Friday, November 10, 2006

Taksosõit Eestis, Süürias või Iraagis - same sht, different day


PIldil: teel Ammanist Bagdadi - taksojuhid on seal lihtsad.

Sain eile taas ebameeldiva kogemuse taksojuhiga. Sõidan peaaegu iga päev taksoga ja seepärast juhtub päris tihti, et satun kokku rooli taga istuva mehega, keda rohkem kohata ei tahaks. Järgnev jutt ei ole üldse üldistus, et enamik taksojuhte on pooletoobised, aga kuulge taksofirmade juhid, vaadake ikka, keda te tööle võtate. Tegelikult on vist väga paljud juhid eraisikust ettevõtjad ja maksavad firmadele auto või raadioteenuse eest renti, seega ei puutu nad sisuliselt firmadesse, kuid mind ausalt öelda see ei huvita - kui taksouksel on mingi firma logo, siis ma võtan seda kui selle firma taksot ja kujundan autos istuva juhi käitumise järgi suhtumise kogu antud ettevõttesse.
Tellisin eile õhtul IR Taksost tõlla. Laekus Euro Takso, nad teevad koostööd. Rooli taga oli mees, kes suutis juba enne auto kohalt liikumist näidata sellist suhtumist, et ma olen talle koormaks, mida ta ei tahaks kanda. Kõigepealt ei lubanud ta mul endal ust kinni tõmmata. Istusin tagapingil ja ta upitas üle seljatoe mu nina alla, tõukas mu käe eemale ja tõmbas ise ukse kinni. Selle tähendus sai mulle loomulikult selgeks: te (reisijad) olete kõik ühesugused, te tõmbate pauguga uksi kinni ja lõhute neid, mina pean remondi eest maksma... Jah, mulle ka ei meeldiks, kui mu auto uksi lõhutaks, aga come on, ei saa eeldada, et kõik reisijad on ühesugused. Mulle oli see solvav. Peale selle, huvitav, kui ta sõidab päevas 10-20 kliendiga, kas ta teeb seda iga kord? Kuidas ta viitsib? Aga noh, juhi enda mure.
Kui teatasin, et sõidan (Tallinnas) Olevimäe ristmikule, kus saavad Vene tänav ja veel kolm teist tänavat kokku (jah, ma ei teadnud maja numbrit, soovisin sealt edasi kõndida Pikale tänavale), siis turtsatas ta ülbelt ja nii "näitlikult", et tatt lendas. Pobises midagi nina alla. Tahtsin juba küsida, et milles asi, kas ta ei tea, kus see koht asub, et võin ju selgitada, aga loobusin, sest õhus oli võimalus, et tekib tüli. Juht oli selleks täitsa altis.
OK, hakkasime siis liikuma ja hoobilt suutis ta tekitada liiklusohtliku olukorra. Kui rääkida liikluseeskirjade keeles, siis ta alustas liikumist, kuid ei veendunud, et see on ohutu. Tahtis keerata teepervelt teele ja oleks sisse sõitnud mööduvale autole. Järgnes põlastav pobin.
Teel Olevimäele tegi juht mitu ohtlikku sõidurea vahetust. See on taksode puhul nii tavaline, ei suunatuld... See on tegelikult eraldi teema, taksojuhid rikuvad eeskirju nii räigelt, et igast paarikilomeetrisest sõidust saaks raamatu kirjutada. Kunagi plaanisin artiklit kirjutada näiteks nädala kogemustest, et loendan kodust tööle sõites kõik rikkumised, panen iga stoori juurde ka taksojuhi nime (mille leiab armatuurilt nende tegevusloalt), et neil tekiks mingigi tunne, et nad ei sõida karistamatult kõrbes, kus pole teisi liiklejaid ning nad ei vea kartuleid vaid inimesi. Tegelikult on see ju endiselt teema ja võiks kirjutada... Aga OK, jõudsime siis Olevimäele.
Juht hakkas autot demonstratiivselt keset üht teist ristmikku seisma jätma, ise taas põlastavalt pobisedes, et noh, kuhu siis vaja on! Siis sai mõõt täis. Küsisin, milles probleem, küsi ilusti, kuhu vaja sõita on ja ma vastan, miks on vaja viriseda ja ülbitseda! Kui mehele tundus, et sõit oli liiga lühike ja saab vähe raha, siis sellistel puhkudel olen üsna tihti andnud juhtidele ka jootraha. Seda muidugi siis, kui juht on viisakas. Üldiselt ongi ju neil sellisteks puhkudeks sõidualustamise tasu, mis korvab lühikeste sõitude puhul saamata jääva summa. Loomulikult ei andnud ma taadile sentigi lisaks. Ilmselt ehmatas mees ära, et oskan rääkida ja suudan vajadusel ta ka Kuu külge saata, ning ta vabandas... Aga kuidas vabandas: no ma siis VÄGA (tugevalt rõhutades) vabandan, kui solvasin teid!
