Raamatuga lastesaates

Panen üles lingi ETV lastesaatest "Saame kokku Tom juures", kus rääkisin poisteraamatust "Kõik poisid ei saa suureks".

Dominat teenindab Egiptusse ka flyLAL

Otselennud Tallinnast Sharm el Sheikhi toimuvad reedeti alates 17. oktoobrist 2008. a kuni 17. aprillini 2009 lennukompanii FlyLal 235-kohalise lennukiga Boeing 757-200.
Üks lend läks täna. Tea, kas läks, ju ikka, muidu oleks kuulnud midagi.
16.01.2009 - 27.03.2009
LCC4251 TLL-SSH 07:00 - 12:10
LCC4252 SSH-TLL 13:10 - 18:20

flyLALi tsharterid siiski toimuvat

EPL
Leedu lennundusadministratsioon teatas, et alates homsest peatatakse lennukompanii flyLALi tegevusluba, kuid see ei puuduta tšarterlende.
Alates homsest pole ettevõttel luba vedada reisijaid, teatas lätikeelne Delfi. Samas ei puuduta otsus tšarterlende.
"See on tõsi," kinnitati flyLALi esindusest Päevaleht Online'ile tegevusloa peatamist.
Reisibüroo Travel Ini turundusjuht Katrin Aljaste kinnitas, et tšarterlennud toimivad ja kavandatud reisid ära ei jää. "Tšarterlendude kohta pole mingeid sõnumeid tulnud."
Vilniuse lennujaama esindaja sõnul ei osuta lennujaam edaspidi ettevõttele teenust.
Majandusraskuste tõttu müüs flyLAL oma aktsiad Swiss Airline’le. Firma ei ole alates augustist lennujaamale makseid teinud ning võlg ulatub praegu 20 miljonit litini (90,6 miljonit krooni). Tallinnast lendamise lõpetas flyLAL juba oktoobris.

Nüüd avaldas flyLAL natuke pikema teate

Dear Passengers,
We regret to inform you that flyLAL – Lithuanian Airlines ceased its operations from 17th of January, 2009.
We sincerely apologize for the inconvenience this will cause you. In case of urgent necessity to travel, we kindly recommend to use flights of other airlines.
Please submit your claims by post to A.Gustaicio street 4, LT-02512, Vilnius or send it by email claims@flylal.com.

flyLALi pressiteade - üks kuradi rida ainult

Dear visitor,
We regret to inform you that on 17 January 2009 flyLAL – Lithuanian Airlines ceased its operations.

flyLAL ei lenda - aga mis minust ja veel paarisajast inimesest saab?

EPLis on selline lugu. Paha lugu. See Leedu lennufirma, millel pole enam tegevusluba ja mille lennukid ei tohi enam õhku tõusta, peaks mind ja veel umbes 230 inimest viima pühapäeva öösel Indiasse. Kui lennuk tõusta ei tohi, kas see siis veereb mööda maad sinna kohale? Täitsa jama.
Helistasin Travel Ini müügiinimesele ja ta polnud sellest midagi kuulnud. EPLi endine kolleeg lubas lasta Online'i tegijal uurida, mis eestlastest reisijatest saab, kui otselendude tegija ära kadus. Võib-olla on see ajutine ja kahe päeva pärast on kõik korras, näis.
Igatahes puudutab flyLALi tegevusetus sadu eestlasi. Kahe nädala pärast läheb ju järgmine sats Indiasse ja mu teada pakub see firma teenust ka Egiptuse suunal.
Mul on vähemalt reisitõrke kindlustus tehtud, aga paljudel ilmselt pole, sest otselendude puhul seda väga ei kasutata. Ma igaks juhuks võtsin just sellepärast, et iial ei või teada, mis firma jälle tegevuse lõpetab. flyLALi puhul pole muidugi tegevus lõpetatud, sest selle firma ostis just Swiss Airlines. Ju siis jäi neil mingi luba taotlemata vms. Paberimajanduse apsakas ehk.

Kui tõe või info hind on surm

Leidsin Danieli blogist (lugege Daniel Vaariku blogist muid teemasid ka, see väärib seda) viite Sri Lanka ajalehele The Sunday Leader.
See on võimas lugu, lugege sealt teisi samal teemal lugusid ka, et taustast aru saada. Kokkuvõtlikult: ajalehe toimetaja oli valmis kirjutanud juhtkirja juhuks, kui ta tapetakse. Nüüd see avaldati.
Meie ajakirjanikud võiksid ka rohkem oma tööle mõelda ja aeg-ajalt rutiinist välja tulla. Kas ma teen tööd nii, et ma muudan midagi paremaks või jooksen niisama amokki? Milline on mu töö väärtus? Kas ma püüan natukenegi maailma parandada? Loomulikult ei pea mõtlema, kas ma teen tööd nii, et see kaalub üles mu surma, aga siiski - mis on mu kirjutiste laiem mõte? Õhtulehe ajakirjanikud küsivad seda ilmselt endalt iga hommik. Jõudu neile. Nad ju tõesti muudavad maailma - halvemaks. Või kui mitte halvemaks, siis lamedamaks. Aga see selleks.
Mõtlesin Iraagis Mohammedi juures olles ühel korral umbes samasugusele asjale. Tahtsin kirjutada kirja oma tütrele juhuks, kui midagi juhtub. Kuna olin just samal päeval väga ebameeldiva juhtumi üle elanud ja oli ju variant, et järgmine kord kõik nii õnnelikult ei lähe, siis mõtlesingi et mul on Ronjale nii palju öelda. Õnneks ma ei kirjutanud mingit kirja. Olen ebausklik ja minu jaoks oleks see olnud nagu alistumine. Oleksin andnud kellelegi või millelegi teada, et arvestan võimalusega, et asjad lõpevad halvimal moel. Loomulikult ma ei arvestanud sellega. Sisuliselt oleks see ju olnud enesetapukiri. Või midagi sellist.
Aga ok, tean mitut ajakirjanikku, kes Iraagis surma said. (Neid on seal ju surma saanud nüüd vist juba kahesaja ringis.) Ma ei tundnud neid otseselt, aga tean inimesi, kes neid tundsid, kes nendega Bagdadis läbi käisid, neid transportisid ja nende eest hoolitsesid. Nendega juhtunu pani mõtlema küll, kas sellel kõigel, mis ma teen, on selline hind. Ja vaat ei teagi, kas on. Igatahes on vaja, et keegi sellist tööd teeks ja oma tööga hädas olevaid inimesi aitaks, sest hädasolijail poleks muidu mingit võimalust maailmale endast teada anda. Idealism kuulub mu meelest ajakirjanduse juurde.
Sri Lanka tapetud ajakirjanik Lasantha Wickrematunge kirjutab oma viimases kirjas, kuidas talle pakuti ennekuulmatuid asju, võimu, varandust jms, et ta loobuks. Ilmselgelt tubli mees oli ja ta jätkas oma tööd. Elu hinnaga. Kes meist siin Eestis oleks valmis sama tegema, kui viiksime oma töökoha kujuteldavalt Sri Lankale?

