Saturday, September 23, 2006

Playboy playmate versus Ilves

vaatasin CNN-i ja BBC lehekülgi. Väga veider, Eesti presidendivalimistest pole sõnagi kirjas. Aga selle eest on põhiuudiste nimekirjas peakiri: Playboy Playmate sues cabbie, cops, New York City
Eesti nüüd nii mõttetu urgas ka ei ole. Noh, tegelikult on, aga... Presidendivahetus ükskõik mis riigis on tähtis sündmus.

Rock'n'roll

Vaatan Ilvese esimest pressikonverentsi. Damn! Miks pole ETV-l nii palju oidu, et ajakirjanikud saaksid oma küsimused mikrofoni öelda. Ilves vastab, aga millele ta vastab, seda ei kuula. Halb töö. Ilvesel ei ole kahjuks midagi olulist öelda. Nigel pressikas.
...eks see saab huvitav aeg olema. Ilves ei ole inimene, kes muutub inimeste seas väga populaarseks. Ka Meri ju polnud seda alguses, aga hiljem sai. Ilvese puhul on ilmselt lugu teistsugune. Anyway, nüüd juba tahaks ajas ette minna ja näha, mis oli see käik, mille Edgar Ilvese võidu puhuks välja mõtles. See samm oli Edgaril kindlasti aegsasti valmis mõeldud ja kaalutud. Võib ju täitsa olla, et Edik ja Villu püüavad endale märtri rolli luua ja sellisel moel saabuvatel valimistel hulga hääli kogeda. Ehk isegi revanši võtta... Peaasi, et paremjõud tülli ei keera. Villuga on muidugi asi vova... Rahvaliidul on niikuinii toetajaskond väike, nagu Eesti kabemeeskonnal. Kui nad Keskerakonnaga ei ühine, on hauda minek. Las minna! Kolm peotäit...

Uus algus

Ma tahtsin näha paari mehe pikkasid nägusid. Ma nägin neid. Toomas Hendrik Ilves võimaldas seda. Edu!

Thursday, September 21, 2006

Kuidas ajakirjanikku ära osta...

Seoses eelmise postitusega tuli meelde veel üks veider juhtum. Nii umbes aasta eest või natuke rohkem helistas mulle Moskvast üks mees ja teatas, et on ühe Jaapani ajakirjaniku tõlk. See Jaapani ajakirjanik kirjutas pikemat lugu neist riikidest, kes osalevad Iraagi okupeerimises ja kelle sõdurid on Iraagis surma saanud. Artikkel oli siis poliitikutest, avalikkuse arvamusest, meedia hoiakutest jne. OK, ütlesin, et võin jaapanlast aidata küll. Saime siis paari päeva pärast Tallinnas kokku. Andsin japsile intervjuu ja nõuandeid, kellega võiks ta veel Eestis suhelda, kuidas hukkunud sõdurite lähedastega suhelda (ta soovis väga nendega kohtuda). Muide, see oli juba teine Jaapani ajakirjanik, kes samal teemal kirjutas ja intervjuud tahtis, veider.
Kõik sai korda, teisel päeval laekus mehike koos oma venelasest tõlgiga toimetusse. Mingit pealtnäha põhjust selleks polnudki, aga kuna mees oli väga viisakas, nagu ikka jaapanlaste puhul, siis istusime, jõime kohvi ja... Äkki pistab japs käe põuetaskusse ja võtab välja ümbriku. Vaatasin talle otsa ja küsisin, mis värk on. Tõlk siis seletas, et see on töötasu mu vaeva eest. Kuna ümbrikul oli see läbipaistev kilest osa, siis oli näha, et seal olid dollarid. Ma ei tea, palju neid oli, ja ei tahagi teada. Selgitasin, et Eestis selliseid kombeid pole ja palun pangu ümbrik tasku tagasi. Venelasest tõlk püüdis küll selgitada, et neil Venemaal nii asjad käivadki (jaapanlane töötas oma lehe Moskva korrespondendina) ning seepärast Mr Japs nii käitus. Igatahes ehmatas japs väga ära ja vabandas 85 korda ette ja taha. Mul hakkas selle peale endal piinlik, et teine ei mõelnud üldse halba, aga peab nüüd häbi tundma.
Võin kinnitada, et Eesti ajakirjanikud on ausad. Ja kui on neid, eks pole, need sõelub aeg välja. Nii väikses riigis pole võimalik kaua petisena töötada.
Aga paljudes riikides pole see nii. Kõrgõzstanis viibides tuli kohalikega sel teemal juttu. Üks sell küsis otse, palju mu artikkel maksab. Ütlesin, et ma ei saa konkreetse loo eest honorari, mulle maksab leheomanik kuupalka. Nupumees tegi targa näo ja lisas, et no seda küll, aga palju sa küsid artiklite eest näiteks poliitikutelt? Seletasin talle pikalt, et meil need asjad nii ei käi. Ta ei jäänudki mind uskuma. Lõi käega ja sai isegi natuke vihaseks, et ma ei julge tõde tunnistada. Kõrgõzstanis (no andke muidugi andeks - see pole ka mingi riik, mida Eestiga võrrelda) olevat asi lihtne: ühel päeval astub toimetusse poliitik, kes ostab omale "uudisloo". Teisel päeval astub toimetusse oponent ja ostab tema arusaamu kajastava "uudisloo". Täitsa lahe isemajandav moodus ajakirjanike ülalpidamiseks, kas pole?! Leheomanikel polegi vaja palka maksta :) Ja väga palju samalaadset toimub Lähis-Idas. Me peame ikka rahul olema, et meil normaalne meedia on. Ja need, kes seda arvamust ei jaga, neil on endal üsna suur pind silmas. Neil on vaja, et meedia nende tegemisi teistmoodi kajastaks, sest see oleks neile kasulik.
Praegu algas ETV-st just Foorumi kordussaade. Kõik paksud jälle reas. Hakkab pihta...

