selgitada.

Asepeaminister Simon Peres ütles mõni aeg tagasi, et Liibanoni ründamine eelmisel aastal oli viga ja tema oli selle vastu, kuid valitsuse stabiilsuse huvides toetas seda otsust. Mida teie Perese avaldusest arvate?
Liibanoni ründamine polnud viga. Me ründasime terroristlikku organisatsiooni (Hizbollah'd – I.S.), mitte riiki, me karistasime terroriste. Meil on probleem Hizbollah´ga, mitte riigiga.

Mida te sellest sõjast võitsite?
Hizbollah pole enam Liibanonis meie piiril ja see on meile hea, nad on haavatud. Sõda on alati mõlemale poolele kole, aga me kaitsesime oma maad.





Iisrael loodab astuda Euroopa Liitu
Alex Milleri sõnul tegutseb tema partei Israel Beytenu selle heaks, et astuda Euroopa Liitu.
“Me tahame, et Euroopa riigid võtaksid meid kui oma liiget,” ütles Miller.
Knesseti liikme Milleri sõnul nõuab kõigi tingimuste täitmine aega, kuid viie aasta pärast võiks Iisrael liitu astumiseks valmis olla.
“Kõigepealt peame Iisraeli vanadelt parteidelt selleks ka nõusoleku saama ning loomulikult peab Euroopa meid tahtma. Peame täitma palju tingimusi – et inimõigused oleksid tagatud ja palju muud,” ütles Miller.

Iisraeli vanglates istub 63 naist, kelle üle pole kohut peetud


Palestiina naised protestivad Ramallahs ning nõuavad oma lähedaste vabastamist Iisraeli vanglatest.

Osa Iisraeli poliitilisi jõude soovib mõne aasta pärast astuda Euroopa Liitu, mis tähendab ka inimõiguste tagamist, samas kui riigi vanglates istub 128 palestiinlannat, kellest koguni 63-le pole süüdistust esitatud ega nende üle kohut mõistetud.
Alates 2000. aasta septembri intifadast on Iisrael arreteerinud 600 palestiina naist, näitas Palestiinas kolme nädala eest avaldatud uuring. 128 naisest 62 üle on kohut mõistetud.
Naisvangidest 95 on vallalised ja olenevalt sellest, kui vanad nad on ning kui pikka aega peavad veel vanglamüüride vahel veetma, võivadki vallaliseks jääda. Palestiinlased abielluvad võrreldes eurooplastega varem ning teatud ea ületamisel on naisel väga raske meest leida ja peret luua.
Noori, alla 18-aastasi on vangide hulgas koguni 12. Neist 11 on mõistetud vangi ilma kohtuta.
Kinnipeetavatest 21 on abielus, neli lesed, seitse lahutatud ja üks vang kihlatud.
Halvad lood on Iisraeli vanglate administratiivpoolega. Kohalikke ajalehereportereid pole seni lubatud naisi vaatama, et saada nende olukorrast paremat pilti. Kahes vanglas, al-Ramlas ja Telmondis, kus naisi hoitakse, on kinnipeetavatele kättesaadavad ainult 30 raamatut, mis ei võimalda neil piisavalt õppida ega pisutki meelt lahutada. Vanglate juhtkond ei luba naistel sooritada ka religioosseid rituaale ega kollektiivseid palvusi.
Uuringust selgus, et Iisraeli võimud ei võimalda naistel saada arstiabi ning suhtuvad hoolimatult nende tervisesse. Väidetavalt palestiinlannade mõnitamiseks ei anna juhtkond neile puhastusvahendeid ning isegi mitte seepi enda pesemiseks. Islamikultuuris on kasimatus tõsine eksimus ja muslimile solvav. Kõik puhastusvahendid tuleb vangidel vangistajatelt osta, kuid rahaga on vanglas halvad lood.
Paari vangi on hoitud kaheksa kuud maa-aluses kongis, kus naised said kroonilise nahahaiguse. Palestiina vanglaasjade ministeeriumi tehtud uuringust selgus, et näiteks vang Muna Amnah sai psühhotrauma, kui istus üheksa kuud maa-aluses üksikkongis. Vangid on korduvalt protesti avaldanud ning korraldanud näljastreike, nõudes oma elamistingimuste parandamist. Üle-eelmisel neljapäeval korraldasid kõik Iisraeli vanglates istuvad palestiinlased ühise näljastreigi. Kokku on Iisraeli okupatsiooni ajal sealsetes vanglates viibinud 25 protsenti kõigist Palestiina aladel elavatest inimest.

