Saturday, June 17, 2006

Kiitus Portole!


Mul jäigi temast pilt tegemata, siin üks promopilt Glenni kodulehelt.

Unustasin täitsa varasemates lugudes märkida, et Portoks kutsutud Portugali suurepärase pillimehe pärisnimi on Glenn Perry. Millegipärast ei taha ma uskuda, et tegemist on kodanikunimega, aga kelle asi... Nagu olen aru saanud, elab ta praegu hoopis Dubais ja vahel Londonis ning Los Angeleses. Tema kodulehelt www.glennperry.com leiab temast pisut juttu, muusikat ja pilte. Eks ta üks veidrik ole, aga tuleb tunnistada, et oleks selliseid veidrikke vaid rohkem. Yogyakartast lahkudes kinkis ta oma äsjailmunud albumi. Kodulehel on tema muusika aastatetaguseid näiteid. Ausalt öeldes on see minu kõrvadele valus kuulata, aga uus jazz-album on tõeline pärl. Glenn on selle salvestanud Hollywoodis, kui ma õigesti mäletan ja bändimehed on võrratud. Mehel on tohutult tundeline kitarrimänguoskus. Mõne aasta eest tegi ta Dubais lastele muusikakooli ja see on seal väga tuntud. Ja siis on tal veel fond igasugu hädaliste aitamiseks ja... Ühesõnaga, suure südamega mehike.
Jõudsime kokkuleppele, et ta püüab ära rääkida Stanley Jordani, et see uskumatult virtuoosne jazzkitarrist Tallinnasse esinema saada.

Tuesday, June 13, 2006

Jaava lapsed endiselt maavärinast šokis


Pallimangu vaheajal toob ronis Wartijo naabrimees palmi otsa ja viskas alla kookospahkleid, mille labipaistev piim on paris monus.

Yogyakarta-Bantul
Teisipäev.

Ehitustööga on lood halvad, sest sõber Wartijo laiskus on osutunud piirituks. Ta ei kavatsegi rohkem oma koduvaremeid koristada ja ootab ilmselt, millal valitsuselt raha sadama hakkab. Selleks võib kuluda väga kaua aega ning ma tema asemel raha laekumises üldsegi nii kindel poleks, aga ise teab, mis teeb.
Kolme päeva eest saabus mu hotelli vabatahtlik Portugalist. Kutsun teda Portoks. Oleme käinud peaaegu samades paikades, pigem samal ajal, aga pisut eri kohtades – kahe aasta eest oli ta tsunami järgsetel abitöödel Indoneesias Acehis, ma liikusin Tais Phuketis. Mullu pärast maavärinat olin Indias Jammu & Kashmiris, tema teiselpool piiri Pakistanis. Polnud siis ka ime, et sõbrunesime sekundiga, sest leidsime palju ühiseid jututeemasid.
Porto on äärmiselt värvikas kuju. Ta on muusikaõpetaja. Mängib kitarri nagu kuld ja peale selle veel kes teab kui palju pille. Tundub, et ta on päris kõva džässmuusik, liigub ringi Los Angelese ja New Yorgi muusikute seas ning näiteks on sina-tuttav maailma ühe omapärasema kitarrimängustiiliga džässmuusikuga Stanley Jordaniga. Ostsin mõne aja eest Liibanonist Jordani plaadi, sest Eesti muusikapoed seda staari millegipärast ei tunnista. Uskumatu virtuoos.






Wartijo kodukula lapsed mangisid tana usinasti palli ja loomulikult ei saanud nad ilma naomoonutuseta ja lollitamiseta hakkama.

Meie viimase kolme päeva töö on seisnenud hoopis muus, kui varem. Olen saanud natuke ka ehitustööd teha, aga siiski vähe. Porto leidis, et ehitusega saavad kohalikud ise hakkama. Rohkem vajavad nad tema arvates nõuandeid ja ka meelelahutust. Nii saigi Portost eile meie tänava laste muusikaõpetaja. Siin poiste seas on tohutu kitarrihuvi. Enamikul põngerjaist on kaenlas kitarr. Noh, peaaegu kitarr, sest eile püüdsime Portoga häälde panna viite või kuute kitarri ja see ei õnnestunudki.
Ja mida siis noored jaavalased tahavad kitarril selgeks õppida? Metallicat! Kõik poisid nurusid: õpetage meile „Nothing else matters” selgeks. Ja nad võtsid seda lennult. See kõla oli jube, mis kostus – viis täiesti häälest ära kitarri mängivad koos ühte lugu, mis nagu on Metallica ja nagu pole ka. Asi lõppes sellega, et Porto jämedad näpud lõhkusid ühel kitarril keele. Aga ega Porto pole ihne mees – ta läks poodi ja ostis mitte uue keele, vaid uue kitarri.
Tegelikult oli Portol õigus, et inimesed vajavad meelelahutust. Eriti lapsed. Nad ärkavad öösiti väikeste maavärinate peale karjudes üles. Nad on tegelikult veel natuke šokis. Võib vaid ette kujutada, mida tundis külas elav laps, kui lähikonnas olevad umbes sada maja tohutu ragina ja kolina saatel korraga pihuks ja põrmuks langesid. Mõni laps jäi ema või isata, mõni õe või vennata. Muidugi on nad veel šokis ja vajavad sellest välja tulemiseks aega.
Kui Porto kitarri õpetas, mängisin teiste lastega tagaajamist, läksin pimedas koju, kuid Porto oli veel mitu tundi kitarritunde andnud ja laekus südaöö paiku.




Imik, kes paases maavarinast uhegi kriimustuseta, kuid mattus tolmu alla ning ema ei leidnud teda seeparast kohe ules. Laps magas rahus edasi.

Ka täna kukkus välja nii, et ehitustööst Wartijo koduasemel ei tulnud jälle midagi välja. Andsime eile Portoga Wartijole raha, et ta koduküla lastele jalgpallid ostaks. See osutus väga õigeks sammuks. Veetsin eile ligi kolm tundi lastega palli mängides. Wartijo ütles, et lapsed olid juba eile hilisõhtuni mänguga ametis. Ega neil seal palmimetsas muud meelelahutust praegu olegi.
Ühesõnaga – abitööd Bantulis on muutunud teistsuguseks, kui esimestel päevadel. Aga tundub, et sellisest tööst on ka abi.