Alatu ajakirjanduse suunamine

Kas keegi vaatas kultuuriminister Raivo Palmaru esinemist riigikogu infotunnis?
Vastates Marko Mihkelsoni küsimusele meedia sh avalik-õigusliku ringhäälingu suunas esitatud süüdistuste kohta ütles kultuuriminister: „Probleem on vastupidi selles, et Eesti ajakirjanduse üleminek minevikust tänapäeva on jäänud poolikuks ja ta ei vasta demokraatia nõuetele. … Probleem on selles, et demokraatia eelduseks on informeeritud kodanik. Eesti kodanik praegustes oludes ei ole informeeritud. Teiseks, probleem on selles, et Eestis ei toimi avalikkuse sfäär, see on sfäär, kus erinevate ühiskonnarühmade huvid on esindatud. Nende huvid, nende arvamused, nende seisukohad ja avalikus kommunikatsioonis saavutatakse konsensus. See on ainukene viis, kuidas demokraatia edasi areneb, aga lisaks sellele, on olemas ka kultuuriprobleemid.”
Mida järeldada lausest, et meedia üleminek minevikust tänapäeva on jäänud poolikuks? Kui miski on üldse arenenud, siis on see meedia. Kui miski pole arenenud, siis on see Palmaru. Meedia ei vasta demokraatia nõuetele? Demokraatias areneb meedia vabalt (niivõrd kuivõrd demokraatias on vabadust, õigem oleks vist öelda: on valikuvabadus ning võimalus valitud teel vabalt kulgeda), nõudmiste esitamine demokraatiale pole enam demokraatia, vaid see on kindlal kursil suunatud ühiskonnakord. (Kõlab üsna Venemaa nägemuse moodi demokraatiast ehk siis: meil on demokraatiast oma nägemus ja see ei peagi vastama demokraatia üldistele tunnustele, sest meil on võim ja voli hoida demokraatiat sellises vormis, mis on meile kasulik.) Antud juhul ongi suunajaks Palmaru, kes tahab näha endale meeldivat tulemust. Aga see pole enam demokraatia. Kui meedia on liikunud mingis suunas, siis on sellel olnud põhjus. Meedia praeguses vormis olek on tulemus, milleni on viinud need asjaolud, millest meedia kirjutab. Meedia on seni arenenud vabalt, seda ei saa aga öelda Palmaru kohta, kes on ennast määratlenud vägagi selgelt ja tahab enda määratletud "kasti" suruda ka meediat. Eks seda proovivad teha kõik poliitikud, kuid nagu näha, ei lähe see korda. Loomulikult on igal lehel oma ideoloogiline määratletus, kuid see ei tähenda, et allutakse kellegi võimule. Mulje, et kõik ajalehed kirjutavad n-ö tellitud lugusid, on poliitikud ise jätnud. Mõelge, kui tihti teatab poliitik, kes on saanud hakkama mingi jamaga ja teatab siis avalikkusele, et see on poliitiline tellimus. Ükskõik, millest ajakirjandus ei kirjutaks, võib selle tagant leida kellegi, kellele see on kasulik ja kellegi, kellele see on kahjulik. See on hirmutav, kui paljud inimesed arvavad, et ajakirjanikud on kinnimakstavad. Olen ajakirjanduses olnud 13 aastat ja ma ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi juhtumit, kui keegi oleks saanud kasu artikli kirjutamisest (mõtlen palgavälist). Aga tean mitut juhtumit, kus ajakirjanikule on pakutud võimalust kirjutada mõnel teemal, et see teema mõjutaks teist või kolmandat isikut tegema mingit otsust või astuma mingit sammu. Kõigi nende juhtumite puhul on ajakirjanik teemakäsitlusest loobunud.
Ma ei saa muidugi pead anda, et poleks ajakirjanikke, kes sedasi ei käituks, aga kindlasti ei teeni ajakirjanikud rahalist kasu mõnest kindlast teemast kirjutades.