Kahestumine jooksutas kassi aju kokku

Oi täna õhtul sai nalja. Vaatasin kodus ETV lastesaadet, kus raamatust rääkisin. Astub siis tuppa mu kass. Telekas mängib, kust kostub minu hääl. Kass vaatab teleka poole, astub natuke lähemale, aga jääb kahtlevalt seisma. Ise istusin diivanil. Siis vaatab mulle otsa. Kutsun Muri enda juurde. Kass vaatab otsa, tuhkagi aru ei saa. Telekast kostub jälle minu hääl. Elukas oli ikka täitsa segaduses. Mu meelest oli ta isegi nagu natuke närviline. Lõpuks tüdines ja läks teise tuppa.

Digiboksimine ja restartimine

Ma ei tea Haapsalus ühtegi inimest, kellel poleks midagi halba Elioni kohta öelda. Pean silmas just digitaaltele ühendust. Tegelikult on ka arvutiühendus sellega ju seotud. Anyway, see on masendav. Kuna juba kolmandat päeva on suht tuuline ilm, siis telepilt hakib räigelt ja pilt kaob kohati täiesti ära. Ja loomulikult ka arvutist netiühendus. Elioni töömehed ütlevat selle peale telefonis tavaliselt seda: tehke restart! Tehke ise endale restart, oinad.
Telepildi ja neti majja toovad kaablid on ilmselt nii süsid, et natukenegi tugevama tuule korral ühendus katkeb. Kas siis kaablid ei ole Elioni rida? Nad küsivad klientidelt raha ja lubavad pakkuda kvaliteetset teenust, aga kui ma seda kohati ei saa, kas ma võin siis kohati jätta arve maksmata? Võiks ju. Kohati.
Eile olin lausa marus, kui netiühendus jälle katkes. Olin just Liibanonist Antoine'iga MSNis vestlemas. Eile tuli ka film, mida tahtsin näha. Saddami advokaadist. No ei näinud. Otsisin vihasena kohaliku Elioni numbreid, et oma viha välja pursata, aga õnneks ei leidnud. Nüüd jälle on pilt ja netiühendus mõnda aega olnud, aga enne tuli ETV2st kordusdok meediast ja sõdade kajastamisest - seda ei saanud vaadata, sest hakkis jubedalt.
Arutasime Tarmoga töö juures, et miks keegi pole neid kohtusse kaevanud. Profülaktika mõttes. Tarmo arvas, et keegi ei suuda seda läbi teha, sest nii suur firma neelab su. Ja sülitab siis läbinäritult välja. Midagi aga peaks ju saama teha.
Ja vaat siis, kui telekast tuleb mingi jube "Kassnaise" film, kus mängib halbade näitlejate kroonijuveel Halle Berry, siis see pilt eest ära ei lähe. Praegu näitab täitsa normaalselt. Tuleb endal nupule vajutada ja see kassijama lõpetada.

Kuidas Iisrael ja Palestiina Lääne Elus mõõgad ristavad

Tegin eile pattu. Helistasin Jordaaniasse palestiinlasest sõbrale Alale. Ja siis võtsin ühendust praegu Londonis elava Steniga. Kes neid kahte ei tunne, see ilmselt ei taba ära, et selles midagi imelikku oleks. Tegelt on oi kui palju.
Sten on teatavasti juudiriigi tuline pooldaja, Ala aga palestiinlane, kes elaks hea meelega oma kodumaal, aga palestiinlaste liidrite jäärapäisuse ja juutide ohtra kaasaaitamise tõttu on ta sunnitud elama naaberriigis Jordaanias. Kus tal läheb muidugi väga hästi, mis on tore.
Panen need kaks inimest, kes teineteist tegelikult ei tunne, vastamisi. Üks kirjutab, miks juudid nii käituvad ja õigustab oma seisukohti, teine kirjutab, miks palestiinlastel õigus on. Kumbki pole teise seisukohti lugenud, kuid mõlemad teavad, et teine on oma seisukohtade tuline pooldaja.
Panen nad ühte lehte kokku. Algtõukeks on Iisraeli ja Hamasi praegune konflikt. Et miks see nii kaugele on jõudnud, miks nad sõdivad ja kas kellelgi üldse on õigus. Võiksin ju sellest ise ka kirjutada, aga teistmoodi on intrigeerivam ja huvitavam. Ja samas olen ma juba rikutud ja ei julge lubada, et suudan erapooletu olla.
Steni lugu juba lugesin, ju Ala kirjutab ka varsti valmis. Ilmuma peaks laupäevases lehes üle kahe külje. Nalja saab, kuigi naljast on asi kaugel.
Tegelikult plaanisin veelgi suuremalt ette võtta, aga see ei mahuks lehte. Tahtsin kaasata ka Hamasi või Hizbollah (Iisraeli vastane Liibanonis) esindaja ning teisele poole panna Iisraeli parlamendisaadiku. Tunnen nende kõigi seast mõnesid ja kontaktidki olemas, aga see läheb vist liiga käest ära. Tõde niikuinii ei selguks.

