Kolin

Pean edasipidi blogi wordpressi keskkonnas. Lehva!

Hämmastav – Jason Carter tuleb ise Haapsallu kohale

Ma ei tea, kas see mees kõlab live’is samamoodi, nagu ta kõlab plaatidel, aga praegu pole küll mingit põhjust arvata, et ei kõla (kuigi alati on väga vingete muusikute puhul väike värin sees). Igatahes on lood nii, et reedel esineb Haapsalus Jason Carter. See on nii kõva muusik, et ma lausa võrdleks tema tulekut Haapsallu Robert Planti kunagise kontserdiga. (Muide, mõnes Carteri loos tundub, et just Plant sobiks neid oma üminaga saatma.)
Kontserdi korraldaja saatis just teate, et Carter siin reedel esineb, aga meilis polnud kirjas, kus, mis kell ja kui palju pilet maksab. Eks saab sellegi homseks teada. Tundub, et see on Tallinna Sügisjazziga seotud kontsert ja sellepärast mees siia satub. Liigagi ootamatult.
Ma ei hakka Carterist pikalt rääkima, sest tema muusikat on raske seletada, kui pole kuulnud. Panen siia üles kontserdi korraldaja pressiteate, mis ilmub ka neljapäevases Lääne Elus. Muusikat kuulake aga netist. MySpace’is on piisavalt lugusid, et pilt ette saada. Kirja lõpus on viiteid tema kohta.
www.myspace.com/jasoncarterguitar
www.jasoncarter.net

***

"Ma tean, kuidas lehkavad Mumbai agulid, olen pühkinud oma silmist tolmu Kabulis ja sulanud Lapimaa avarustesse. Olen oodanud metrood Pyongyangis, palvetanud Buhhaara mošeedes ja Maputo kirikutes. Olen mänginud kitarri Mehhiko tequila-baarides, arutanud maailma asju Iiri ja Pakistani ekstremistidega ning raputanud printside ja riigiisade käsi."
Jason Carter

Jason Carter on muusikaline maailmarändur, kellel sammal juba selga ei kasva. Cornwallist pärit kitarrist on pikemalt elanud Londonis, Dubais, Kopenhaagenis ja Helsingis; hetkel asub tema kodu Nîmes'is, Lõuna-Prantsusmaal. Viimase 18 aasta jooksul on kitarrist esinenud enam kui 70 riigis, sealhulgas Usbekistanis, Afganistanis, Iraanis, Põhja-Koreas ja Põhja-Iiri kriisipiirkonnas. Ta on saatnud staare suurtel lavadel ja musitseerinud beduiinide ja pärlipüüdjatega lõkketulevalgel. Ta on esitanud Rodrigo kuulsat kitarrikontserti Soome, Iiri, Suurbritannia ja Venemaa sümfooniaorkestrite ees.
Kuid Jason Carter'i tugevaim külg on tema enda looming. See on unikaalne
sulam ajast ja ruumist ning teel kohatud inimeste elurõõmust ja maailmavalust. Tema instrumentaallood on maailmakogemusest sündinud muusika ja sellisena on see ka tajutav - sügav ja emotsioonidest tulvil.
Jason Carter alustas elektrikitarristina, kuid tema rockikarjäär lõppes koos 80-ndatega. Sedamööda, kuidas süvenes huvi kaugete maade ja väärikate traditsioonide vastu, tekkis kirg katsetada erinevaid stiile, eksootilisi helilaade ja vaba häälestust.
Suurepärase flamenco-kitarri ehitas tema tarvis Hispaania meister Antonio Montero, Iraanis valmistatud udi kinkis talle Saudi Araabia kultuuriminister isiklikult. Armastus nende kahe vastu kestab, kuid viimaste aastate vaieldamatu
lemmik ja inspiratsiooniallikas on suursugune harf-kitarr, mille professionaalsel tasemel valdajaid leidub kontrollimata andmetel maailmas vaid 20-30. Sellele
pillile kirjutatud lugudest on valmimas Jason Carter'i järgmine heliplaat – arvult 15. – ning valdavalt neist koosneb ka tema Eesti-kava.

Taas üks maja põles

Ilus puust linnake on meil küll, aga see puu põleb liiga hästi. Umbes tund aega tagasi põles maja Wiedemanni ja Ehte tänava nurgal. Inimesed saadi kõik majast välja, aga kutsa sai vingumürgituse. Kui ära tulin, siis parameedikud andsid talle hapnikku, aga arvasid, et ega ta ellu jää.
Majaelanikke oli õue peal palju. Omavahelistest vestlustest sain aru, et keegi elanikest oli maja ise põlema pannud. Oli see nii või mitte, aga suur tragöödia jälle inimeste jaoks.