Hävingu peapõhjus Jaaval – vale ehituskunst
Viimasel ajal oleme Wartijoga palju rääkinud, kuidas ehitada maju nii, et nad järgmise maavärinaga kokku ei langeks. Porto teadis rääkida, et järgmist suurt maavärinat on oodata alles sajakonna aasta pärast, kuid ka oma lastelastele võiksid praegu elavad jaavalased mõelda. Milleks ehitada oma järglastele kirste.
Enamik jaavalasi on unustanud oma esivanemate majaehituskunsti, bambus ja palmileht on asendunud betooni ja saviga. Miks mitte, aga vaesematel inimestel pole raha, et kasutada betoonkonstruktsioonides terasarmatuuri. Nad valavad maja kandepostid ja –talad vaid tsemendisegust. Pole siis ime, et tugev raputus kõik pulbriks teeb.
Pidasime Portoga Wartijole maha pika loengu. Wartijo oli nagu koolipoiss, noogutas, ohkas ja tunnistas lõpuks, et meil on õigus – Jaaval ei tohiks nii maju ehitada, nagu tema ja paljud teised seda teevad.
Bambus on äärmiselt vastupidav materjal ja seda koos muu puidu ning kiviga kasutades on tulemus hea. Õpetasime Wartijole, kuidas ta võiks nüüd oma uue maja üles ehitada. Maja sammastena, millele toetub katus, tuleks kasutada üksteisega jämeda nööriga kokkusõlmitud bambusetüvesid. 20-30 bambust puntras koos moodustaks umbes 70-sentimeetrise läbimõõduga postamendi. Seest tühjad bambusetüved tuleks täis valada liiva. See tugevdaks postamenti veelgi ja muudaks ta vaat et betoonist tugevamaks. Nööriga kokkusõlmitud bambused oleksid maavärina ajal liikuvad, mitte jäigad. Ehk siis – nöör lubaks tüvedel natuke liikuda ning postid liiguks maaga koos, mitte poleks jäigad nagu betoon ja seepärast ka ei murduks.
Mõtlesime välja veel ka katusekinnitused ja seinte ülesehituse, kuid see vajaks seletamiseks juba joonistamist. Igatahes rääkis Wartijo juba külas neist ideedest ja osa mehi olevat valmis asja kaaluma.

Sunday, June 11, 2006

Natuke Merapit veel

Uks sobralik koer Merapi juures.

Eile varahommikul sai jalle Merapit imetletud. Oli palju lapsi, koeri, moni purjus inimene ka, aga neid ma piltidele ei jatnud.
Kohtusin eile uhe Portugalist parit mehega, kes tuli vabatahtlikuna toole. Ka tema porkus samadele probleemidele nagu minagi - eriti ei taheta valismaalast oma maja varemete koristustoole kaasata. Pigem kusitakse raha. Aga eks see on arusaadav. Tal vist on raha ka.
Tore vana, opetab kohalikele lastele ohtuti kitarrimangu.
Homme laheme Portugali mehikesega Bantuli ja katsume tood leida.

Kamp tõelisi rahvamehi

Niisama virinat ka :)
Ma ei tea, kui paljudele läheb Eestis korda omada võimu, aga ilmselgelt paljudele. Mõni alustab sellest, et „hakkab” poliitikust ning kui päris loll ei ole, siis saavutabki oma tahtmise. Siis tekib hasart omada rohkem poliitilist kaalukust ning kui sellest on ennast paksuks õgitud, kaasneb rasvakihiga ka arvamus, et olen suur ja võimas. No ole, ühe jaoks nii, teise jaoks oled lihtsalt ülekaaluline.
Siis on veel seltskond iharaid, kes on saavutanud majandusliku võimu ning nähes, et enam pole taskuid, kuhu kätt pistes krabinat ei kuuleks, otsustavad haarata poliitilise võimu. Nii siis joostaksegi amokki.
Ja eks neid vahepealseid ole muidugi igasugu erinevad. Näiteks selliseid pliiatsiteritaja ajuga härrasid, kes naudivad lihtsalt avalikku tähelepanu ja arvavad, et see ongi võim.
Mis siin ikka rääkida, las rabelevad. Eks see ole „ässade” kõrvadele kasutu ja ära leierdatud heietamine niikuinii.
Sellised õelad mõtted tulevad pähe siis, kui olen kodust kaugel ja kodused uudised jõuavad kohale distantsilt. Maailmas on nii pagana palju tõelisi muresid ja sündmusi, kuid netist lainud nadala Eesti asjaajamisi jälgides läheb süda pahaks.
Rüütlile tuli üllatusena, et Rahvaliit teda presidendikandidaadiks esitas ja Rahvaliidule oli üllatus, et Rüütel pakkumise nii kärmelt vastu võttis – suured mehed mängivad „kes aias”. See oli küll tõeline üllatusmuna, mis on kahjuks ammu kõigi silme all kõvaks keedetud.
Kultuuriminister hakkab tühja koha pealt ajakirjanikule turja – selline käitumine viib varsti selleni, et kuuldes sõna kultuur...
Või siis Savisaare praamisõit – ostku omale kell või õppigu aega planeerima, siis pole vaja vales kohas võimu näidata.
Ehk siis - mõni mees sõidab rahva jaoks mõeldud praamiga nagu oma muruniidukiga kodu tagahoovis ning teine valib iseendale presidenti ja räägib, et see on tegelikult rahvale hea. Tõelised rahvamehed.
Ja tagatipuks suudab Eesti Posti uks juhatuse liikmeid end nagu postkaarti maailma ühest nurgast teise läkitada ja sellele pooleteise aastaga pool miljonit krooni raisata. Kaudselt veel rahva raha. Kõigile neile enda arvates võimu omavatele tegelastele: kui te seisaks praegu Indoneesias Jaava saarel ülivõimsalt tegutseva Merapi vulkaani jalamil, siis te ehk saaksite aru, mis ja kus on tegelikult võim. Ja see võim on nii suur, et panebki Eesti rahvameeste tegemistele just sellise pilguga vaatama.

