Üks kivi jälle südamelt ära

Neli päeva pärast Augustibluusi on möödunud puhkusemeeleolus. Esmaspäeval oli veel tööpäev, aga siis meenus kellelegi, et neljapäeval on ju püha ja leht ei ilmu, mis tähendas kahte vaba päeva. Väga õigel ajal, sest sain kogu eilse päeva raamatut parandada. Täna saatsingi teksti korrektuuri.
Olin hädas pealkirjaga, aga täna hommikul kargas pähe täpselt see, mis raamatu sisu kõige paremini kirjeldab - "Head pahad poisid". Kuna raamat räägib murdeealistest poistest, kes - nagu kõik inimesed - on muidu head ja toredad, aga vanuse iseärasuste tõttu satuvad vahel olukordadesse, mis kõik tagurpidi keerab.
Raamatu kolm tegelast seiklesid ka eelmises raamatus, ainult et nad on umbes kolm aastat vanemaks saanud. Uus raamat on seikluslikum. Selline, nagu üks poisteraamat minu arvates võiks olla. On sõprust, petmist, alatust, karmi kaklust, hoolimist.
Raamat on kokkuvõttes väljamõeldis, aga see koosneb paljudest väikestest seikadest, mis on tõestisündinud. Paar kohta on sellised, mis on juhtunud, aga pole välja viinud täpselt sellise lahenduseni nagu raamatus kirjas.
Tegelased on ka uues raamatus päriselt olemas, aga loomulikult pole nad üks ühele võrreldavad nende poistega, kellega lapsepõlves läbi käisin. Osa on pärisnimedega (eesnimega), osa natuke muudetud nimega, aga kes mu kodukandis tollal elanud, see tunneb ehk prototüübi ära.
Olen seda raamatut päris palju muutnud. Kirjutasin enamiku sellest valmis Indias. Kui olin juba finaalini jõudmas, otsustasin suure osa ringi kirjutada. Aga see oli hea otsus, kuigi jube tüütu oli uuesti kirjutada.
Päris palju muutsin ka pärast toimetaja esimest lugemist. Kätlin pani tähele asju, mida ise ei märganud. Ka see tuli kasuks. Uut raamatut kirjutama asudes olen jälle targem ja tean paremini, millele keskenduda ja mida vältida.
Tahaks selle raamatu ka ise kujundada. Ott joonistab kaanepildi, kui ta aega leiab.