Pärast pidu algas matus, selline nädalavahetus siis...

Saabusin Jüri Uluotsa ja tema pere ümbermatuselt. Huvitav sõna, kas pole? Kõikjal kirjutatakse ümbermatmine, mitte ümbermatus. Tegin neljapäeval lehte loo, kuidas Lihula vallale langes kaela miljonkroonine kulu, sest majandusministeerium nõudis matuse ajaks surnaia ümbruse asfalteerimist. Vaat ja siis kirjutasin "ümbermatmine" aga Lääne Elu fantastiline korrektor Heli parandas selle "ümbermatuseks". Helil on alati õigus.
Eesti keel on ikka üks veider keel. Pakub üllatusi (mitte, et see nüüd mingi suur üllatus oli), on alalhoidlikult konservatiivne, kuid muutub pidevalt. Muutustest saavad teada peamiselt korrektorid, kes aeg-ajalt kuskil koos käivad ja uusi sõnu kasutusele võtavad. Noh, mitte ehk päris uusi sõnu, aga nad annavad kõnesse jõudnud sõnadele heakskiidu ning toovad selle ka ametlikku kirjakeelde. Ümbermatus pole päris sellelaadne sõna, aga ta kõlab ikkagi veidralt. Kuidagi võõras.
Aga matus ise oli tegelikult tore, kui matuse kohta tohib nii öelda. Riiklik matus, sõjaväelased, puhkpilliorkester, mitte liiga pikad ja tüütavad sõnavõtud, kompaktne ja igati korrektne värk. Mulle isegi meeldisid sealsed kõned. Ansip ja Ilves rääkisid päris normaalselt. Sain palju targemaks, kuigi olen Uluotsa elu kohta viimasel ajal palju lugenud. Ja korp! Rotalia esindaja rääkis ka väga huvitavalt. Sain näiteks teada, et Rotalia on muinasaegne Ridala nimi. Uluots oli üks Rotalia asutajatest ja nii sai korporatsioonile Läänemaa kohanimi. Tore.
Paraadmundris kaitseväelased olid loomulikult kohal. Sirged nagu vibunooled. Üks naine oli ka. Muidu olid normaalsed tegelased, aga häiris, et nad suitsetasid. Ma ei tea, kas see on minu kiiks, aga mind häirib, kui paraadmundris sõdurid suitsetavad. Nad püüdsid olla küll inimestest kaugemal, aga seisid keset parklat ja olid keskel nagu bulls eye ja kõigile nähtavad. Ei olnud kuidagi ilus vaatepilt, eriti noore naise puhul.
Kirjutan homme Lääne Elule reportaazhliku mõtiskluse. Päevalehele ei viitsigi kirjutada, Tarmula saadab lihtsalt fotod. Meil ilmub leht teisipäeval ja ei taha ka, et mu lugu oleks enne esmaspäevases Päevalehes ära ja siis ilmub alles päev hiljem oma lehes. Kuidagi sohk oleks.
Tahaks tulevast nädalast alates hakata Lääne Elus tegema kord nädalas, ilmselt laupäeval, oma veergu, kus kirjutan sellest, kuidas üks või teine lugu sündis. Äkki on lugejail huvitav teada. Ajakirjanikest arvatakse ju igasugu veidrusi ja käibel on hulk valearusaamu.
Näiteks sellest samast Uluotsa matustest oleks üht koma teist kirjutada. Just ettevalmistustest. Oli asju, mida ei sobinud enne nii väärikat ja tõsist sündmust artiklisse panna. Rääkisin seal hauakaevajatega ja sain huvitavaid detaile. Nüüd võiks neist lugejatele ka jutustada. Ega sellises stiilis lugusid polegi Eesti pabermeedias varem tehtud. Võiks ju proovida, vaatame, mis välja tuleb. Alati saab lõpetada, alustada on palju raskem.
Eile pidas Võsa siin sünnipäeva. Seda raskem oli täna matustel olla, aga väga tore õhtu oli. Palju mõnusaid inimesi. Näiteks leidsin oma toast teisest voodist kehaõli pudeli :). Midnight Oil tuli kohe meelde. Nojah, ma ei tea, mis seal tehti, aga ilmselt ikka seda, mida kehaõliga tehakse.Seda enam, et seal magasid mu kaks sõpra. Mõlemad naisterahvad. Vaat kui oleks olnud mehed, siis oleks vist põhjust muretsemiseks. Vist. Aga naised põõnasid lõuad lõunas nii et vähe polnud. Helistasin Margitile ja ta tunnistas õli enda omaks. Tea, kas peaks ka seda sodi proovima? :). Pärast hea libe olla. Hõkk!
Värava tagant sõitsid eile kaks soomlast ratastega mööda ja peatusid korraks. Selgus, et üks neist oli siin majas palju aastaid tagasi natuke elanud. Omanik oli siin siis ka soomlane. Kutsusin nad sisse, pistsin veiniklaasi ette ja näitasin maja. Tore paarike oli. Lubasid järgmine kord Haapsallu sattudes läbi astuda. Olid ajakirjanikud ja tundus, et kirjutavad meie kommuunimajast ka. Igatahes mees tegi märkmeid. Küsis palkade ja elu kohta jms.
Meil on nüüd majas koer. On ikka loomaaed küll. Neli inimest, neli kassi ja koer. Tore nähvits on. Rumse pani nimeks Kuuba. Jah, eks ta ole, loodetavasti mitte suur ja kole tulevikus. Igatahes miiniväljad on hommikul majas päris ulatuslikud, aga see läheb üle. Kutsika värk.
Mul on üks äärmiselt armas tuttav, kellega aeg-ajalt kirjutame. Panin talle hüüdnimeks Tulilill. Tal on leegitsev pea nimelt. Ta tegi imeliku avastuse. Tulilill väidab, et mul on tütrega sarnane keelekasutus või siis pigem kirjakeelekasutus. Ronjal on kodulehekülg, vaadake seda, igavesti äge. rooonja.blogspot.com. Ta heegeldab ja meisterdab igasugu asju ja siis müüb neid. Kuna keegi sellest leheküljest veel midagi ei tea, siis pole vist midagi maha saanud müüa. Aga küll ta hakkama saab. Kool algab ja ju ta siis seda teavet sõprade seas levitab. Olin täitsa üllatunud, et ta sellise asjaga tegeleb. Is ei kõssanudki. Seda, et ta käsitööd teeb, teadsin muidugi enne, aga et lausa on hakanud väikseks ärinaiseks, see oli üllatuseks. Majanduslik mõtlemine tuleb kasuks. Väga tore.