Friday, June 09, 2006

Wartijo koduküla – uhkete inimeste varisenud kindlus

Bantul.
Wartijo magas, sest kell näitas alles varajasi hommikutunde. Tema kõrvalmajas elav isa oli korraks end voodist välja ajanud, et tualetti minna. Wartijo ema lebas veel asemel, kuigi umbes tunni aja pärast oleks ka tema tõusnud ja hakanud hommikusööki tegema, nagu igal teiselgi päeval.
Wartijo ja tema vanemate majad seisid kõrvuti, neid ümbritses tihe palmimets, mille lopsakatest lehtedest madalalseisva tõusva päikese kiired veel läbi ei tunginud. Ainult kuma oli aimata. Öine taevas värvus süsimustast tasapisi tumesiniseks, siis veel heledamaks...
Wartijo kukkus voodist, ta kuulis, kuidas tema 17-aastane tütar hõikas midagi kõrvaltoast, kuid hääl sumbus ragina, mütsatuste, klirina ja kõikide teiste tuntud ning tundmatute helide sobimatus kooskõlas.
Wartijo isa kükitas tualetis. Tema kõrval oli ämber, millest pärast asjatalitust põrandal asuvasse auku vett valati ja kus käsi pesti. Ta kükitas ja mõtles oma asju, kui märkas, kuidas ämbris moodustusid veepinnale rõngad, mis koondusid imepisikeste lainetena keskele kokku. Järgnes tohutu ragin, vana mees libastus, kukkus ja jäi lebama.
Ema jäigi magama.
Reede.
Sain täna endale uue sõbra. Peagi neljakümneseks saav Wartijo istus eile õhtupoolikul mu hotelli lähedal pingil ja tervitas mind. Nii teevad Jaaval vist kõik – võõras on teretulnud ja mööduvat rändajat ootab kõikjal sõbralik hõige, soe naeratus või käeviibutus. Olen nädalaga öelnud „tere!” rohkem, kui elu jooksul kokku.
Wartijo lonkis mulle hotelli juurde järele ja uuris, kust ma pärit olen. Ega selle Eestiga siin head lood ole – millegipärast asetatakse see endise Jugoslaavia aladele, nii on juba korduvalt olnud.
Tumeda naha, pisut punaste silmavalgetega ning halvasti suus istuvate hambaproteesidega keskealine mees rääkis soravat inglise keelt, nii et meil jätkus juttu kauemaks. Hea inglise keele oskus pole Jaaval üldse tavaline, aga Wartijo oli erand. Ta polnud seda kunagi koolis õppinud, kuid see-eest 20 aastat pitsavedajana töötanud. Ega kohalikud inimesed siis pitsat söö, ikka välismaalased – hollandlased, prantslased, inglased... Nii sõitiski Wartijo aastaid hotellist hotelli ning viis härradele head ja paremat. Mõni sõna siit, teine sealt, nii see keeleoskus tuli.
Rääkisime pool tunnikest, kui Wartijo silmad kiskusid niiskeks. Ta tahtis mulle midagi rääkida, aga jäi siis toppama, vaatas kõrvale, läitis sigareti ja vaikis.
Nii me varsti lahku läksimegi, et hommikul varavalges kokku saada ja maavärinast purustatud Bantuli piirkonda sõita. Wartijo sõnul on tal vaja koduvaremeid koristada ning kuna ka mul oli plaan Bantulis tööots leida, siis oligi meil väike brigaad koos.
Igapäevane jooksuvõistlus
Kell 8.07 hommikul toimusid hotellis jälle jooksuvõistlused. Esimesena jõudis maja ette platsile köögiukse juures räästa all tukkunud teenindaja. Ma sain hõbemedali, kuigi istusingi peaaegu platsi peal laua taga. Kiired need kohalikud! Lõpetasin just hommikusöögi, kui maa seest suruõhuhaamriga mütakas anti. Sellised võistlused on meil siin iga päev, kui maa väiksemagi liigutuse teeb. Pärast jälle naerame kõik koos, et see oli ju nii väike…
Wartijo saabus, kui me arutasime, kui tugev võis maavärin olla. Leppisime kokku, et kolmemagnituudine, kuigi kellelgi meil vist pole aimu, milline on täpselt kolmemagnituudise tõuke mõju. 6,2-magnituudise maavärina jõud on nüüd siin kõigile teada, aga väiksemate tugevus on niisama jutujätkuks pakutud.
Uus sõber sõitis mopeediga üliosavalt ja ettevaatlikult, kui sadade teiste meiesuguste vahel Bantuli poole manööverdasime.


Kulast polnud midagi jarel.

Peateelt keerasime palmimetsa, mille alust teed ääristasid tööd tegevad jaavalased. Mõne maja betoonist põrand oli kiviklibu vahelt juba puhtaks koristatud ning terveks jäänud ehitusmaterjal äärtesse laotud. Mõnelpool seisid hooned veel täpselt sellina, nagu nad maavärinast olid jäänud.
Meie tee viis järjest kaugemale metsatukkade vahele, mida eraldasid riisipõllud. Jaaval annab riisipõld aastas kolm saaki. Mõni põld oli juba koristatud, teisel pistsid põlvini mudas tatsuvad küürakil naised riisitaimi märga lögasse. Riisipõllud on lummavalt kaunid, kui vesiselt maapinnalt täpselt ritta istutatud taimede vahelt peegeldab vastu sinine taevas.
Wartijo külas võttis mind vastu hullem vaatepilt, kui oodata oskasin. Varemeid on Bantulis kõikjal, kuid see õnnetu, kõrgete ja tihedalt kasvavate palmide vahele peidetud pisike elupaik oli päris kadunud. Päästa pole siin ühtki maja - kui mõned müürid jäidki püsti seisma, siis ka need tuleb lammutada.