Kanteri-Rebase tiim kavaldas iseennast üle

MMiga seoses on mul kahju paarist asjast, mille hulka ei kuulu Kanteri esinemine. Arvan, et Kanterile tuleb see kasuks, et tagapool olla. Nende tiim muutus juba pealetükkivaks ja Kanterit esitleti nagu mitmekordset olümpiavõitjat ning suurt legendi. Vara veel. Kõik need "imekettad" ja raamatud tegid tast kaubamärgi, mida ta võib ju natuke ollagi, aga siiski oli liiga vara kõiki kuldmedaleid oma kotti ajada. Samuti oli arusaamatu hiljutine Ameerika-turnee, mida reklaamiti kui maailmarekordi püstitamise turneed. Selline nui neljaks ettevõtmine oli imelik, seda enam, et mindi alt. Imelik, miks oli vaja maailmale kuulutada, et "nüüd teeme ära!". Manager Raul Rebane võinuks ju meediaspetsialistina teada, mis tähendab rahva ootuste liiga kõrgeks ajamine. Seda enam, et Kanter on natuke õrnake ja võtab kaotust südamesse. Võibki olla, et enim kanntab Kanter ise, mitte tema pöidlahoidjad. Igatahes võib nüüd Kanteri väga ambitsioonika tiimi nime ümber nimetada 75plussist 65plussiks. Vähemalt mõneks ajaks.
Ses mõttes on Alekna väga mõnus mees - treenib vaikselt, räägib vähe, seekord läks temagi alt, aga mis seal ikka. Inimesena suurepärane näide tõsisest spordimehest.
Kahju on mul aga Tammertist, kes on Aleknaga sarnane. Sass väärinuks finaalis heitmist kas või lahkumisetenduse andmiseks tema fännidele, kelle hulka kuulun ka ise. Ega ta ilmselt enam pikalt tippspordiga tegele. Aga pole hullu, mu kodukandi poiss, keda tema vennaga õlut juues sai võileibade järele saadetud (ta oli ikka väga pisike), on tagant tulemas. Märt Israelis on sisu ja tahtmist küll.
Margus Hunt, kes ka Karksi-Nuiast, on ilmselt kettaheite jaoks kadunud, aga mine sa tea. Naljakas, et ka teda tean ajast, mil ta oli nii umbes viieaastane. Sai poissi süles kantud ja põlve peal hoitud. Oli natuke arglik ja hea kasvatusega laps. Tal on tore õde ja ema. Nüüd võtaks Margus mind nagu pambu sülle, selline jõujuurikas.
Kahju on ka Pahapillist, kes suudab end tihti ületada. Ta väärinuks kindlasti kohta esikuuikus.
Kes meil siis veel jäänud on, kellelt medalit oodata? Äkki Ksenja plahvatab, kuigi seal seltskonnas on vist raske medalile jõuda.

Üks kivi jälle südamelt ära

Neli päeva pärast Augustibluusi on möödunud puhkusemeeleolus. Esmaspäeval oli veel tööpäev, aga siis meenus kellelegi, et neljapäeval on ju püha ja leht ei ilmu, mis tähendas kahte vaba päeva. Väga õigel ajal, sest sain kogu eilse päeva raamatut parandada. Täna saatsingi teksti korrektuuri.
Olin hädas pealkirjaga, aga täna hommikul kargas pähe täpselt see, mis raamatu sisu kõige paremini kirjeldab - "Head pahad poisid". Kuna raamat räägib murdeealistest poistest, kes - nagu kõik inimesed - on muidu head ja toredad, aga vanuse iseärasuste tõttu satuvad vahel olukordadesse, mis kõik tagurpidi keerab.
Raamatu kolm tegelast seiklesid ka eelmises raamatus, ainult et nad on umbes kolm aastat vanemaks saanud. Uus raamat on seikluslikum. Selline, nagu üks poisteraamat minu arvates võiks olla. On sõprust, petmist, alatust, karmi kaklust, hoolimist.
Raamat on kokkuvõttes väljamõeldis, aga see koosneb paljudest väikestest seikadest, mis on tõestisündinud. Paar kohta on sellised, mis on juhtunud, aga pole välja viinud täpselt sellise lahenduseni nagu raamatus kirjas.
Tegelased on ka uues raamatus päriselt olemas, aga loomulikult pole nad üks ühele võrreldavad nende poistega, kellega lapsepõlves läbi käisin. Osa on pärisnimedega (eesnimega), osa natuke muudetud nimega, aga kes mu kodukandis tollal elanud, see tunneb ehk prototüübi ära.
Olen seda raamatut päris palju muutnud. Kirjutasin enamiku sellest valmis Indias. Kui olin juba finaalini jõudmas, otsustasin suure osa ringi kirjutada. Aga see oli hea otsus, kuigi jube tüütu oli uuesti kirjutada.
Päris palju muutsin ka pärast toimetaja esimest lugemist. Kätlin pani tähele asju, mida ise ei märganud. Ka see tuli kasuks. Uut raamatut kirjutama asudes olen jälle targem ja tean paremini, millele keskenduda ja mida vältida.
Tahaks selle raamatu ka ise kujundada. Ott joonistab kaanepildi, kui ta aega leiab.

