Fun

Leidsin selle Danieli blogist. Arvan, et see väärib levitamist. Muhe.

Kuidas kaela murdsin ehk Haapsalu rehabilitatsioonihaiglale tasub annetada

ETV Jõulutunnel on siis seekord Haapsalu taastusravihaiglale raha kogumiseks. See on väga vajalik, et just seda haiglat toetatakse. Iga aasta käib seal ravil ligi 2500 inimest.
Täna näidati poissi, kes jäi halvatuks pärast seda, kui oli vette hüpanud ja nii kaelaluu murdnud. Eks olen ju isegi rohkem kui kümme aastat tagasi selle läbi teinud, kuid mul oli hullult õnne. Lähimad sõbrad teavad seda lugu, aga olgu see ülejäänutele illustreerivaks stooriks, kuidas iga suvi kümned ja kümned noored sel moel halvatuks jäävad ning Haapsalu rehabilitatsioonihaigla abi vajavad. See on väga vajalik haigla. Nii et toetage kindlasti, tegin seda ka ise.
See oli vist 1996. aasta (mul ei seisa aastad meeles) suvel päev enne Rock Summerit. Pidin minema Summerile ajakirjanikuna. Eelmine õhtu läksime sõpradega Haapsalu holmile ujuma. Ja ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ma suutsin sukelduda põhja. Seal oli nii, et veest kalda poole tulles oli vee all väike astang ühes kohas. Ja ma muidugi leidsin selle üles, kuigi eeldasin, et põhi on laugjas.
Kaelast ja õlgadest käis jube valu läbi, aga ega muud juhtunudki. Ma ei osanud ju kuidagi arvata, et võiks selgroo ära murda. Ja kuna otseselt midagi muud ei juhtunud ka, siis lootsin, et ju läheb valu üle.
Ei läinud. Olin kolmapäevast pühapäevani Tallinnas Rock Summeril. Seal sai tehtud ikka igasugu pulli. Lasin veel eraldi kaela ja selga masseerida, aga ei aidanud. Hommikuti ei saanud voodist välja, sest jõudu polnud ülakehas. Keerasin end voodist välja põlvedele ja siis ajasin hädaga püsti. Aga ega noorele rokkarile ju saa öelda, et mine arsti juurde, kui maailma staarid laval esinevad ja nendega saab pressikohvikus ja pressikonverentsidel juttu ajada.
Esmaspäeval läksin tööle ja hakkasin lugusid kirjutama. Lõuna paiku otsustasin ikka haiglast läbi käia. Haiglas oli röntgenis üks vanem daam. Ta käitus minuga, nagu käituti vene ajal meditsiinis. Käskivalt, natuke üleolevalt.
Kui ma röntgenimasina lauale istusin, lõi ta mulle käega vastu selga ja käsutas: Selg sirgeks!
Ahah, inimene, kellel võib selgroog vigastatud olla, saab laksu selga. Olin hämmingus. Okei, pildid tehti ära ja naine käsutas mu ooteruumi istuma.
Natukese aja pärast tuli ta koridori ja hoidis käes veest tilkuvat röntgenifotot. Ta tõstis selle üles ja vaatas märga pilti laes olevate päevavalguslampide valguses. Uurib, ja siis teatab resoluutselt, kuid natuke hirmunud hääle: Ärge liigutage!
Mulle aeti ratastool kohe ette, kutsuti keegi spetsarst ja sõidutati teise ruumi. Seal pidin pidzhaama selga panema. Ajasin küll vastu, et mul jäi töö juures arvutis lugu pooleli ja kuulge, ärge liialdage, olen ju viis päeva ringi kõndinud ja igasugu nalja teinud, et kas ikka on vaja kohe haiglasse panna... Seepeale ütles arst: Kui te ei taha kogu järgneva elu üleni halvatuna voodis lamada, siis ärge ajage vastu. Ta ütles seda väga tõsise häälega. Siis ma ehmusin.
Tollal polnud veel saadaval pehmed, vahtplastist kaelafiksaatorid. Sain selle kuu aega hiljem Tallinnast ühest eripoest ja see maksis hirmus palju. Rock Summeri pilet oli kindlasti mitu korda odavam. Nüüd on need kõikides haiglates, siis tuli see osta oma raha eest. Mulle aga pandi ümber kaela metallist konstruktsioon. Ees ja taga neli pikka polti, millega timmiti "krae" nii, et lõug oleks tugevalt vastu tuge ja toed oleks ka tugevalt vastu õlgu. Pea ei tohtinud kuidagi liikuda. Õlgade kohalt tõmmati veel kinni nahkrihmadega.
Oi see oli piin. See oli äärmiselt palav suvi. Terve see kuu oli 30 kraadi ja vahest isegi rohkem. Palati aken oli päikese poole ja ma lamasin akna all voodis, mille lina all oli kile :). Mitte et oleks oht olnud voodit märjata, vaid need voodid olidki sellised. Madratsi ümber oli kile.
Mul oli palatis veel kolm meest. Nad keegi voodist liikuda ei saanud, ma tohtisin vähemalt kõndida. Käsisin salaja dushi all, võtsin seal krae nahkrihmad lahti ja fiksaatori maha ning sain end pesta. Palatikaaslased pidid aga seal hauduma. Küll neil võis ebameeldiv olla.
Palatis sai muidugi nalja ka. Üks oli vene mees. Tal jalg rippus venituse all. Üks meie õdedest oli hästi hea figuuriga ja päevitunud naine, kes oli kolmekümnendates ja suht seksikas. Ta kandis poolläbipaistvat kitlit. Päevitunud keha peal paistis seega tema pesu läbi kitli välja. Eks ta teadis seda ise väga hästi ja tegi seda meelega.
Ja vaat kui tema palatisse astus, siis see vene mees oli alati hirmsasti hädas. Kuna ta oli liikumatu ja midagi peita ei saanud ning teda kattis ainult kerge lina, siis üks koht tõusis tal alati üles. Supsti! Siis ta ikka pani käed teki peale ja püüdis alla suruda, aga mis sa hing teed, kui see vägi on suurem kui tahaks välja näidata.
Olin Haapsalu haiglas umbes kuu. Siin viidi mind Mustamäe haiglasse. Seal kohtusin paljude omasuguste poistega, kes olid täpselt samamoodi kaela murdnud. Päris jube oli neid vaadata.
Minu kaelamurd oli aga ülimalt õnnelik. Purunes viies lüli. Mida kõrgem lüli katki läheb, seda kõrgemalt inimene halvatuks jääb. Ma neid numbreid täpselt ei mäleta, aga umbes nii, et kui on kümnes lüli katki, siis halvatud ainult altpoolt vööd jne. Viiendast lülist alates vist oligi see piir, kust algab ülekehahalvatus. Võib-olla oli kuuendast, ei mäleta.
Minu viies lüli oli pildi pealt vaadates sisuliselt üks luupuru. Kas see oli nüüd rinna või selja poolt, aga ühelt poolt oli lüli purunenud ja teiselt poolt hoidis seda kinni üks nukike. See nukike oli aga üks igavesti vastupidav nukike. Aitäh talle. Mingil imelikul kombel polnud närvid niimoodi viga saanud, et see oleks ülejäänud keha mõjutanud. Mingeid halvatusemärke mul seega ei tulnud.
Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem annab kael muidugi kõvasti tunda. Ragiseb kohutavalt, keerates käib kogu peast ja kaelast kruusateel jalgade lohistamise tunne läbi. Ja veel paar asja on "lisavarustuses", aga neist ma ei tahaks siin kirjutada. See polegi tähtis.
Lääne Elu toimetus on siiani mu tollase "krae" alles hoidnud, nagu trofee :). Eks see tuletab mulle meelde, mis juhtuda oleks võinud.
Hulljulgetele vettehüppajatele aga soovitaks pigem hüpata kalda peal jalalt jalale, sest muidu annetasin täna just teie jaoks.

Monarhia kiituseks

Lõpetasin just ETVst filmi "Kuninganna" vaatamise. Väga hea film. Helen Mirren Elizabethina on rohkem kuninganna, kui Elizabeth ise. Olen ka kuningannast dokumentaale näinud ja nende käitumise, kõnemaneeri ja muu sarnasus olid filmis hämmastavad. Ma uskusin, et ekraanil on Elizabeth. Ja ma mõistsin, mida monarhia ja kuninganna pärast Diana hukkumist 1997. aastal läbi elasid.
Film on üles ehitatud vastasseisule - uuenduslik Diana ja tema mõju rahvale versus kuninganna, kes püüab kinni hoida traditsioonidest. Viimasest võib ju aru saada, sest kui monarhia devalveerub, pole ka kuningannast endast asja. 50 aastat elas ta ühtede reeglite järgi, kuid äkki tuli neid muuta. Ja muutjaks oli inimene, keda monarhia omaks võtta ei tahtnud ning ei võtnudki.
Ma ei arva, et monarhia on väga hea, kuid ei arva ka, et Diana elu oli parem. Diana oli minu jaoks 1960. aastate biitmuusik, kui võrrelda millegi või kellegagi. Ta mässas ja õrritas, kuigi teadis väga hästi, mis bändis ta laulab. Oleks võinud olla ikka natuke arusaajam, sest matuseorkestris pole sünnis Black Sabbathi laule esitada.
Igatahes tõi see film 1997. aastal Suurbritannias valitsenud olukorra ja kuninganna ees olnud dilemma palju lähemale, tehes seda inimlikult. Ju see oligi filmi eesmärk, kuigi vahepeal tundus, et filmi eesmärk oli ka Tony Blairi eksponeerimine, aga ju tal oligi sel hetkel suur roll. Ta oli siis briti poliitikas uus nägu ja polnud jõudnud veel USA taldu lakkuda. Asjaolude kokkulangevusena oli 1997. aasta üldse suur muutuste aasta briti rahva jaoks. Uuendusi oli palju ja rahvas haaras neist kinni. Kannatajaiks jäi monarhia tervikuna. Nüüd on kõik juba ammu tagasi omale kohale loksunud. Ju see on hea, sest ma ei usu, et Suurbritannia suudaks monarhiata maailmas oma nägu hoida ja enda rahvast kokku hoida.
Monarhial ongi tänapäeval ükskõik mis riikides see roll, et hoiab koos enda rahvast. Parlament pole kunagi inimeste meele järgi ja on rahvast võõrandunud vist igas demokraatlikus riigis. Monarhia aga on miskit, mida inimesed usaldavad, sest see ei muutu, on alati "see vana ja hea", isegi, kui on halb. Kui see on inimestele abiks, miks siis mitte.
Minu jaoks oli Lennu-Taat ka nagu mingi monarhia esindaja. Ju see tunne tekkis tema väärikusest, intelligentsusest ja üldisest olekust. Kuigi tema sai endale lubada veidrusi, jättis ta siiski mulje, et ta kõrgemal kohal, kui parlament. Eks president olegi ju riigipea, aga alati ei suuda president näida kõrgemana kui parlament ja valitsusjuht. Kuigi peaministril on Eestis rohkem võimu, ei tähenda see, et võim ja võimukus oleks samad asjad. Võimukus ei pruugi hea olla, kuid sellega võib võimuga liigselt vehkijale asjad selgeks teha.