Palestiina katastroof: äärmuslik Hamas ja Iisraeli asundused


Jeruusalemma kuulus niinimetatud uus nutumüür.

Eelmise aasta jaanuarikuised valimised Palestiinas pöörasid rahva ootused loodetust vastupidiseks. Valimised olid demokraatlikud ning osavõtt suur, kuid tulemus ehmatas nii Iisraeli, läänemaailma kui ka palestiinlasi. Äärmusrühmitus Hamas võitis 132 parlamendikohast 74, muutes seni võimu nautinud presidendipartei Fatah' teisejärguliseks.
Hamas oli seni valimisi boikoteerinud ning see võimaldas kunagi Yasser Arafati juhitud Fatah’l hoida riiki oma haardes. Kuid haarde tugevus seisnes araabia riikide rahasüstides, mida Palestiina rahvas sai vähe näha. Fatah' korrumpeerunud poliitikud loovutasid summadest oma maa arendamiseks vaid napi osa. Rahvas pani seda tähele ning kui valimistel osales lõpuks Hamas, anti oma hääl äärmusrühmitusele.
Jordaanias elav palestiinlane Ala Shehadeh peab Palestiina valimistel juhtunut samalaadseks Ukrainas toimunud oranži revolutsiooniga. Enamiku tunnuste poolest olid need küll kaks täiesti erinevat asja, kuid ühisjoon oli see, et rahvas oli väsinud vanast ja korrumpeerunud võimust ning tegi äkkpöörde. Hamas pakkus end jõuliselt välja ning rahvas võttis pakkumise vastu.
Üks Hamasi põhiteese oli kõigile palestiinlaste meele järele: Palestiina peab saama tagasi 1967. aastal okupeeritud alad. Selle varjus jäi aga märkamata üks tähtis punkt: Hamas kasutab oma eesmärkide saavutamiseks vägivalda. Vaevalt jäi see lausa tähele panemata, aga Fatah' vähene selgitustöö sellest, millise sõnumi võib rahva valik maailmale saata, kui parlamendis laiutab Hamas, viis äärmusrühmituse võimule.
Rahvas seadustas seega sisuliselt Hamasi vägivaldse võitluse ja nii jäi kogu Palestiina rahvale ametlikult külge terroristi silt. See ei pea aga kaugeltki paika.
Ala Shehadeh' sõnul tahab Hamas luua koraanile põhinevat valitsust. “Me ei saa olla koraanile põhinev riik. Soovime näha koraani tagasi mošees, tahame, et koraan kuuluks mošeesse. Praegu tundub paljudele, et poliitiline islamism on Palestiinas nende pääsetee. Pääsetee Fatah' valitsemisaja korruptsioonist. Fatah' poliitikud tulid pärast 1994. aastat Tuneesiast ja Liibanonist. Kümneid miljardeid dollareid, mis saadi Saudi Araabialt ja teistelt doonoritelt 1980. ja 1990. aastatel, kasutas Fatah enda tarbeks. Nad ei kannatanud koos tavaliste palestiinlastega. Neid ei olnud kohal, kui palestiinlased elasid 1970. ja 1980. aastatel viletsuses,” põhjendab Shehadeh, miks rahvas pöördus Hamasi poole.
Palestiina viimastel presidendivalimistel teiseks tulnud ning praeguses valitsuses teabeministri kohta pidava Mustafa Barghouthi sõnul on ebaõiglane, et Iisrael ei võta nende valitsust kui ühtset võimu, vaid teeb vahet Hamasi ja teiste poliitiliste jõudude ministritel. Barghouthi vehib küll pärast kaklust rusikatega, kuid mis tal üle jääb. Rahvas on oma valiku teinud, nüüd tuleb seda suunata ühiselt nii, et Palestiina valitsus ei oleks maailma silmis terrorismivalitsus.
Barghouthi sõnul ei saa rääkida Hamasi valitsusest, vaid valitsusest, mis esindab 96 protsendi Palestiina elektoraadi tahet. “Ei saa olla rohkem demokraatlik või rohkem esindatud kui see valitsus,” ütles Barghouthi.
Minister meenutas eelmisel kuul toimunud kohtumist Rootsi välisministri Carl Bildtiga. Ta tsiteeris Bildti sõnu: “Mina kui koalitsioonivalitsuse minister ei aktsepteeri, kui välisriigid teevad vahet ühel või teisel Rootsi ministril. Ja seda, mida ma aktsepteerin Rootsi puhul, peaksin ma aktsepteerima ka Palestiina puhul.”