Augustibluus algas hästi

Augustibluusi esimene päev oli väga vinge. Ilm oli natukene jahe, aga tegelikult täitsa paras. Vihma enam ei tulnud ja täna on ilm suurepärane. Satelliidipildid näitavat ka täna päevaks ilusat ja selget ilma. Rahvast oli üllatavalt palju. Arvasin, et reedel ei viitsi mujalt tulijad end kohale veel vedada, aga lossihoov oli korralikult täis. Nikolaj mängis esimese esinejana Rootsiturul. Hoiatasin teda igaks juhuks, et äkki tuleb vähe publikut, aga vähemalt kontserdi esimeses pooles olid kõik istekohad hõivatud ja hulk seisjaidki oli.
Nikolaj Tallinna kontsert läks neljapäeval ka väga hästi. Pidi mängima kella poole kümneni, aga mängis ligi poole kaheni öösel. Ta on siin koos perega. Lapsed vaimustusid luikedest ja partidest ja poiss püüdis kala. Tunduvad väga rahul olevat. Ta naine on jaapanlanna. Lapsed räägivad vahel emaga jaapani keeles, loomulikult on põhikeel taani keel, aga natuke oskavad vene keelt ka. Nikolaj räägib vene keelt puhtalt ja sutsu jaapanit. Lahe perekond. Näitasin neile eile linna. End turistina tundes oli Haapsalus päris imelik ringi kõndida. Nii paljudes kohtades on tänavad üles kaevatud, promenaad on remondis - muudkui seleta, mis meil siin toimub.

Särata algus

Tappev palavus on õhust kadunud ja algas uus nädal. Halb uudis see, et üks reporter läks ära ja teine pole veel laekunud, mistõttu tuli eile ja tuleb ka täna lehte kahekesi teha. Eks saab hakkama. Suuremad probleemid on ilmaga, et see reedel algavat Augustibluusi ära ei rikuks. Loodetavasti on sajud enne ära ja nädalavahetuseks kisub jälle ilusamaks.
Hea on see, et eelmise nädala uudised ja arvamuslood linnapeakandidaatidest on poliitikuid ärgitanud ja laupäevaks tuleb sel teemal veel lugusid. IRL tõstis pead ja Keskerakond teeb oma mehe valiku ka reedel. Eks seda oligi arvata, et nüüd läheb lahti.
Eile astusin arusaamatul põhjusel kahest rattapoest läbi. Jäid ette. Pole plaanis vastu talve ratast osta, aga ühe ratta peale hakkas küll suu vett jooksma. Nn custom ratas. Väga ilus ja kvaliteetne. Tuleb käed eemal hoida, pole mingit mõtet raha raisata. Haapsalus on ratas hea, aga seni pole sellest puudust tundnud. Vahemaad ratta jaoks vaat et liiga lühikesed.
Muud polegi siin juhtunud. Lähen nüüd tööle, täna küll mitte eriti hea meelega, aga seda enam tuleb kohe end liigutama hakata.

Süttis jälle

Vaatasin aiast, et Suur-Lossi 17 maja süttis uuesti. Suitsu tõusis, mitte väga palju, aga nähtavalt. Helistasin päästeteenistusse, aga keegi oli ilmselt ka just helistanud ja tuletõrjeauto oli hetk tagasi välja sõitnud. Ju on vanad kolded uuesti lõkkele löönud. Eile õhtul käidi ka veel järelkustutamas.

Õuduste linn Haapsalu

Sain just meeldiva kõne. Tarmo teatas, et leidis auto, millega tema juurest 12 kasti raamatuid tasuta raamatute laadale ära viia. Ärkasin siin veel ja tahtsin Maru-Liisu autoga varsti minna, aga nüüd polegi vaja ilusat hommikut tassimisele raisata. Tohutu kergendus, kuigi just ilus pole, et teised minu korraldatud jama klaarivad.
Eile käisin raamatulaadalt läbi. Ega neid raamatuid seal just palju olnud. Täna saavad siis täiendust. Arvan, et Tarmo juurest lisandub sama palju teoseid, kui seal eile üldse kokku oli. Täna külastab laata kindlasti rohkem inimesi, eile huvilisi oli, aga kardan, et nurgatagust laadaplatsi ei leitud veel üles või läks inimeste aur peatänaval kondamisele.
Jõlkusin eile Valge Daami päevadel terve päeva kella poole kolmest keskööni. Käisime Maru-Liisuga etendust ka vaatamas. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mulle jättis eelmisel aastal see parema mulje. Äkki oli asi ka selles, et tuttavat asja teist korda vaadates ei tundu enam nii huvitav. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka sissejuhatus nii pikk. Küll venis, rahvas niheles ja ootas, millal asjaks läheb. Mikritega oli ka probleeme. Mõnel korral krõpsusid ja tekst läks kaduma, aga eks see ole vabaõhuetenduse omapära, et kõike võib juhtuda. Aplaus oli pärast küll julgustavalt tugev, nii et hullu polnud.
Üks asi jäi küll kripeldama. Taevas oli täiskuu ja tahtsime valget daami vaadata, aga selgus, et daami ilmumine jäi etenduse toimumise aja sisse. Ja kui tahaks homme või pühapäeval minna vaatama, siis ka ei saa, sest siis on jälle etendus ja kogu ala on kinni. Isegi kui uuesti pileti ostaks, ei pääseks sellesse kohta, kust daami näeb, sest see on etenduse "tagala" ja segaks näitlejaid.
Ei oskagi öelda, kuidas oleks seda saanud teistmoodi korraldada. Võib-olla oleks pidanud etendust hiljem alustama (varem ei saaks, sest siis on liiga valge ja valgustus ei pääseks mõjule). Paljud inimesed tulevad ju Haapsallu päris valget daami vaatama, mitte ainult etenduse pärast. Saime vallil kokku Andres Raidi, Urmas-Olen-Juba-Linnapea-Suklese ja Piret Allik-Sassiga. Nad täheldasid ka sama probleemi.
Muu melu oli muidu ok. Rahvast liiga palju polnud, parasjagu. Täna on kindlasti palju rohkem, sest mujalt Eestist tullakse ikka puhkepäeval.
Eile kohtusin Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanemi ja Raivo Murdega. Esimesed kaks esinesid raamatulaadal. Peale meie Tarmoga oli veel neli-viis inimest kuulamas. Jälle pidin vastama küsimustele Haapsalu elu kohta. Et kuidas siin elada on ja kas oled rahul? Külalised alati ise ohkavad: oh, kui mõnus teil siin! Ja siis küsivad, kas mul on mõnus. Ahoi, ristirahvas, ilgelt jama on: kole puulinn, mida ümbritseb märg vesi, linnud on nagu lendavad dinosaurused, kes söövad väikseid lapsi ja teedel magama jäänud joodikuid, kümnete tööstusettevõtete korstnate mürgine suits langeb õhtuti tänavatele, tuhanded autod kihutavad teedel ja sõidavad jalakäijate ülekäigurajal üle eakatest jalutajatest, põgenevad sündmuskohalt ja lähevad piiskopilinnuse sisehoovi õlut jooma... Ja nii kogu aeg.
Tänaseks suuri plaane pole. Õhtul peaks minema Drivenit kuulama. Eks neid ole kuulatud ka, aga akustiliselt mitte, nagu tänane kontsert.
Kui siin igav hakkab, siis sõidame võib-olla Lihulasse keskaja päevadele. Või ei sõida.