Taksost väljudes järgnes muidugi see, mida oli oodata - ust ei lubatud mul oma käega kinni panna. Ega ma olekski pannud, mõtlesin juba taksos, et väljudes jätan selle pärani. Väikse kiusu oli ta ära teeninud küll.
Kuna kirjutan siin blogis asjadest, mis on kuidagi seotud igasugu välisreisidel kogetuga, siis paar juhtumit ka mujalt.
Araabia Ühendemiraatides Sharjah's sattusin taksojuhi peale, kes hakkas mind käperdama. Sõna otseses mõttes, pani käe põlvele ja keeldus ära võtmast. Täiesti uskumatu. Tõstsin jõuga ta käe eemale ja käskisin auto peatada. Mees ei osanud sõnagi inglise keelt, vatras araabia keeles vastu ja sai vihaseks. Lugesin kohalikest ajalehtedest seoses reisi ettevalmistamisega kohtuasjadest, mis on olnud seotud solvamiste, ahistamiste jms asjadega. Palju on olnud juhtumeid, kus taksojuhid ahistavad naisi. No pagan, mul on tõesti pikad juuksed, aga... On olnud ka kohtuasju, kus taksojuhid on kaevanud solvamise eest kohtusse reisijaid. Eriti palju on olnud selliseid juhtumeid välismaalastega. Sharjah's on islamikommete rikkumise eest vanglasse sattumine ülilihtne. Olin seal kohal just ühe sellise juhtumi pärast - kaitseväelase Andrei Koroli pokrikukkumise juhtum. Ühesõnaga, olin valmis taksojuhile "šoti musi" andma, aga ega väga ei julgenud ka, mine tea, kaebab veel näopeksu pärast kohtusse ja kukun ise ka kinni. Igatahes suutsin ta natuke maad enne sihtpunkti jõudmist žestikuleerides peatama sundida ja maksin vaid poole sõidusummast. Sajatas mis kole...
Mõnusat närvikõdi on pakkunud reisid Iraaki, need on toimunud taksojuhtidega. Jordaaniast Ammanist Iraaki Bagdadi viiv ligi 1000-kolimeetrine teekond lausa lendab rataste alt läbi - täiesti tavaline sõidukiirus on 200 kilomeetrit tunnis. Seda võimaldavad päris head sõiduriistad, ameerika džiibid, ning ka suurepärane maantee (kui mõni pommilehter välja arvata). Ülalolev pilt on tehtud kolmandalt reisilt 2004. aastal. Lahe paljasjalgne taksojuht oli.
Muslimite rahutuste ajal, kui Skandinaavia lehed Muhamedi üle karmi nalja viskasid, Süürias olles oli aga kõige vastikum juhtum. Võtsin öösel takso ja tahtsin Damaskuse äärelinnast kesklinna sõita. Istusin juba sisse ja märkasin siis, et juhi kõrval istub veel üks mees. Mis seal ikka imelikku, Araabiamaades on see tavaline, et takso võtab peale teisi teel olevaid kliente ja viib nad järgemööda kõik kohale. Hind tuleb ka odavam, sest maksma peab vaid oma väikse osa. Sel korral oli aga asi teistmoodi. Mehed vestlesid omavahel, juht piilus mind kogu aeg peeglist. Mingit sõbralikkust just näha polnud. Siis märkasin, et me ei sõida üldse kesklinna suunas. Küsisin juhilt, et kas me teeme ringi? Seepeale keeras juhi kõrvalistmel olev mees end ümber ja käratas: Give me money!
Sohh... Hakkasin selgitama, et mehed, mul pole palju raha, et teie vaev on asjatu, aga see ajas eesistuja veelgi argessiivsemaks. Upitas end üle seljatoe ja kiskus riietest, püüdis käsi taskusse ajada... Hõikasin juhile, et peatagu auto kinni, muidu hüppan sõidu pealt maha. Ehmatas pisut ära ja oli juba peaaegu seisma jäänud, kui kõrvalistuja käratas talle midagi ja juht lisas kiirust. Vaatasin, et see on parim hetk jalga lasta, tegin ukse lahti ja hüppasin öhe. Kukkusin õnnelikult, polnud häda midagi, kiirus oli ka üsna olematu. Kargasin püsti ja panin jooksu ühe teemaja suunas, mis eemalt paistis. Ju ehmatasid taksomehed mu käitumise peale ära, igatahes andsid nad kohe gaasi ja kadusid. Teemajas tegin ühe kange tee ja leidsin sealse teenindaja või omanik või kes ta seal ka oli, abiga autojuhi, kes mind kesklinna viis. Selgus, et olin täiesti pärapõrgus. Aga kõik läks hästi. Rääkisin hostelis oma hispaanlasest toanaabrile Alexandrole juhtunust, ta ehmatas päris ära ja vandus, et ei sõida Damaskuses enam taksoga. Tühjagi, kuidas sa seal ikka liigud... Ikka tuli sõita, aga üksi ei olnud ta enda sõnul enam nõus taksosse istuma. Aga muidu oli reis väga tore.