Pildil Wartijo isa.
Wartijo isa küürutas varemete vahel ja tõmbas kõplataolise tööriistaga sodi kokku. Vana mehe suunurgas tossas sigaret ja peas oli mütsilotu. Ta ei märganudki alguses oma poega, vaid vaatab enneolematult uudishimulikult mind.
Wartijo astus kivihunnikute vahele ja jäi seisma. „Mu ema magas siin,” ütles ta ja näitas tolmusele põrandale. „Isa läks korraks tualetti ja siis oli maavärin. Ta sai vist kohe surma,” jutustas Wartijol katkendlikult.
Ju ta seda mulle eile vesiste silmadega rääkida tahtiski.
Seal, kus Wartijo ja tema tütar magasid, oli eile kivihunnik. Saatuslikul päeval neid surm säästis, mõlemad said vaid kriimustusi. Kuid see oli õnnelik juhus, arvas Wartijo. Tema majal jäi kaks seina püsti, nüüd on need maha lükatud, et uue maavärinaga kellelegi selga ei kukuks.
Kuid meie meeleolu tõusis taas, sest asusime tööd tegema ja meid tuli uudistama trobikond lapsi, kes oma valgel taustal olevate söetükkidega meid kavalalt piidlesid – Jaava laste silmad on uskumatult armsad!
Väikeste pausidega aitasime Wartijo isa, sest tegelikult oli tema kõige kõvem töömees. Hoolimata kõrgest east ei tahtnud ta endale armu anda. Wartijo vist on natuke laisk, sest ega ta suurt indu üles ei näidanud. Ajas aga naistega juttu ja tõmbas suitsu. Aga tema tuba, tema luba.
Nagu juba siin kombeks on saanud, lõpeb tööpäev meie mõistes vara, sest homme ka päev. Wartijo tegi mulle pika ringkäigu külas, mida enam pole. Tegelikult on üks küla alles – loomade küla. Kõik siinelavad 300 inimest toovad oma lehmad, lambad ja kanad ühisesse n-ö farmi. See kahel pool väikest kõnniteed ehitatud moodustis ei saanud maavärinas üldse viga.
Wartijolt sain teada, et nende küla on väga kokkuhoidev, kuid inimesed on samas ka uhked. Näiteks ei olevat see üldse kombeks, et ühe maja rahvas läheks teise maja elanikele appi. Kõik tahtvat ise enda eest seista ja ise hakkama saada. Seetõttu tuli Wartijo sõnul ka nii palju rahvast minu abitööd uudistama – neil pole see kombeks.
See küla on üldse eriline. Wartijo sõnul on tema esivanemad pärit Somaaliast. Sellepärast on ka tema ja veel paljude külaelanike nahavärv pisut tumedam. Aga nad olevat juba kohalikega nii segunenud, et põliste jaavalastega enam suurt vahet ei ole.
Parteid ostavad hääli
„Millest teil siin kõige rohkem puudust on?” uurisin Wartijolt.
„Rahast. Vaja on ehitusmaterjali, kuid pärast maavärinat on hinnad mitmekordistunud.”
„Aga kas valitsus ei anna külarahvale raha?”
„Valitsus peaks andma. Räägitakse, et maja kohta kuni 30 miljonit ruupiat, kuid meie külas pole keegi midagi uurimas käinud ja rahast rääkinud,” jutustas Wartijo.
Tema kõnelusest jäi eriti meelde üks osa. „Meil rahastavad kannatanuid parteid. Nägid neid suuri plakateid maantee ääres telkidel? Need on parteide reklaamid.”
Nojah, ükskord tulevad need valimised ju niikuinii ja siis on hättasattunutele jagatud rahaga ka ühekorraga hääled ostetud. Veider see ilmaelu, kuid ega meil see 500 krooni jagamine pensionäridele teistsugune ole. Või on?
Küla vahel tiirutades kutsuti meid kõikjal „sisse” ehk siis sinna, kus kunagi maja oli. Jõin ära neli klaasi teed, sest pakkumisest keelduda ka ei sobinud. Lapsed said seljakotist viimase Kalevi kommide paki ega tahtnud enam kaelast ära ronida. Olin äärmiselt üllatunud Wartijo sõnade peale, et keegi neist lastest pole kunagi ihusilmaga „valget meest” nainud. Televiisorist küll, kuid nende külas pole ükski välismaalane tema teada käinud ning lapsed käivad külast väljas väga harva. Ja eks see küla asus ka suurtest teedest päris kaugel. Siis võis lastest ka aru saada, miks nad mind nii palju katsuda tahtsid ja pikki heledaid juukseid kiskusid.

Wednesday, June 07, 2006

Praegu just porutas agedalt...

Just oli suht kova maavarin (kl 11.45). Istun hotelli netipunktis ja saadan pilte Paevalehte. Tormasime katuse alt minema. Kogu rahvas jooksis hotellist valja tanavale. Siin porutab maa nagu suruohuhaamriga, aga Kashmiris olles oli tunne hoopis teine. Seal maa rohkem lainetas voi ei oskagi seletada, kuidas see oli. Nais, kuidas see maavarin nuud Merapi vulkaani tegevusele mojus.

Majamõõtmine – üks meeter on üks samm

Bantul
Jõudsin eile tagasi Merapi vulkaani jalamilt. Mälestused on kustumatud, mida ei saa öelda vulkaani kohta, mis on kangekaelselt pursanud 7630. aastast enne Kristust.
Hommikuga oli higisele kehale kogunenud paks kiht vulkaanilist tolmu. See polekski väga silma hakanud, kui Yogyakartas vanni põhja ladestunud ollust poleks märganud. Järjekordselt tundsin austust kohalike elanike ees, kes nendes oludes iga päev elavad (OK, mitte just iga paev, aga hingamisteid ja kopse peaks see tuhk ikka kuidagi kahjustama). Merapi jalami külaelanikke peaks arstid uurima, sest raske uskuda, et vulkaani peen tuhk, mida inimesed tahes tahtmata sisse hingavad, nende elutegevusele mingit jälge ei jäta.
Merapi oli eile taas ka Indoneesia teleuudiste teema. 5. ja 6. juuni vulkaani aktiivsus oli varasemast suurem, millest oli teles kolmemõõtmeline graafik tehtud – sai hea ülevaate, kuidas tuhk mööda mäeveergu alla sööstis ning kui suurt ala see kattis.


Ulal Suranta maja laupaeval, all kolmapaeval. Votab ilmet.

Sõitsin eile jälle ookeani ääres elavale Surantale appi lagunenud maja varemeid koristama. Mõne päevaga oli ta ära teinud suure töö. 3. juunil võtsime katusekivid maha, nüüd olid juba ka osa seinad ära koristatud. Lõhkusin paar tundi pragunenud seintest savitelliseid välja, puhastasin need segust ja ladusin hunnikusse. Viimne kui oksaraag läheb uuesti ringlusse. Väiksemadki puujupid on arvel, et uue maja ehitamise hinda võimalikult madalal hoida.
Tarisime Suranta kahe sugulasega ühest püsti jäänud seintega toast suurt puukarkassiga madratsit välja ja selgus, et see pole võimalik. Keera kuidas tahad, ei mahu. Naersime, et ju siis on tuba madratsi ümber ehitatud. Kuna majal katust peal enam pole, siis nuputasime, kuidas saaks igavesti raske madratsi katusesarikatele visatud nööridega üles tõsta ja üle seina välja vinnata. Hakkasin juba märkmikulehele tõstemehhanismi joonistama, et teistele oma mõtet seletada, kuid Suranta arvas juba eos, et see on üle mõistuse raske töö ning jätsime madratsi oma kohale kõhnuma. Millegipärast arvan, et kui aasta pärast peaks siia sattuma, siis selles toas on sama madrats.
Vedasime veel mööblit Suranta tagahoovi ja oligi neli tunnikest möödas. Suranta leidis, et rohkem tööd ei tohi teha ja nüüd peab puhkama. „Meil siin aega piisavalt, turiste nagunii niipea ei tule ja jõuame veel kuid seda maja ehitada,” seletas ta. Ka laupäeval, kui tal abis olin, lõppes töö järsult, kuigi pealtnäha polnud selleks mingit põhjust. Suranta sõnul käibki see nii – töö ei tohi vastikuks muutuda. Eks aja mõiste ole ka lõunamaade rahvastel teistsugune kui meil, ehk siis - aega on.