Nuta või silmad peast

Kirjutasin siia 28. juulil (vt allpool) ja Lääne Elusse Suur-Lossi 17 majast, mille omanik on vahetumas. Maja on Haapsalus tuntud oma kauniduse poolest. Palju puitpitse ja nikerdusi. Üle kümne aasta seisis see tühjalt, seal on elanud liiminuusutajad ja kodutud, keegi neist pole suutnud maja hävitada. Praeguseks on see ilmselt juba uue omaniku saanud, aga uurime veel täna, kas tehing on toimunud. Ja vaat täna öösel kella 4 ajal süttis see maja ja selle kõrvalhoone. Kahjustused on nii suured, et ilmselt seda enam taastada ei saa või kui saab, siis teeb see kellegi palju vaesemaks. Kuna ma eelmine kord kirjutades ei saanud teada, kes on uus omanik (või kes selleks saab), siis katsume täna selle välja uurida. Kui tehing on tõesti tehtud, siis tekib palju küsimärke.
Fotod on päästeteenistuse omad.

Lisatud tunnike hiljem:
Uurisin nüüd kiiruga, kas on omanik vahetunud või mitte. Selgus, et täna oleks pidanud tehing sõlmitama. Väga halb lugu küll, kui nüüd jääb sellepärast sõlmimata. Jama nii praegusele omanikule kui ka ostjale. Seepärast pole praegu ka mingit põhjust arvata, et põleng on kuidagi seotud omanikuvahetusega. Pindi juhatuse liikme Peep Soomaniga reaktsioon põlengu peale oli: „Oh sa raisk!" Õnneks polnud nad enam müügi vahendusega seotud.
Panen siia teksti, mille lehe jaoks kirjutasin:

1. augustil kirjutas Lääne Elu, et Haapsalu linna arhitektuuripärl võib korda saada, sest omanik on vahetumas.
„Omanik ei ole veel vahetunud, aga asjad sinnapoole liiguvad,” ütles välismaal elava kinnistu omaniku Mart Reimanni esindaja Rein Malk juuli viimastel päevadel. Tema andmetel on uuel omanikul plaanis maja remontida.
„Täna pidi maja saama uue omaniku,” ütles Rein Malk täna ennelõunal. „Võib–olla saab, võib–olla mitte,” viitas ta võimalusele, et tehing jääb ära.
Põlengu põhjuste kohta lausus Malk: „Tean, et see oli süütamine, vähemalt nii ütles mulle linnavalitsuse esindaja.”
Süütamises ta kedagi kahtlustada ei osanud, kuid mainis, et äkki võivad asjaga seotud olla 11. juulil autoga maja nurga puruks sõitnud mehed. „Miks nemad? Kust mina tean, pole praegu isegi nende hüvitiseasju aetud ja hüvitist küsitud,” rääkis ta. Malgi sõnul on maja süüdatud samast nurgast, mis katki sõideti.
Malk on põlengust teavitanud ka välismaal elavat omanikku. „Mis te arvate, mis reaktsioon on inimesel, kelle maja maha põleb?” küsis ta.
Mõni nädal tagasi loobus Pindi Kinnisvara majamüügi vahendamisest. „Põhjus oli meie ja teenuse tellija vahelistes eri nägemustes,” ütles Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman.
Kinnisvarawebis oli maja hinnaks nimetatud ligi miljon krooni.
Sooman ütles, et tal pole aimugi, kes praegu maja omanik on. Kui omanik peaks olema vahetunud, siis Pindi Kinnisvara sellest ei tea, sest pole tehingu juures olnud.