Üks konkreetne juhtum ka, mis võttis mind tummaks, kui sellisest pakkumisest kuulsin. Mind pani kõige rohkem imestama, et pakkuja üldse sellise lolli mõtte peale tuli. Ja see oli veel üks mu tuttav! Raha muudab ikka inimese arulagedaks, susi teda söögu...
Lugu järgmine. Paari aasta eest helsitas mulle üks arhitekt, kes oli kaastegev ühte Tallinna "tundlikusse ja ihaldusväärsesse" piirkonda büroo- ja korterhoone projekteerimisel. Maja aga sellesse piirkonda ei sobinud ja tekitas nii meedias kui ka linnavalitsuses palju vaidlusi. Projekt oli aga vist valmis, firmal palju raha raisatud ja siis selgus, et pistke see endale... arhiivi.
Mida mõtles välja projekteerija? Kuna linnavalitsuses oli nii hoone pooldajaid kui ka vastaseid - vastaseid siiski rohkem - siis otsustas projekteerija, et avalikku arvamust ja seeläbi otsustajaid tuleks suunata. Linnavalitsuses töötas siis üks inimene, kellel oli selles asjas kaalu, kuid tema oli vastu. Projekteerija tahtis, et tema arvamus muutuks. Väidetavalt olevat see inimene olnud selline, kellele läheb väga korda, mida ja kuidas meedia tema otsustusalas olevatest asjadest arvab ning ta oli ses mõttes "voolitav".
Projekteerija helistas ja uuris, kas me ei tahaks korraldada ümberlauda, millest võtaks osa keegi ajalehe ja avalikkuse silmis mõjukas ajakirjanik, projekteerijatest keegi, siis veel nende valitud "erapooletu ühiskonnategelane" ning linnavalitsuse esindaja. Projekteerija soovis sel moel muuta ümarlauast kolmnurkse laua ja koguda nende "erapooletute" arvamusliidrite kaasabil argumente, miks see sobimatu maja peaks sobima antud piirkonda. Projekteerijal olid ka välja käia oma eelistused, kes võiksid "ümarlaual" meilt osaleda. See tegi asja muidugi veel naljakamaks, sest tegemist oli inimestega, kes MITTE IIAL ei langeks nii madalale ega isegi ei mõtleks sellisele lollusele. Rääkisin ühele neist "äravalitutest" sellest juhtumist ja naersime koos mis kole. Aga tegelikult pole siin midagi naljakat, sest kuskilt on jäänud see mulje, et ajakirjanikke saab ära osta. Ma ei tea, milliseid ajakirjanikke saab ära osta ja kus kurat nad elavad ja töötavad ning kuidas neid maa kannab. Päevalehes ma selliseid inimesi ei tea ja kui saan teada, langeb ta peale kogu mu põlgus. Võib-olla ajavad inimesed segi kollase žanri esindajad ehk siis seltskonnaajakirjanikud ja uudisteajakirjanikud. Need on täiesti erinevad asjad. Ei tõuse mul käsi tõmbama võrdusmärki nende ajakirjanike vahele. Ja üldse sõna "ajakirjanik" näitab ka oma kirjapildiga, et üks on kroonik, kes talletab ajas toimuvaid sündmusi. Kuidas saab aga Kroonika või Justi töötaja enda kohta öelda, et tema töö on ajas tähtis? Kas sündmus, millest ta kirjutab, on väärt talletamist ajas? Vaevalt. Või mis sündmusest saab üldse rääkida! Saab rääkida hingeseisundist, seksuaalsest pingest, kuulsusejanu kustutamisest, enda eksponeerimisest, haigest huvist, edevuse idealiseerimisest, tõe väänamisest, vastase mustamisest jms, mis on tähtis ehk ainult konkreetse kangelase enda "siseajaloo arhiivile". Aga ju panevad lugejad kõik ajakirjanikud ühte patta, mis on muidugi kurb.
Mis sellest majast lõpuks sai, seda ma ei teagi. Minu meelest seda ei ehitatud. Ja väga hea, sest sel moel asju ei aeta (kuigi vahel tundub, et sellisel viisil on asju aetud ja vägagi imelikud ehitised kerkivad sinna, kuhu nad kindlasti mitte ei tohiks kerkida).