Viis päeva Indiani

On jäänud viis päeva ja siis olen Indias soojas meres. Reisieelsed viimased päevad on alati rasked, sest siis hakkad neid lugema. Seoses reisimisega tuli täna kaks kutset. Gülnar kutsus siinsesse nn reisiklubisse rääkima ja pilte näitama (klubi on vist juba vana, aga nagu ma aru sain, siis suht varjusurmas olnud). Ja siis helistati kuskilt kaugemalt ja kutsuti ka rääkima. Ilmselt mitte ainult reisimisest. Kahjuks ei saanud ma hästi aru, mis kohta mind kutsuti. Kui kutsuja äkki seda loeb, siis palun veel kord: oleks hea, kui teaks täpset aega, kohta, publikut ja teemat. Siis on lihtsam planeerida. Meiliaadressi leiab Lääne Elu kodulehelt või lehest.
Muud ei midagi...

Kolmapäeval on lastesaates raamatust juttu

Homme on 14. jaanuar. On vist. Igatahes 14. jaanuaril peaks eetris olema ETV lastesaade (see saame kokku Tomi juures), kus külas käisin. Rääkisime raamatust, eri vanuses inimeste lapsepõlvest ja muust sellisest. Saade algab kl 17.05 ja ETV2s on poole seitsme paiku kordus.
Olin esimest korda kaamera ees. Tegelikult väljaspool stuudiot olen korra olnud, aga see on ka kõik. Olen täitsa sihilikult eemale hoidnud, sest mul on jama närv. Terevisiooni ja Välisilma on kutsutud, aga ütlesin siis ära. Ei teagi, miks ma seda kaamerat kardan.
Nüüd aga otsustasin, et võtan end kätte. Õnneks oli saatemeeskond mõnus ja olemine sundimatu, nagu olekski kellelgi külas olnud, mitte stuudios. Keskendusin ainult inimestele, mitte kaameratele ja ühel hetkel unustasin ära, et need seal ümber olemas on. Eks natuke olin ikka närvis ka, aga saatetegijad ütlesid, et oleksin nagu vana telekala. Ju tahtsid niisama lohutada. Igatahes saime ühe jutiga salvestatud ja ühtegi duublit tegema ei pidanud. Loodan, et see kogemus aitab mul tulevikus end kaamera ees paremini tunda, kui neid juhuseid peaks ette tulema.

Öise elupaiga pildid

Kolin uude paika, oma unistuste majja

Mul on taskus võti, mis avab ühe maja ukse, kuhu lähipäevil sisse võin kolida. See on Haapsalus legendaarne maja, kunagi kuulus Hunniusele. Ühtki sellesarnast maja siin pole. Haapsaluga kursis olevad inimesed tunnevad seda "rõduga maja" nime all. Sellepärast, et seda ümbritseb täisrõdu ümber kogu hoone. Mis ma ikka jahun - mu unistuste maja. Täna käisin omanikega kohtumas ning asjad laabusidki nii, et võin sinna elama asuda. Esimene korrus jääb minu käsutusse. Kaks tuba, suur köök, pesuruum ja muu. Nagu üks kodu olema peab. Pluss veel suur aed, vaade viigile, isiklik ujumiskoht (tinglikult öeldes, sest veeni on mõni meeter ja koht on ujutav), kalapüügivõimalus. Ei oskagi muud öelda, tuleb olla lihtsalt õnnega koos. Omanikud on äärmiselt toredad inimesed ja usun, et seal saab meil Muriga mõnus olema.
Panen lähiajal fotosid ka üles, sest see maja väärib vaatamist.

Kadrilt väga hea intervjuu Maripuuga

Maripuu teema juurde tagasi tulles - lugesin just Päevalehe online'ist Kadri intervjuud ministriga. Väga tubli, Kadri! Ma pole ammu nii aktiivset intervjuud lugenud. Sa ei lasknud poliitikul oma joru ajada, keerutada ja manipuleerida. Küsisid sama asja kohta uuesti, kui vastaja püüdis soga ajada. Suurepärane töö. Kujutasin selgelt ette, kuidas sa neid küsimusi talle esitad. Oleksin nagu tagasi Päevalehes ja sinu kõrval istudes seda telefonikõnet pealt kuulanud. Ma muidugi ei tea, kas see oli telefonitsi tehtud. Ilmselt mitte, aga see pole tähtis. Panen intervjuu siia üles, sest see väärib lugemist.

•• Mis otsuse te kantsler Riho Tapferi puhul tegite?

Homme (täna – toim) lähen valitsusse ettepanekuga kantsler oma ametist vabastada.

•• Te kinnitasite, et te polnud enne 1. oktoobrit kuulnudki, et uue toetuste süsteemiga võib midagi viga olla ja et tähtaegadega võib tekkida probleem. Aga teil on majasisesed eelnõude kooskõlastusringid ja neist on dokumentatsioon olemas. Seal on ju kirjas, et teid on hoiatatud.

Ta (IT-juht – toim) ütles, et on ebareaalne tähtaeg. Aga kantsler on andnud jah-sõna. Seadus võeti vastu ja jõustus 1. jaanuaril, uus kord 1. oktoobril. Määruse puhul on kõigilt jah-sõnad.

•• Aga IT-juhilt te ei küsinudki määruse puhul kooskõlastust.

Aga see on sisuvaldkond. Riho Rahuoja on asekantsler ja nemad pidid omavahel kokku leppima.

•• Dokumendis on kirjas, et on ebareaalsed tähtajad. Aga te ütlete , et te pole sellest üldse kuulnudki. Te ju lugesite selle dokumendi läbi, kui te sellele alla kirjutasite?

Mina lugesin seda, et ta andis oma jah-sõna. Aga lähme edasi.

•• Te olete ju näinud seda hoiatust?

Mina rääkisin määrusest. Kui on selge, et seadus jõustus 1. jaanuarist.

•• Palun vastake mu küsimusele. Kas te lugesite terve selle dokumendi läbi, kui te sellele allkirja andsite?