Stressivabadus

Jalg on ukse vahel. Mida päev edasi, seda lihtsamaks Haapsalus töötamine muutub. Eks see ole loomulik. Tekivad allikad, mõni helistab juba ise, liigun inimeste keskel ja keegi viskab mõne teemakillu - nii see läheb. Reedel näiteks kirjutasin seitse lugu. Lehte mahtus ainult vist üks, aga ei need kusagile kao. Teisipäeval jälle lehepäev. Igatahes naudin Haapsalus töötamist täiel rinnal. Stressivaba, sundimatu, saab teha seda, mida ise tahad, ei pea taluma kõrgelt alla vaatavate isikute kriitikat, mõnusad töökaaslased jne. Lõuna ajal tasuta toit :). Mis hing veel tahad. Kahju kohe paarist endisest kolleegist, kes peavad tegema seda, mida peavad. Aga eks see ole valikute küsimus.
Laupäeval oli kultuurikeskuses suur pidu. Pidutseti selle puhul, et maja läheb pikaks ajaks remonti. Lõpuks. Sai isegi tantsitud, uh! Palju toredaid inimesi, kauneid "valgeid daame"... Kultuurikeskus äratab alati nostalgilisi meeleolusid. Sai seal 15-16 aastat tagasi bändiga mängitud, sõpradega kohvikus õlut rüübatud ja niisama vedeletud. Nüüd kaob see vana aja maik sealt majast ära, aga seda ju tegelikult vaja ongi.
Kultras oli kohal hulk harrastusteater Randlase trupist. Neile oli see nädalavahetus ikka päris hullumeelne. Mitu päeva järjest poole ööni jalgadel, hommikul tööle, õhtul jälle etendus. Aga näha oli, et nad nautisid seda, sest tükk oli mõnus ja ju see energia tuleb vaatajatelt ringiga tagasi.