Wednesday, September 20, 2006

Artikkel tühjalt kohalt



Foto: Rauno Volmar (Eesti Päevalehe omand)

Eile oli üle hulga aja mõnus tööpäeva lõpp. Tegime õhtul üsna tühja koha pealt loo, millel esmapilgul polegi suurt tähtsust, kuid mis võib viia huvitavate tulemusteni. Ei saa kindel olla, et sellest tuleb midagi väga huvitavat, kuid uurima peab, sest väikestest asjadest need suured alguse saavad...
Artikli ajend oli päris naljakas. Fotograaf Rauno käis Keila-Joal mingi loo jaoks pilte tegemas. Vana kalana jäi talle silma, et kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi kodumaja õuel (see seal samas kõrval) seisab kaitsejõudude numbrimärgi ja tumerohelises kaitsevärvis pisike ekskavaator, kõrval mingid tänavasillutise kivid hunnikus. Rauno tuli toimetusse ja rääkis, et kuulge, tegin sellise pildi, ei tea, kas sel ongi mingid tähtsust. Igaks juhuks. Mõtlesime, et eks see natuke imelik ole. Miks peaks kaitseväe juhataja kodus olema riigi vara? Anneli võttis Kõutsile kõne ja rääkis ausalt loo ära, kuidas pilt tehti. Kõuts imestas, miks selline huvi, aga palus vastamiseks aega. Aega läks tal päris palju. See tekitas uusi kahtlusi. Lõpuks ta vastas, et ongi selline kord, et kõik kaitseväelased saavad kasutada kaitseväe tehnikat enda tarbeks, makstes vaid masina töötunni eest.
Vaat see on küll üks veider kord. Miks peaksid sõjarditest genossed kasutama maksumaksja raha eest ostetud masinaid enda hüvanguks odavamalt, kui seda saavad teha tavainimesed? Miks pean ma minema erafirmasse ja rentima ekskavaatori, maksma kõrget rendihinda, kütusehinda, tellima töömehe juhiks, aga Kõuts laseb enda koduõuele tuua masina, mille eest maksab vaid kütusekulu järgi arvestatud töötunni eest? Sel moel saab Kõuts ju tulu maksumaksjate arvelt, ehk siis, ta maksab isikliku hüvangu tarbeks vähem tänu sellele, et saab kasutada maksumaksja raha eest muretsetud tehnikat. Ok, las kasutas, ju need summad polegi teab mis suured. Kogu loos on hoopis teine point.
Kui palju on sellist veidrat süsteemi kaitseväes üldse kasutatud? Võib-olla on see juba aastaid kestnud reegel ja kogu kaitseväe niiöelda pioneeritehnika huugab pidevalt kaitseväelaste isiklikuks tarbeks. Ja siis tulevad juba uued küsimused: kas kaitsevägi on selle eest alati raha saanud (kas raamatupidamine on korras)? Kas maksuametil on selle kohta midagi öelda? Kas maksumaksja raha on lennanud tuulde? Miks kehtib kaitseväes heategevuslik süsteem, kui selleks pole mingisugust põhjust ja kõik need samad teenused on erasektorist kättesaadavad?
Ja seda enam, et Kõuts on teatavasti politiseeritud kaitseväe juht, mis on jabur. Mees on ametis, kuigi on juba teatanud, et ühineb isamaalastega ja läheb poliitikasse. Sisuliselt on ta juba praegu poliitik. Vaene mees, loodan väga, et ta veel enne kohalt lahkumist lolli minevikku endaga kaasa ei võta. Aga eks inimesed unustavad kiiresti.

Tuesday, September 19, 2006

Häbitu Savisaare lalin

Ei mäletagi, millal viimati ärgates nii halva laengu päevaks sain. Või noh, tuju läks lihtsalt ära. Terevisioonis vedeles tooli peal Savisaar, kes on ilmselt täiesti paanikas. Tema jutt ületab juba igasugu normaalsuse piirid. Rüütel ei ole kõige vanem Baltimaade riigijuht, Adamkus on vanem (mis puutub siia Adamkus). Rüütel ei ole esikommunist, hoopis Siim Kallas on (mis puutub siia Kallas). Ja küll te kuradid näete, et kui Ilves Kadriorgu saab, siis tulevad need õudsad vennad Tarandid ja hakkavad niite tõmbama! Kas saab üks täiskasvanud inimene sellist lapsejuttu ajada, mis ei räägi asjast, vaid ründab olematute argumentidega... Ja loomulikult meedia on kõiges süüdi. Enam pole vist mehel argumente jäänud. Kahju, et saatejuhid ei olnud aktiivsemad ja ei küsinud lisaküsimusi, ei küsinud otse, miks ta sellist lalinat ajab. Muidu on Priit Kuusk mõnus saatejuht, aga julgust oleks rohkem vaja. Ega see pole muidugi ainult tema viga. Ajakirjanikud küsivad oma kohustuslikud küsimused ära, aga vaja oleks aktiivset sekkumist. Video: http://www.etv24.ee/index.php?0564918