Suranta sugulase imearmsad lapsed.

Mõõtsin Suranta majavaremed üle. Külarahvas tuli uudistama, miks see veidrik seal varemetes edasi tagasi kõnnib ja igat nurgatagust pildistab. Ilmselt oli Suranta külas rääkinud, et talle kujundab välismaalane uue maja. Igatahes üks juurde astunud härrasmees teadis täpselt, mis käsil on ja uuris, millist värvi hoone fassaad on plaanitud.
Eesti arhitekt Ain palus mul võimalikult täpsed mõõdud võtta. Eks ma siis astusin võimalikult täpsete sammudega – mõõdulint oli Surantale tundmatu töövahend.
Hea, et mu märkmikulehe pikkus oli 29 ja pool ruutu, sest maja joonis mahtus täpselt ära – pikuti umbes 25 meetrit, laiuti 14 meetrit ehk markmikuruutu. Pluss-miinus meeter. Aga pole viga, kui Aini projekti mõõdud kõiguvad meetri piires, siis saab Suranta seda veel paika loksutada. Ega tema maja siis mingi täpisteaduse etalon saa olema. Etaloniks on minu sammude pikkused, mis ju ka tore mõõtühik.

Tuesday, June 06, 2006

Maailma ohtlikum vulkaan kattis külad tahmaga



Merapi 6. juuni hommikul natuke parast kella viite. Paike on tousnud ja suitsev vulkaan naitab ennast.

Kaliurang, Merapi vulkaani jalam
Teisipäev (muide, tuli meelde, et tanane kuupaev on paljukardetud 666 :)). Täna on rääkida kaks head ja üks halb uudis. Esimene hea uudis tuli pärastlõunal, kui lugesin e-kirju. Arhitektist sõber Ain märkas Päevalehes paari päeva tagust artiklit, kus palusin lehe kaudu, et ta aitaks Bantulis maavärina järel maja kaotanud Surantal uue hoone projekteerida. Kirjutasin seda nii poolenisti naljana, tea neid arhitekte – küsivad meil seal Eestis töö eest pudrumägesid ja siis joonistavad Tartu kaubamaju… Aga Ain läks nii leili ja nõudis juba mõõte, et tööd alustada!
Kuna asi võtab ilmet, siis pean homme taas Surantale külla sõitma ja kogu ta maalapi üle mõõtma. Kas poleks tore, kui kuskil Jaava saarel on eestlase projekteeritud maja ja mis kõige tähtsam ­- sellest on veel raske katsumuse üle elanud suurele perele abi. See pole mingi tühine pool miljonit krooni, mille Eesti valitsus Indoneesiale eraldas ja millest vaesed inimesed ümmargust nulli näevad. Tänud, Ain!

Pildil Merapi tana hommikul kella seitsme paiku puhumas valja viimase aja suurima tahma- ja suitsupilve. Vulkaaniline tolm oli hingemattev ja sundis peagi meid mae jalamilt lahkuma.


Teine hea uudis on see, et maailma hetke kõige ohtlikum vulkaan Merapi pole veel purskama hakanud. Kuid selle varjus on halb teave, et eile köhis ta juba häält puhtaks ja on ilmselt valmis suuremaks läkastamiseks.
Jõudsin pisut alla 3000 meetri kõrgusest Merapist 6-7 kilomeetri kaugusel olevasse Kaliurangi külasse eile (5. juuni) hommikul. Umbes 1300 meetri kõrgusel asetsevast Kaliurangist vaadates varjasid mäge kaks kahelpool küürutavat mügarat – vasakul Turgo ja paremal Plawangan. Merapi oli end suitsu sisse mässinud ega näidanudki end eile.
Kaliurangi küla (või ehk pisike linnake) on imeilus paik, mille arhitektuur ja elustiil erineb Yogyakarta omast. Kuna enne vulkaani aktiviseerumist oli tegemist ka turistide seas armastatud paigaga, siis on siin palju väikseid hotelle, villasid ja resorteid. Eilse päeva jooksul ei näinud aga ühtegi välisturisti ja vaid paar hotelli olid avatud.
Hämmastama pani tohutult suurte villade hulk. Elegantseid maju ümbritsevad hoolitsetud aiad, kuid inimesi nägin liikumas vaid üksikuis. Ilmselt need ei olegi aastaringseks elamiseks ning tegemist on suvilapiirkonnaga, kus rikkad indoneeslased Merapi eeskujul tossu välja lasevad. Kuid võib ka olla, et Merapi tegevuse tõttu on paljud lahkunud.
Tegin eile aegsasti tutvustust Kaliurangi seismoloogiajaama töötajatega. Nimelt asub nende õuel umbes kahekümnemeetrine vaatetorn, kuhu tahtsin öösel tulla Merapi laavajugasid uudistama. Vaatasime ühe teadlasega koos alates eelmisest laupäevast seismograafide paberile kritseldatud graafikud, mis näitavad, kui suuri tõukeid on olnud ookeanipõhjast ning kui palju on Merapi endast märku andnud. Eelmise laupäeva graafikud räägivad iseenda eest – paber on seismograafi nõela hoogsast liikumisest tihedalt mustaks värvunud. Ka eile oli väiksemaid tõukeid, rullil liikuv paber näitas, et kell 10.45 oli Merapi eriti aktiivne. Kuid päev polnud veel õhtusse jõudnud ja suurem üllatus oli alles ees…
Heitsin pärastlõunal hetkeks hotellituppa puhkama, et öösel vulkaani jälgida ja hommikul kell viis päikesetõusu ajal taas vaatetornis olla. Just kella viie-kuue paiku hommikul näitab Merapi end kogu hiilguses, kella seitsmeks-kaheksaks varjab mägi end taas suitsupilve.
Ei märganudki, mis kell oli, kui hotelliomanik uksele hakkas tampima. „Merapi!” hõikas ta. Ajasin riided selga ja läksin välisuksele – väljas oli juba pime ja tänavavalgusti vihus paistas, nagu sajaks lund. No kuulge, teil siin Indoneesias…
Istusin mopeedi selga ja võtsin suuna seismoloogiajaama poole. Paarkümmend meetrit sõitnud, oli raske teed jälgida, sest silmad olid täis peent tolmu.
Seismoloogiajaamas oli elevust palju. Kohal oli paarkümmend inimest, osa kohalikud töötajad, oli ka sõdureid ning paberitega käis ringi üks rootsi teadlane, kes korjas tolmu – enda sõnul uurib ta, millist mõju avaldab vulkaaniline tolm inimese tervisele.
Seismoloogid arutasid, kui ohtlik olukord on. Nimelt oli eileõhtune mäe aktiivsus viimaseid nädalaid arvestades peaaegu kõrgpunktis. Kella viie paiku õhtul sülitas Merapi välja üüratu koguse tahma, mis langes mööda mäeveergu alla ja mattis külad halli korraga.
Ümbritsevad inimesed kandsid näomaske ja läkastasid, aga huvi Merapi vastu oli kõigil nii suur, et seisime lummatult poole ööni. Kuigi õhk oli tolmust paks ja mäge ennast polnud näha, välgatasid umbes minutiliste vahedega pimedusest tulipunased tuled - Merapi ajas välja helendavat laavat, mis külge mööda alla valgus ja siis jahtudes pimedusse haihtus. Kahju, et pimeduses fotoaparaadist kasu polnud, kuid seda tugevamini sööbisid need vaated mällu.
Naasin paariks tunniks hotelli ja seal ootas mind Merapi tegevusest mitte väiksem üllatus. Kui Yogyakartas jagan tuba ühe umbes seitsmesentimeetri pikkuse prussakaga (seni pole neid rohkem toas kohanud ja loodan, et see jääbki nii), siis Kaliurangis võtsid kitiinist kehaga prisked poisid mu toa tormijooksuga ära. Kui teki üles tõstsin, et pikali heita, oli valge lina nagu malelaud musti laike täis. Ei tea, mis neid sinna teki alla meelitas – ilmselt inimese lõhn – aga lahkuma nad pidi. Pistsin kilekoti käe otsa ja ajasin neid hirmsuuri elukaid mööda tuba taga. Nende suurusel on vaid see hea omadus, et peitu nad naljalt pugeda ei saa ja palju aeglasemad on nad ka, kui nende liigikaaslased Tallinna paneelmajadest.
Prussakad öhe visatud, toppisin ukse ja piida vahele jalamati, sest see tundus olevat ainus koht, kust sissetungijad vallutusretkele pääsevad. Ja see aitas.