Inshallah, aga ilmselt "ei"

Mõne päeva eest sain huvitava kõne. Helistajaks oli Karksi-Nuia raamatukogu juhataja. Olen ise sealt pärit ja kui ta oma nime ütles, siis lõi ette küll, kellega tegu. Aga see selleks. Helistaja küsis midagi sellist, mida oodanud poleks. Nimelt kutsus ta mind oktoobris Karksi-Nuia raamatukokku lugejatega kohtuma. Ahah, mina ja lugejad, lahe lugu. Helistaja väitis, et "Tappev uudishimu" on neil raamatukogu laenutajate seas popp ja nii ta otsustaski sellise kohtumise korraldada. Et mu endise õpetajad ja kes kõik veel tahaks tulla kohale ja kuulata lugusid Iraagist ja teistest paikadest, kus rännatud. No see on ju kõik väga tore, aga ma ei taha ausalt öeldes kuidagi seista taas oma kunagiste õpetajate ees. Peale selle olen ma hirmus halb esineja ja pelgan publikut. Eile just sõbraga rääkisime sel teemal. Aastaid tagasi bändis mängides olin pidevalt hädas, kuidas sundida end lavale minema. Soov oli kõva, aga hing värises sees. Eks edevus sai lõpuks muidugi võitu, aga ega ma pikalt vastu pidanud ning lavakartus jäi peale. Nii on nüüd selle kohtumisega ka.
Väga kahju on kalli kodukoha inimestele ära öelda, aga kardan, et jätan minemata. Peale selle võtab bussiga Haapsalust Karksisse sõit terve igaviku. Tuleb minna Tallinna või Pärnu kaudu. Pärnu kaudu on küll otsem, aga aega kulub rohkem, sest bussiühendus on masendav. Eesti on väike, aga on paiku, mis omavahel ei ühendu. Karksi ja tagasi sõidu peale läheks kaks päeva ära, samal päeval ju kohe tagasi ei saa. Seda ei saa tööajast küll kuidagi lubada.
Karksiga seoses meenub see, et siin vahest ikka jutust läbi lipsanud raamat räägib just sealsetest paikadest ja inimestest. Kirjutasin selle suures osas valmis juunikuus Haapsalus. Võtsin selleks eraldi puhkuse välja, sest muidu oleks kes teab kui kaua aega läinud. Kuna mul ei olnud rüperaali (muideks, kas kahe või ühe p-ga? Tahaks kahega kirjutada, aga peab vist ikka ühega), sest see lahkus koos ühe tegelasega, siis pidin selle ostma. Ja vaat nüüd hiljuti koos kulka rahakulutuste teemaga mõtlesin, et huvitav, miks ma ei võiks ka läpakale kulunud raha kulkalt küsida. Võiks ju, sest ostsin arvuti just raamatukirjutamise jaoks, pealegi ei saa sellega suurt midagi muud teha, kui kirjutada (Asus Eee). Ilmuv raamat ja järgmisest suur osa on just sellel sündinud. Ja inshallah, kui jumal tahab, siis sünnib neid veelgi. Aga näis, peab targematelt nõu küsima, kas maksab kulkat tülitada. Igatahes tänu Äripäeva ja Postimehe artiklitele sain üldse teada, et kulka hüvitab ka taolist kulu. Tänud kolleegidele, kuigi nende artiklite sisuga küll kuidagi nõus ei saa olla, aga eks see ole ka maitse asi.