Monday, September 18, 2006

Ahmadinejadi intervjuu Time'ile

Iran's President Mahmoud Ahmadinejad.
"We Do Not Need Attacks"


Exclusive: On the eve of a visit to the U.S., Iranian President Mahmoud Ahmadinejad speaks to TIME's Scott MacLeod about debating President Bush, pursuing nuclear energy and denying the Holocaust By SCOTT MACLEOD
Posted Sunday, Sep. 17, 2006TIME: What were your impressions of New York during your visit to the U.S. last year?
Ahmadinejad: Unfortunately we didn't have any contact with the people of the United States. We were not in touch with the people. But my general impression is that the people of the United States are good people. Everywhere in the world, people are good.
TIME: Did you visit the site of the World Trade Center?
Ahmadinejad: It was not necessary. It was widely covered in the media.
TIME: You recently invited President Bush to a televised debate. If he were sitting where I am sitting, what would you say, man to man?
Ahmadinejad: The issues which are of interest to us are the international issues and how to manage them. I gave some recommendations to President Bush in my personal letter, and I hope that he will take note of them. I would ask him, Are rationalism, spirituality and humanitarianism and logic?are they bad things for human beings? Why more conflict? Why should we go for hostilities? Why should we develop weapons of mass destruction? Everybody can love one another.
TIME: Do you feel any connection with President Bush, since he is also a religious man, a strong Christian?
Ahmadinejad: I've heard about that. But there are many things which take place and are inconsistent with the teachings of Jesus Christ in this world.
TIME: Why do your supporters chant "Death to America"?
Ahmadinejad: When they chanted that slogan, it means they hate aggression, and they hate bullying tactics, and they hate violations of the rights of nations and discrimination. I recommended to President Bush that he can change his behavior, then everything will change.
TIME: How do you think the American people feel when they hear Iranians shouting "Death to America" and the President of Iran does not criticize this?
Ahmadinejad: The nations do not have any problems. What is the role of the American people in what is happening in the world? The people of the United States are also seeking peace, love, friendship and justice.
TIME: But if Americans shouted "Death to Iran," Iranians would feel insulted.
Ahmadinejad: If the government of Iran acted in such a way, then [the American people] have this right.
TIME: Are America and Iran fated to be in conflict?
Ahmadinejad: No, this is not fate. And this can come to an end. I have said we can run the world through logic. We are living our own lives. The U.S. government should not interfere in our affairs. They should live their own lives. They should serve the interests of the U.S. people. They should not interfere in our affairs. Then there would be no problems with that.
TIME: Are you ready to open direct negotiations with the U.S.?
Ahmadinejad: We have given them a letter, a lengthy letter. We say the U.S. Administration should change its behavior, and then everything will be solved. It was the U.S. which broke up relations with us. We didn't take that position. And then they should make up for it.
TIME: Does Iran have the right to nuclear weapons?
Ahmadinejad: We are opposed to nuclear weapons. We think it has been developed just to kill human beings. It is not in the service of human beings. For that reason, last year in my address to the U.N. General Assembly, I suggested that a committee should be set up in order to disarm all the countries that possess nuclear weapons.
TIME: But you were attacked with weapons of mass destruction by Iraq. You say the u.s. threatens you, and you are surrounded by countries that have nuclear weapons.
Ahmadinejad: Today nuclear weapons are a blunt instrument. We don't have any problems with Pakistan or India. Actually they are friends of Iran, and throughout history they have been friends. The Zionist regime is not capable of using nuclear weapons. Problems cannot be solved through bombs. Bombs are of little use today. We need logic.
TIME: Why won't you agree to suspend enrichment of uranium as a confidence-building measure?
Ahmadinejad: Whose confidence should be built?
TIME: The world's?
Ahmadinejad: The world? The world? Who is the world? The United States? The U.S. Administration is not the entire world. Europe does not account for one-twentieth of the entire world. When I studied the provisions of the npt [Nuclear Nonproliferation Treaty], nowhere did I see it written that in order to produce nuclear fuel, we need to win the support or the confidence of the United States and some European countries.
TIME: How far will Iran go in defying Western demands? Will you wait until you are attacked and your nuclear installations are destroyed?
Ahmadinejad: Do you think the u.s. administration would be so irrational?
TIME: You tell me.
Ahmadinejad: I hope that is not the case. I said that we need logic. We do not need attacks.
TIME: Are you worried about an attack?
Ahmadinejad: No.
TIME: You have been quoted as saying Israel should be wiped off the map. Was that merely rhetoric, or do you mean it?
Ahmadinejad: People in the world are free to think the way they wish. We do not insist they should change their views. Our position toward the Palestinian question is clear: we say that a nation has been displaced from its own land. Palestinian people are killed in their own lands, by those who are not original inhabitants, and they have come from far areas of the world and have occupied those homes. Our suggestion is that the 5 million Palestinian refugees come back to their homes, and then the entire people on those lands hold a referendum and choose their own system of government. This is a democratic and popular way. Do you have any other suggestions?
TIME: Do you believe the Jewish people have a right to their own state?
Ahmadinejad: We do not oppose it. In any country in which the people are ready to vote for the Jews to come to power, it is up to them. In our country, the Jews are living and they are represented in our Parliament. But Zionists are different from Jews.
TIME: Have you considered that Iranian Jews are hurt by your comments denying that 6 million Jews were killed in the Holocaust?
Ahmadinejad: As to the Holocaust, I just raised a few questions. And I didn't receive any answers to my questions. I said that during World War II, around 60 million were killed. All were human beings and had their own dignities. Why only 6 million? And if it had happened, then it is a historical event. Then why do they not allow independent research?
TIME: But massive research has been done.
Ahmadinejad: They put in prison those who try to do research. About historical events everybody should be free to conduct research. Let's assume that it has taken place. Where did it take place? So what is the fault of the Palestinian people? These questions are quite clear. We are waiting for answers.