“Meil on üks valitsus, üks meeskond,” võttis Barghouthi Bildti mõtte kokku.
Palestiinlastel on olnud mitu võitlusviisi, millega oma riigini jõuda. Intifadasid ehk nn tõusmisi on olnud kaks.
Ala Shehadeh’ sõnul oli esimene intifada puhas tsiviilvõitlus (1987–1991), mis oli tema hinnangul positiivne. “Selle võitluse sümbol oli laps, kes viskab Iisraeli sõdurite pihta kive,” kirjeldas Shehadeh pilti, mis on terves maailmas ühele põlvkonnale telerist ning trükiajakirjandusest tuttav.
“Teise intifada (nn Al-Aqsa intifada, algas 2000. aastal – toim) sümbol oli aga suitsiiditerrorist,” ütles Shehadeh. “See haavas palestiinlasi ja nende vabadusvõitlust. Ma ei usu sellesse. Meie, palestiinlased, peaksime jääma esimese intifada juurde. See oli tsiviilvõitlus. Peaksime demilitariseerima oma võitluse. Hamas tõusis võimule just relvastatud võitluse intifada turjal ja toetab seda.”
Teine intifada tegi palestiinlastele palju halba ega aidanud rahvast eesmärgile lähemale, vaid pigem vastupidi. “Teine intifada tegi meie majandusele ja territooriumile kurja ning nüüd on meie jaoks suurim katastroof Hamas. Ma ise ei ole Fatah' pooldaja, aga ma olen Hamasi vastane,” ütles Shehadeh.
Neli aastat tagasi arutas maailma avalikkus, et kõigepealt peab Palestiina tegema läbi demokraatlikud valimised ja alles siis saab hakata rääkima muust. Aga nüüd, kui nendesamade demokraatlike valimistega tuli võimule Hamas, ei tohiks inimesi nende demokraatliku valiku eest karistada, leiab Shehadeh. “Ei saa nii, et karistate Hamasi, aga samal ajal karistate kõiki Palestiina inimesi.”
Ala Shehadeh' sõnul on palestiinlastele tähtsad kolm-neli põhipunkti. Need on: 1967. aasta eelsete Palestiina riigi piiride taaskehtestamine, maalt lahkunud põgenike naasmise võimaldamine ja Jeruusalemma jagamine. “Mina ja suur osa teisi Jordaanias elavaid palestiinlasi leiame, et Jeruusalemma saab jagada n-ö sümboolselt. See võib olla paljudele palestiinlastele ebapraktiline, aga oleks sümboolne jagada Jeruusalemm pühasid paiku silmas pidades. “
Palestiina põgenike naasmine ei ole Shehadeh’ hinnangul reaalne, sest neid on liiga palju ning hoolimata Palestiina valitsuse nõudmisest mõistvat nad seda ka ise. Shehadeh’ sõnul ei saa ju tegelikult täiesti kõrvale heita põgenike õigust naasta nende kodumaale, iseasi on, kuidas see tegelikult välja kukuks. “Kui aga Iisrael on piisavalt vapper tunnistamaks, et põgenikeprobleem on olemas ja nemad on selle põhjustanud, siis oleks praktiline ja sümboolne, kui tagasi tuleks kõige rohkem 100 000 inimest,” pakkus ta.
Ent üks tähtsamaid rahu saavutamise eeldusi on Iisraeli asunduste likvideerimine Palestiina omavalitsuse aladelt. “Meie arvame, et vägivald on alati olnud seotud maaga. Iisrael on rahuprotsesside käigus ehitanud asundusi. See on probleem. See rikub palestiinlaste alade iseseisvust ja järjepidevust. Maailmas pole ju maid, mille kaart oleks täppe täis nagu leopardinahk,” kirjeldas Shehadeh piltlikult, kuidas juutide asundused on ehitatud saarekestena palestiinlaste keskele. Shehadeh leiab, et kui Palestiina tuleks Iisraelile vastu ning loobuks konfliktis praegu üheks peamiseks nõudmiseks olevast viie miljoni palestiinlase endistele aladele naasmisest, võiks Iisrael vastutasuks asundustes elavad juudid Palestiinast ära kolida. Siis poleks ka Palestiina alad kaetud suure hulga kontrollpunktidega, mis on teinud palestiinlaste liikumise oma maal põrgulikult raskeks ning väheneks ka nendesamade asunduste ründamine.