Haapsalu kui sõbralike loomade hoiupaik

Natuke jätkuks veel eelmisele postitusele - hakkasin siin kodus tänaseid seiklusi meenutades mõtlema, et see aasta tõi mu ellu suures koguses loomi ja loomadega seotud asjaolusid. Haapsallu kolides sain kaks uut sõpra - Selma ja Guido (mõned kirjutavad ta nime ka K-ga, aga ma millegipärast arvan, et ta oli G-ga, ei tea miks). Või ei peaks sõna "oli" kasutama? Äkki ta on veel pärast neid oma kahte kuud kuskil seiklemas. Loll lootus vist.
Ja siis sain tuttavaks Aidi ja Oti nelja sõbraga - kahe koera ja kahe kassiga. Ja siis võttis Rumse koera. Nii et koos mu enda kassiga ümbritsevad mind kaheksa elukat, kui Guits kaasa arvata. Ahjaa, ja ema-isa said kassi. Ja siis oli meil veel majas nahkhiir, kes küll kahjuks otsa leidis. Nii ongi olnud, et Guitsi, Selma ja batmaniga on olnud seotud halvad uudised, üks kadunud, üks lombakas ja üks In the Great Batlandias. Ehk on nüüd halbade asjadega ühelpool.
Lisaks oli veel Aidi ja Oti loomadest rääkiva raamatu esitlus loomade hoiupaigas, kus kohtasin rohkem koeri-kasse, kui elus üldse näinud olen. Mis pagana värk sellega on? Imelik ju, et enam kui kümnest aastast viis-kuus elasin inimeste keskel ilma loomadeta, nüüd aga juba rohkem loomade keskel. Meie majas oli üksvahe loomi inimestest rohkem.
Ja ükski neist loomadest ei hammusta, isegi mitte siis, kui mõnel neist on jalg murtud olnud. Saaks inimeste kohta ka nii öelda. Ju siis tuleb ise ka oma uutest sõpradest eeskuju võtta.
Koertega pole muidugi lähiajal kokkupuuted veel otsas. Jaanuaris Indiasse jõudes kohtan neid hulgi. Hulgi tähendab HULGI. Pühvlitest ja lehmadest rääkimata.

Kassil on nüüd rauast keps

Ma ei tea, kas see läheb heatgevusena arvesse, aga arvan, et meie maja kass Selma tänab meid Tarmoga kunagi tulevikus, kui ta krõbinal mööda puid üles ronib ja sealt maha hüpates kõigile neljale käpale maandub. Praegu ta ilmselt siiski vihkab meid ja vannub kättemaksu. Kui ta oleks meist suurem ja tugevam, siis ta ilmselt võtaks tollise naela ja torkaks sellega meile tagumikku miinimum kaks korda (nagu teda torgati täna süstlaga); pistaks meid maja taha keldrisse kogu päevaks kinni ja laseks end täis lasta (ta istus puuris enamiku päevast); võtaks kruustangid ja keeraks meie jalad nende vahele, olles enne jalast traadid läbi löönud (temaga tehti nii) ning siis pistaks meid võõrasse autosse pagasiruumi ja laseks neli tundi Tallinna segases liikluses niisama ringi sõita. Süüa ei annaks, sest hommikul ju sõite, kaabakad.
Just seda pidi Selma täna kannatama. Ega seda tore kõrvalt vaadata olnud. Käisime temaga nimelt Tallinnas arsti juures. Sellele eelnes arstilkäik Haapsalus. Sealt saime valuvaigisteid, mida kassi toidu sisse segada. Tallinnas selgus, et need ei sobi. Otsustasime Tarmoga, et kasutame need siiski ära. Ise. Rohul pidi magus maitse olema. Kuna on esinenud juhuseid, kui ma oma lauba olen vastu peldiku uksepiita ära löönud, siis ongi kohe hea võtta.
Aga Selma sai täna vintsutada ikka kõvasti. Puuris sõit Tallinna, enne oli ta puuri siseujulaks muutnud. Ega kassidel, puhastel loomadel, ju teab mis mõnus ole niimoodi. Tallinnas tehti jalast pilt ja selgus, et sääreluu on täiesti pooleks. Umbes sentimeetrine vahe oli küll luuotstel. Täiesti lahus. Ime polnud, et jalg lipendas otsas.
Järgnes peaaegu kahetunnine operatsioon. Selle aja veetsime Tarmoga Tallinna liikluses, mis osutus hullumeelseks. Jõudsime ainult kesklinna, käisin korra poes ja kohe tagasi. Oligi kaks tundi läinud. Kliinik asus Õismäel. Äärmiselt tore kliinik ja arstid. Kuigi nad oleks pidanud kell 15 kinni panema, lõpetasid nad meie pärast töö alles kl 17. Ja ei mingit virinat, kuninglik suhtumine. Ostsin doktorile iiri viski, ei osanud muud osta. Meesterahvas, ehk läheb asja ette. Tarmole läks see käik muidugi eriti kalliks. Kokku ligi 5000 krooni. Aga mis teha, nüüd on vähemalt see tehtud ja kass hakkab paranema.
Selmal on siis läbi jala neli traati, mis on fikseeritud kahelt poolt metallvarraste ja kruvidega. Pool tagumikku ja jalg on karvadest paljaks aetud, sexy beast selline :). Tee peal nii minnes kui ka tulles oli ta vapper, ei teinud piiksugi. Arstilt muidugi kuulsime, et kassid ongi sellised. Kui valutab, siis pigem istuvad kuskil peidus ja on vait. Sellepärast ma teda reedel majast üles ei leidnudki.
Praegu on ta juba suht toibunud. Küll teda on täna torgitud ja lõigatud ja väänatud. Ju nüüd saab rahu. Fiksaatorit kannab ta veel kuni poolteist kuud.

Kui see lugu tuju paremaks ei tee, siis olete ilmselt surnud

Nagu Darknesski, nii on ka Slade ikka täitsa segane punt. Slade'i laulja on tegelt üks maailma ägedama häälega mees. Fännan teda juba aastakümneid. Siin on tore jõululugu Slade'ilt. Naera puruks.

Pimedusega löödud

Lugesin just EPList http://www.melu.ee/index.php?id=6005, et Darkness võib uuesti kokku tulla. Damn, mulle meeldib see bänd. Täiesti erakordselt jaburad kutid ja teevad erakordselt hullumeelset muusikat. Kristjan kinkis nende plaadi mulle mõne aasta eest. See tõusis mu lemmikute edetabelis kohe esikümnesse. Lahe on veel see, et Darkness meeldib ka mu tütrele. Vanasti, kui temaga Tallinnas ringi sõitsin, küsis ta alati üht kindlat lugu kuulata. Sõitsime siis linnas ringi ja viskasime rockitaktis juukseid. Hull värk. Vaadake nende videosid youtube'ist, see on ikka tase omaette. Hea tuju on garanteeritud.

Nahkmann oli mu venna vanune

No mis nüüd, Hillar Nahkmann ära surnud. Ta oli must ainult seitse aastat vanem. Mu venna vanune. Mulle Nahkmanni tehtud töö meeldis. Ta oli tõsine mees. Kahju. Kes seal Eesti Raadios nüüd välisuudiseid toimetama hakkab? Ei teagi kedagi nii kompetentset seal, aga ju neid ikka leidub.
Kodustest uudistest seda, et Tarmo püüdis täna kahel korral Selmat maja pealt kätte saada, aga see ei õnnestunud. Nüüd õhtul sai Rumse ta kätte ja viis Tarmo tuppa. Sealt saab ta homme paremini kinni nabida, puuri panna ja arsti juurde viia. Saaks temaga juba asjad korda. Vaeseke piinleb ju, kuigi ei tee piiksugi. Imelik, jalg ju täitsa katki.

Wimberg arvustas raamatut

Panen siia üles Wimbergi kirjutatud arvustuse raamatule "Kõik poisid ei saa suureks". See ilmub homses Lääne Elus. Kuna Haapsalust on veelgi lasteraamatuid tulnud, siis on homne leht suht kirjanduskeskne. Krista Kumberg kirjutab ka Aidi Valliku "Tintsust ja tutsikust".
Wimberg kirjutab laiemalt lastekirjandusest. Lõpus ka minu raamatust.