Leht ei tule valge, daam küll

Täna algavad Valge Daami päevad, mis tõotab kuni pühapäevani tihedat sebimist nii enda jaoks kui ka rahvarohket sebimist linnas. Kes kavatseb näiteks perega siia tulla, siis soovitan käia läbi Kokamäe galerii kõrvalmajast, kus kindlatel aegadel saab stilisti abiga fotosid teha. Tegemist on stiilifotodega eri aegadele omaselt. Näiteks 1930. aastad. Stilist teeb soengud ja vastava meigi. Päris naljakas.
Tasub minna ka Valge Daami vabaõhuetendust vaatama, sest see on päris hea. Eelmine aasta oli sama, aga tänavu muudeti seda natuke. Eelmisel aastal vaatasin ja mulle meeldis. Selle etendusega on alati olnud kahtlus, et tea, kuidas siis seekord välja kukub. Nüüd on aga kukkunud välja üle aastate parim. Humoorikas ja seikluslik. Asukoht kiriku juures on ka mu meelest parim, mis kunagi olnud.
Ja tulge raamatulaadale. Ega neid ju Eestis palju tehta.
Ja homme-ülehomme on Lihulas keskaja päevad, rüütliturniir ja lahing. Kah huvitav ettevõtmine.
Siis on veel igasugu väiksemaid prallesid. Kiltsis saavad kokku Ladade omanikud, rallitavad ja teevad kiiruskatseid, mis ilmselt väga kiired pole, aga mine sa neid tea.
Tänane ilm on vähemalt praegu kl 8 paiku selline, mis soosib linnas uitamist - lausa palav ja ühtegi pilve pole taevas.
Enne pidustusi tuleb veel tööpäev mööda saata. Täna teatab Keskerakond, kes on nende linnapeakandidaat. Teistelt on teada Sukles ja Danilov.
Homsest lehest saab veel lugeda sellest, et surnuaia taha on maetakse lemmikloomi, Paralepa vesi tekitab tundlikematel inimestel löövet, Saunjasse ehitab Olari Taal looduskeskust (ikka heategevuslikult, nagu tal kombeks, hoidudes ise varju). Ise kirjutan linnapeakandidaatidest autoriveeru, Sten Hankewitz kirjutab Londonist pikemalt, mis oli seal läinud nädalal meedias põhiteemad ning tänasest hakkame avaldama Raadio 4 vaatleja Ivan Makarovi meediakommentaari, mis on teatavasti peamiselt vene meediast. Hea lugemine. Mati Mandlilt on pikem lugu keskaja päevadega seotult Lihulast, mille all on peidus teine linn ja mille väljakaevamist takistab tehnoloogia puudulikkus ning mida sealt leida võib. Ja üks suvine lugu on ka - mustikate kaubandusest. Tädikesed kurdavad, et neid ei osteta siin kokku ja ei saa raha teenida, kuigi metsad on marju täis. Eks siis tuleb endal rohkem kooke küpsetada. Maru-Liis igatahes teeb seda kogu aeg, inshallah.
Ja siis on veel piltuudis presidendist ja meie Gunnarist. Ilves käis siin ükspäev ja kohtus tänaval muidugi Gunnariga, kes on alati õigel ajal õiges kohas varnast võtta. Gunnar soovis talle endal omaselt: head elu! Tore.
Nii et peaks olema lugusid mitmele maitsele.
Uus nädal tõotab palju tööd, aga teemasid on ka palju ripakil. Tuleb verevahetus - noor ja tubli Kelli asendub asendamatu Lehtega. Nii et tasakaal paigast ära ei lähe.
Järgmise nädala Augustibluusist niipalju, et Nikolaj Andersen Taanist esineb juba neljapäeval Tallinnas klubis Varblane, kus on festivali soojenduspidu. Reedel on tal õpituba ja laupäeval mängib raudteejaamas. Võimalik, et ka tänavail. Augustibluusi pilet on päris soolane, kuid Augustibluus pole kunagi kuulajaid alt vedanud ja tasub tulla. Saan ise küll tasuta, aga iga kell maksaks 400 krooni ümber Augustibluusi eest, kui kaks korda rohkem Madonna kontserdi eest.

Ahtrid püsti!

Tegin graafiku Nõval asuvaist koriluspaikadest. Äkki keegi tahab minna.

