Bändiruumid ruulivad ja puud põlevad põrgus

Reede ja laupäev jätsid kustumatu mulje. Reedel sain üle mitme aasta tunda seda tunnet, mis kaasneb bändide prooviruumides viibides. Nimelt sattusin Arno Suislepa, Ott Valliku ja Mäksi prooviruumi. See asub pisikeses puust majas. Haapsalu on ju pisikeste puust majade linn, kui vene ajal ehitatud kivimonstrumid pildi pealt kustutada. Nojah, piiskopilinnus pole ka puust, sest muidu ta seal enam ei seisaks.
Igatahes oli prooviruum äge. Kasimata, räämas, segamini asjadega, juhtmete, võimenduse, trummide, rikkis WCga ja seinal olevate munarestidega. Kokkuvõtlikult - ideaalne prooviruum, kus on alati äge olla. Selline nostalgialaks oli, et pisar tuli silma.
Selle koha teeb ideaalseks ka see, et maja asub klubi Kaheksa hoovis. Kui õlu saab otsa, astud kaks sammu välja ja suu enam ei kuiva. Bänditegemisega kaasneb teatavasti suukuivenemise haigus. Siiski üks miinus oli. Nimelt rahvas, keda baarides juhtub olema igasugust. Mõni võib ikka väga ebamõistlik olla. Nii juhtus ka reedel. Istusime Priiduga laua taga, kui meie ette LAUA PEALE istus säga, kes nägi välja just selline, nagu näeb välja katkine mikroskoop, ratasteta auto või elektrijuhtmeta arvuti - kasutu. Sellised mitte ainult ei raiska õhku, nad ka reostavad seda. Hrrr. Ükski normaalne inimene ei tule võhivõõraste juurde ja ei istu nende ette laua peale ega küsi seepeale: mis teete? Kannatasime teda paar minutit ja ignoreerisime, aga ta ajas mingit seosetut juttu ega kavatsenudki lahkuda. Olin valmis juba tülli minema, aga mingi nipiga kaotasime ta laua pealt ilma vägivallata. Sellega tegime karuteene bändipoistele, sest kutt läks prooviruumi. Sealt leidis ta eest Arno Suislepa ja teatas, et tunneb teda väga hästi ja kõik on ilgelt lahe. Nojah, eks Arnot tunnevad tõesti paljud, aga millegipärast ei saa inimesed aru, et seepärast ei tunne veel Arno neid. Ja vaat sealt selle mehepoja väljasaamine kiskus juba inetuks. Tuli kaagutada, end puhevile ajada ja jalatallaga aad kaapida, nagu ikka isased kanad ehk kuked teevad, kui tuleb olla sõjakas. Ja töötas. Kuked on targad linnud. Meie võitsime.
Reedel sain Aidilt kõne ja ta teatas, et neile saabuvad laupäeval puud. Et tulevad kohe kambaga. Nii 15 ruumi. Kartsin juba reedel laupäeva saabumist, aga see päev saabus. Koos puudega muidugi. Õnneks oli puid ainult kaheksa ruumi, aga nende vedamisele ja ladumisele kulus siiski oma viis tundi. Kuna aga seltskond oli tore ja olemine ülemeelik, siis möödus päev lõbusalt. Nüüd saab vähemalt talvel Otile ja Aidile külla minnes kindel olla, et nende juures on soe, kuigi nende kodus on ka kütmata soe ja mõnus.
See töö tegi aga seda, mida töö ikka teeb peamiselt arvuti taga istuvate inimestega - pani põdema. Tagumik, selg, kõhulihased ja sokid ka jalas valutavad. Voodi on täna mu parim sõber. Kuna kõik kohad on nii valusad, siis ei viitsinud isegi telekal kanalit vahetada, mis tähendab, et nägin ära kogu Prillitoosi, mida ma ilmselt muidu poleks teinud. Nimelt puudub mu telekal pult ja voodist ei saa telekat opereerida. Nüüd ma tean, kes Eestis on saanud 80 ja kes 85 aasta vanuseks, sest Prillitoosis on õnnesoovide rubriik. Targemaks see mind ei teinud, aga lollemaks ka mitte. Seega viik.
Täna jookseb kinos film Taarka. Tahaks täitsa näha, aga kuna tagumik on haige, siis ma vist ei suuda poolteist tundi neil kultra vanadel toolidel veeta. Vaat see on paha, sest Taarka vaatamine teeks targemaks.