Poisteraamat, mis pole roosa ega sätendav
Wimberg, kirjanik
Eesti lastekirjandus elab praegu üle suurepäraseid aegu, milliseid pole vist nähtud viimased 20 või koguni 30 aastat. Kirjutajaid on palju, kirjutatakse palju, kirjutatakse paljudel teemadel, ja mis peaasi, väga palju kirjutatakse väga hästi. Tahaks lausa öelda, et pilt on värvikirevam ja rikkalikum, kui suurte inimeste proosas. Tegin ajakirjale Looming ülevaadet 2006. aastal ilmunud lastekirjandusest, ja juba tolle aasta saaki üle lugedes oleks mitmel korral tahtnud suurte inimeste kirjanikele hüüda – võtke eeskuju! see siin on jutt!
Jõudsalt saab lastekirjanike kaader täiendust ka uustulijatelt. Viimaste aastate jooksul on lastekirjandusse tulnud näiteks Aidi Vallik, Kerttu Soans, Piret Raud ja Kristiina Kass, uute nimede juurdevool jätkub. Nende suurest arvust aimu saamiseks piisab kas või sellest, kui vaadata, kellelt on raamatuid ilmunud kirjastuse Tänapäev lastekirjanduse sarjades „Minu esimene raamat” ja „Loe mind”. Lastekirjandusse kuuluvaid, kiitu väärt teoseid on andnud isegi sellised muidu nii suurtepäraselt kirjutanud kirjanikud nagu Jaan Kaplinski ja Peeter Sauter. Lastele on hakanud kirjutama ka lauljanna Evelin Samuel.
Muidugi on mõned teemad ja valdkonnad selles lastekirjanduse üldpildis kaetud tihedamalt, teised hõredamalt. Kuna enamik lastele kirjutajaist on naised, siis kipuvad ka teemade hulgas prevaleerima roosad toonid ja sitsilised mustrid. Ikka need haldjad, inglid ja printsessid! Mõnigi lastekirjanduse riiul raamatupoes või raamatukogus meenutab barbide müüginurka mänguasjade poes: kõik on roosa ja sädeleb. Sellisesse ümbrusse sattudes otsib iga normaalne mees esimese asjana põgenemisteed, olgu ta siis alles poiss või juba isa. See on sama tunne, mis kogemata naiste vetsu sattudes: vabandust, ei ole meil siia asja!
Koolieelikute ja algklasside kirjanduses pole soolisusel veel väga suurt tähtsust, kui raamatu kaas pole just väga ühemõtteliselt tüdrukute poole hüüdev. Aga see asi muutub kohe, kui hakkab terendama murdeea piir. Siis ei taha poisid ka raamatute sees enam mingeid pilvebaleriine näha. Siis hakkavad poisid tahtma – kui neid üldse on selleks ajaks raamatuid lugema õpetatud – seal näha seiklust, põnevust, huumorit. Nad tahavad näha tegelasi, kes teevad midagi huvitavat ja kaasakiskuvat, näiteks trotsivad ohte või lahendavad kuritegusid. Jah, just siin on eesti tänapäeva lastekirjandusel veel mõndagi saavutada. Lugemist poistele vanuses 12–15 on erakordselt napilt.
See ala on tohutu ja nii hõredalt asustatud, et avastamise rõõmu jätkub kauaks ajaks kõigile. See on nagu Sannikovi maa või Eršoti kraater või Kadunud maailm või Saladuslik saar, mis ootab kuskil polaarudus või igikeltsas või läbipääsmatus džunglis või ookeaniavarustes oma avastamist, ning kus on võimalus oma lipp mäetipule püsti lüüa ja platoole oma nimi anda. Rääkides seiklusjuttude maailmaklassikast, siis ma isiklikult arvan, et poisil, kes on lugenud „Saladuslikku saart” ja „Kolme musketäri”, on ikka väga raske kasvada halvaks, arglikuks või hädaldavaks inimeseks. Niisiis, sookohase jutukirjanduse kujundavat ja suunavat rolli 12–15-aastaste poiste juures ei saa mingil juhul kõrvaliseks pidada.
Ivar Soopan on selle ala vallutamise ette võtnud ja löönud oma lipu püsti märkimisväärselt kõrge mäetipu otsa. Tema jutustus „Kõik poisid ei saa suureks” on täpselt see, mida võib mainitud vanuses poistele lugemiseks kätte anda. See on lugu Janist ja tema sõbrast Villust, üksiku saare vallutamisest ja selle kaitsmisest, poistekampadest, julguseproovidest ja kampadevahelistest sõdadest. Lugu põhineb autori enda koolipõlveaegsetel seiklustel ja sündmustel, nii on tegevuskohaks Lõuna-Eesti, täpsemalt Karksi ja Nuia, ja tegevusajaks 1982. aasta suvi. Aga mingit mälestuslikku heietust siin ei ole, lugu on täiesti iseseisev, ilma hilisema tagantjärele targa või meeleolutseva pilguta. Kui ei oleks raamina toimivat proloogi ja epiloogi, siis ei tõttaks seda lugu üldse autori enda eluga kokku viima.
See raamat toob meelde ka varem loetut. Loomulikult ei pääse mööda Ferenc Molnári „Pál-tänava poistest”, seda eelkõige just traagiliste nootide pärast. Eesti puhul meenuvad sellised armastatud poistekirjanikud nagu Eno Raud, Holger Pukk, Heino Väli ja Jaan Rannap. Umbes sama köitvad, aga siiski veidi memuaarsemas võtmes juturaamatud on oma lapsepõlvest kirjutanud ka Adolf Rammo.
Oma saart avastavad ja kaitsevad, kampadevahelisi sõdu peavad nii Eno Raua, Heino Väli kui ka Ivar Soopani tegelased. Julguseproovile viivad oma tegelased nii Soopan, Raud kui ka Rammo. Oma maa, oma ruum, kus saab ise peremees olla, ise asju korraldada, see on midagi poistele ja poistekirjandusele nii üldist. Saarele leidub ka analooge, nagu Holgeri Puki jutustuses „Isemeelsed”, mis kirjeldab nähtust, mida tänapäeval nimetatakse skvottimiseks – tühjalt seisva maja omavolilist hõivamist. Ja Rannapi jutus „Romantika” skvotivad isemeelsed pioneerid vana veski. Seega vana hea – aga ajatu ­– teema.
Vormilise külje pealt lähenedes on Soopani jutustus kirjutatud väga heas eesti keeles (see on tähtis kvaliteet!), nauditava ladususe ja soravusega, ja on kompositsiooniliselt hästi pingestatud, siin pole ühtegi lohisevat kohta, aga ei ole ka seiklusliku tegevuse kirjeldamisega ülepingutamist, mis mõjub ka väsitavalt. Dialoog on täpne ja elutruu. Asjalik, lihtne, selge stiil, millest tunneb ära kvaliteetajakirjaniku kirjutamiskooli, kus ei unustata ennast presenteerima oma rikkalikku keelepagasit ja väljendusoskust, kuid kus keel ometi paindub vabalt ja pingutamata väljendama nii tegeliku kui ka välja mõeldud tegelikkuse peenemaidki nüansse.
Ainult üks asi süžeeline väikedetail jäi mind kriipima: kas tõesti on vaja panna peategelane raamatuid põletama, mis sest, et justkui üllal eesmärgil? Raamatute põletamine päris elus võib teatud juhtudel kõne alla tulla, omandamata seejuures monstroosset varjundit, kuid kirjandusliku kujundina on see väga jõuline, eriti 11-aastase poisi puhul. Iga elutõde (kui vastav tegu reaalselt tõesti aset leidis) ei toimi raamatus kohe üldse enam tõena, see tuleb muuta kunstitõeks (tõe huvides tuleb valetada!). Ja selle kujundi oleks võinud raamatus siiski kuidagi õhulisemaks lihvida.
Kokkuvõtteks: suurepärane raamat, viis tärni viiest tärnist!

Kassil jalg murtud

Leidsin Selma üles. Oli end peitnud teisele korrusele pooleliolevasse tuppa. Istus seal ühe kasti sees. Lähemalt teda vaadata ei saanud, sest hüppas kolmel jalal eemale. Viisin talle toidu ja joogi, sest alla on tal raske ronida. Aga jah, jalaga on tal täitsa halvasti. Ilmselt on luu katki, sest tagumine jalg tolknes liigese kohast. Hoidis seda üleval. Nüüd mõtlesin hirmuga, kuidas ta eile sealt ukse kohalt mööda seina ja metsviinapuu oksi alla tuli. Vaatasin seda vaikselt aknast pealt ja ei tahtnud segada. Ta kasutas ka seda haiget jalga ronimiseks, aga ronimise ajal see küll välja ei paistnud, et jalg oleks katki. Tal võis väga valus olla, aga tahtmine oli nii suur alla saada. Vaene loom. Peab kiiremas arsti juurde saama. Ju selline asi vajab operatsiooni.