Iraaniga sõtta?


Time'i tasub vahel lugeda, näiteks sedagi kirjutist. (CNN'i kokkuvõte Time'i analüüsist).
Editor's note: The following is a summary of this week's Time magazine cover story.
(Time.com) -- The first message was routine enough: a "Prepare to Deploy Order" sent through Naval communications channels to a submarine, an Aegis-class cruiser, two minesweepers and two minehunters.
The orders didn't actually command the ships out of port; they just said be ready to move by October 1.
A deployment of minesweepers to the east coast of Iran would seem to suggest that a much discussed, but until now largely theoretical, prospect has become real: that the U.S. may be preparing for war with Iran.
The Bush team, led by Secretary of State Condoleezza Rice, has done more diplomatic spadework on Iran than on any other project in its 5 1/2 years in office.
For more than 18 months, Rice has kept the administration's hard-line faction at bay while leading a coalition, which includes four other members of the U.N. Security Council, that is trying to force Tehran to halt its nuclear ambitions.
But superpowers don't always get to choose their enemies or the timing of their confrontations. The fact that all sides would risk losing so much in armed conflict doesn't mean they won't stumble into one anyway.
So what would it look like? Interviews with dozens of experts and government officials in Washington, Tehran and elsewhere in the Middle East paint a sobering picture: Military action against Iran's nuclear facilities would have a decent chance of succeeding, but at a staggering cost.
And therein lies the excruciating calculus facing the U.S. and its allies: Is the cost of confronting Iran greater than the dangers of living with a nuclear Iran? And can anything short of war persuade Tehran's fundamentalist regime to give up its dangerous game?
No one is talking about a ground invasion of Iran. Too many U.S. troops are tied down elsewhere to make it possible, and besides, it isn't necessary. If the U.S. goal is simply to stunt Iran's nuclear program, it can be done better and more safely by air.
An attack limited to Iran's nuclear facilities would nonetheless require a massive campaign. Experts say that Iran has between 18 and 30 nuclear-related facilities. The sites are dispersed around the country -- some in the open, some cloaked in the guise of conventional factories, some buried deep underground.
A U.S. strike would have a lasting impression on Iran's rulers. U.S. officials believe that a campaign of several days could set back Iran's nuclear program by two to three years. Hit hard enough, some believe, Iranians might develop second thoughts about their government's designs as a regional nuclear power.
Some U.S. foes of Iran's regime believe that the crisis of legitimacy that the ruling clerics would face in the wake of a U.S. attack could trigger their downfall, though others are convinced it would unite the population with the government in anti-American rage.
Given the chaos that a war might unleash, what options does the world have to avoid it? One approach would be for the U.S. to accept Iran as a nuclear power and learn to live with an Iranian bomb, focusing its efforts on deterrence rather than pre-emption.
The risk is that a nuclear-armed Iran would use its regional primacy to become the dominant foreign power in Iraq, threaten Israel and make it harder for Washington to exert its will in the region. And it could provoke Sunni countries in the region, like Saudi Arabia and Egypt, to start nuclear programs of their own to contain rising Shiite power.
Those equally unappetizing prospects -- war or a new arms race in the Middle East -- explain why the White House is kicking up its efforts to resolve the Iran problem before it gets that far. Washington is doing everything it can to make Iran think twice about its ongoing game of stonewall. Everyone has been careful -- for now -- to stick to Rice's diplomatic emphasis.
"Nobody is considering a military option at this point," says an administration official. "We're trying to prevent a situation in which the president finds himself having to decide between a nuclear-armed Iran or going to war. The best hope of avoiding that dilemma is hard-nosed diplomacy, one that has serious consequences."