Mina lugesin läbi seaduseelnõu, kuhu keegi ei olnud pannud „ei”. Kõhklusi oli ühel ja teisel. Kui inimene ütleb, et see ei ole reaalne, siis ta vastutab. Ta ütles „jah”, see tähendas, et see on reaalselt teostatav.

•• Ma ei saanud sellele esimesele punktile vastust. Te ütlete, et te polnud kuulnudki, et IT-mehed ütlevad, et nad ei saa selle ajaga hakkama, ja samas annate sellele kirjale „jah”. Ma eeldan, et olete selle läbi lugenud, kui annate allkirja?

Jaa, ma loen läbi. Ta (IT-juht – toim) ütles, et on ebareaalselt lühikesed tähtajad, et ta kooskõlastab Riho Rahuojaga, kuna tähtaeg lubati üle vaadata.

•• Miks teil ei tekkinud siis küsimust, miks need tähtajad on jäetud samaks?

Kantsler on selle kooskõlastanud, mis tähendab seda, et need probleemid, mis altpoolt on tulnud, pole enam probleemid.

•• Aga see ongi küsimus: kuidas te selgitate seda, et info absoluutselt teie majas ei liigu?

See ongi lubamatu. Siin me leidsimegi kitsaskoha, ja me peame selle ära muutma. Sest kui sõlmiti hankeleping ja seadus võeti vastu, siis oli küllaldane aeg selle arengu tegemiseks.

•• Medisoft ütles, et ta saab 2009. aasta sügisel alles lõplikult oma süsteemi valmis…

Just. Ja nüüd edasi. Kui hange kuulutati välja, siis oleks pidanud välja tõstma, et tekib probleem tähtaegadega. Sellesama määruse puhul, et see meil välja ei tulnud ja kõik andsid kooskõlastuse – see oli minu mõte.

•• Kas te saate aru, milles meie näeme, et te olete valetanud? Te olete näinud seda dokumenti, kus on kirjas, et IT-mees hoiatab, et on olemas probleemid.

Mina rääkisin määrusest.

•• Ma ei küsinud määrusest. Ma küsisin: kas te olete üldse kuulnud, et on probleem tähtaegadega?

Mina lähtusin määrusest. Saage aru, seaduse puhul ta (IT-juht – toim) kooskõlastas selle.

•• Te olite neid IT-hoiatusi lugenud, aga ei pidanud neid lihtsalt tähtsaks?

Ma lugesin neid, aga ma ei osanud siin kokku viia seda probleemi.

•• Te olete öelnud, et selles, et info ei liikunud, on süüdi ametnikud, kantsler ja asekantsler. Mis te arvate, mis on siis üldse teie roll sellisel juhul? Siin ministeeriumi juhtimises?

Minu roll on teha poliitilisi valikuid. Mina oleksin näinud oma rolli. Igaüks vastutab oma lõigu eest. Kui nüüd on selgunud kitsaskoht, oleksid teised pidanud tulema minu juurde ja ütlema, mis me teeme, kas teeme nii, nagu nüüd juhtus, või läheme ja palume riigikogus ajapikendust.

•• Aga praegu teie alluvuses olevad inimesed, kelle tegevuse eest vastutate, ei teinud seda. Millist vastutust te tunnete nüüd endal?

Mina tunnen endal praegu kõige suuremat vastutust selles, et saada see süsteem toimima. Et kõik need puuetega inimesed, kes on meie halva töökorralduse pärast kannatanud, saaksid võimalikult kiiresti raha kätte.

•• Ma saan aru, et nad saavad selle kätte alles märtsis. Kas see on kiiresti?

Kui mina sain asjast teada, tegin ma poliitilise otsuse, et me hakkame kõikidele hätta sattunud inimestele maksma miinimummääras toetust. Detsembris ma ütlesin seda. Kellel on pangakontod, said kiiresti raha kätte. Kes saavad posti teel, neile saatsime rahakaardid.

Niipea kui see teema ilmsiks tuli, olen otsinud lahendust. Nüüd see maatriks hakkab tööle jaanuari neljandast nädalast.

•• Käisite täna (eile – toim) peaminister Ansipi juures, millest seal juttu tuli?

Peaminister on väga häiritud, et selline juhtum on aset leidnud.

•• Kuidas ta nüüd järsku tundis, et see on nii oluline?

Ei, meil oli oma nõupidamine ja selle raames oli tema sõnum minule, et ma pean ministeeriumis töö korda saama.

•• Aga teie enda tööst ei olnud juttu?

Ta ütleski, et olles ministeeriumi juht, kui need asjad juhtuvad, on tegemist lubamatu olukorraga ja minu esmane ülesanne on see olukord ministeeriumis likvideerida.

•• Nii et tagasi astuda te ei kavatse?

Kui ma vaatan kogu seda tulemit, siis ma tunnen, et minu kohus on see probleem lahendada võimalikult kiiresti ja minu üleanne on teha töökorralduses muudatused, et välistada sellise asja juhtumine. Nagu te ütlesite, see on pikemaajalisem probleem olnud. Mind on ametisse pannud riigikogu ja riigikogu peab hindama, mida nemad peavad hetkel vajalikuks.

•• Üks asi on minna edasi, teine vaadata, mis on tehtud, ja anda sellele hinnang. Et teha asju paremini, on vaja õppida oma vigadest ja mõista neid. Tuhanded inimesed on praegu väga tõsiselt kannatanud. Päris suur asi on juhtunud teie otsuste tõttu.

Ma mõtlesin ka selle peale väga tõsiselt ja kaalusin erinevaid võimalusi. Uskuge mind, ma ei taha, et ükski inimene oleks sellises olukorras kui need inimesed, kes ei saanud oma puudetoetust kätte. Ja väga halb on olla, kui sa tead, et sinu juhitud asutuse tegematajätmisega oled sa pannud inimesed väga halba seisu. Kuidas seda kõige paremini heastada? Kui kohe tagasi astuda ja seda mitte korda teha, siis ka järgmise minister, kes tuleb majja, leiab ees väga suure segaduse.