Lammas lipsu taga, Selma vigastatud ja kadunud

Eilne päev lõppes hästi, aga tänane mitte väga. Tegin eile sõpradele lambapraadi. Tahtsin teha Lähis-Ida stiilis lammast, aga päris nii see välja ei kukkunud, sest Haapsalust pole saada õigeid maitseaineid ja veel vähem on saada värsket "rohtu". Näiteks pole ma leidnud tavalist chillit. Puudub. Kõige läheb maitseaine oli mingi segu, mis kandis nime "tuline maitseaine" või midagi taolist. Seal oli sees ka kuivatatud sibul ja küüslauk, aga damn, ma ei taha neid, sest kasutan ju värsket sibulat ja küüslauku niikuinii. Värkse tüümian oli poes nii haleda näoga, et kahju hakkas tast. Lehed peaaegu puudusid, varred olid puised ja jämedad, nagu kadakat näriks.
Tellisime kambakesi ühe lamba. Liha ettevalmistamine ja lõikumine võttis üle tunni, küll on ebameeldiv töö. Lammas oli noor ja praktiliselt rasvata. See oli üks peamisi põhjusi, miks toit ei tulnud Lähis-Ida stiilis. Mäletan, kuidas Mohammedi naine tegi Bagdadis meile lammast kartuli ja porgandiga. Ostsime lamba tänavalt, see oli sealsamas hoovis tapetud. Toit ujus rasva sees. Aga see rasv ei maitsenud üldse halvasti, sest oli värskete vürtsidega maitsestatud.
Samas tuleb lambarasvaga seoses meelde ka ebameeldiv maitseelamus. Ala ostis ühes tänavarestos sütel tehtud lammast, endale võttis eraldi rasvatükid, mis olid vardasse aetud ja natuke krõbedaks kuumutatud. See on Jordaanias ja mujal sealkandis armastatud toit. Eriti mehed armastavad lambarasvaga maiustatud. Sõin Ala varda otsast ainult ühe tüki ja ma pidin... teadagi mida tegema. See maitse oli õudne. Õudne minu jaoks, nende jaoks muidugi mitte. See oli puhas lambakasukas. Võiks isegi öelda märg kasukas. Eks ikka ole eri kultuurides enda omapärad ja harjumused. Nemad ei suuda meie kilusid süüa, hapukapsast rääkimata.
Meie lammas kukkus aga välja õrnalt piprane, tüümianihõnguline, küüslaugune ja kohati ka natuke magus (sellele aitas kaasa kuivatud ploom). Mulle tegelikult meeldis, sest ükski maitse ei domineerinud. Olen harjunud küll palju piprasemat toitu sööma, aga kuna sööjaid olid palju, siis ei riskinud oma maitset peale suruda. Kartul, porgand ja küüslauk olid ohtras oliiviõlis pehmeks küpsenud, õrnalt rosmariini ja küüslaugused. Kah ükski maitse üksi üle ei löönud. Ahjaa, riisi tegin ka, ingveriga. See ei kukkunud päris nii välja, nagu oleks tahtnud. Ajast jäi puudu. Tegin riisi keetmata. Valasin kuuma veel peale ja jätsin kaane alla niisama seisma. Siis panin ahju, kus ta oleks pidanud veel natuke seisma, aga muu toit sai valmis, sõbrad olid laua ääres ootamas. Riis jäi natuke liiga krõbedaks, kuigi oli väga sõmer. Krõbedaks ta pidigi jääma, aga mitte nii kõvaks. Maitse oli aga väga hea, kuigi ingverit oleks võinud veelgi rohkem panna. Sellest loobusin jälle teiste pärast, sest ingver paljudele ei meeldi. Kõrvale jõime Tshiili Merlot'd ja vist oli Hispaania Shiraz. Väga tummised ja lamba kõrvale sobivad. Lõpetasime koogi, kvaliteetbrändi ja kohviga. Lihtsalt suurepärane.
Seega lõppes päev kenasti. Täna aga nii hästi ei läinud. Lasin Muri õue ja pärast teda sisse lastes leidsin välisukse kohal turnimas Selma. Kräunus hirmsasti ja ei julgenud alla tulla. Tahtsin ta alla tõsta, aga ta ei lasknud. Läbi suure häda sai ta ise mööda metsviinapuu oksi kuidagi alla tulnud. Kui tal häda poleks olnud, siis ta poleks nii suurt vaeva näinud. Täitsa kahju oli tast, aga ma ei tahtnud teda segada, sest ta on poolmetsik kass ja tal tuleb lasta teha nii, nagu ta tahab.
Tuppa jõudes aga märkasin, et ta hoiab üht tagumist jalga õhus. Ja kohe põgenes ta tugitooli taha, pai ei lasknud teha. Tavaliselt tahab ta natuke hellitamist, kui õuest tuleb, nüüd varjus kohe. Ja kaduski maja peale ära. Kutsusin hulka aega, käisin lahtised toad läbi, pole. Panin talle konservi, lootuses, et selle lõhn ta välja meelitab, aga ei midagi. Ikka kadunud. Päris mure ta pärast. Ei saa vaadata ka, mis tal siis käpaga lahti on. Äkki on autolt löögi saanud ja on muud häda ka, kuigi väliselt ei paistnud. Samas võivad ju sisemised vigastused olla. Majas on igasugu asju, mille taha ja alla saab peituda, ju ta kuskil seal siis vaikselt põeb. Loodan, et homme või esmaspäeval tuleb ta välja, siis saaks arsti juurde minna.
Homme on meil Lääne Elu jõulupidu. Pidu algab Pärnu kontserdimajas muusika kuulamisega ja pärast on väike istumine kuskil. Õhtul Haapsallu tagasi. Siis jääb veel üks tööpäev ja tuleb natuke jõulupuhkust. Lehte on hulk lugusid ette kirjutatud ja aastavahetuse leht on enam-vähem koos. Teisipäevase siseküljed ka.
Raamatumüük on siin Haapsalus läinud väga hästi. Tõin toimetusse mõned pakid raamatuid, üks pakk on veel alles. See tähendab, et nädalaga on käest ostetud keskmiselt 4-5 raamatut päevas. Või vist ikka tuleb isegi rohkem. Mõned raamatud sain tasuta jagamiseks ja need on ka muidugi läinud. Aivo Paljasmaa on olnud hea päkapikk. Andsin talle raamatu ja varsti tuli tagasi, raha näpus. Keegi oli teda tänaval raamatuga näinud ja tahtis ka. Ja järgmine päev oli jälle kohal ning ostis veel ühe. Ta on nagu liikuv reklaampost :).
Tänases Päevalehes on raamatust väike arvustus. Panin selle blogisse poisteraamat.wordpress.com üles. Koondangi sinna raamatuga seotud asju. Tuleval teisipäeval peaks Lääne Elus ilmuma ka Wimbergi arvustus. Teisipäevane leht tulebki üsna kirjandusekeskne. Seal on ka Aidi Valliku raamatu arvustus ja ise kirjutan Peep Ehasalu ja tema poja ühiselt tehtud raamatust. Pildid on sinna joonistanud Andres Varustin, väga ägedad pildid. Olen ainult esikaant näinud, aga see oli juba lahe. Peep on natuke Haapsaluga seotud, seepärast kirjutangi. Ehk tuleb abiks raamatu müümisel, sest ega kirjastused ju reklaamile palju raha kuluta. Minugi raamatule pole tehtud rohkem reklaami, kui ise olen teinud, kuigi Päevalehe kirjastusel on selleks kanalid olemas. Näis, ehk veel reklaamivad mingil moel. Praegusel ajal on väga raske raamatuid nähtavaks teha, sest pakkumine ületab nõudlust. Kirjandust on igasugust, tippu jõuavad millegipärast elulood ja kokaraamatud. Elulugude puhul ei saa rääkida just tõsisest kirjandusest, kuigi ei väida, nagu selliste raamatute tegemine oleks lihtne. Igatahes on neid meil ilmunud viimasel ajal kamaluga, aga näha on, et on kiirustatud või siis pole peategelasega klappi olnud, ülesehitus on hüplik jne. Töö on töö, ka retseptide kogumite kirjastamine on vaevarikas. Vist, ega ma tea ka.

Reklaamides raamatuid ja Indiat, väsimatult

Sõidan homme Tallinnasse loomade hoiupaika Aidi Valliku raamatu esitlusele. Tulge ka, kes te seal oma varbaid vaatate. Kl 11 algab. Raamat on hästi tore ja väärib ostmist. Jõulukingiks sobib väga hästi. Luguge selle kohta Aidi ja ka Oti blogist, mille lingid leiate minu blogist. Mõlemad on nüüd orkutis ka esindatud. Seal on ka pilte raamatust.
Ja kui olete Aidi ja Oti raamatu ära ostnud, siis ostke minu oma ka :) (link on blogis, orkutis on ka community). Päevalehest ja Lääne Elu toimetusest saate odavamalt kui poest. Nagu Dannar täna mainis: ära müü otse, siis ei lähe see raamatupoodide edetabelite arvestusse. Nojah. las olla, toimetusest ostes hoiate ikka oma 60 krooni kokku, raske aeg ju.
Täna hakkas selguma, kuidas Indiasse saab. Tundub, et sõidan 18. jaanuar ja tagasi 16. veebruar. Travel In'i otselennuga Goasse, aga paketihotellis ei ela, ikka rannahurtsikutes, mis on palju lahedamad. Kui keegi tahab veel liituda, siis veel saab. Ilmselt on seltskonnas neli inimest. Tagasi saab tulla ka poole pealt, ei pea kuu aega olema. Lend maksab 8990, viisa sutsu üle 1000. Hea oleks, kui koos oleks paarisarv inimesi, sest siis saab kahekesi ühe maja võtta. Isu tekitamiseks - Goas on praegu päeval umbes 30 kraadi õhus ja umbes sama palju vees. Öösel on ka soe, aga leebem muidugi. Rahvast on vähem, kui varasematel aastatel ja liiga suurt sebimist pole.
Ärge passige siin külmas ja steriilses Eestis, Indias on mustus, malaaria ja tüsedad naised - on ju ahvatlev :). (Malaaria kohta muidugi liialdasin, seda pole vaja karta, mustus ka suhteline mõiste. Tüsedad naised on aga kindel värk. Ah, pagan, mehed unustasin ära - neid elab seal ka muidugi nii vuntsidega, "ujumisrõngastega" kui ka ilma nendeta. "Ujumisrõngas" võrdub "sangad", you know.)