Palestiina minister: Palestiinas on hullem apartheid kui kunagi Lõuna-Aafrikas

Palestiina teabeministri Mustafa Barghouthi sõnul oleks Palestiina-Iisraeli konflikt võimalik lahendada 24 tunniga, kui kahel rahval oleksid võrdsed õigused.
Ajalehes Palestine Times avaldatud intervjuus ütles Barghouthi, et vastasseis laheneks, kui Iisrael tunnistaks üht peamist inimlikku tõde. “See on see, et meie, palestiinlased ja iisraellased, oleme võrdsed inimesed koos võrdsete õigustega ja meil peaksid olema võrdsed võimalused.”
Minister lausus, et Palestiina okupeerimine on korrumpeerinud Iisraeli ühiskonna pretsedenditu tasemeni. “Ja okupatsioon on loonud Palestiinas apartheidi. See on palju hullem kui oli Lõuna-Aafrika Vabariigis,” ütles ta.
“Toon paar näidet. Palestiina SKT (sisemajanduse kogutoodang – toim) ühe elaniku kohta on 800 USA dollarit, aga Iisraeli oma 20 000 dollarit. Samal ajal oleme sunnitud ostma tooteid Iisraeli turuhindadega ja maksma sama maksu. Me ei saa kasutada aastas ühe elaniku kohta rohkem vett kui 50–100 kuupmeetrit, läänekaldale ümber asunud iisraellased saavad aga kasutada üle 24 000 kuupmeetri. Enam kui 936 miljonist kuupmeetrist joogiveest, mida me toodame Jordani jõe läänekaldal ja Gazas, lubavad nemad meil kasutada ainult 137 miljonit kuupmeetrit.
Iisrael hoiab kinni 600 miljonit dollarit meie maksuraha. Meil on majanduskriis, me ei suuda maksta palka arstidele, õdedele ega õpetajatele. Iisraeli valitsus vahistas 40 meie parlamendiliiget, esitamata ühtki süüdistust. Ja keegi ei ütle selle kohta mitte sõnagi,” rääkis Barghouthi.

Miks Palestiinas elatakse nagu sada aastat tagasi?