Täna (6. juuni) hommikul kell viis võtsin koos kolme indoneeslasega seismoloogiajaama vaatetornis kohad sisse ja ootasime Merapi alastust. Paremalt kumav päikesehelk hakkas aeglaselt mäe kontuure joonistama. Merapit ei ümbritsenud enam suits. Vaid tipp tossas. Nagu ööselgi, tungis mäeveerule aeg-ajalt laavat, kuid seda oli valguse tõttu raskem märgata. Mida minutid edasi, seda enam kattis vulkaaniümbrust suits, mis hommikupäikese käes punaseks värvus. Ilus on see Merapi.
Kella kuueks olin kutsutud kohaliku noormehe Tarta juurde, kes pidi mu vulkaanile lähemale viima. Kõik mäe jalamile turistidele ehitatud vaateplatvormidele viivad läbipääsuteed on praeguseks suletud – teele on langetatud bambusetüved, millele on kinnitatud keelumärk – kuid Harta teadis, et Merapi paremal küljel sõjaväelasi ja teisi kontrollijaid pole ning keelualale saab siseneda.

Pildil Merapi tana kella seitsme paiku.


Kuigi vulkaaniline tolm hakkas juba hinge matma, oli Harta juhatatud paigas mägi suurepäraselt nähtav. Veel hiljuti käisid turistid siit mäetipus, kui Merapi rahulik oli. Tippu ronimiseks kulus neil kuus-seitse tundi.
Vulkaan kogus aina jõudu, koonuseotsast väljusid juba hirmuäratavad suitsupahvakad ja mäe küljelt langes pahinal alla tuhalaineid. Kohale saabus ka kaks indoneesia telegruppi. Kella kaheksa paiku tuli vaateplatvormilt lahkuda, sest Merapist väljuv tolm tungis üha kaugemale. Harta, kes peaks vulkaani tujusid teadma, leidis, et see mõjub juba tervisele – ümbritsev lopsakas ja roheline loodus oli hall.
Sõitsime tiheda tolmu tõttu Kaliurangi tagasi 20 kilomeetrit tunnis, silmad vidus ja särgikaelus ninale tõmmatud. Tea, kas see rootsi teadlane ka kunagi oma uurimustöö avaldab ja kohalikele räägib, mida nad siin sisse hingavad.


Merapi 6. juunil kella seitsme paiku laotamas tahma ja suitsu laiali.


Merapi vulkaan
Merapi on üks 129 Indoneesia aktiivsetest vulkaanidest, kuid praegu on ta plahvatusohtlikuim ja mitte ainult Indoneesia mastaabis, vaid kogu maailmas.
Tavaliselt toimuvad Merapil väiksemad pursked iga kahe-kolme aasta tagant, suuremad pursked aga 10-15 aasta järel. Kõige võimsamad ja inimohvritega lõppenud pursked toimusid 1006., 1786., 1822., 1872. ja 1930. aastal, kui hävisid 13 küla ja mäeveerult alla kihutanud püroklastilises pilves hukkus 1400 inimest. Püraklastiline pilves on kuumust kuni 3000 kraadi ja pilv jõuab halvimal juhul kuni seitsme kilomeetri, tavaliselt nelja kilomeetri kaugusele.
Võimsaid ja inimohvreid nõudnud purskeid on olnud ka hiljuti. 1992. aastal muutus vulkaan aktiivseks, mis tipnes 1994. aasta purskega. Kuum pilv kattis mäeveerud ja tappis 43 inimest. Merapi rahunes peaaegu täiesti alles 2002. aastaks.
Uus periood algas tänavu aprillis, kui seismoloogid täheldasid vulkaani aktiivsuse tõusu ja väikeste laavaväljavisete vaheliste intervallide sagenemist. Võimud andsid naabruses asuvate külade elanikele kõige kõrgema valmisolekuhäire.
19. aprillil paiskas Merapi välja suitsusamba, mis tõusis tipust 400 meetri kõrgusele, võrreldes eelmise päeva 75-meetrise sambaga.
23. aprillil, pärast 156 väiksemat maavärinat, mis märkisid mäe õõnsuses magma liikumist, evakueeriti ümbruskonnast 600 inimest.
11. mail, kui laava väljus tipust üha regulaarsemalt, käskisid võimud evakueerida 17 000 inimesel.
13. mail tõusis vulkaani aktiivsus veelgi ning ennustati purset.
15. mai. Kuigi püraklastilise pilve väljumine mäest muutus üha tõenäolisemaks, hakkasid osa kohalikest elanikest küladesse naasma, et oma igapäevast elu jätkata.
16. mai. Merapi rahunes pisut, kuid häiret ei tühistatud.
27. mai. Jaava saart tabas 6,2-magnituudine maavärin, mille epitsenter asus India ookeanis. Kohalikud kartsid ja teadlased ennustasid, et maavärina tõttu võib Merapi hakata ennustatust varem purskama. 5. juuni. Merapi on erakordselt aktiivne ja paiskab tipust välja tohutuid suitsu ja tahmapilvi, mis jõuavad ka küladeni. Laava väljub tipust regulaarselt peaaegu iga minuti tagant.