Kui juhuseid poleks olemas... äkki ei olegi

Seoses eelmise postituse piibu-jutuga hakkasin mõtlema viimaste aegade toredatele juhtumitele. Maailmas on mingeid asju, mis on õhus ja ilmuvad siis, kui vaja. Siin Haapsalus elatud aja jooksul on mitu olukorda olnud, mis on "juhtunud" ja tunduvad olevat juhtunud mingil põhjusel või siis on nad juhtunud selleks, et ma paneks neid muust taustast tähele.
Võtsin juba Andrese kingitud Panso päevaraamatud lahti. Ja siis mõtlesin viimaste kuude sündmustele. Need on olnud natuke ka Pansoga seotud. Nende raamatute tulek minu juurde on justkui eellooga. Mind oleks nagu vaikselt selleks ette valmistatud. Näiteks: selleks pidin Haapsallu tulema, selleks pidi Haapsalu kultuurikeskus remonti minema, selleks pidin Lihulasse teatrisse minema... Need on kõik omavahel seotud. Nimelt käisin mõne aja eest Lihula kultuurimajas teatris "Voldemari" vaatamas. Lihulasse tuli minna seepärast, et Haapsalu kultuurikeskus on suletud. Tallinnas elades poleks ma ilmselt Draamateatrisse läinud seda Pansost rääkivat lugu vaatama. Käisin Tallinnas üliharva teatris, sellel on omad põhjused, aga ma ei taha seda siin lahata. Seega, ma poleks "Voldemari" näinud, kui ma oleksin endiselt Tallinnas.
Panso päevaraamatuid olen poes vaadanud ja pole raatsinud osta. Need on ühed sellistest raamatutest, mis on suure väärtusega ja kõrge hinnaga ja mille ostu lükkad pidevalt edasi, teades, et ega need kuhugi kao. Küll ma ükskord ostan, mõtled poeriiuli ees seistes. Seni pole ostnud ja nüüd sain hoopis kingiks. Ja mul on tänu "Voldemari" nägemisele nende raamatutega selge side. Lavastus oli väga hea ja see läks mulle väga korda. Hakkasin Panso tegemistele mõtlema. Ja see mõtlemine oleks justkui nüüd oma tulemuse saavutanud - raamatute saamise näol. Tore, kui asjad nii käivad.
Mulle meeldib mõelda, et asjad juhtuvad tähendusega. Et sellel oli ülesanne. Ma ei mõtle sellele tihti, aga vahest, kui midagi erilist juhtub, siis mõtlen, miks ja kuidas see toimus. Mõni näide veel veidratest juhtumitest.
Haapsalus on väikse viigi ääres legendaarne maja, mille teisel korrusel on rõdu. Rõdu, mis ümbritseb rõngana kogu maja. Mäletan seda maja ajast, mil olin veel laps ja käisin vanematega Haapsalus onul külas. See maja on niiii eriline. Nüüd on see korda tehtud ja ilus nagu prillikivi. See maja paistab mu praeguse elamise hoovist. See on täpselt teisel pool viiki, maja peegeldus on vee peal, tunnike tagasi just vaatasin :). Päike oli loojumas ja taevas oli oranzhikas, nagu muinasjutus.
Olen lugematuil kordadel mõelnud, et vaat see maja oleks see, kus tahaksin elada. Suveti rõdu peal lehti lugeda ja teed juua, palavaga astuks kümme meetrit hoovist ja läheks viiki ujuma, püüaks koduukse ees kala... Usun, et paljudel inimestel, kes seda maja teavad, on samalaadsed unistused. Igatahes ei jäta see maja kedagi ükskõikseks.
Kirjutan seda sellepärast, et see on maja on tulnud mulle lähemale. Nimelt võttis minuga mõne aja eest ühendust Peep, kes on mu vana tuttav kunagistest malevaaegadest. Selgus, et ta elab ühe jalaga Haapsalus. Ja selgus, et see maja oli vahepeal tema oma. Ta läks naisest lahku ja maja jäi naisele. Maja on korralikult remonditud ja tänu Peebule ja tema eksile suurepärases seisus. Neile tuleks selle eest mälestussammas ehitada, et nad ajaloolise hoone on ellu tagasi toonud. Ja vaat ühel päeval kutsus Peep mind enda Haapsalu kodusse külla. Seal tuli maja jutuks. Ühtlasi tuli ka jutuks, et otsin uut üürikorterit. Ja siis teatas Peep, et tema eks tahab rõduga majast poolt välja üürida. Nagu ma aru sain, siis vist teist korrust. Peep rääkiski eksiga. Pidin temaga ise ühendust võtma, aga pole seda veel teinud. Ma kardan, et see korter on mulle liiga kallis, kuigi selle eest võikski tavapärasest rohkem maksta. Olen siiski realist ja ei hakka üle oma varju hüppama. Tegelikult ma ei tea, palju ma seal üüri peaksin maksma. Ootan veel, kas majaga seoses juhtub veel midagi huvitavat. Las settib. Igatahes on maja lähemale tulnud, kuigi on ikka veel seal teisel pool viiki vee taga.
Üks huvitav lugu juhtus hiljuti veel. Umbes kuu aega tagasi. Istusin oma toas voodil laua taga ja kirjutasin. Kass oli kõrval. Äkki hüppas kass laua peale ja hakkas käpaga midagi sudima. Laual oli lepatriinu. Talvel, minu laual, imelik. Päästsin ta siis Muri käest ära, sest Muri kipub kõike liikuvat alla neelama. Võtsin triinu sõrme peale ja viskasin aknast õue. Plusskraadid olid, ehk sai seal hakkama. Unustasin selle juhtumi kohe. Järgmine päev oli aga isadepäev. Ronja helistas ja ütles, et tuleb minu juurest läbi. Tuligi, kingitus kaasas. Kingituseks oli Ronja enda tehtud foto, mis oli suures raamis klaasi taga. Aga mis oli fotol? Lepatriinu. Makrovõte ilusast täpilisest putukast. Ja siis tuli kohe meelde eelmise päeva juhtum. Aga et i-l oleks ka täpp, siis paar päeva hiljem leidsin toast ukse juurest jälle lepatriinu. Kuna kass oli jälle käepärast, siis viisin ta toas välja. Miks sellised kokkusattumused juhtuvad, seda ei tea, aga on tore, et need juhtuvad. Ei peagi tähendust olema, niisamagi on meeldiv neid kogeda. Ei tea ju keegi, kas õigus on neil, kes ütlevad, et juhuseid pole olemas või neil ateistidel, kes arvavad, et inimene suunab kõike ise ja juhus ajab juhust taga.

Sõbrad löövad jalust

Minu viimased päevad on olnud täiesti erakordsed. Kui ma oleksin mingil moel varem teada saanud, et mind ootavad Haapsalus ees nii mõnus olemine ja erakordsed sõbrad, siis oleksin siia palju varem naasnud. Mis kurat mind seal Tallinnas hoidis?! Aga pole mõtet muretseda, sest olen ju nüüd siin.
Istusime eile Wiiburis. Natuke järel-sünnipäev või nii. Kuigi ka õigel päeval sai sõpradega koos istutud ja oli tore olemine, oli eilne istumine ka väga mõnus. See ilmselt kõlab juba imelikult, aga ma olen lummatud Haapsalust ja siinsetest inimestest. Ja sõpradest. Minu jaoks on sõna "sõber" saanud Haapsalus saanud täiesti uue mõõtme. Me arutame asju, mida ma Tallinna inimestega kunagi ei arutanud, me räägime hingelt ära asju, mida ma varem ei söendanud teistele rääkida. Selle nimi on usaldus. Ma usaldan oma siinseid sõpru. Mul ole siin olnud sõpradega seoses mitte ühtegi ebameeldivat kogemust. Null. On olnud möödarääkimistest tingitud hetkelisi probleeme, aga need on lahenenud kohe tänu usaldusele ja südamelt ärarääkimisele. Nii peabki.
Ja kui nüüd rääkida veel sellest, mida mulle eile kingiti, siis see venitab tagantjärele suu naerule. Kohe väga. Andres Ammas astus läbi ja kinkis Panso päevaraamatud. Mmmmm... Vaatasin täna neid ja ei söenda veel lugema hakata. Pole veel õige aeg. Aga kibelen. Aitäh, Andres.
Ja kõik teised kingitused olid ka suurepärased. Sõbrad, ma ei vääri teid. Ja kui nüüd teha teemat müstilisemaks, siis... No teeme.
Ilmselt on paljud inimesed kuulnud Saladusest. Ma ei tea, kas seda peaks nimetama religiooniks, fantaasiaks või psühholoogiliseks häireks, see ei olegi tähtis, aga tähtis on see, kas see toimib või mitte. Ronja ja Mai kinkisid mulle mõne päeva eest selle nn piibli. Ma ei salli tegelikult selliseid raamatuid üldse, aga seda hakkasin lugema. Ja käitusin pulli pärast nii, nagu raamatus kirjas. Sisu on lihtne: küsi ja sa saad! Mõtle suurelt ja see kõik saab teoks. Raamatu algusosas on juttu sellest, et lugeja peaks end ja Saladust proovile panema, kas see kõik toimib. Näiteks: küsi midagi lihtsat ja vaata, kas see läheb täide. See on justkui usu proovilepanek.
Vaat ja ma siis küsisin. Küsisin täiesti konkreetset asja ja sõnastasin selle ka väga konkreetselt. Tahan klassikalist piipu :). Mul on kolm piipu, mul pole otseselt uut vaja, aga soovisin seda, sest ma jumaldan piipe. Mul oli juba üks klassikaline, aga kaotasin selle ära. Veidralt ja imelikult, aga ju siis pidi nii minema. Olin selle suht hiljuti ostnud. Piibud on muidugi kallid vidinad, aga iga piibu peale kulutatud kroon väärib seda. Hea piibu hind algab nii umbes 600-700 kroonist. Suurepärane piip maksab üle tuhande krooni, kuigi ega see rahanumber pole nüüd tähtis, kuid summa suurus ja kvaliteet on piipude puhul otseselt seotud.
Ilus piip on minu jaoks nagu kitarr - graatsiline, esteetiliselt nauditav ese. Ja kui seda veel õigesti kasutada oskad, siis on kõik veelgi nauditavam. Klassikaline piip on kaunis, nagu... ei teagi kohe, millega võrrelda. Äkki nagu Tulilill :). Intelligentne, mõtlik, sõbralik, üllatav.
Ja vaat eile sain ma kingituseks piibu. Ma olin täiesti keeletu. Siiani vaikin, suudan ainult kirjutada, aga rääkida ei suuda :).
Oojaa, ja see pole veel kõik, aga kõigest ma ei räägi, sest ma ju ei suuda rääkida.