Puuriitadega Gruusia sõja vastu

Mõtlesin eile, kas tahaks Gruusiasse tööle minna, kui seda pakutaks. Jah, ei mõtleks pikemalt ja kimaks kohale. Täna aga vedelesin teleka ees, vaatasin mõnuga olümpiat ning mõtlesin, et ei vinnakski. Pagan, olen mugavaks muutunud, mõttetu laiskvorst.
Sealne töö oleks äärmiselt huvitav ja annaks taas pikaks ajaks adrenaliinilaksu, aga miski mind selle konflikti puhul häirib. Ma ei taha sellest pikemalt rääkida, sest mu meelest räägivad kõik vähegi internetiühendust omavad poliitikud ja muud kraaklejad ainult sellest, "kuidas asjad Gruusias on".
Võiksime mõelda vahelduseks ka enda elu peale, kuigi see võib kõlada egoistlikult. Aga annan eeskuju ja panen üles ühe rahuliku vahepala. Pildil on mu akna all seisvad tumbad. Eh, elu nagu Petseri kloostris :). Rumse, va väsimatu töömees, müras täna hommikust saadik ja püstitas kaks uut ümmargust puuriita. Esimese (pildil keskmine) püstitasin umbes paari kuu eest. Täna vaatasin, et meil on ümmarguste riitade ehitamises eri koolkonnad. Minu oma koondub ülevalt, Rumsel läheb riit ülevalt laiemaks. Peab tunnistama, et mulle meeldib Rumse stiil rohkem. Kuidagi hipilikum ja huvitavam.
Aga et olla veel päevakohane ja rääkides taas Gruusiast... Tuleb tunnistada, et Postimees on tubli. Suts ja kohal. Ma ei tea, miks Päevaleht muneb, aga sellistes olukordades tuleks käituda kiiresti. Nagu ma kuulsin, saadab Päevaleht kohale Reimeri. Kogu austuse juures tema vastu leian, et oleks võinud saata Dannari, kes oli ka üks kandidaat. Sõjas on vaja püssi - Reimer võib seda olla, aga ta on Makarov (lähivõitluses tõhus, hea sihtimise korral talutav, jätab suure augu, aga pihta on siiski raske saada), samal ajal kui Dannar on AK 47 (tratataa...). Lihtne värk. Aga noh, igal valikul on selged põhjused ning neid ma ei tea. Makarov on rohkem ohvitseridele meeldiv relv ning ohvitserid tulistavad puusalt. Vist.

Sürrid päevad ja ei ühtegi valget daami

Ronja jahta varjus nosimas.



Alar Schönberg jahta nimesildiga. Runbjarn tähendab Ruhnu Karu.



Jahta lastakse vette.