Minu jaoks pritsis Mihkel Raud liiga palju pori näkku

Kui Mihkel Raua raamatu kätte võtsin, siis tuli meelde Tulilille lause. Ta võttis raamatu poes suvaliselt kohalt lahti, luges ja otsustas mitte osta. Eks see ole selline raamatu küll, mis võib kurikaga laksu silmade vahele lüüa. Mihkel on alati osanud sõnadega mängida ja tähelepanu võita. Ka selle raamatuga kukub see hästi välja.
Lugesin selle õhtuga läbi. Mulle pakkus see raamat äratundmislaksu ajast, millest Mihkel kirjutab. Oleme viibinud samadel kontserditel, kohtunud samade inimestega samal ajal. Ma polnud küll umbjoobes ja ma ei kasutanud samasugust sõnavara, kuid üldine ruum oli sama. See oli huvitav kogemus - lugeda selle koha teise inimese mäletusi.
Mängisin ise ka sel ajal ja hiljemgi bändides. Eks kõike tuli ette, aga Mihkli kogetud eluga seda muidugi võrrelda ei anna. Peale selle oli mul probeem musitseerimise ja alkoholiga. Ma ei saanud kunagi täiesti purjus peaga laval olla, sest mu pillimänguoskus kannatas. Seda ma aga ei tahtnud. Eks natuke sai ikka trimbatud, seda oli vaja lavahirmust võitu saamiseks. Olen päris halb esineja ja ei tunne ennast laval inimeste ees üldse hästi.
Mihkliga juhtunu ja tema tollane joodikuelu tekitas minus vastiku tunde. See on minu probleem ja ilmselt teistel seda pole. Ei taha küll liigselt moraalitseda, aga on ikkagi asju, mida ka täiesti pilditult ei tehta. Kuskil tuleb piir ette ja proovi kuidas tahad, aga üle selle ei astu. Mihkel astus nii et tolmas. Alati võib öelda, et olin purjus ja kõik juhtus sellepärast, aga kõike ei saa ka sellega vabandada. Lollusi tehakse, kuid lollusel ja lollusel on vahe. Seepärast ei meeldi mulle see raamat, ma poleks tahtnud teada, et sellised asjad on juhtunud. Mõnes mõttes on see tõe ees silmade sulgemine, aga mis siis. Laibast rääkiva artikli juurde ei pruugi verise laiba pilti panna, kui nüüd natuke meelevaldne võrdlus tuua. Selleks, et teada, kui sitane on maailm ja kui armetu võib olla joodiku elu, selleks ei pea seda manifesteerima ruutkilomeetrisel reklaampinnal.
Mul oli väga veider tunne, kui ma selle raamatu sain. Ma ei ostnud seda ise, vaid selle kinkis Mai. Raamatu andis mulle üle mu 11-aastane tütar. Siis oligi veider tunne. Hakkasin seda lugema ja Ronja istus kõrval. Luges Peep ja Pärtel Ehasalu raamatut "Kõik kanged mehed". (Peep, Ronja ütles, et hea raamat oli. Küll ta juba teab, ta loeb aastas ilmselt sada raamatut läbi.) Kui Ronja kõrvalt Mihkli raamatu poole kiikas, siis oli mul tahtmine see kinni panna või seda varjata. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta loeks, kuidas üht või teist asja tehti, millist sõnavara selle juures kasutati jne. Võib-olla on see jälle valemoraalitsemine, aga kui on, siis on. Ma ei taha üldse, et keegi kunagi, ükskõik mis vanuses, sellist sõnavara peaks lugema või omandama. Saan aru, et Mihkli elu ja teda ümbritsevad inimesed olid sellised ja ta tahtis olla aus, aga ma ei arva, et sita näitamiseks tuleb see aknaklaasile määrida (jah, Normanni aastavahetusenali ei meeldinud mulle ka).
Mihkli üldine sõnavara ja jutustamisoskus on lahedad. Raamatus ehk hakkas natuke väsitama, et ta kasutab palju võrdlusi. Võrdlused on tal muidugi head, aga suures koguses väsitasid.
Igatahes oli see raamat siis inimestele vajalik, kui sellel nii suur edu on. Ju inimesed vajavad, et aeg-ajalt ütleks keegi midagi ausalt ja ilustamata välja, parafraseerides Mihklit: situks kaarega näkku. Nii, nagu raamatus räägitud lugu ajast, kui kogu Eesti vaatas öösel kardinate taha peitudes hingevärinal Soome telekanalilt softpornot "Emmanuelle'i", nii loevad praegu ka inimesed Mihkli raamatut, aeg-ajalt häbelikult punastades ja üle õla vaadates, ega keegi ei näinud, mis sõnu nad lugesid. Just nii, nagu mina vaatasin, et Ronja silmad kõike seda ei näeks. Loodan, et ei näegi.
Mihkliga seoses tuli meelde üks lugu, mida olen mõnele sõbrale rääkinud. Võin ju väita, et see on sada protsenti tõsi, kuid ma ei tea siiski, kas see ikka päris nii oli. Nagu ilmselt ei tea ka Mihkel sada protsenti kindlalt, et kõik, millest ta kirjutab, ka just niimoodi juhtus. Kuude viisi viina tarbinud inimene ei saagi kõike adekvaatselt mäletada. Igatahes väidab rahvasuu, et kunagi üheksakümnendate alguses tegi Mihkel oma sõbraga hullu nalja. Sõber oli rootslane Fredrik, kes mu mäletamist mööda aitas Mr Lawrence'il Rootsis plaati teha ja oli vist isegi tema Rootsi-poolne manager. Tundsin ka Fredit, pole temaga mitu aastat kohtunud. Fredrik käis siis tihti Eestis. Ta oli eesti tüdrukutest vaimustuses. Lõpuks võttiski siit naise, halleluuja! Kuskil kohvikus istudes oli Fredi olnud vaimustuses leti taga olnud neiust. Ta tahtis talle eesti keeles komplimenti teha, aga ei osanud eesti keelt. Küsis siis Mihklilt mingit ilusat lauset. Mihkel polnud kade. Astus siis Fredrik tüdruku juurde, naeratas oma laia naeratust ja teatas eesti keeles Svenssoni aktsendiga, ise aru saamata, mida räägib: "Kui mina kohe jäätist ei saa, siis mina panen sulle m.... silmaauku!" See võis ikka päris võimas vaatepilt olla, kui särava naeratusega selline lause öeldakse. Mihkel oli muidugi naerust kõveras olnud. Võib-olla on see legend, aga võib-olla mitte.