Raamat käes ja tuju hea

Sain eile trükikojast esimesed sada raamatut. Trükk on väga kvaliteetne ja kõik on täitsa OK. Kirjastaja Margus arvas, et raamat näeb mõnusalt vanamoeline välja, natuke nagu vanasti olid seiklusjutte maalt ja merelt sari. See oligi taotlus ja tore, et nii ka välja kukkus. Raamat räägibki ju tollest ajast, mil see sari Eestis menukas oli. Kuigi tegemist on lasteraamatuga, on see ikkagi ka ühe põlvkonna, seitsmekümnendatel sündinute raamat.
Täna oli Haapsalu raudteejaamas esitlus. Kuna samas toimus ka jõuluturg, siis oli rahvast palju. Aivo Paljasmaa tegi häält ja pani mind piinlikusse olukorda - pidin rääkima mikrofoni, mida ma ei oska teha -, aga muidu oli igavesti tore. 45 minutiga osteti 18 raamatut, mis polegi ju paha. Siis pakkisin asjad kokku ja tulin koju. Ahjaa, ETV tegi uudislõigu ka, mida ei osanudki oodata. Esmaspäevases hommikutelevisioonis peaks jooksma. Margus mainis ka, et pakub teemat filmimeestele. Tegelikult on seda filmistsenaariumiks üsna lihtne teha, sest raamat on üles ehitatud aktiivselt ja tegevus on edasi antud dialoogikeskselt. Mäletan lapsepõlvest, et kui raamatus oli palju dialooge, siis see meeldis mulle. Kirjutasingi siis selle tunde järgi, mis lapsena õige tundus. Ja endine ämm ostis raamatu oma pojale, kes on juhtumisi igavesti vinge kaameramees - Kristjan Jaak Nuudi. Ta on filminud "M-klubi", "Õnne 13t", "Tuulepealset maad", "Klassi" jt kuulsaid asju. Kirjutasin tema raamatusse, et ta siis selle filmiks teeks :).
Aga pagana Ott Vallik, kaabakas, ei tulnudki esitlusele kohale. Ise joonistas raamatusse vinged pildid ja ei tulnudki mulle abiks edvistama. Aga noh, tal oli hea põhjus - ta tegi juhilubade teooria eksamit. Ja mis peamine - ta sai hakkama. Tubli, Ott, varsti saad Aidile kutsarit teha, kui ta ise sõita ei viitsi :). Nii et ainult head uudised.

Nutame nüüd kõik koos patja, et see homseks ära kuivaks

Alustuseks vabandust, kui mõnda inimest paar postitust tagasi põhjuseta solvasin. Muutun kuradi keevaliseks, kui tunnen, et keegi, keda üldjuhul usaldan, alt ära hüppab. See just see situatsioon tundus olevat. Aga unustame halva, et halb vanasse aastasse maha jääks, sest homme algab uus aasta, vähemalt minu jaoks.
Täna käisin Haapsalu gümnaasiumis 13aastastele õpilastele rääkimas. Eks läks just nii, nagu ootasin. Selles vanuses mürsikud on ju püsimatud ja mingit targutamist nad ei kannata. Seepärast ei hakanudki targutama, vaid panin kohe arvuti käima ja näitasin seinale pilte reisidest. Kuna rääkida paluti peamiselt Iraagist, siis olid ka pildid peamiselt sealt. Ja kui need said vaadatud, siis näitasin pilte Taist, Malaisiast ja Indiast. Võtsin need mälupulgal igaks juhuks kaasa, sest kartsin, et neid võib see huvitada. Nii oligi.
Ega töö kohta palju küsitud, kuigi ka sellest pidin rääkima. Õpilased krõbistasid snäkipabereid ja limpsisid limpsi, nagu peabki. Aga tore oli. Sain kingituseks potilille, mille töö juurde viisin, sest sellel on punased ümmargused marjad - kass paneks need kohe pintslisse. Mine tea, kas need on ikka söödavad.
Pärast tuli õpetajaga jutuks, et kevadel oleks vaja 12. klassile rääkida ajakirjanduseetikast, kollase ja kvaliteetse ajakirjanduse erinevusest jms, sest abiturientidel on meedia tavaliselt üks kirjanduseteemadest. Noored tahtvat sellest kirjutada, aga kirjandid kukkuvat natuke pealiskaudsed ja klisheelikud välja, mis on mõistev, sest nad kirjutavad ju sellest, mis välja paistab, mitte sellest, mis ajakirjanduse sees toimub. Et kui neile sellest rääkida, siis äkki nad oskavad paremini teemat analüüsida. Vaatame siis kevadel, äkki saab hoopis Tarmo minna, tal läheks see hästi koolitööga kokku ja tal oleks ka teoreetilist baasi rohkem. Aga alati võib ka kahekesi rääkida, ongi lõbusam.
Vaatasin praegu EPLit. Seal oli selline uudis:
Nälgivate inimeste arv maailmas suurenes tänavu veel 40 miljoni võrra ning nüüd kannatab nälga kokku ligikaudu 963 miljonit inimest, teatas ÜRO toitlustus- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO).
Seoses sellega tuli meelde üks habemega lugu. Mõne aasta eest tahtsin minna paariks nädalaks Nigerisse, et kirjutada sealsest näljahädast. Seal oli ühel perioodil suremisohus 25 miljonit inimest. Tahtsin selle taustal tegelikult kirjutada ka sellest, kui korrumpeerunud on abiorganisatsioonid ja kuidas abi jõuab kohalike võimurite meelevalda, mitte rahvani.
Kahjuks läks aga nii, et sain korvi ja mul ei lubatud minna. Põhjendus oli lihtne: kas eesti lugejale läheb korda, et ühes Aafrika riigis on suremas 25 miljonit inimest... Ma tõesti ei tea, kas läheb või mitte, aga kindlasti oleks saanud seda olukorda eestlastele lähemale tuua, sest mitte kunagi pole mitte ükski eesti ajakirjanik seda tööd ette võtnud ning mu meelest just selle põhjendusega: kellele see korda läheb?
Üldjoontes ju teame sealsest näljast palju, aga me ei tea seda inimese tasandilt. Teame ainult CNNi kaadreid näljast paistes lastest, kes ahastavate emade süles lebavad, kärbsed nahapinnal siblimas. Seda nähes tundub see pilt küll õudust tekitav, kuid ikkagi kehitatakse õlgul. Oma keeles lugusid neist samadest teemadest pole keegi lugeda saanud, aga võiks. Ja abiorgide käitumine Aafrikas oleks kogu selle taustal äärmiselt huvitav teema, sest sellega on asjad halvad. Tavalised abitöötajad võivad oma missioonitundega olla nii ausad ja abivalmid kui suudavad, aga tipus toimub hoopis midagi muud. Väikeste Aafrika arenguriikide tippametnike ja natuke väiksemate kalade taskud täituvad rahaga just tänu abisaadetistele, mis millegipärast potsatavad nende tagahoovidesse, mitte nälgivate inimeste juurde. Kalli raha eest müüakse seda kraami edasi, aga mille eest need inimesed seda ostavad, kui nende ainus vara on nälgiv laps. Ah, me ise käitume siin samamoodi, müües edasi Skandinaavias tasuta kokku kogutud riideid ja mööblit. Aga ju see siis peabki nii käima, ma ka ei tea.
Heade asjadega lõpetades... Sain Ronjalt mõnusa kingituse. Just mõnus on see õige sõna, sest kingituseks oli padi. Nagu aru sain, siis Ronja ise aitas seda õmmelda. Suur aitäh, tibu!