Teatan alandlikult: Ott on geniaalne! Nägin paari päeva eest tema esimesi joonistusi, mis ennast mu raamatusse laiali laotavad. Need olid väga vinged. Loodan, et tal vahepeal vaim pealt ära ei lähe.
Istusime eile Aidi ja Oti juures ning vaatasime olümpia avamist. Ma muidu ei salli neid avamis- ja lõputseremoonaid. Need tunduvad võltsid ja ülepakutud. Nüüd olin aga keeletu ja lausa lummatud. Väga võimas vaatemäng. Eks hiinlased nägid üleloomulikku vaeva, et endast muu jama kõrval head muljet jätta. See õnnestus neil, kuigi siis, kui sõdurid lipuga marssisid, tuletas puna-Hiina end uuesti halvast küljest meelde. Aga muidu oli tore.
Eile sain tuttavaks taaskord Haapsalu halva poolega. Aga ega see vist ainult Haapsalus nii ole. Igatahes Tallinna puhul ma neid asju märganud pole või siis ei sattunud peale. Igatahes juhtusin jälle kokku noortekambaga, kes purjuspäi õhtuses linnas ringi kakerdas. Sellised napilt 16-aastased ehk. Muidu juba jurakad mehed, aga arunatukest nagu rularattal. Ennast täis ja tülinorivalt häälestatud. Ühes lokaalis pidi vapper baaritüdruk nad välja viskama, sest istusid ja tatistasid seal. Tüdruk pani käed puusa ja käratas nad välja. Eile polnud veel mingit erilist situatsiooni, aga paari kuu eest oleks päris löömaks läinud. Ma ei tea, mis oleks juhtunud, kui neil kuuel sägal oleks rohkem julgust olnud. Kuidas sa neile üksi ikka vastu saad. Aga ju mind päästis enesekindlus ja nad ehmatasid ära. Lubasin ilma pikema jututa neil ükshaaval õlad küljest rebida. Täiesti hämmastav, aga selline ülepakutud vasturünnak mõjus. Kraaklesid veel hulka aega selja taga, aga järele ei tulnud. Ega ma pikemalt oma lucki pushima jäänud ja astusin minema. Nii et pole see Haapsalu siin midagi nii vaikne ja elutu linnake. Tuleb ikka õhtustel tänavatel ette vaadata.
Muidu oli mõnus nädal. Reedel oli jahta ristimine ja väga lahe olemine jahtklubis. Vikani puulaevaseltsi mehed on asjalikud vanad. Jahta kukkus neil ka tore välja. Kirjutasin sellest päevast Lääne Ellu ühe veidra reportaazhi. Ei teagi, miks veidra, aga kuidagi sürr päev oli. Ah, vahest võib.
Täna on See teatris pungikontsert. Ma hoian ennast punkmuusikast sihilikult kaugel, aga kuna Dannar tuleb Tallinnast, siis ehk pakun talle seltsi. Seega pole sürrid päevad veel läbi.

Loksuvad asjad

Mõtlesin täna töö juures, kui veidralt inimeste väärtushinnangud võivad muutuda. Oli selline natuke sombune ja unine päev, ju see aitas sisemisele virisemisele kaasa. Või mis virisemine see ikka oli. Olen kümne aasta jooksul ära õppinud ühesugused väärtushinnangud ja nüüd tunnen, et need ei sobi enam mu praegusesse ellu. Osalt isiklikku ellu ja osalt loomulikult ka tööalasesse. Näiteks pean end ümber häälestama, et Läänemaa asjadest kirjutada. Tegelikult pole see ju raske, aga tunnen, et ma võin mitte leida õigeid küsimusi, mis on tähtsad. Ehk siis neid küsimusi, millele vastuse saades tahab lugeja artiklit edasi lugeda. Ma küll ei tea, kas see probleem ka reaalselt tekib, aga täna oli selline tunne. Ju see loksub kõik paika. Pole saanud end veel käima tõmmata.
Hommikul tööle astudes nautisin aga igat sammu. Linn oli veel piisavalt tühi, vihmast värske ja parajalt jahe. Need hetked aitavad üle saada ka ebameeldivamatest.

Bluus, päike ja õlu kuubis

Kui nüüd viimaseid päevi kuidagi kokku võtta, siis peaksid neis lausetes sisalduma sõnad bluus, päike ja õlu. Ja neid sõnu peaks kordama ja kordama... Damn! Väsitav. Aga tore oli. Ott Vallik pidas väga sürris kohas sünnipäeva. Ja tänu Otile tutvusin väga muheda tegelasega - kirjanik Heiki Vilepiga. Ott just lõpetab tema raamatu illustreerimise ja lubas siis esmaspäeval kohe ka minu raamatu ette võtta. Oleks tore küll. Ootan juba põnevusega Oti joonistusi. Ta on ikka kõva käsi.
Homme on siis esimene tööpäev Lääne Elus. Ei teagi kohe, millest esimese ropsuga kirjutada, aga eks Tarmo aitab esimesel päeval ehk mõne ideega välja. Tegelikult on mul ühe suurema loo teema täitsa olemas ja teen selle kindlasti ära ka. Teemaks taas Kultuurkapital, aga üldsegi mitte selles võtmes, mida Äripäev ja Postimees on tampinud. Kultuuriinimesed on ikka parajalt vihased nende lehtede peale ja mu meelest ka põhjendatult. Aga las see teema jääb...