Ala Shehadeh on 31-aastane Jordaanias sündinud palestiinlane, kelle pereliikmed elasid veel hiljuti Palestiinas ning õde elab praegugi Palestiina südames Nabluses. Kuigi vanemad soovisid, et temast saaks insener, otsustas Ala õppida loomaarstiks. Nüüd võib Shehadeh’d pidada üheks Jordaania pealinna Ammani paremaks loomaarstiks, kelle erapraksist saadab üha suurem edu. Ta on nõutud abimees nii kohalike kui ka Ammanis elavate välismaalaste hulgas.
Shehadeh on nende palestiinlaste musternäide, kes on okupeeritud kodumaalt lahkunud ning oma elu välismaal rööpasse saanud. Lahkumisest hoolimata on nad patrioodid, kuid oma kodumaal elavatest rahvuskaaslastest erinevalt on nad olnud majanduslikult edukad. Ühed on saanud areneda, teistel pole lastud areneda. Miks nii?
Shehadeh’ sõnul pole põhjust kahelda, et kui Iisrael poleks palestiinlaste maad okupeerinud, oleks rahvas suutnud luua hästitoimiva ja eduka riigi. “Palestiinlased on araablaste seas ühed globaalsemalt ja avatumalt mõtlevad inimesed, see on tuntud tõde,” ütleb Shehadeh. “Näiteks kõigist maailmas elavaist araabia rahvastest on 11 miljoni palestiinlase seas kõige vähem kirjaoskamatuid. Palestiinlased on olnud vastuvõtlikud lääne kultuurile.”
Istume Shehadeh’ga Ammanis kohvikus, mis ühendab endasse ka suure raamatukogu ja internetipunkti. See paik iseloomustab tema sõnu kujundlikult: meie ümber istub teisigi palestiinlasi – edukaid ja harituid, kes on väljaspool kodumaad edasi jõudnud.
Shehadeh küsib: “Vaata, mida sa näed Jordaanias Ammanis?”
Jätan vastamata, sest Shehadeh jätkab kohe oma juttu, kuid tean, mida ta silmas peab. Ta peab silmas uusi kõrghooneid ja ülikoolilinnakuid, tohutuid maanteede ja sildade ehitamise projekte, Eestiga võrreldavat majandusedu. Olen käinud Ammanis viimase kolme aasta jooksul seitse-kaheksa korda ja areng on olnud silmaga näha.
Shehadeh tüürib oma jutu sellele, miks Jordaania areneb, aga Palestiina mitte. “See, mis toimub Jordani jõe läänekaldal, on inimese põhjustatud viletsus,” viitab ta Iisraelile. “Miks on palestiinlased suutnud Ammanis rajada ülikoole, maanteid, hästi toimiva majanduse, kuid meie vennad läänekaldal elavad nagu sada aastat tagasi? Sellepärast et sealne viletsus on meelega tekitatud. Kui paned püsti nelisada kontrollpunkti, mis pole lihtsalt kontrollpunktid, vaid pigem piiripunktid, siis pole see naljaasi. See tähendab, et majandus ei saa areneda, koolid ei toimi, riiki kui sellist ei saa olla. Inimesed elavad sisuliselt riigita maal.”
Ka Jordaania elu pole meelakkumine, Shehadeh teab seda hästi. Tegemist on monarhiaga, kus demokraatia on üks paljudest sõnadest, mille tähendust hoiab kuningas Abdullah II bin Al Hussein rahva eest varjul.
“Jordaania pole mingi demokraatlik riik,” jätkab mees. “See on ühemehesõu. Aga see on riik, siin on seadused – ja väga ranged seadused. See on taganud stabiilsuse.”
Stabiilsus on toonud kaasa selle, et Jordaania võlgneb tänu oma kasvava edu eest kodumaalt lahkunud palestiinlastele. “Viimane uuring näitas, et 90 protsenti Jordaania majandusest on palestiinlaste käes,” toob Shehadeh näite.
Jordaaniale tuli see kasuks, et palestiinlased sinna elama kolisid. Nüüd moodustavad kuningriigi elanikkonnast 60 protsenti just nemad. Majanduselus on palestiinlased mõjukad, kuid muust võimust hoitakse nad eemal. Näiteks sõjaväes nad teenida ei tohi, sest palestiinlase kätte ei saa ju relva anda, eriti kui ta elab Iisraeli naaberriigis.
Palestiinlaste saabumine on teinud veel 1930. aastal 6000 elanikuga Ammanist kahe miljoni elanikuga linna. Külast keset kõrbe on saanud Lähis-Idas üha tähtsamaks muutuv suurlinn.
Paljudesse maailma riikidesse põgenenud palestiinlased on olnud edukad, omandanud kõrghariduse, loonud oma ettevõtted, saanud rikkaks ja siis tulnud oma kodu naabrusse Jordaaniasse ja paigutanud varanduse selle arendamisse.
Kõik see toimub Jordaanias, mitte Palestiinas.
“Ainus, keda saab kodumaal elavate palestiinlaste väheses arengus süüdistada, on Iisrael,” ütleb Shehadeh. “Nad okupeerisid 1967. aastal läänekalda ega ole sellest ajast teinud palestiinlaste aladel mitte kõige vähematki, absoluutselt mitte midagi.”
Shehadeh leiab, et kui juudid juba maa okupeerisid, siis oleks nende kohus olnud arendada nende endi sõnul neile kuuluval maal kas või pisutki infrastuktuuri jms. Palestiinlaste jaoks jäi aga aeg seisma. Või pigem peatas kella Iisrael.
Ning milleni see on viinud? Shehadeh leiab, et Iisrael toodab oma tegevusega ise ekstremismi. “Iisrael ütleb, et ta tahab võidelda ekstremismi vastu. Aga tegelikult on nii: kui sa teed inimesed võimalikult vaeseks, siis on tõenäoline, et neist saavad ekstremistid. Kui inimesel on korralik töö või äri, siis on üsna vähetõenäoline, et ta mõtleb suitsiiditerrorismile. Ent inimene, kes elab vaesuses ning käib ainult mošees, on meeleheitel ja tal pole midagi kaotada. Meeleheitel inimesed astuvad aga meeleheitlikke samme. Ma ei õigusta suitsiiditerrorismi, see on kohutav. Aga Iisrael ise on toitnud ekstremismi.”

Iisraeli-Palestiina vastasseis – kahe tõe võitlus määrib mõlema käed verega


Jeruusalemma panoraam.

