India karjub jälle kõrva

Olen juba aastaid puhanud talviti. Peamiselt novembri esimesest poolest kuu aega detsembrisse. Sel aastal jääb see vist tegemata, aga plaanin jaanuari lõpust puhkama minna. Ja nüüd ongi küsimus: kus puhata? Kuna paketireisid tekitavad minus värinaid - ei teagi, on need hirmu-, vastikus- või mingid muud värinad -, siis hoian juba silmad lahti, et leida odavaid lennupileteid. Aga kuhu?
Pagan ma ei tea. Indias on juba kolm või neli korda matkatud, Tais korduvalt, Malaisias ja Indoneesias ka oldud, seega võiks nüüd mõned muud paigad ette võtta. Aga siin on üks aga. India ja Tai puhul on piisavalt kogemusi ja teadmisi ja need ütlevad, et seal puhkab ilmselt kõige paremini ja odavamalt maailmas. Elamisega pole kunagi muret, ilmaga ka mitte, söök ja jook on ülihead. Ja ma võin alati kindel olla, et laekun neist riikidest absoluutselt rahulolevana. Peale selle meeldib mulle palmi all puhata, külma õlut juua, raamatuid lugeda, ujuda vee all ja vee peal, piipu popsutada ja sõpradega õhtuti mojitot limpsida, mereande ampsata ja kõike muud sellist teha, mida talvel Eestis ei tee.
Nojah, geograafiat võiks ju laiendada ja minna Aasias veel Vietnami ja Kambodzhasse. Aga jälle on aga. Sinna on nii haigelt kallid lennupiletid. Taisse ja Indiasse leiab veel odavaid, kuigi ka nende hinnad on kerkinud. Piletihindadega on minu puhul nii, et ma ei kuluta üle teatud piiri. Tean, et sellise hinnaga leiab pileteid ja seega rohkem ei maksa. Ilmselt muudan seda põhimõtet kunagi, aga praegu veel mitte. Laristada jõuab alati.
Tais on mul hingel Lipeh saar (olen sellest siin blogis kirjutanud, pilte leiab ka). Täiesti erakordne paik. Muust maailmast täiesti eraldatud, kaugel mandrist, suht harva laevaühendusega, üliväike ja sõbralik paik. Kristalne vesi, rumm, tuttavad baaripidajad...
Jah, tuttavad on ka asjaolu, miks mõnda kohta tagasi tõmbab. Neid on ka Indias ja tahaks neid jälle näha. Sama lugu on Jordaania ja Liibanoniga. Sõbrad käivad nagu uni peale: tule nüüd lõpuks külla. Mnjah, Beirutisse on ka praegu suht ok hinnad, aga seal on praegu vihmane, novembrist läheb aga palju jahedamaks. Samas tahaks soojust.
Egiptused jt koduloomad kukuvad ära, sest ma ei taha veel sinna minna. Võib-olla siis, kui olen vana ja väsinud. Eks inimesed käivad seal ju selleks, et see on suhteliselt odav. Samas on see ikkagi väga kallis. Jaanuari lõpus, kui Indias Goas ja Keralas hakkab põhihooaeg läbi saama ning turiste on vähem ja hinnad odavamad, maksab edasi-tagasi lennupilet 7900 krooni. Kuu aega lahedat elamist ja laristades kulub 10 000 krooni, aga saaks hakkama ka palju vähemaga. Egiptuses maksab nädal aega sama palju kui pilet Indiasse ja tagasi. Ma ei tea, kui palju inimesed Egiptuses nädalaga kulutavad, aga usun, et mingi nipiga ei saa nad kuu ajaga 10 000 krooniga hakkama. Nojah, ei peagi. Kui raha on, pole vahet. Aga ma olen nii Aasia fänn ja ei vahetaks seda kunagi kõrbe, betoonist hotellide, kivisillutisega kõnniteede, basseinide jms vastu, kui teisel kaalu poolel on dzhungel, metsikud rannad, palmiokstest cocohutid, metsikud ja ilusad naised (mitte kohalikud, nad on ka toredad, aga jäägu nad ikka oma maa meeste silmade jaoks), öised rannapeod, massaazh... Eh! Püramiidi peavad veel ootama.
Kuna Kodresemutt ja tema kodukäija pole Indias ja Tais käinud, siis äkki peaks tõesti seekord veel sinnakanti minema. Koos. Ühte, äärmisel juhul kahte inimest on veel kampa vaja. Aga jaanuarini on veel palju aega. Äkki kõik muutub ja lähen hoopis Lätti, üksi. Pagan seda labiilsust, mis segab otsustamist. Damn, aga kuhu ma kassi jätan?