Turismitippjatäpphooaeg

Täna helistati linnavalitsusest toimetusse. Nimelt liikuvat linna peal kuuldus, nagu tekitaks Paralepa ja Vasikaholmi ranna vesi ujujatel mingit löövet. Kuulujutud kipuvad ülepaisutatud olema, seepärast kirjutame laupäevases lehes, kuidas asjad on.
Ühtpidi on kuuldus tõene, samas suurt jama pole. Kaie saab loo alles homme valmis, sest tervisekaitse vastus oli vist veel saabumata, aga üldiselt sain helistajast nii aru, et liiga palju muretseda pole vaja. Paralepa vesi on igal aastal natuke sogane, sest laht on madal. Tunda pidi see andma väga tundlikel inimestel ja ju on siis kellelgi lööve olnud. Samas olevat kõik tervisekaitse proovid kogu aeg korras. Kontrollitakse regulaarselt, sest tegemist on ametlike randadega. Esialgsetel andmetel küll mingit vetikarünnakut või muud sellist seal pole ja ujumine pole ohtlik. Rannas on siiski üks teade üleval, nii et teavitatud on väiksest võimalusest saada nahale mõni täpp. Aga täpid on lahedad - ruut, triip ja täpp ei lähe kunagi moest.
Kui keegi ei taha Paraleppa või Vasikaholmile minna, siis tulge viiki ujuma. Siin on kah mõnus.
Homme algavad Valge Daami päevad. Peab hommikul keskraamatukogu hoovi 12 kasti raamatuid ära viima, sest seal on raamatulaat. Hommuti raskuste tarimine pole just kõige mõnusam, aga pääsu pole. Totter oleks neid raamatuid Sadama viide jätta. Ju käib laadalt läbi palju inimesi, sest turiste on praegu palju. Kohe väga palju, vähemalt tundub nii. Hiljuti Wiiburi kohviku juures väljas istudes tundsin ennast giidina, sest iga minuti järel peatus mõni seltskond ja uuris, kus nad asuvad jms. Viieristi on selles mõttes lahe koht, et seal tekib võõrastel alati segadus. Viis teed keeravad eri suunda. Enamik küsis, kus kuursaal ja promenaad on. Seletasin, et need on suletud, ehitus käib. Promenaad on kohe kõrval, aga ju siis ei ole lihtsalt leitav. Üks ingliskeelne tädi küsis: kus meri on? Ju ta polnud Haapsalu kaarti kunagi näinud. Meri on viieristist kolmes suunas paarsada meetrit. Isegi huupi minnes leiab üles.
Tulin Wiiburist ära siis, kui saabus üks imelik noorpaar. Poiss oli võõras, tüdruk Haapsalust. Poiss ohkas kogu aeg, et nii hea on olla. See oli tore, aga kui ta sõbrale helistas ja rääkis, et leidis Haapsalust "kohutavalt ilusa" neiu, kellel on "niiii ilusad rinnad", siis kiskus veidraks. Kõne lõpetades pildistas ta tüdruku rindu ja saatis pildi ilmselt sõbrale, kellega oli rääkinud. Kõik see toimus must kahe meetri kaugusel ja kogu vestlus oli natuke liiga valju. Olin mitu korda naerma pahvatamas. Aga noh, mis seal ikka häbeneda. Ilu patta küll ei pane, aga telefoni sisse vabalt.
Eile nautisime jälle Tarmo juures suurepärast ilma ja mõnusat seltskonda. Õie-Mari on siin oma sõbra juures, Sadama viide tuli soome kunstnik Juha ja kuna mu ema oli siin, siis kutsusin tema ka. Kuulasime vana muusikat, grillisime kana ja sügasime kõhtu. Haapsalus on suvel kogu aeg puhkusetunne.
Täna on Ehte kohvikus filmiõhtu. Näidatakse üht võõrkeelse filmi Oscari saanud Hispaania filmi. Kõlab paljulubavalt ja ilmselt tuleb minna.

Niisama

Lõbus situatsioon USA politseiga.

Merapi vulkaan

Alustasin oma blogi selle vulkaani jalamil. Reis Jaava saarele oli kindlasti kõigist reisidest huvitavaim. Pidevad maavärinad, tugevaim, mida seal olles tundsin, oli 6 palli ümber, kui õigesti mäletan. Neljaseid oli iga päev võib-olla kümmekond, need ehmatasid, aga eriti ei lõhkunud. Need olid kõik järeltõuked suurele maavärinale 2006. aastal, mil hukkus väga palju inimesi. Pilte ja lugusid saab lugeda 2006. aasta juulist blogi eesotsast. Seal on maavärina tõttu aktiivseks muutunud Merapist ka fotosid.


See on Jaava lõunakallas, Yogyakartast umbes kakskümmend kilomeetrit. Tahtsin seal jõe suudmekohas ujuma minna, aga kui laineid nägin, siis tuli meelde küll, et nende eest hoiatati. Jaava lõunakaldal polegi vist kohta, kus ujuda saaks. Põhjas pidavat saama, aga sinna ei jõudnud.
Rannas liiva pole, ainult vulkaaniline puru või sete või kuda seda nimetatakse. See väike majadekompleks oli 2006. aastal peaaegu maatasa. Üks maja nende seas on tuttava oma, kellel käisin abis. Paremale jääb mägisem ala vaheldumisi metsa ja riisipõldudega. Sattusin seal matustele kontvõõraks. Ei sobinud mööda sõita, sest tee oli pikalt leinajaid täis. Kuna seal praktiliselt liiklus puudus, siis ei tahtnud segada ja võtsin pikema puhkuse.




See on Dali järv Jammu & Kashmiris, need piklikud asjandused on paatmajad. Hästi pikad ja lahmakad. Teisel fotol on sama järv paadist pildistatuna. Srinagar ja Dali järv on väga ilusad. Kui õigesti mäletan, siis paatides elas ligi 15 000 inimest, rohkem kui Haapsalus.




Ja need mäed on Himaalaja mäestikus. Google'is näevad välja üsna sarnased lennukist nähtavatega. Delhist Srinagari lennates möödub lennuk eelmäestiku kohal ja kõrgemate tippude kõrval. Väga ilus.