Kõrvad lontis "vanainimene" Maripuu

Täna sotsiaalminister ups-nüüd-läks-küll-asi-käest-ära-Maripuud telekast vaadates ei olnud mul tast mitte kahju, vaid ma lihtsalt muigasin. Ta oli ikka Ansipilt ägeda peapesu saanud, sest nii lontis kõrvadega ministrit pole ammu näinud.
Maripuu pole mitte ainult nõrk, vaid ta on ka seni endaga liiga rahul olnud minister. Tema kasutatavad töövõtted on manipuleerivad. Ta on oskuslikult manipuleerinud inimeste ja meediaga. Päevalehes töötades mängin kõrvalt, kui raske oli reporteritel temaga suhelda. Tal on lihtne töövõte: kui on teda või tema valdkonda puudutav probleem, siis teda pole olemas. Ta ei anna ennast kätte. Ta hoidub ajakirjaniku küsimustele vastamast, ta ei osale pressikonverentsidel, kus tõenäoliselt küsitakse ebameeldivaid küsimusi, delegeerides vastamise alluvatele. Nägin palju kordi kõrvalt, kuidas reporter laiutab käsi: ma ei saa midagi teha, ta ei kommenteeri või ta pole lihtsalt kättesaadav.
See on poliitikute vana nõks. Kui on ebameeldiv teema, ära lase meedial end sellega seostada. Kui televisioon räägib sellisest uudisest, ära mine ekraanile, sest inimeste mällu kivistub mulje uudise ja sinu seotusest. Kui kommentaar on siiski hädavajalik, kommenteeri meilitsi, ära lase end filmida. Psühholoogiliselt on õige nõks. Kõigel on aga piir. Pidevalt nii tegutsedes maksab see lõpuks kätte. Maripuu on seda pikalt praktiseerinud ja nüüd on tulemus käes. Peale selle, et tema valdkonnas on asjad vägagi halvasti, peab ta nüüd varasema varjumise asemel selle võrra kordi rohkem pildis olema. Ja see pilt on negatiivne. Enam pole tema nägu meediasse vajagi, piisab ainult nime mainimisest ja kõik saavad aru, et sellega seoses meenub kohe negatiivsus.
Kui on aga positiivne uudis, näeb Maripuud kõikjal. Mäletan, kuidas reporter püüdis talt päev läbi ühele loole sisulist kommentaari saada. Maripuud polnud võimalik tabada. Ainult nõunikud olid vastamas, kuid ei avaldanud ministri seisukohti. Õhtul oli televiisoris aga üks positiivne lugu, midagi avati või oli mingi muu taoline asi, mis näitas ministri töövõitu, ning seal rääkis emalikult jutustav Maripuu täies hiilguses (see emalik või lausa vanainimeselik rääkimismaneer ajab ka oksele - krt, noor inimene, aga käitub nagu kuuekümneaastane hooldekodu õde, kes räägib seniilsusele kalduva vanainimesega). Reporter vaatas seda ja kirus: no mida, päev läbi ootasin tal kas või üht lauset, tulemus null, nüüd aga maeratab telekas ja räägib, kui tore on see või teine asi. (Samamoodi käitub ka eurosaadik Marianne Mikko.)
Mu meelest on see tobe ja enda positsiooni kurjasti ära kasutav võte. Taluda tuleb ka negatiivseid asju, ka nende eest vastutada. Lõpuks ju vastutataksegi. Aga siis on hilja.
Millegipärast usun, et Maripuul tuleb siiski taanduda. Sotsid ei tohiks riigikogus küll Maripuu umbusaldamisele vastu olla. Kes siis veel peaks sotsiaalselt tundlikel teemadel inimeste poolel olema. Antud juhul on inimeste poolel olemine Maripuu vastasus. IRLi käitumist ei oska prognoosida, aga ei näe küll ühtki põhjust, miks nad ei võiks ubmusaldust pooldada. Keskerakond tuleks ka umbusalduse taha, eks Rahvaliitki. Ja sellest peaks juba piisama. See, et Reform teatab, et Maripuuga seotult pole ühtegi probleemi, on lausa hale. Nende reiting on niikuinii langemas ja nad võiks ikka natuke targemat juttu ajada. Piisab juba Ansipi jaanalinnujutust, et Eestis pole mingit kriisi. Aitab juba sellest lobast, mis näitab, justkui elaks Reformierakond mingis teises paralleelruumis, kus kõik näevad üht, nemad aga midagi muud.