Thursday, November 09, 2006

Peaaegu Borati kodumaa


Vaatasin paari päeva eest Borati filmi ära. Lahkusin saalist teadmisega, et tulen seda filmi uuesti vaatama. Sellist asja pole varem juhtunud. Ma vist polnud ainuke selliste mõtetega kinokülastaja, sest filmi lõppedes plaksutati saalis - täiesti ennenägematu vaatepilt. Väga veider tunne, umbes selline, nagu siis, kui reisijad pärast lennuki maandumist plaksutavad - ka see on äärmiselt veider (seda on juhtunud kordi kümme). Kas peaks siis ka takso või bussi sihtpunkti jõudmist plaksutama... Aga see lennuki näide ei haaku muidugi Boratiga.
Borat tuli meelde seoses viimaste uudistega Kõrgõzstanist. Taas on seal inimesed tänavatel. Eelmise aasta juulis olin Biškekis, kui riik valmistus valimisteks. Oodata oli ägedaid kokkupõrkeid ja verevalamist, sest nädalapäevad varem oli naabrite juures Uzbekistanis paarsada inimest tapetud ning samad meeleolud valitsesid ka Kõrgõzstanis. Jah, küll teistest asjadest ajendatuna, kuid rahvas oli millegi hirmutava ootel.
Suur märul jäi siiski ära, praegune president Kurmanbek Bakijev võitis demokraatiat lubades valimised ja on ta nüüd see, keda rahvas kritiseerib. Vaid pisut rohkem kui aasta hiljem. Nad kohe ei oska normaalselt valitseda. Pean silmas kogu selle regiooni riigijuhte. Uzbekid, tadžikid, kasahhid, kirgiisid... Kogu aeg on mingi jama. Vene ajast pärit mentaliteet ja korruptsioon on nii julmalt veres. Ja loomulikult narkoäri, see on Kõrgõzstanis ületanud kõik piirid.
Kõrgõzstan meenutabki pisut Borati kujutatud Kazahstani, kuigi filmis viskas Cohen nalja vist hoopis kuskil Rumeenia mägikülas. Ei pea ju selleks Kazahstani sõitma, et sarnast elu-olu kujutada. Kõrgõzstani mägedes elasin samasuguses külas, no peaaegu... Mis tegelikult oli tore, inimesed olid erakordselt toredad, sellist külalislahkust ja viisakust Euroopast ei leia. Lihtsus teeb inimesed kauniks.
Borati filmi puhul on imelik, et nii palju on reageeritud ja räägitud sellest, millisena Cohen kujutab Kazahstani. Aga film ei räägi ju üldse sellest. Film naeruvääristab USA-d, juute, texaslikku mentaliteeti, homoviha, ultrafeminismi, pealiskaudsust... Ühesõnaga, Ameerika elu eri tahku. Kazahstan ei puutu siia üldse. Cohen otsis vastandit kõigele sellele ja asetas selle Kazahstani, et näidata kontrastelt, kuhu on tsiviliseeritud maailm oma demokraatia ja inimõigustega liialdamisega jõudnud. Anyway, ägedalt pani...
Siin üks fotomeenutus, kuidas mullu juulis Kõrgõzstani miilitsaüksus kaitses Biškeki "Valget Maja" rahvahordide eest :) Nad panid ka ägedalt...