Sunday, June 04, 2006

Bantul: haiglad pungil, abilaagrid tühjad

Pühapäeva varahommik on Bantulis pilvine, mis lubab leevendust karmilt ründava päikese eest. Teed on taas hõivanud tuhanded maasturid ja nende vahel nõeluvad mopeedid.
Sõidan külavaheteedel ja imestan taas, kuidas siinkandis nii vähe inimesi hukkus. Mitte vähe – loomulikult koletuslikult palju, kuid kui sajad tuhanded majad on maatasa, siis on vist väga paljudel inimestel veel hästi läinud, et vikatimehel oli suhteliselt kasin lõikuskuu.
Keeran mopeedi ühe küla kõrval asuvasse laagrisse. Telkidel on kirjad PKPU. Saan teada, et see on rahvusvaheline abiorganisatsioon.
Suurtes telkides lebavad üksikud inimesed, enamik neist on terved, neil lihtsalt pole kuskil olla. Lapsed jooksevad ligi ja rõõmustavad uut nägu nähes. Mõtlen: nüüd on see hetk, kus Kalevi kommid ka Indoneesiasse jõudsid – ja annan põngerjatele kodust kaasa ostetud hunniku karamelle. Ja siis saabub lapsi aga juurde ja juurde ja… Oliver Kruuda peaks ka õnnelik olema.


Medtelgist kostab vaikset nuuksumist. Pisike poisike lamab alasti kokkupandavas voodis, tema ümber on kogunenud paar sõjaväelast, tema ema ja arst. Parema randme veeni on torgatud kanüül. Poisi kõhn keha on tihedalt täis higipiisku - ju nii palavusest kui ka valust või hirmust. Aeg-ajalt toob ta kuuldavale ilmselt kõigis keeltes ühtmoodi kõlava sõna „mamma”. Ema hoiab poisi kätt, siis silitab tema pead ja kui ta parasjagu ei silita, teeb seda kõrvalseisev sõjaväelane tema eest.
Arst uurib last ja lohutab ema: midagi hullu ei ole, põrutus, vasak jalalaba on nikastada saanud ja kriimustatud. Arst on väga muhe mees ja teab ilmselt, kuidas naljaga asju lahendada. Nagu muuseam napsab ta poisi noksist kinni – plindigi! „Tubli mees oled, vaata kui see oleks viga saanud, siis oleks paha lugu!” Tundub kuidagi kohatu nali, aga ilmselt see seda siis pole, sest kui ema on poisile arsti jutu ära tõlkinud, hakkab see suure häälega naerma. Vaikselt pubisevad nina alla ka kõik ümberolijad.
Arst asub poisi vigastatud jalga tohterdama. Desinfitseerimiseks on neil piiritus. Kujutan juba ette, milline kisa lapse äsja naernud suust tulema hakkab. Olen täitsa loll - ostsin Eestist kaasa kümme pudelit vesinikulahust ja hunniku valuvaigisteid ja hoian neid vaikides oma kotis. „Doktor!” hõikan mehele. „Siin on mõned asjad kaasas, neid võib vaja minna.”
Kummikindad kätte tõmmanud turjakas mees astub ligi ja vaatab mu seljakoti sisu. Ta suunurgad tõusevad mõnuga. „No sellel poisil ikka veab!” ütleb ta. Ta võtab 3-protsendise vesinikulahuse pudelid välja, heidab veel pilgu kaanekirjale ja ulatab siis kogu saagi indoneeslasest abimehele. Ta seletab talle, millega on tegu, laseb ühe pudeli avada ja hakkab poisi jalga määrima. Poiss ei tee kõssigi.

(Pildil uhe abilaagri lapsed, kes opivad ajutises koolis.)
Indoneeslasi aitav arst on tegelikult kirurg, kuid kirurgilist abi vajavaid inimesi siin pole ning ta teeb mida oskab. Ta on tulnud kohale PKPU egiidi all Türgist Istanbulist.
Saame toreda türklasega kärmelt tuttavaks – mehel nimeks Mahmut Coskun.
Mahmut räägib, et PKPU on püsti pannud küll laagrid, kuid osast arstimitest on puudus. Üks neist oligi vesinik, mille asemel kasutatakse piiritust. Appi tulnud arstidel endal ravimeid kaasas pole, ainult tööks vajalik tehnika.
„Kas te olete ka arst?” uurib PKPU särgiga mees. Ta annab mulle nimekaardi, millel seisab Idham Cholid ning alustab pikka vestlust oma lähiaja plaanidest. Ta veab Mahmudi maasturiga PKPU laagrites ringi ja otsib abivajajaid. Nii saabki alguse kogu päeva nõudev reis Bantuli piirkonna külades – nemad džiibiga ees, mina mopeediga järel.
Me jõuame vaid nelja külasse, sest teed on autodest ummistunud. Kõik külad on ühesugused – palju palmi ja banaanipuude ning riisipõldude keskele laiali purunenud maju ning nende keskele kerkinud telgid.
„Mul on millegipärast silmad sinised,” räägib vana mees tõlgi vahendusel Mahmudile. Lähemalt vaadates on tõesti, kuigi eemalt polnud tumeda naha tõttu sinikaid märgata. „Imelik on see, et ma mäleta, nagu oleks vastu silmi löögi saanud,” on vanake mures.
Mahmut kompab teadjalikult mehe pealage ja vajutab tasakesi. „Aih!” teeb vanake.
„Selge, te olete pähe löögi saanud. Kas seda mäletate?”
„Vist sain jah.”
Mahmut selgitab talle, et sellest löögist võisidki mõlemad silmad siniseks minna. „See on täitsa normaalne, ära muretse, papi.”
Lahkume, ees ootab veel kolm küla, kuid mitte kuskil ei vajata enam arstiabi. Tõsised haiged on veetud linnahaiglatesse, kriimustada saanud inimesed ei vaevu tühja asja pärast kohale ilmuma.
Idham räägib, et rahvas koguneb laagritesse õhtul ja see on petlik, et päeval on telkrajatised tühjad ja kasutud. „Nad käivad oma kodu varemetel ja koristavad. Magama tulevad telki.”
Väidetavalt pole siinsed maavärinad veel lõppenud. Hotellipersonal räägib õhtul, et teleuudistes hoiatati homme või ülehomme uusi tõukeid, kuid need ei tohiks tugevad olla. Uued tõuked võivad pärineda aga hoopis vulkaan Merapi tegevusest ega tule enam India ookeani põhjast. Kahjuks kohalikku keelt ei valda ning ise kuulujuttudele teleuudistest kinnitust ei leia.