Saturday, September 16, 2006

"Toredate" uudiste päev

Täna on jälle lahe päev: Keskerakonna ajaleht Kesknädal on omavahel segi ajanud Sakala ajakirjaniku ja presidendikandidaadi ning kujutab Toomas Hendrik Ilvest inimesena, kes töötegemise asemel Albaanias lõbusalt aega viitmas käib. (PM) Ma ei julge siia lihtsalt kirjutada, mida ma Kesknädalast arvan. Alaküla on oma lühikese elu jooksul nii hullult vaeva näinud, et teda ei sallitaks... Mis küll sunnib ajakirjanikku hakkama parteipasunaks? Ja mitte lihtsalt pasunaks, vaid oma käskija pimestatud järgijaks. Aa - ja tore oli see, et Alaküla ei vabandanud mitte THI vaid Sakala ajakirjaniku ees :) Minu meelest saaks Kesknädalat vihkamise õhutamise eest kohtu alla, nagu mingeid näruseid tänavail
ülbitsevaid neonatse. Kui saaks...
Aga see pole ju veel kõik. Päev tõi teisegi toreda uudise: Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimehe Ivari Padari sõnul on Ilvesel valimiskogus nii head šansid, et KeRa kaalub presidendivalimise valimiskogus läbi kukutada. (EPL) Ei ole vist mõtet midagi öelda...
See selleks, tähtsamad sündmused toimuvad araabiamaades. Paavst vabandas oma mölapidamatuse pärast, aga nagu CNN-ist juba näitas, oli tulemus käes ja muslimid kogunevad juba kogu maailmas tänavatele protestima. Imelik, miks oli paavstil vaja venitada oma vabandusega. Kas ta ootas, et vaatame, mis juhtub...
Paljudes araabiamaades on kahjuks nii, et uudised jõuvad tavainimesteni väikese viivitusega. Näiteks mitte telerist, vaid mošeest, kus kokku saadakse. Ka paavsti vabandus jõuab nendeni viivitusega, kuid vahepeal on nad juba oma seisukoha võtnud ja alustanud proteste. Kui paavst oleks samal päeval ja tunnil teatanud oma kahetsusest, oleks muslimiteni jõudnud see koos eelneva uudisega. Aga endine Hitleri noorteorganisatsiooni mees, kes nüüd nimetab end jumala asemikuks, ei saanud ju õigel ajal sõna suust.

Friday, September 15, 2006

Mis selle mehe peas küll toimub?!

Regensburgi Ülikoolis teisipäeval peetud kõnes tsiteeris Benedictus korduvalt 14. sajandi Bütsantsi keisrit Manuel II Palaeologust, kelle arvates kõik, mis Muhamed tõi, oli kuri ja ebainimlik, näiteks «tema käsk levitada mõõgaga usku, mida ta jutlustab,» vahendab Reuters.
Pildil Benedictus XVI ja tema iidol Manuel II.
Ja siis nad imestavad, et muslimitel sõidab katus ära... Milleks on vaja provotseerida nende tunnetel ja tõekspidamistel? Ja tsiteerida veel Manuel II, kes tolleaegses maailmapildis pidigi olema muslimite suhtes kriitiline... See ei puutu tänasesse päeva ja vaid rumal inimene kasutab tsitaati ajastust, mis ei vasta praegustele normidele ning vaid õhutab uut viha, mida eelmine paavst ränka vaeva nähes püüdis leevendada...
Kristlased ei taha lihtsalt muslimeid mõista ja ei saagi mõista, seda peamiselt sellepärast, et nad ei vaevu nende kultuuri süvenema ja võõrastavad juba eos kõike "neilt pahadelt" tulevat. See on nii rumal suhtumine.
Tunnen piisavalt palju islamiusulisi, et teada, kui rahumeelsed ja tolerantsed nad on teiseusulise vastu. See, kui mõni ajatolla või mulla kuskil sõna võtab ja kristlasi sajatab, on siiski marginaalne ja vaid mikroskoopilise osa muslimite eestkõne. Kahjuks võimendab seda lääne meedia liigselt, et õigustada enda ja paljude lääne riikide poliitikat - tõrjuda islamit, sest see ju nii hirmus! Come on, assholes! See on nii kitsarinnaline lähenemine ja näitab ainult harimatust, vähest isiklikku kokkupuudet muslimitega, nende kultuuri ja harjumustega.
Vaidlen sel teemal alalõpmata oma sõbra Kristjaniga, kes on kõikelubava ja ennastimetleva lääne ühiskonna eestkõneleja. Oleme maha pidanud ikka hulle vaidlusi, mitte niisama, vaid HULLE. Õnneks oleme piisavalt arusaajad, et meil ongi vastupidised arusaamad, mis aga ei tähenda, et me sellepärast tülli pööraks. Vaidlused on äärmiselt tähtis osa suhtlusest, kui vaidlejad suudavad teemast välja tulla ja jätkata normaalset "võtame-uue-õlle-ja-räägime-nüüd-millestki-muust" suhtlemist. Nii me siis vaidlemegi pidevalt ja mitte ainult pidevalt, vaid pidevalt. Väga mõnus, mulle meeldib.
Igatahes tuleb sellest kõigest järjekordselt üks suur jama. Millegipärast arvan, et suurem kui eelmine jama Muhamedi karikatuuridega. Seda seepärast, et sõna võttis üle miljardi inimese usuliider ja jumala asemik Maa peal - paavst. Ja ta ründas teist äärmiselt suurt usurühma, nende kõige pühamat hingesoppi. See ei olnud tark tegu ja ei näita ortodokse kuidagi sallivatena. Ah, mis sallivusest saab üldse rääkida kristluse puhul - läbi aegade on see jäänud ainult sõnaks piiblis. Ärgu ärbelgu.