Tuesday, November 07, 2006

Nii lihtne on tappa...

Kas Saddam Hussein peaks kõlkuma võllas? Pigem mitte. Praegune USA käitumine on taas silmakirjalik. Surmanuhtluse määramist õigustades teatati, et sellised on Iraagi seadused ja selline on Iraagi inimeste tahe. USA-l, Euroopa Liidu riikidel ega ka Vatikanil polevat selles suhtes midagi kaasa rääkida. See on demagoogia. USA, kes ise on Iraagi ründamist põhjendanud demokraatia ja inimõiguste viimisega paljukannatanud rahvale, on viinud Iraaki ka tänapäevase kohtusüsteemi. Iraagi kohtud pole kunagi nii töötanud, nagu Saddami protsessi ajal. Selline protsess oli esimene üle mitme aastakümne. Aga ühel hetkel astus USA kõrvale, et jätta muljet, nagu toimiks Iraagi õigussüsteem ilma nende vahelesegamiseta. Sest nüüd on ju hea öelda: meie ei puutu nende asjadesse ja otsustesse, NEMAD otsustasid, et Saddam ja paljud teised tuleb puua. Aga kes otsustas, et Saddami üle peetakse kohut üldse Iraagis, mitte aga Haagis, kus sääraste kurjategijate üle saaks pidada erapooletut kohut? Seda otsustas USA.
Vatikani seisukoht on tegelikult õige: kurjategija karistamine ise kuritegu sooritades on vale.
Aga see oli hea žest, mida Saddam pärast surmanuhtluse otsuse väljakuulutamist tegi: "Ma kutsun kõiki iraaklasi, araablasi ning kurdi rahvusest inimesi üles andestama, leppima ning kätt suruma.” Saddam on kogu oma julmuse juures siiski tark mees. Olen tema lapsepõlvesõbraga kohtunud, kes tema tegusid üldsegi mitte ei imetlenud ega õigustanud. Kuid ta ütles, et Saddami tarkust ei tohiks alahinnata.
Kui tal on veel mingitki autoriteeti, siis võib sellest kasu olla. Iraaklased on kogu oma ajaloo vältel elanud tugevate valitsejate juhtimisel. Nüüd, kus neil seda enam pole, võivad nad Saddami sõnu üle mitme aasta taas kuulata. Ja seda ilma varjatud vihata.