Rattaga ja rattata ja trallala

Mu tütar sai täna uue ratta. Tal oli just sünnipäev ja palus kõigil kingituse asemel raha kinkida. Nojah, moodsa aja värk, aga eesmärk oli ju üllas. Hea on see, et ta mitte ei nurunud raha teistelt, vaid ta on ise ka juba pikka aega vaikselt raha kogunud. Ta oskab rahaga ümber käia ja pole kunagi niisama taskuraha nurunud. Kui olen andnud, siis on ta kavalalt naeratanud ja tänanud. Usun, et tema klassikaaslaste seas on lapsi, kellel on taskus oi kui palju rohkem raha. Aga las olla.
Kirjutan sellest seepärast, et mäletan hästi, kuidas ma esimese ratta sain. Olin Ronjaga umbes sama vana - 10-11. Ronjal on küll juba väiksem ratas olnud ja mul oli ka koolieelikueas mingi imelik moodustis, aga umbes Ronja vanuselt sain oma esimese päris ratta. Leeduka, nagu need ikka vene ajal olid. Suurte ratastega. Isa ostis selle vist ühe töökaaslase käest. Ratas polnud küll uus, aga see oli täiesti teisejärguline. Enamikul mu sõpradel oli juba ratas, nii et see oli mulle väga tähtis. Kõik oli roosiline kuni selle ajani, mil see koridorist ära varastati. Damn, ma olin ahastuses. Elasime väikses kohas, Karksis, ja lootsin, et ju see kuskilt ikka kunagi välja tuleb. Siis oli tavaline, et mõned kaabakad tahtsid sõita Nuia peole või baari, võtsid ratta ja viskasid kuhugi põõsastesse. Käisin ka ratast võimalikest sellistest paikadest otsimas, aga ei leidnud. Läks mööda sügis ja talv ja kevadki, kui suve paiku leiti ratas Karksi õlletehase juurest tiigist. Kui õigesti mäletan, siis vist ühe kalamehe lant oli selle külg jäänud.
Ratas oli täiesti armetus olukorras. Kodarad olid pehmeks roostetanud, raam roostes ka ja muidu nigelas seisus. Aga ühel päeval tuli isa koju ja tal oli kaasas ratas, mis sõitis. Ta oli selle ära remontinud. Kodarad jäidki natuke pehmeks, aga üldiselt oli sõidukorras. See oli nagu uuestisünd. Ma sõitsin vist kolm-neli tundi ühte jutti ega suutnud oma õnne uskuda. Meil oli mõisapargis sõjaaegsetes kaevikutes ja puude vahel krossirada. Seal sai ikka kõvasti ringitatud.
Ja siis muretses isa kuskilt fritsude sõjaväe rattalambi. Sellel oli lähi- ja täistuli, suur latern, millel oli peal lüliti. Kuna see näitas väga hästi valgust, siis sõitsin pargis ka päris pimeda ajal. See oli veel eriti äge. Vahepeale jäi aeg, kus isa pani lenksude asemele rooli. Sellega oli küll natuke ebamugav sõita, aga peaasi, et teistmoodi oli.
Pärast seda on mul olnud veel vist ainult kaks ratast. Kuigi need on olnud päris edevad, ei ole ma tookordset tunnet enam kunagi kogenud. Lapseeas on rattad ikka kordi tähtsamad kui täiskasvanuna. Nii et Ronja, hoia oma ratast, sest võib-olla kirjutad kunagi samamoodi, nagu mina. Aga ära rooli lenksude asemele pane, igavesti vastik on sõita :).

Tulge Haapsallu uisutama, sest meil on kümneid ruutkilomeetreid peegelsiledat jääpinda

Jalutasin linnas oma kaks tundi, sest ilm on jälle suurepärane - selge, karge ja lumine. Ja mis ma avastasin! Sisuliselt kogu linna ümbrus ja Väike viik on uisutajate päralt. Arvan, et meil on siin praegu üks fantasilisim uisutamispaik Eestis. Kuna külm tuli ilma lumeta, siis kaanetas pakane vee peegelsiledaks. Nüüd on küll umbes kümnesentimeetrine lumekiht peal, aga see on nii õhuline, et uisutamiseks pole vaja isegi lund jää pealt ära lükata. Väiksele viigile tekkis tänase päeva jooksul viis-kuus puhastatud liuvälja. Üks neist päris suur, kus poisid hokit tagusid. Teised on väiksemad. Pered tuli autoga viigi äärde, võtsid oma labida kaasa ja lükkasid enda lastele lahti isikliku liuvälja. Väikse viigi ümber teevad uisutajad ringe, mis on kaks kilomeetrit kindlasti pikk. Ilma igasuguste takistusteta saab ideaalsel jääl ühe jutiga kas või terve päev uisutada. Ei mingit trügimist ega konarlusi.
Ja mitte ainult viik pole uisutatav. Kogu Haapsalu ümbruse meri on ideaalse jää all. Tagalahel oli samuti uisutajaid. Seega saab praegu uisukudel peaaegu kogu linna- ja veepiiri läbi sõita. Arvan, et sellist võimalust pole Haapsalus pikki-pikki aastaid olnud. Pole ju korralikku talvegi olnud ja kui on, siis juhtub harva, et jää oleks peegelsile. Praegu on lootust, et nii see jääbki mõneks ajaks, sest sula ju ei ennustata. Seega jääb see õhuke lumekate õhuliseks ega sula jää külge.
Nii et tulge Haapsallu uisutama. Kes teab, millal jälle sellised tingimused tekivad.