Kui juudid saavad Goas sihtmärgiks, siis oleme seda ka meie

Allpool veel üks uudis, mille kohta siin kirjutan.
Jerusalem Postil on õigustatud hirm. Goa rannad on paksult juudi noori täis. Nad olid veel hiljuti suurim ühest riigist pärit seal puhkav rahvusgrupp. Nüüd on vist venelased nad troonilt tõuganud.
Goas turiste rünnata oleks äärmiselt lihtne. Tegelikult pole Indias mingit vahet, kus ja keda rünnata. Turistidest pubisevaid paiku on hulgim. Keegi ei suuda ju nii suurt riiki ja rahvast pidevalt kontrolli all hoida.
Indiale oleks terrori liikumine lõunasse muidugi karm löök. Need tuhanded inimesed, kes Goas ja Keralas turismiga raha teenivad, nende taga on veel kümneid inimesi, keda nad ülal peavad. Enamik Goa ja Kerala teenindajaid, rannamajade ja -restoranide omanikke on pärit Põhja- ja Kesk-Indiast. Nad töötavad need napid 5-6 kuud lõunas ja viivad raha koju, kus neid ootavad kümned vaesed pereliikmed. Kui lõuna turisminduse võlu kaob, siis suundub vaesus pigem mujale India osadesse, sest Goa ja Kerala suudavad end elatada niigi. Nälga need inimesed ei jää, mereandidest kubisev ookean on kõrval ja need osariigid on ka organiseeritumad ja haritumad, kui enamik teisi India piirkondi. Goa näiteks seepärast, et see on katoliikliku taustaga, millel on olnud seal elu korraldamisel positiivne mõju. Kerala on aga sisuliselt kommunistlik osariik, kuigi see on võrreldes N. Liiduga muundunud riigikorraldus. Siiski on see Keralat isegi aidanud ja rahvale meeldib kommunism. Paljudes teistes osariikides on asjalood palju halvemad.
Goa ja Kerala turisminduse hääbumine ei lööks valusalt mitte ainult India eri osi. Pool maailma elab India kuurortide vahendamisest. Need summad on tohutud, mis vahendajatele ja reisikorraldajatele jääb. Keegi ei tea, kui palju lääne turiste näiteks ainult Goas ühel hooajal käib. Kui võtta võrdluseks Tai ja Phuketi saar, mis on mingil määral väiksuselt võrreldav Goa osariigi ja sealsete randadega, siis vist selle aasta alguses või millalgi oli uudis, et Phuket tahab hoida turistide arvu aastas viie miljoni piires, et saart lihtsalt ära ei tallataks. Selle uudise tõttu tean, palju seal rahvast käib. Usun, et Goas käib rohkem turiste. Paneme sinna juurde veel Kerala ja saame ehk ligi paarikümnemiljonise külastatavuse. Kui nüüd võtta keskmiseks lääne turisti kohapeal kulutatavaks summaks 10 dollarit (paljud inimesed kulutavad muidugi vähem ja paljud ka rohkem), siis saame päris võimsa summa, mis India turism iga päev teenib. Jah, mitte kogu aasta, aga ligi poole vältel. Enamik turiste viibib kohal vähemalt kaks nädalat, Goa rannahüttides elavad lääne turistid ei hakka aga kahe nädala pärast kohale minemagi ja on seal kauem, sest sealne muretu elu meeldib neile.
Paketituristide vahendajad teenivad muidugi ka palju. Eesti firmade küsitavad summad on väga väiksed, võrreldes muu maailmaga. Näiteks keskmine loteriimajutusega reis Goasse maksab praegu 16 000 krooni. Hooajal teeb üks firma umbes 7-8 reisi. Ühe reisiga läheb vist 234 inimest või umbes nii. See teeb üle 3,7 miljoni krooni. Ma ei tea, palju lennuki otselennu rent maksab, aga tean enam-vähem, palju maksavad sealsed hotellid. Igatahes saavad reisikorraldajad turistidelt hooajaga vähemalt miinimum 26 miljonit krooni, millest tuleb siis kulud maha arvestada. Tegelikult on see summa muidugi suurem, sest Goasse müüakse ka väga kalleid pakette.
OK, ja kui nüüd mõelda, palju maksavad saksa, rootsi, norra jt riikide turistid samade reiside eest ja kui palju neid sinna tehakse, siis see tähendab, et Põhjamaades ja Euroopas (Venemaal muidugi ka) teenitakse India pealt aastas sadu miljoneid dollareid. Jamad Indias on tagasilöök kõigile, nagu oli tagasilöök ka Tais toimunud rahutuste mõju.
Maailm on ikka väga väike ja see on ka meie huvides, et need riigid normaalselt ja rahulikult areneksid. Iseasi, kas eurooplastel on majanduskriisi tõttu varsti enam raha, et Indiasse lennata, kuigi samas on ju India üks maailma odavaim sihtpunkt ja pigem minnakse sinna kui Rivierasse, Balile, Austraaliasse või mujale kallitesse paikadesse.


Prognooside järgi võib terroristide järgmiseks sihtmärgiks olla Goa
08.12.2008 13:23
Välisturistide hulgas populaarsest India kuurordist Goast võib saada terrorirühmituse Al-Qaeda rünnaku järgmine sihtmärk, hoiatab üks India poliitik.
«Täna seisab Goa silmitsi tõsise terroriohuga ja on olemas kindlad andmed, et Al-Qaeda võib sihtmärgiks võtta turistide meeliskohti Goal. Goa rannajoon on 105 kilomeetrit pikk, seal on palju sadamaid ja randu,» kirjutas osariigi peasekretär J.P. Singh ajalehes Indian Express.
See on esimene kord, kui Goa valitsus tunnistab, et Al-Qaeda jälgib osariiki. Seni olid ametivõimud eitanud suure terroriohu olemasolu.
Peasekretäri mõtteavalduses nõutakse julgeoleku suurendamist regioonis.
Novembri lõpus ründasid terroristid Mumbais mitut sihtmärki, veretöös hukkus 188 inimest. Ohvrite hulgas oli kuus Iisraeli kodanikku.
Goa on juutide hulgas väga menukas puhkekoht. Kui terrorirühmitus Al-Qaeda tahaks tabada juute, siis pole nende leidmisega mingeid probleeme, kirjutab Jerusalem Post.
PM

Piinake mind aastaid ja ma ka tunnistaks WTC rünnaku üles

Allpool uudis ise, millest jutt.
Sellise uudise peale võib naerukrambid saada, kuigi teema on tõsine. Kas on veel inimest maailmas, kes ei teaks, kuidas need mehed Guantánamos elanud on (ja mitte ainult nemad), milliseid piinu neile on valmistatud, jätmata nad ilma õiguslikust kaitsest, inimlikust kohtlemisest jms eeldusel, et nad on süüdi. Mis eeldusel?! Ühendriigid on pidanud enamikku Guantánamo vange ilma kohtuta tõestatult terroristideks, kuigi isegi aastaid pärast põrgupiinu pole inimesed midagi üles tunnistanud.
See on vana jutt (aga mis siis), et piinates saadud ülestunnistust ei saa keegi võtta kui õiguslikult kehtivat. Inimesed tunnistaksid üles Kennedy mõrvamise ka, kuigi nad ei elanud sel ajal. See muidugi ei tähenda, et jutuks olevad tegelased poleks terroristid või et neil poleks rünnakutega mingit pistmist, aga nii lihtsalt need asjad ei käi. On ju korduvaid juhtumeid, kui Guantánamosse on viidud täiesti süütuid inimesi. Ja koheldi neid seal kuid nagu normaalne inimene ei kohtle ka eluta puunotti.
Need mehed ju teavad niikuinii, et eluga ei pääse nad sealt kunagi. Lihtsam on tõesti üles tunnistada, saab vähemalt piinad lõpetada ja elektritoolile või süstla alla. Aga nagu selgus, peaksid nad isegi süü omaks võtmisel veel paar aastat kannatama, sest USA õigussüsteem on selline tore ja hooliv, mis lubab tappa, aga see-eest hästi aeglaselt.
Iraagis olles kuulsin neid samu lugusid, millest hiljem meediakära tuli, kuidas Bagdadi vanglas iraaklasi mõnitati ja piinati. Siis tundusid need lood uskumatuna, aga pärast selgus, et iraaklaste suud ei valetanud.
Sorry, but I can't buy this small talk about "We are guilty".

USA terrorirünnaku korraldajad tahavad süü omaks võtta
08.12.2008
Seitse aastat tagasi maailma raputanud terrorirünnakute korraldamise väidetav organisaator ja viis tema kaaslast tahavad end süüdi tunnistada.
Pakistani päritolu Khalid Sheikh Mohammed ja veel neli inimest, keda süüdistatakse 11. septembril toimunud ja ligi 3000 inimese elu nõudnud terrorirünnakute kavandamises, saatsid Guantánamo sõjaväekohtunikule kirja, milles avaldasid soovi tunnistusi anda ning süü üles tunnistada, vahendas Reuters.
«Me kõik viis jõudsime kokkuleppele, et me tahame paluda kohut viia viivitamatult läbi ülekuulamine, et me saaksime anda tunnistusi [...] vastavalt meie puhtsüdamlikule soovile, ilma mistahes surveta, ähvardusteta, alandamiseta või lubadusteta,» tsiteeris saabunud kirja kohtunik Steven Henley.
PM