Veidraid juhtumisi piiripunktides

Kes palju lennanud, eks neil kõigil ole toredaid lugusid passi- ja tollikontrollist. See uudis kuulub kahtlemata ka värvikate hulka: Araabia Ühendemiraatides arreteeriti lennuväljal kaheaastane laps, keda kahtlustati terrorismis. Põhjuseks oli asjaolu, et lapse passis olev nimi ja sünnikuupäev langesid kokku terroristide nimekirjas oleva isiku andmetega, kirjutab STT.
Kunagi 1990. aastate keskpaigas oli mul pidevalt probleeme Rootsi piirikontrollis. Ma ei mäletagi, kas ma kunagi üldse sain üle piiri ilma, et mind poleks algosakesteks lahti võetud. Vist ei saanud. Ju siis oli mu välimuses midagi kahtlast. Kui tollast aega meenutada, siis jah, pikajuukseline rokkaritagis lõngus võis olla tõesti tüüp, kelle kotisisu ja taskud tuli igaks juhuks läbi vaadata. Tea, mis nad leida lootsid, aga tühja sellest.
Ühed karmimad kontrollimised on olnud Frankfurti lennujaamas teel Lähis-Idasse. Sakslased võtsid terroriohtu väga tõsiselt. Aga selle ületab kordades kontroll, mis toimus Jammu & Kašmiri pealinna Srinagari lennujaamas sealt lahkudes. Kui ma õigesti mäletan, siis läbisin põhjaliku ülevaatuse neli korda, enne kui ootesaali jõudsin. Ja siis veel kolm kontrolli otsa. Srinagaris on väga pisike lennujaam, aga turvalisusnõuded ülimad, sest Pakistani, India ja Hiina vaidlusalane territoorium kihab neist, kes olukorda hullemaks püüavad teha. Seda peamiselt pommiplahvatustega.
Vahetult ootesaali jõudes kutsus piirivalvur mu n-ö kappi. Ta katsus häbenemata neid paiku, kuhu võõras oma näppe tavaliselt ei topi, kompas läbi pükste ja särgi jämedamad õmblused, uuris metallist särginööpe, kinganööre ja -taldu, katsus läbi mu juuksed (!), uuris sõrmust jne. Rääkimata kotisisu ülevaatusest, seda tehti kohe lennujaama sisenedes ja siis veel igas kontrollpunktis...
Kui olin jõudnud teiste reisijate juurde ootesaali, kutsuti mind taas ühe laua juurde. Kõik laotati sajakonna pealtvaataja silme ette laiali. Laptopi aku tuli tagant ära võtta, siis tagasi panna, arvuti käivitada ja näidata, et programmid arvutis jooksevad. Diktofoniga kordus täpipealt sama lugu. Diktofon tekitas kontrollijas valvsust - sõitsin Kašmiri turistina, kuigi läksin ajakirjanikutööd tegema. Kašmiri ajakirjanikuviisa saamine on aga igavene jama. Mitte ainult sinna, väga paljudesse riikidesse. Seepärast olen alati turistiviisaga reisinud. Kašmiris oli seda sorti viisareegli rikkumise eest mingi päris kõva karistus. Ühesõnaga, pidin pikalt selgitama, miks mul on turistina vaja diktofoni ja laptopi.
Kui olin uudishimulikele kohalikele kogu oma kaasaskantava elu laual ette näidanud, arvasin, et olen pääsenud. Aga ei. Kui rahvas väljus ootesaalist, et minna sadakonna meetri kaugusel olevale lennukile, tuli taas läbida kontroll. Suitsupakist võeti isegi kõik sigaretid välja ja katsuti läbi. Seda ei tehtud mitte ainult reisijatega. Ka kõik lennujaama abitöölised, kes jaamahoonest lennuvälja poole suundusid, pidid kontrolli läbima. Ma ei tea, kas selline kontroll on Srinagari lennujaamas tavaline, võib-olla olid terroristid ähvardanud kuskil pommi õhkida, mida sealkandis ikka vahest juhtub. Igatahes sel päeval ületas sealne valvsus mujal maailmas kogetu.
Piiril on veel lahedad olukordi olnud. Kõrgõzstanis panid vargad, kes töötasid koos mentidega, pihta kogu mu raha, riided, varustuse ja ka passi. Sain Biškeki Saksa saatkonnast ajutise passi - vägagi imeliku kokkuvolditava lehekese, millele oli klammerdajaga pilt kinnitatud. Kõigepealt tuli sakslastele selgitada, et mina olen mina. Eesti välisministeerium saatis neile mu passifoto, mis oli tehtud enne 2000. aastat. Olin lühikeste juustega ja pilt oli väga kontrastne. Pidin vastama küsimustele faktide kohta, mis neile minust teada oli. Lõpuks jäid uskuma.
Piiril tekkis aga jama, sest sellist ajutist passi polnud nad varem näinud. Ka polnud seal ju viisat sees, sest see jäi varastatud passi. Kohale kutsutud teab mis kõrge asjapulk ei tahtnud mind kuidagi lennukile lasta. Rääkisin talle oma "kurva" loo, mis päädis sellega, et mees soovis mult päris palju raha saada. Kuigi mul oli veel dollareid järel, ei kavatsenud ma neid talle küll loovutada. Kordasin siis uuesti, et nagu ma juba ütlesin, varastati mind paljaks. Ka raha võeti ära. Et ole nüüd hea mees ja lase mind lennukile, sest muidu ei saa ma siit riigist üldse minema. Pead siin minuga mitu päeva jändama, uue pileti jaoks ju raha pole ja... Paar dollarit talle ikka tänutäheks andsin, need olid muust rahast eraldi taskupõhjas just sellisteks olukordadeks.
Liibanoni lennujaamas kutsus piirivalvur kaaslase abiks, sest mu vanalt passipildilt ta mind ära ei tundnud. Teine mees leidis siis, et vanal pildil olen kõrvarõngaga. Enam seda ei kandnud, kuid vaevamärgatav augujälg oli alles. See siis aitas ja oli neile piisav.
Indoneesias oli aga kõik väga tore. Piirivalvurites tekitas elevust mu perekonnanimi. Panid pead kokku ja sosistasid lõbusalt. Küsisin, mis värk on, kas midagi on valesti? Ei-ei, mister, kõik on OK, teie nimi tähendab meie keeles "viisakas". Eks ma siis püüdsin vastavalt ka käituda...
Iraagis taheti aga piiril verd võtta. Väidetavalt selleks, et teha kindlaks ega sissetulija HI-viirust kanna või aidsi põe. Õnneks aitas sellest protseduurist pääsemiseks altkäemaks. Veidrad reeglid muidugi riigis, mis muretseb HIV pärast, aga tuhanded inimesed surevad relvade läbi. Aga ju see reegel oligi selleks välja mõeldud, et sellelt raha teenida. Ei näinud küll kedagi, kes oleks verd andnud.