Kui juba nostalgitsemiseks läks, siis vaatasin ka Bagdadi. Tõmbasin oma elupaigale ringi ümber. See on Mohammedi maja ja aed. Sellelt suurenduselt ei paista, aga aia nurgas on Earthis suurendades näha väikest laigukest. See on pisike purskkaev. Kogu Tigrise kaldal paistavad suured hooned, need olid Saddami ministrite elumajad, hirmsuured, hoovides basseinid.
Mohammedi majast umbes kella 8 kohal on suur müüriga ümbritsetud ala, ristmiku juures. See oli Saddami tütre maja. Mohammed elas tähtsas paigas.

Antarktikas on õlu alati külm

Samal ajal kui telekast tuleb kung fu huumoriklassika tippteos "Bruce Lee saladus", näppisin veel Google Earthi. Seal on ka taevakaart koos väga ilusate fotodega. Panen ühe üles.
Antarktikast valisin aga ühe tuntuma koha, paiga, mille satelliitfotosid näidates on palju räägitud kliima soojenemisest. Fotol jäälahvandus. Sulab jah, tea kuidas selle külma õllega seal varsti on. Sellesse piirkonda planeerivad eestlased oma jaama ehitamist. Natuke jääb pildilt välja, alumise ääre alla.

Elu vihmametsas

Vaatasin Amazonase vihmametsade satelliidifotosid. Täitsa teine planeet. Kahel fotol on Brasiilia metsad. Ümber on puutumatu mets ja kuskil keskel on laigud, kust on mets maha raiutud. Ühel fotol on näha ka maha jäänud puujurakad (sellel suurendusel siiski mitte), mis annab aimu, kui kõrge see mets seal on. Puud on väga pikad.
Ühel pildil on näha ilmselt lennurada ja mõned majad ümber. Teisel pildil on juba lagedaks raiutud metsaala. Põllupidamise märke näha pole, maju pole ja ju need teed on metsa väljaveoks. Mõnikümmend kilomeetrit eemal algab puutumata metsaala, kuhu pole veel jõutud.
Kolmandal pildil on vingerdav jõgi Peruus, päris jõe algusosas.
Aga kus see kollane pilt tehtud on? Saabusin sealt hiljuti. Marsilt siis. Ma ei teadnudki, et Google Earthis on ka Marsist satelliitfotod.
Hall foto sai tehtud paari aasta eest, kui mind viimati Kuu peale saadeti.

Mahavokirattaralli

Traditsioonid on teatud piirini mõnusad. Mõnest ei tahaks kuidagi loobuda. Näiteks hommikurutiinist. Haapsalus veedetud kaks suve on olnud selles osas eriti meeldivad. Tõusen alati natuke varem, et lihtsalt olla. Olen hommikuti hirmus õgija, teen alati sooja toitu, mis tavaliselt on eelmisel õhtul kokku keeratud. Taustaks vaatan CNNist maailmauudised. Siis pesema ja pärast kohvitassiga aeda istuma. Arvutist Eesti uudised, piip, kohvi ja linnuleelo. Mõnus. Nii ka hetkel.
Ka eile oli mõnus. Mahavoki kontsert oli meeldiv, ainult istumisega oli keeruline. Puust pingid olid liiga tihedalt, põlved olid vastu eesistuja tagumikku ja enda ahter jäi ka valusaks. Esinejaid peaaegu ei näinudki. Aga polnud vajagi, sai muusika taustal enda mõtteid mõelda.
Mahavoki algusaastate progemuusikaga polnud ma väga kursis. See oli huvitav. Meenutas praegust Jeff Becki. Kiire, tehniline, elektroonilise taustaga. Tegelikult leidsin veel mitu sarnasust teiste kuulsustega, milles pole samas midagi halba. Vahepeal lõi Pink Floyd sisse, Peter Gabriel, Annie Lennox. Eks enamik kuulajaid oli tulnud muidugi Kare Kauksi perioodi muusikat kuulama. See oli ka mõnus. Nad olid seda tehniliselt täiustanud, mis tuli kasuks.
Enne Padist oli teeremont. Polegi sellisel kuumaastikul varem sõitnud. Ju see tehakse kohe korda. Nõva tee on kah valmis saamas ja oli juba korralikult läbitav. Peraküla simman ehmatas rahvarohkusega. Võib-olla isegi tuhat inimest oli kohal. Korraks tuli sutsakas vihma, aga see ei seganud. Matvere ja VLÜ mängisid, enne oli teatritükk. Igati korralik külasimman, sekka hulk Tallinna ja Haapsalu inimesi.
Pidime täna Tarmoga uuesti Nõvale sõitma ja ühelt tema tuttavalt värsket lesta ostma. Ema tuleb täna külla ja mõtlesin, et äkki tahab praadida. Lõuna-Eestisse jõuab lesta harva ja ega siin Haapsaluski pole näinud. Tuleb kohe hommikul merelt tulijatelt osta. Tarmo sõbral oli kilomeetri jagu võrku sees ja arvas, et ehk jätkub meilegi, aga ilmselt siis polnud head saaki, sest pole helistanud. Pole lugu, saab teinekord minna.