(Panen ka siia üles 17.05.2008 EPLis ilmunud lood Palestiina-reisist.)
Aastakümneid maailma pinges hoidnud ning mõlemale poolele ränki kannatusi ning surma külvanud Iisraeli-Palestiina konflikt näitab aeg-ajalt õhkõrnu lahendusemärke, et siis taas uut jõudu koguda ning vägivallana jätkuda. Rahust on asi kaugel.
Kui Iisrael 1967. aastal Jordani jõe läänekaldal asuvad Palestiina alad okupeeris, algas palestiinlastele ajajärk, mis lõhestas nende rahva, hävitas nende majanduse ja infrastruktuuri ning takistas selle arengut, muserdas eneseväärikust ja tiivustas keevaliste inimeste võitlusvaimu. Kõik see oli saanud alguse 20 aastat varem, Iisraeli riigi loomisest, aga uus ja varasemast verisem ajajärk algas just 1967. aastast, mida palestiinlased peavad konflikti arengus üheks tähtsamaks tähiseks.
Iisrael arvab teisiti: juutide hinnangul on palestiinlased kõik oma probleemid ise tekitanud ning nende nõudmised oma maale on alusetud ega kuulu arutamisele.
Ilmselt on omajagu õigust mõlemal vaenupoolel ning mõlemad ka eksivad. Kumma kaalukausil on tõde rohkem kui valet, see on jäänud müsteeriumiks, mille lahendus ei anna kokkuvõttes midagi, mis konflikti lõpetaks. Sest just pidev oma tõe kuulutamine ja rusikaga vastu rinda tagumine pole toonud lahendust, vaid andnud põhjust uueks vägivallaks. Kompromissivalmidus ei kuulu lõunamaiste rahvaste iseloomu juurde. Uhkus, traditsioonidesse klammerdumine, võitlustahe ja verivaen aga küll.
Kogesin kõigi nende sõnade tähendust kahe nädala jooksul Jeruusalemmas, Tel Avivis, Palestiina omavalitsuse aladel Nabluses, Ramallah's ja Jeerikos ning Jordaanias, kus elab ligi neli miljonit kodust põgenenud palestiinlast. Nemad teavad vabaduse või selle puudumise hinda. Nad teavad, mis tunne on seista Jordani jõe idakaldal ja vaadata Jordaaniast üle Surnumere teisel pool asuvat maad, mis on olnud pikka aega nende kodumaa. Enamik Jordaanias elavaid palestiinlasi ei looda ega tahagi enam koju tagasi, sest on naaberriigis oma elu sisse seadnud. Kuid nad tahavad õiglust. Nad ei ole terroristid, vaid lihtsad inimesed, kellest käputäis radikaalsetest islamistidest poliitikute võimu ja vaimu meelevalda sattunud kaasmaalasi on oma äärmuslike võitlusmeetoditega kujundanud suitsiiditerroristi sünonüümi. See ei ole nende suhtes õiglane – mitte ainult Jordaanias elavate, vaid kogu maailma laiali pillatud viie miljoni palestiinlase suhtes.
Konfliktist arusaamisse ja selle põhjustesse on uus konflikt juba sisse kirjutatud. Palestiinlased mõistavad selle konflikti võimalikku lahendust kui “rahu maa vastu”, juudid kui “rahu rahu vastu”. Palestiinlased ei anna alla, enne kui saavad tagasi okupeeritud maad. Juudid aga ei räägi midagi maast ning keelduvad enne uusi samme astumast, kui palestiinlased vastupanu ei lõpeta. Vastasseisu põhjusi on loomulikult veel, kuid kõik taandub lõpuks neile kahele vastuolulisele arusaamale. Viibisin läinud kuul Iisraelis ajal, mil juudid mälestasid kahte enda lähiajaloo tähtsamat sündmust: holokausti ja iseseisvumist. Seisin koos mitme miljoni juudiga soolasambana – niimoodi, üle Iisraeli kõlanud õhutõrjesireenide saatel ja minutiks kangestununa mälestasid iisraellased iseseisvuse ajal hukkunud tsiviilisikuid ja sõdureid. Eriti viimati nimetatuid, sest just nii seda reklaamiti. Mõtlesin siis: mida ma juutide kannatustest tean? Tuhkagi ei tea, see on võõras ja kauge ning vaid aimatav. Sama aimatav kui palestiinlaste kannatusedki. Kuid erinevalt palestiinlastest oskavad juudid oma kannatusi mälestada ja kogu maailmale näidata, nad on teinud sellest enda eksisteerimise kaubamärgi. See oleks justkui õigustus. Kuid selline õigustus ei tohiks olla õigustus uuele vägivallale ja uutele kannatustele. Loodan, et see nõnda pole.