Tagasi tulevikku

Alustasin seda blogi, kui aastaid tagasi sõitsin Indoneesiasse. Kuna eeeldasin, et seal on väga aeglane netiühendus ning näiteks piltide saatmine nõuab palju aega või ühendus lausa katkeb, siis tegin blogist varuvariandi. Panin oma kirjutised ja pildid üles, et EPLi toimetajad saaks need sealt kätte. Netiühenduse aegluse osas oli mul õigus. Naljakas on sellele ajale tagasi mõelda. Netipunkt asus hotelli hoovis väikse varikatuse all. Üks noormeestest, kes seda seal valvas, oli kõva kitarrihuviline. Laskis mulle oma lugusid, mida oli kodus salvestanud. Hästi mängis. Olen ka ise kitarri õppinud ja üsna pikalt praktiseerinud, kuid see poiss oli must palju parem. Istusime seal ja arutasime maailmaasju. Naljakaks tegi aga asja see, et maa värises kogu aeg. See oli selle suure maavärina aegu. Järeltõuked kestsid mitu nädalat või isegi kuud. Kuna hotellis oli üks ameeriklane, siis sattusin ka temaga seal netipunktis pidevalt kokku. Ma pole varem kohanud nii arglikku olevust. On arusaadav, et kui maa väriseb (ja mitte vähe - keskmiselt 5 palli) siis jooksed majast välja. Aga see sell jooksis majast välja ka siis kui ma arvuti tagant püsti tõusin ja toolijalad vastu põrandat koledat häält tegid. Kutt oli nagu välk väljas. Iga tugevam heli tekitas temas kartust. Eks ma ise jooksin ka välja, kui ikka raske laks tuli, aga millegipärast mul mingit erilist kartust polnud. Mitte et ma olen kõva mees ja tahan ennast siin kiita, vaid lihtsalt ei mõjunud see värk mulle. Paari päevaga harjusin nii ära, et ei hakanudki toast väljuma. Võtsin vastu otsuse, et selle reisi ajal ma surma ei saa :). Aga noh, palju puudu ei olnud, aga seda mitte maavärina tõttu. Mopeediga oleks avarii teinud, sest üks idikas sõitis kõrvaltänavalt hooga välja ja sain napilt tast mööda. Korra kukkusin ka ninali, kui umbes 6-magnituudine põnts oli. Viis kuidagi jalad alt ära, aga eks ma olin päris mitu õlut ka joonud. Lahe! See-eest vulkaani juures tuli küll natuke hirm peale. Öösel tahtis mägi kupli pealt visata ja siis mõtlesin, et kuda ma sealt minema saan, kui lähebki jamaks. Vaatasin muuseumis ühe varasema purske järel tehtud fotosid. Need olid samast külast, kus ma olin. See jäi laava teekonna peale. Damn, päris kole. Sajad inimesed hukkusid paari minutiga. Aga noh, mägi oli seekord armulik.
Aga tegelikult tahtsin ma selleni jõuda, et ilmselt saab sellest blogist ikkagi igapäevaselt värskenev koht, kuigi selleks see algselt mõeldud polnud. Niipea ei kavatse kuhugi reisima ju ka minna. Omamoodi reisi võtan aga ette küll. Haapsallu siis. Eile oli mul Päevalehes viimane päev ja edaspidi naudin elu Lääne Elus ja Tarmo/Saske/Rumse võrratus Sadama 5-s. Eile pidin vastama nii umbes 287 korral küsimusele: mis sa seal Haapsalus tegema hakkad ja kas sul seal igav ei hakka? Vastan siis 288 korda: pühendan end taas rohkem kirjutamisele ning igav hakkab neil, kes on ise igavad.