Mõned ajakirjanikud võiks oma tööd hingega teha, mitte karjeristid olla

Läksin eile Tallinna, et vahelduseks vanade sõpradega suhelda. Oleks võinud minemata jätta, sest nägin palju kitsarinnalist pealinnavurlendust, mitut rumalat inimest, enda imetlemisest lõhki minemist ja päris palju muud mind hämmastanud ebameeldivust. Mul on tõeliselt hea meel, et ma pole Haapsalus pidanud siin elatud aja jooksul kõike seda kohtama.
Nii näiteks sain teada, et Haapsalu olevat pommiauk. Kui nii, siis tunnen end siin pommiaugus hästi ja vaatan ainult muigega neid, kes peavad end pommiaugu äärel istujaks ja peavad kõnesid, kui hea on auguserval seista. Kui nüüd natuke veidraid kujundeid kasutada, siis kahjuks ei vaata need seisjad sealt äärelt kaugusesse, vaid auku endasse ja muudavad oma maailmapildi veelgi kitsamaks.
Pärast esmapilgul intelligentsetelt inimestelt kuuldud avaldusi seletasin, milliseid kogemusi olen oma rännakutel saanud. Jutuks tuli just ajakirjandus. Näiteks.
Pealinna ajakirjanikud (muidugi mitte kõik, aga eriti üks) arvavad, et väikses paigas ajakirjandust teha pole grammigi võrreldav selle kuulsusrikkuse ja mõjukusega, mida teevad Tallinna ajakirjanikud. Loomulikult vaidlesin sellele vastu, kuigi see pole üldse tähtis. Inimesed teevad tööd kohas, kus neile meeldib. Tähtis on see, kui töö pakub rahuldust ja lähed tööle vastumeelsuseta. Tähtis on see, et sa ei pea oma närve raiskama kellegagi vaidlemisega (eriti vastik on see siis, kui sa ei mõista, miks üht või teist asja peab just nii tegema, aga teisiti teha ei saa, sest kuskil on kellegi välja mõeldud pseudoreeglid, mis teevad häbi nii tulemusele kui ka kirjutajale) ja kellelegi meeldimisega. Ülemustega tuleb hästi läbi saada, sest muidu on raske töötada. Mõnele inimesele on meeldimine nii tähtis, et lastakse oma latt alla ja jäädaksegi ise selle alt läbi käima.
Karjerism on kahetsusväärselt palju levinud, ajakirjanike puhul on karjerism ennasthävitav nähtus. Kui ajakirjanikutöö enda väärtused hakkavad kõrvale vajuma ja eesmärgikindel mingis ametis püsimine on peamine, siis pole sellised inimesed enam ajakirjanikud. Need ajakirjanikud peaksid sügavalt mõtlema, mida nad oma tööga muuta tahavad - kas maailma (see võib olla naiivne, aga pole seda üldse) või iseenda karjääri. Ühel hetkel ei hooli karjeristid enam oma töö algsest mõttest, vaid tegelevad teistele meeldimisega ja enda upitamisega. Sellised ajakirjanikud võiksid vahetada tööd, minna mõne erakonna või panga pressiesindajaks. Sorry, kõik need nimetatud ei pruugi olla karjeristid, aga tõin lihtsalt meelevaldse näite.
Väidan, et maakonnalehtedes töötavad ajakirjanikud suudavad mõjutada palju suuremat kogukonda, kui mõne päevalehe ajakirjanikud. Suurtel lehtedel puudub (kõigist lugejatest protsentuaalselt) andunud lugejaskond. Loomulikult on neil palju rohkem tellijaid ja lugejaid, kui ühelgi maakonnalehel, aga ajalehes ilmuvad lood lähevad vähem korda, sest enamik neist lugudest ei puuduta neid otseselt. Kui Suur Leht kirjutab Mustamäele kerkivast uuest elumajast või mingist keskusest-ärihoonest, siis see puudutab väheseid selle ümbruses elavaid inimesi. Lasnamäelastel, kesklinlastel või nõmmelastel on sellest täiesti poogen. Nagu ka Viljandi, Haapsalu või Tartu inimestel, kes samuti Suurt Lehte tellivad. Nad on formaalselt küll selle lehe lugejad või tellijad, kuid enamik artikleid ei muuda nende kogukonda, ei lähe neile korda, nad ei soovi sel teemal kaasa rääkida ja nad tõenäoliselt isegi mitte ei loe selliseid lugusid.
See on osaliselt paratamatu, et see nii on. Kui ma oleksin mõne Suure Lehe tellija ja elaksin Põhja-Tallinnas, kus ma tegelikult veel praegugi elukohta oman, siis mind puudutaks sellest lehest vaid mõni üksik lugu. Loomulikult on Suurtes Lehtedes kõiki Eesti inimesi puudutavaid teemasid, kuid ka neid on seal vaid üksikuid.
Maakonnalehtedes on asjad teisiti. Protsentuaalselt lugejaskonnast puudutavad nende lood kordi ja kordi rohkem inimesi. Lehtedes kirjutatuga on võimalik kogukonda muuta. Iseasi, kui paljud maakonnalehed seda teevad ja ehk võiksid rohkem teha, aga küll nad teevad. Üks kaubanduskeskuse ehitus läheb korda praktiliselt kogu väikelinnale ja veel hulgale inimestele, kes elavad linna lähikonnas. Ühe näituse avamine on väikelinna kogukonnale kordi suurem sündmus kui suurlinnas. Ühe tänava remontimine on väikses paigas palju suurema kaaluga, nagu ka ühe apteegi sulgemine või avamine, mõne perearsti töö lõpetamine vms sündmus.
Enamik ajakirjanikke ei küündi selleni, et prooviks või tahaks kas või pisutki maailma muuta. Enamikule ei lähe korda, kas Savisaarel on juuste all sarved, kõõm või ajud. Enamikul on poogen, kas juudid lepivad palestiinlastega või kas USA võitleb Iraagis õige asja eest. Nad usuvad sellesse, et Ninasarvik on paha, palestiinlased on terroristid ja USA demokraatiakuller, aga ei viitsi sügavamale tungida, sest see võib olla ebamugav ja vastus võib olla hoopis teistsugune kui loodetud.
Need, kes arvavad, et väikelinna volikogus vastu võetud otsused on väiksema tähtsusega, kui Eesti valitsuse omad, on valel teel. Tuleb vaadata seda, kellele on otsused tähtsad, mitte kus need on tehtud. Ja sellest lähtuvalt tuleb vaadata ka ajakirjandust. Pole tähtis, kui väikse lehe ajakirjandus see on või kui väiksele kogulugejaskonnale seda tehakse, vaid seda, kui nauditavalt see on tehtud, kui tähtis on see kogukonnale ja kui palju kogukond sellest kasu saab. Eesti on niikuinii üks küla, aga Suurtest Lehtedest ei saa kunagi külalehti, nad puudutavad võib-olla mõne looga igat väiksematki paika Eestis, aga see on ka kõik. Ülejäänu on tapeet, mis on toodetud küll ehk mõnekümnele tuhandele lugejale, kuid puudutab see konkreetselt ainult mõnda tuhandet. Ma räägin loomulikult kvaliteetajakirjandusest.
Tallinna-reisist veel niipalju, et kauge maa tagant distantsilt asjadele vaadates näeb asju mõnikord paremini kui lähedalt. Näiteks, kuidas mõni ese ei sobi üldse kamina peale seisma, kuigi see on seal aastaid seisnud. Muidu oled alati vaadanud, et pole vigagi, aga astud paar sammu eemale ja näed ebakõla. Siis ongi hea uus kamin ehitada ja jätta sobimatu ese vanale kaminale seisma, sest ta sobib oma maitsetuses sinna isegi hästi.

Laulge kaasa ehk pidu kõrvaltoas

Helistasin just Tarmole, kuigi tema tuba on ju siinsamas kõrval. Tahtsin teada, kas ta on siin või Uuemõisas. Tahtsin uurida, kuidas tema kõrvakuulmise ja enesetundega lood on. Nimelt käib meie kõrvaltoas raju pidu. Rumse õde on koolikaaslased jälle külla kutsunud. Eelmine pidu oli nädalavahetusel, aga nüüd on nad siis juba ka neljapäeviti asja ette võtnud. Eks ma saan neist aru, selles vanuses see nii käibki. Samas võib juhtuda, et peod muutuvad patoloogiliseks, siis võib hakata ära tüütama.
Pidu saab mitut moodi pidada. 15-16aastased peavad siis ilmselt seda just niimoodi. Osaliselt kattub see minu pubekaaja pidutsemisega, kuhu kuulus loomulikult kõva muusika. Aga ma küll ei mäleta, et oleksime kogu kambaga kõva häälega kaasa laulnud. Eks see peakski andma pildi, mis mul siin kõrvaltoas toimub. Just teatati, et hakatakse pudelimängu mängima. Seda mängisime kunagi meiegi. Aga me ei laulnud. Ei kõvasti ega vaikselt.
Eelmine pidu oli siin vaat et ägedam kui praegune. Ja loomulikult ühislaulmisega. Jõudsin õhtul koju ja kuulsin tänaval kisa, laulu ja muusikat. Kuna avatud aken oli Laine sanatooriumi poole, mis asub kõrval, siis kartsin küll, et sanatooriumist kutsub keegi politsei, sest soome vanakesed ei saa seal lärmi tõttu magada.
Ah, tegelikult pidutsesime me vanasti veel kõvemini. Nii et ära virise, vana toi.

Raamat tuleb trükikojast järgmisel reedel

Sain nüüd teada, et raamat saab valmis reedel, 12. detsembril. See tähendab, et pean reedel Tallinna kimama ja ühe hunniku Haapsallu tooma. Nimelt pakuti mulle laupäevaks välja, et võiksin Haapsalus jõululaadal raamatut esitleda. Seega, kes tahab mind piinlikus olukorras näha, tulge kl 11 raudteejaama paviljoni, kus jõululaat toimub. Aivo Paljasmaa on lubanud mind aidata, kuigi mul pole mingit aimu, mis seal juhtuma hakkab. Kuna mul puudub veel teave selle kohta, kas ja kui palju saan autorieksemplare, siis ei julge ka välja karjuda, et neid seal massiliselt tasuta jagan. Kui see on võimalik, siis loomulikult jagan.
Õhtul on aga sõbrad oodatud Wiiburi kohvikusse, kus pean vaikselt sünnipäeva. Mulle kohe meeldib see kohvik. Kuna praegu on turiste vähe ja kohvik on peatänavast natuke eemal, siis mõtlesingi, et jätan oma raha just neile. Neil on seda hädasti vaja. Kohvikupidajad on ka väga sümpaatsed soomlased. Naine teeb igavesti häid pirukaid. Või on need tordid, singi ja muu soolase kraamiga.
Teisipäeval käin Haapsalu gümnaasiumis, kuhu lubasin ühele klassile rääkima minna. Ajakirjanikutööst ja reisidest siis. Kahju, et selleks ajaks raamatut valmis ei saa, sest see on just nendevanustest noortest.