Monday, November 06, 2006

Puhta korruptsioonita riik see Eesti - think again...

Huvitav, kui äkiline langemine meid tabab järgmisel aastal koostatavas korruptsiooniedetabelis, kui meenutada kümnete politseinike altkäemaksuskandaale, maa-ameti jamasid ja veel ka kõiki jokk'e. Praegu on seda edetabelit igatahes äärmiselt totter vaadata, teades, et see ei kajasta tegelikku olukorda. Aga ju keegi ikka leiab valitsuses võimaluse ja vajaduse rusikaga vastu rinda taguda - kõik on parimas korras...
EPL: Eesti koht rahvusvahelises korruptsioonitajumise indeksi tabelis paranes taas, selgus korruptsioonivastase organisatsiooni Transparency International 2006. aasta andmetest. 163 riigi seas tõusis Eesti 24. kohale, saavutades 6,7 palli, teatas ühing Korruptsioonivaba Eesti. Kümme palli saav riik on korruptsioonivaba, 0 punkti saanud riik on üdini korrumpeerunud. Eelmisel aastal tajuti Eestis rohkem korruptsiooni: riik asetses 6,4 palliga 27. kohal. Tookord oli tabelis kokku 159 riiki.

Avarii mõju staaride psüühikale

Tänast SL Õhtulehte lugedes lõi Anne Veesaare pihtimus avariist ikka täitsa silme vahele. Tõesti ei tea, kas see oli toimetaja ja reporteri töö vili, et artiklis rääkis Veesaar ainult endast ja enda üleelamistest ning mõni muu teema oli lihtsalt välja kärbitud... Aga üsna veider on lugeda lauseid: mõelge, mida inimesed mõelda võisid, kui ma katkise püksitagumiku ja paistes näoga Tartu bussijaama läksin. Tõesti jube... Et kuidas mul on teine sünnipeäv, sest hoopis mina oleks võinud Dajan Ahmeti kohal võinud istuda ja mul on nüüd teine sünnipäev... Aga kordagi ei lipsanud üle huuli, et mis te minu üleelamisi uurite, need polnud midagi võrreldes kahe lapse üleelamistega, kes said viga ja kaotasid õnnetuses kaks oma vanavanemat. Kas või korraks võiks enda edevuse unustada ja mõelda kaugemale oma purunenud ninaluust ja paistes silmadest. Neil lastel oli teine sünnipäev...
Eks see meediavärk juba ole kord nii, et põhitähelepanu läheb tuntud inimestele, nii ka Päevalehes. Püüdsime küll ka laste saatuse kohta teavet saada, kuid seda ei avaldatud. Ehk oligi parem, et nad tähelepanu alla ei sattunud. Loodan, et mõnes lehes homme ei näe avalikkuse ette tõmmatud laste südantlõhestavat stoorit ja neil lastakse rahus paraneda. Ei taha mõelda, mida peavad nende vanemad üle elama. Julm värk.