Parditoitmishooaeg

Pardid tulid just poegadega koduukse ette maiustama. Pärtel toidab neid.

Luigelaulumaja

Jalutasin eile sadamast koju ja ehmatasin - keegi oli luigemaja üle värvinud. Siniseks. Nomaeitea. Enne oli valge ja mu meelest sobis valge. Jumal, sa näed, aga ei mürista. Aga võib-olla tahab harjumist. Müristab hoopis mujal. Leidsin kaks pilti kunagisest reisist Koh Lipele. Väike Tai saar muust maailmast vägagi eraldatud. Seal oli võimas äike. Ega head pildid pole, aga natuke saab aru. Keskmise pildi pealt on lahe kujund taevas, nagu ufo :).

Naisepeksupäevaleht

Eelmises lehes oli meil lahe pealkiri. Tekitas juba toimetuses elevust, aga polnud ju mõtet muuta, sest kõik oli korrektne. Ruumi oli vähe ka, ei mahtunud pikemalt välja kirjutama. Selgus, et ka netikommentaatorid sattusid hetkeks segadusse. Naljakas on see kirjakeele pildi tunnetamine. Pealkiri oli: "Maavanem lõi abikassa". Teadagi, mida sellest välja loeti :).

Seanahaveotalgud

Augustibluusi täpne kava on mõnda aega juba kodulehel üleval. Toimub 14.-15. august. Tulge siis kohale, palju häid esinejaid on.
7.-9. augustil on aga Valge Daami päevad. Kava on väga mitmekesine.
8.-9. augustil on raamatulaat. Kohal on paljude kirjastajate esindajad. Täistundidel esinevad autorid ja kirjastuste tegelased. Müügil on ka igasugu sellist kirjandust, mida poodides pole. Ja lisaks toimub tasuta raamatute laat. Seekord korraldab keskraamatukogu. Eilse seisuga veel väga palju raamatuid polnud toodud, aga kui ma kevadel seda ise korraldasin, siis toodigi üsna palju viimasel nädalal. Viin ise ka eelmisest laadast üle jäänud raamatud sinna. Neid peaks olema üle kümne kasti, kui meisterlugeja Tarmo pole neid sisse hinganud :).
Ei oli sadamas päris lahe ettevõtmine. Jaan Toomik ja hulk teisi kunstnikke korraldas kaasaegse kunsti festivali "Seanahk". Algas kl 19 ja lõppes kunagi pärast südaööd. Pole Haapsalus nii palju tegusaid kunstnikke korraga näinudki. Tulid lausa bussiga Tallinnast kohale. Väga vinge. Üle hulga aja nägin Raikat. Oli teine nii ontlik, et ei tundnud äragi. Õpetajahärra ju.
Toomiku etteaste oli nagu ikka olema peab - veider, aga mõnus. Lahe oli kõrvalt vaadata, kuidas inimesed jälgivad ja nuputavad, mida üks või teine kujund tähendab. Ilmselt tihti mõeldakse üle, aga peaasi et mõeldakse.
Mingid sümbolid hakkavad ise ootamatult tööle. Võta sa kinni, kas kunsntik seda nii mõtles, aga võimalik, et mõtles. Näiteks oli kai peal kraana otsas tühi merekonteiner. Üks ots oli õhus ja teine maa peal. Uksed olid lahti ja sees olid prožektorid, mängis vali klubimuusika. Rahvahordid seisid avatud ukse sees ja vaatasid-ootasid. Mitte kõige vähematki ei toimunud ega juhtunud. Oodati edasi. Ikka ei midagi, ainult muusika. Ja siis astusid paar tüdrukut kaldus põrandaga konteinerisse sisse ja hakkasid tantsima. Spontaalselt. Tulid järgmised ja nii oli kogu konteiner paksult rahvast täis ja tantsiti. Kas Toomik seda lootiski, et tema teos sellisel moel tööle hakkaks ja oma elu elaks? Võimalik. Igatahes toimis hästi. Paneme teisipäeval lehte piltidega ülevaate. Tarmula tulistas puusalt ja pilte peaks olema häid.
Täna tõotab samuti huvitav päev tulla. Lähme suure kambaga Padise kloostrisse (loodame, et naised sinna ei jäägi, aga võib-olla tuleks see neile kasuks). Kare Kauks ja Mahavok esinevad. Tõotab tehniliselt väga kõva kontsert tulla. Ja eks on ju tore jälle vanu lugusid kuulata.
Sealt põrutame kohe edasi Nõvale Peraküla simmanile, kus Tarmo saab oma lapsepõlvesõpradega mürada ja teised niisama tõnkuda. Öösel linna tagasi. Praegu on tulemas Maru-Liis, Kaire, Sirts ja Tarmo, aga võib juhtuda, et ka Lauri ja Eve võtavad jalad ja rattad alla. Nad käisid siinkandis eile pulmas ja äkki nad ei viitsi kohe uut looma lasta. Ja Marten on ka siin, aga tema vist peab ära sõitma. Kahjuks on ilm natuke jahe, pilved peaksid õhtuks taanduma, teatas ilmamoor Maru-Liis satelliidipilte vaadates. Katsugu ainult eksida, klooster ootab...