Eestlastes võiks rohkem araablast või venelast olla

Läbi aegade kõige vaiksem aastavahetus on möödas ja nii tundub ka elu jätkuvat. Mõnus.
Käisin täna Tallinnas Ronja sünnipäeval ja pidin peatse reisi kaaslastega kokku saama, aga ei suutnud end lõpuks kätte võtta. Vahepeal käis küll korraks mõte peast läbi, et korraldaks Tallinnas toreda istumise ja tuleks homme Haapsallu tagasi, aga kuna selgus, et pean ilmselgelt jälle hotellis ööbima, siis loobusin. Ja õigesti tegin, sest nüüd on kodus hea oleskleda.
Seoses sellega tuleb meelde, et Tallinnas pole ühtegi endist tuttavat, kelle juures ööd veeta. Tegelikult on, aga nad on liiga toredad inimesed, et neid tülitada (loe D ja K-mutt). Need, kellelt eeldaks-ootaks vastutulekut, need on osutunud mingiteks eestlasliku geenitüve parimateks esindajateks (loe "külaline magab ukse ees matil ja parem, kui teda üldse kohal ei oleks").
Üsna hiljuti kellegagi just rääkisime sellest, miks eestlased sellised on. Kui lähed külla venelasele, araablasele, juudile, hindule, taile jt temperamentsetele inimestele (isegi kui nad on kirjaoskamatud või puruvaesed), poevad nad nahast välja, sest külalisele, rääkimata siis sõbrale, ollakse valmis parimat pakkuma. See on nii iseenesest mõistetav, et vastupidine tunduks lausa katastroof. Eestlased on aga nagu pidalitõbised, kes end üksikul saarel varjavad ja kõiki endast eemale peletavad. Ju see põhjamaistest geenidest on, sest muidu ju arenetaks edasi ja õpitaks. Või on see ehk sellest, et teistest kultuuridest ei osata õppida või ei olda nende kultuuridega kursis.
Mõned näited, kuidas reisidel olen ainult toredaid inimesi kohanud, kelle sarnaseid siin on raske leida. Kashmiris kohtlesid mulle võõrad inimesed mind nagu kuningat - rikkalikud toidud, parim teenindus ees ja taga, tasuta elamine jne. Hotelli mineku jutt oli nende jaoks solvav - lolliks oled läinud või?! Iraagist ei taha rääkidagi, elasin sealses peres nagu Hiltonis. Jordaanias sama lugu. Kõrgõzstanis oleks lausa armunud enda vastuvõtjasse, kuigi ta poleks olnud mees, kelle kogu ülemine hammasterida oli kuldsete kroonidega kaetud. Hrrr... Eks naiste naeratus oli seal paljudel juhtunud muidugi samasugune, seega poleks armumiseks ka teine sugu eriti aidanud. Süürias olid silla all elavad kodutud (keda seal valitsuse sõnul polevat) valmis mulle oma pappkarpi ööbimiskohta pakkuma, sest olin öösel Damaskuses lootusetult ära eksinud ega leidnud oma hotelli üles. Praadisime tünni sisse tehtud lõkkel (täpselt nagu Hollywoodi filmides kujutatakse New Yorgi kodutute elu, mingit vahet polnud) toitu, samal ajal kui üks mees mulle aset ette valmistas.
Olen ka oma külaliste ja tuttavatega nii käitunud, sest tean, kui hea on sellist suhtumist kogeda. Eriti kui oled hädas. Mu juures on elanud loendamatu hulk välismaalasi ja eestlasi, kes vajasid mingil põhjusel peavarju. Mäletan, kuidas kunagine elukaaslane hädas oli, kui järjekordse tüübi - seekord jaapanlase - koju vedasin, sest ta oli ümbermaailmareisil üliõpilane, kellel oli vähe raha. Töötas kodus hotellis uksehoidjana ja võttis aja maha, et maailma näha. Kurat, reisige ise nii ja näete, kui hea on kohalikelt normaalset suhtumist tunda saada. Pole pärast seda kunagi näinud ühtki inimest, kes nii palju kummardaks ja tänaks. Kui avasin talle välisukse ja lasin enda ees välja, kutt kummardas ja tänas. Kui ulatasin söögilauas piimapaki, kutt kummardas ja tänas. Ja nii iga mu liigutuse puhul. Pärast tundsin ennast väga ebaviisaka inimesena, sest ma ei suutnud samaga vastata. Minus polnud jaapanlaste kultuuri, kuid eks see kummardamine oleks ka meie puhul imelik. Eestlase selg pole teatavasti ju kummardamiseks loodud. Ei millegi ja ei kellegi ees. Või mis?
Selle jutuga ei taha ma öelda, et oleksin eriliselt viisakas, kodustades välismaalasi, vaid seda, et üldjuhul on eestlased tõprad ja võiksid õppida kas või teistest kultuuridest, kui endal kuidagi oidu peas ei ole. Võin küll väita, et teisi kultuure tundma õppides jäävad külge ka nende parimad kombed. Vähemalt loodan seda. Õppimine peaks ju inimese üks iseloomulikumaid võimeid olema. Mõnel tuleb muidugi piir ette, aga enamikul mitte. Maal kohtab siiski inimesi, kes ei pea midagi õppima, neil on mingi teine soon sees ja nad on sisemas viisakad, kuigi võivad ropendada nagu voorimehed. Veider, kuidas linnainimesed muutuvad, sest eks me kõik ole ju mingil hetkel maalt tulnud. Peaaegu kõik.
Nüüd läks küll pikaks heietamiseks, aga tänasega seoses tuli see teema meelde. Aga eks inimeste hinged on põhjatud ja sealt on alati võimalik leida midagi uut ja ebameeldivat. Head ka, aga see on nii kuradi sügavale ära peidetud.
Sõpruse teema on mul jälle viimasel ajal suht palju meelel olnud. Jätkan usinasti raamatu kirjutamist - loodan selle Indias kindlasti valmis saada - ja seal on see üsna tähtis läbiv joon. Mul on õnne olnud ja olen nii päris lapsena kui ka murdeealisena (raamat on selle aja poiste elust) lävinud suurepäraste inimestega, kellega sõbrustamine on olnud metsikult tore. Päris mitu sõpra on kahjuks surnud, osa on jäänud aastatega kaugeks ja osa läinud ise kaugeks, aga see ei loe. Kui neile mõelda, siis joonistuvad mõned viimastest aastatest pärit näited eriti krotesksetena silme ette.
Haapsalus on lumi maas ja sajab praegu juurde. Lõpuks. Enne oli kogu Eesti lumega kaetud ja vist ainult Haapsalu oli must. Praegu on 10-11 kraadi külma, hommikul oli veelgi rohkem. Tallinnas oli poole vähem. Veider see Eesti ilm. Üleeile õhtul, kui lumi maha tuli, suutis üks vene kamp muidugi mu toa akna all umbes viieks minutiks peatuda, õlut juua ja mu aknaaluse lume täis kusta. Või noh, mitte kogu aknaaluse, vaid ühe puu ümbruse. Täiesti lõdvalt võtavad vända Sadama tänaval välja ja kusevad. Kohe paari kaupa. Venelased suudavad kodus küll külalislahked olla, aga mõned kultuuri elemendid jätavad soovida. Eks need juhtusid lihtsalt venelased olema, ka eestlased oleksid võinud vabalt nii käituda.
Tegin täna õhtuse Haapsalu vahel jalutuskäigu. Lumega on linn ikka väga ilus. Muidu ka, aga lumega eriti. Ütlesin Aidile, Otile ja nende loomadele ka tere. Neis on õnneks nii venelase, araablase kui ka juudi külalislahkust. Ja nüüd põhku.