Geniaalne meelelahutus

Aapo blogist on pärit selline lahe asi: http://www.grapheine.com/bombaytv/play_uk.php?id=1615043
Pisut fantaasiat ja nalja kui palju...

Saturday, November 04, 2006

Kas meie partnerid on puudulikud?

Paari päeva eest avaldas Päevaleht ühe esmapilgul tühise artikli.
Eesti kaitsevägi on suurema kärata loonud NATO küberkaitsekeskuse, mille eesmärgiks on NATO vastavate doktriinide väljatöötamine ja tegeliku tehnilise küberseire tegemine. Keskuse missioon on luua ka uusi küberterrorismi vastaseks võitluseks vajalikke tehnikaid ning selle esmane töövõime on kavas saavutada aastaks 2008. Kaitseministeeriumi avalike suhete nõuniku Aet Kuke sõnul peab Eesti vajalikuks saavutada küberkaitse valdkonnas NATO-s strateegiline nisivõime. Küberkaitsekeskus varustatakse tehnikaga NATO riikide baasil. Keskuse rajamist puudutasid oma hiljutisel kohtumisel ka Eesti ja USA kaitseminister. EPL
See tähendab, et me hakkame üsna tihedat koostööd tegema ka USA-ga. Mis seal ikka, aga lugedes, kuidas USA avaldas kogemata netis Iraagi tuumaprogrammi tõestamiseks ülimalt salastatud andmed, kus olid ka tuumapommi loomiseks seninägematult täpsed juhtnöörid, siis tekib küll hirm, et kellega me koostööd teeme. Küberkaitse... Come on!
Kuidas saab olla võimalik, et sellist infot valdavas asutuses, ministeeriumis või mis tahes koht see ka oli, mis andmed avaldas, töötavad inimesed, kes ei suuda ilmselt oma pangakaardi pin-koodigi saladuses hoida. USA vaenlastel on ikka lihtne elu...
2003. aasta lõpul külastasin Iraagis Bagdadist mitte väga kaugel asuvat paika, kus kunagi asus mingi tuumaobjekt. See oli üks neist paikadest, mida USA 2003. aasta kevadel Iraaki rünnates väitis olevat koht, kus Saddam salaja tuumapommi valmistas. Ehk siis üks paikadest, milles toimuva tegevuse pärast oli vaja Iraaki rünnata. Rääkisin kohalikega samal teemal, nad naersid mu naiivsuse üle, kui küsisin, kas siin valmistati enen USA õhurünnakuid tuumapommi või midagi, mis aitaks tuumarelva valmistada. Üks mees tunnistas, et jah, seal oli kunagi midagi pistmist radioaktiivsete ainetega ja võib-olla tõesti... Ta töötas ise sama objekti territooriumil abitöölisena, kuid polnud kordagi ruumides sees käinud, sest seda luba tal polnud. Seega ei osanud ta USA väiteid ümber lükata. Aga seal oli üks suuuuur "aga". See nn tehas hävitati juba mitu aastat enne USA rünnakut. Selle tegid maatasa Iisraeli raketid. Seda just sellepärast, et seal arvati olevat tuumaobjekt.
Seega ei oleks see objekt saanud olla kuidagi üks neist põhjustest, miks oli vaja Iraaki rünnata. Neid objekte võis olla kuskil mujal, aga see paik see kindlasti polnud. Aga nagu hilisemad raportid on näidanud, USA ei leidnudki tuumarelva tootmisest selgeid jälgi. Aga mis seal enam, tegu on tehtud, kolme aastaga on rohkem tapetuid, kui Saddam suutis inimesi oma valitsemise ajal teisi ilma saata. Ju see on siis USA "demokraatia levitamise ja tuumahirmu peletamise" hind.