Hello, idiots!

Pagan küll, kuidas see praegune demagoogia on ära väsitanud. Kole on mõelda, et enamik mu tutvusringkonnast on osutunud idiootideks ja olen ise ka hälvik - Rüütli meeskonna vastulaused tema kritiseerijatele lähevad kõik kategooria alla "te olete lollid, te kiusate meid täiesti ilma põhjuseta ja kõik on väljamõeldis". Isegi kui kolmandik sellest oleks väljamõeldis, oleks lõpptulemus kurb. Kallid sõbrad, me oleme kõik idioodid, edu meile!
Teeb nii jõuetud, kui irvitav rahvaliitlane Männik ETV Foorumi saates korrutab lapselikult üht ja sama jama, ise tegelikult asjast rääkimata. Ja mitte ainult tema. Kahju on, et KERA oponendid on nii nõrgad ja vastavad demagoogiale ise samasuguse demagoogiaga, seades kokku raskeid lauseid, milles puuduvad selged mõtted ja vastuargumendid. Seda Savisaare ja tema oskuslikku "ärarääkimise" võimet hästi oskavad kaasvõitlejad ootavad. Seepärast meeldis mulle väga eelmiste valimiste eel olnud TV-debatid, kus Ivari Padar oli ainuke selge sõnaga mees. Ütles otse välja, et kuule vana, su jutt on nii alatu ja mõttetu... Ja reaktsioon oli just see, mida vaja - Savisaar oli vait ja tal polnud midagi toekat vastu öelda. Rääkige inimkeeli ja selgelt ning teist saadakse aru. On seda siis nii raske teha.
Praegu on kahjuks just see olukord, mis näitab, kui nõrgad ja organiseerimata on KERA vastasjõud. Isamaaliit ja Res Publica näitavad juba märke, et nad ei oska koos tegutseda. Savisaar juba muheleb, ta on alati toonitanud, et küll tema vastased ise tema eest töö ära teevad ja ise tülli pööravad. Eks see on paljudel juhtudel ka nii läinud. Kahju, et ajalugu kordub nii rumalal kombel.
Aga alati meeldib mulle mõelda, et kõik Eestis toimuv on nagu lennuki tiiva küljes istuv kärbes - tühine ja armetu putukas suure masina kõrval. Maailmas on palju tähtsamaid asju, mille pärast tõsiselt muret tunda. Selleks ongi reisimine hea. Iga kord, kui kuskil Kuu taga istun ja netist Eesti uudiseid loen, on need nii tähtsusetud virvendused ja poliitikute võimuiharus teeb lihtsalt nalja. Kurvaks teeb ka. Minu meelest ongi see üks inimeste viha, sallimatuse, mõistmatuse ja ebainimlikkuse põhjusi, et nad reisivad vähe. Vaatan just praegu Kanal 2-st saadet katastroofidest. Päris huvitav on vaadata samu kohti, kus töö tõttu on tulnud käia. Praegu näitab Tais tsunamijärgset Khao Lakki, enne tuli Kashmiri maavärin... Just nendes paikades olen saanud elu ühed ärevamad kogemused. Iraagis ja Liibanonis ehk ka, aga just loodusõnnetused on need, mis teevad sind nii imeväikseks. Igasugune poliitika ja säärane lollus muutub tähtsusetuks. Sõjakolletes on ikkagi tegemist inimliku lollusega ja see ajab lihtsalt vihale. Looduskatastroofide põhjustatud kannatused ei aja mitte vihale, vaid teevad abituks ja õpetavad sulle endaga hakkamasaamist. See ei ole üldse vale mõttekäik, et kui endaga hakkama saad, siis on teistega ka lihtsam. Eks see nüüd jälle üks naiivne jutt ole, aga igaüks otsustagu ise.
Varsti saab see jama läbi. Kaon varsti ookeani äärde puhkusele ja soovitan meid "idiootideks" pidavatele poliitikutel sama teha. Kasvagu suureks ometi!