Palestiinlase sinisilmsus

Eile lahkus Eestist üks mu sõpru Ala, kes elab Jordaanias. Käis esimest korda Euroopa riigis, seni oli ta külastanud vaid Lähis-Ida riike. Kinkisin talle kolm aastat tagasi pildiraamatu Eestist. Vaatas meie metsi, soid, järvi ja talviseid lumevälju, kõike seda, mida Jordaanias pole, ja ausalt öeldes ei näidanudki ta välja väga suurt imetlust või imestust. Ja poleks pidanudki, ega ta maa all elanud, mis see Eesti siis nüüd nii eriline peaks olema...
Või siiski on. Mõnes asjas üsna vastikult eriline.
Kohtusime Alaga mõne aja eest Ammanis, kui olin tööasjus teel Liibanoni ja hiljem sealt tagasi Eestisse. Ootasin Ammani kesklinnas taksofirma ukse ees, millal Süüriasse sõiduks auto reisijaid täis saab, et siis teele asuda. Nagu ikka rändajal, oli ka mul suur seljakott. Istusin ise taksofirma tänava ääres asuvas kontoris ja mu seljakott seisis klaasseina taga tänaval. Jah, mitte kaua, varsti tõstsin koti päikese eest varju tuppa, kuid see oleks võinud seal rahumeeli edasi seista. Kotiga poleks midagi juhtunud, sest Jordaanias pole vargaid. Jah, seda ei saa väita sajaprotsendise kindlusega, kuid peaaegu. See on araabiamaade üks paremaid omadusi, vargaid põlatakse ja neid karistatakse karmilt. Käe maharaiumine pole küll kõigis araabia riikides karistus varguse eest, kui paljudes endiselt. Kiusatus haarata võõra vara järele saab valusalt tasutud - tuleb ju elu aeg käia rahva seas märgiga, mille tähendust teavad kõik: oled varas. Ega ikka ei taha küll...
Alaga Tallinna vanalinnas kõndides pidin teda korduvalt hoiatama: ära jaluta ringi, käes Nokia Communicator (või what ever selle sisuliselt laptopi omadustega telefoni nimi ka ei ole), millest ta oma sõnumeid uuris ja valuutakursse arvutas. Samasugused lihtsameelsed välismaalased ongi need, kes meie taskuvaraste ohvriks langevad. Ega jah, välismaalased pole süüdi, et Tallinna vanalinn on politseinikest tühi ja et meil on nii palju vargaid. Turistid ei oska ennast võõra maa kommete järgi seada. Nii ka Ala. Ta ajas mulle vastu, et ei usu mu juttu. Eesti inimesed olevat tema muljete põhjal nii ausad... Get real! Sama sinisilmset käitumist jätkas ta ka hiljem. Ta sõitis Lõuna-Eestisse ja ostis Balti jaamas rongipiletit. Oma kaks suurt kotti jättis ta jaamasaali keskele valveta seisma ning läks ise piletit ostma, pööramata kottidele mingit tähelepanu. Eestlased on ju nii ausad... Jordaanias oleks ta võinud vabalt nii käituda, tõsiselt, olen seal kümmekond korda läbisõidul olnud ja pigem tuleb seal karta auto alla jäämist kui vargust. Usun, et ta ei jäänudki mu hoiatusi uskuma. Kui otseselt varga ohvriks ei lange, siis ega neid tüüpe pole ju tänaval näha, et saaks võõrale näidata: näe, varas!
Tegelikult sobib Ala kohta sõna "sinisilmne" päris hästi. Ta on rahvuselt palestiinlane. Suur osa palestiinlastest on siniste silmadega. Üsna veider. Ala kunagi küsis, et kas ma tean, kuidas juudid teevad teistel araablastel ja palestiinlastel vahet. Ikka silmade järgi... Kui sinisilm, siis potentsiaalne oht.
Aga see selleks. Vargajutuga mõtlesin seda, et äkki peaks Eesti neis asjus tagasi keskaega minema ning vargaid karistama araablaste moel. Me oleme enda arvates nii arenenud ja humaansed, et nõustume "humaansetel kaalutlustel" taluma vargaid, kes seda kõike ära kasutavad ja oma tööd rahumeeli jätkavad. No mis karistus see on, kui istutakse paar kuud vanglas ja väljudes jätkatakse sealt, kus pooleli jäi. Äkki unustaks humaansuse. Vähemalt selles asjas...