Katari arst: kus kõik vigastatud on?!

Hakkasin laupäeval enne pimeduse saabumist India ookeani äärest aegsasti tagasi sõitma, sest pimedas on sõidukeid tihedalt täis maanteel raske liigelda, eriti veel kui mopeedi tuli põleb vaid siis heledalt, kui gaas on põhjas.
Bantuli piirkonnas keeran ühte külasse, kus asub meditsiiniabi laager. Nii tülpinud mehi nägid viimati Indias ja need olid rikšajuhid, kes oma kondiauruga liikuva sõiduki reisijateistmel kliente oodates magasid.
Laagri on siia püsti pannud Katari abitöötajad. Üks arst, kellega vestlen, imestab, et kus on kõik need kümned tuhanded vigastatud, kellest on räägitud. Nende juures on abi saanud vaid üksikud ja needki kriimustustega. Mitte et ta oleks vigastatute arvu kahtluse alla seadnud, vaid ta ei mõistnud, miks kohalik logistika nii halvasti töötab ning kannatanud on koondatud linnade suurhaiglatesse, kui siinsamas on hea varustusega välihospital. Katarlase sõnul on neil esmaklassiline varustus ja medikamente küllaga. Pole ainult keda ravitseda.
Samas kõrval asub ka Katari sõjaväelaste laager. Need mehed käivad siin koertega hukkunuid ja kannatanuid otsimas, kuid nagu üks ohvitseridest mulle väidab, pole viimastel päevadel enam kedagi leitud. Kas sel öösel ei pääse Yogyakarta rahvas ilma närvikõdita. Kell 00.27 liigatab hotelli voodi kohu all hetkeks - suure maavärina kõige noorem ja pisem poeg.

Saturday, June 03, 2006

Töö katusel ja elu koos vuntsidega toakaaslasega

Yogyakarta-Bantul



See tuli ules nuud vaikse hilinemisega, aga mis seal ikka. Tana juba laupaeva hilisohtu. Pole vahepeal aega olnud. (pildil hoburakend India ookeani aares)
On reede hilisõhtu ja kell hakkab üks saama. 16 minutit enne südaööd võdistas maa oma rasvasid ja ajas kogu hotellipersonali majast õue. Tõuge küll tugev ei olnud, kuid pani maja ragisema. Tunniga rahunesid kohalikud maha ja hakkasid tagasi esimese korruse tubadesse valguma, kus nad ilmselt enamiku viimasest nädalast on sel moel riietega ukse kõrval maganud, valmis iga hetk välja punuma.
Loivan oma teise korruse hotellituppa ja alles pärast seda intsidenti hakkan mõtlema võimalikule ohule. Paarkümmend trepiastet üles, siis kümme meetrit mööda verandat vasakule, viis meetrit paremale… Kogu teekonna on pea kohal katuseäär. Kui maa peaks taas värisema, jõuaks joostes alla ehk kümne sekundiga, lisaks ärkamissegadus. Paljud kohalikud on nutikad, et väljas magavad, kuid kaua sa ikka tähti imetled, kuigi seegi on ilus tegevus.
Astun vannituppa, mille põrandas olevast kanalisatsiooniaugust vaatab mulle vastu tuttav Vunts. Kutsun teda Vuntsiks, sest tal on pikad vuntsid. Tunnen Vuntsi juba oma neli tundi ja seni oleme normaalselt läbi saanud. Tema hoiab aupaklikult eemale ja ma ka ei kasuta tema külalislahkust kurjasti. Olen ju mina temal külas, mitte vastupidi.
Kohtusin Vuntsiga kella üheksa paiku, kui esimest korda hotelli saabusin ja pesema sättisin. Vunts krabistas kärmelt ukse juurest toa tagumisse nurka ja jäi oma vuntse liigutades mind vahtima. Kui ta plaaditud põrandal jookseb, siis kõlab see nii, nagu lippaks hiir krabinal betoonil ringi. Vunts on umbes seitse sentimeetrit pikk - ongi peaaegu hiire suurune -, aga tal on rohkem jalgu, mida põrandal krabistada. Vunts nimelt on prussakas või siis vähemalt keegi, kes näeb väga prussaka moodi välja. Magama minnes tõmban vannitoa ukse kinni, sest nii suured prussakad võiksid juba omaette korteris elada.
Kell on seitse hommikul. Vunts on kas välja kolinud või ajab kuskil oma asju.
Püüan ümbruskonnast leida mootorrattast või mopeedi, kuid see osutub vaevanõudvaks ettevõtmiseks. Kuigi kõikjal on tänavaäärtes reklaamid kirjaga „Motobike rent”, ei rendi neid keegi.


Satun hommikuturuks kutsutud juurviljabazaarile. Meenub lennuki stjuardessi enne maaleminekut lausutud hoiatus, et turgudest, kus müüakse kanu ja teisi sulelisi, soovitatakse eemale hoida, sest siin-seal on Indoneesias endiselt linnugripp, mis levib eriti hästi väljaheidete kaudu. Siinsel turul on tugev kanasitahais ja paar värvilist lindu jalutab maasistuvate müüjate vahel vabalt ringi. Millegipärast hoian hinge kinni…
Kui olen tunnikese lootusetult tsiklit otsinud, leian kõrvaltänavast selle kandi ainukese laenutuse. Alustan teed India ookeani poole Bantuli, kus hukkus nädalataguses maavärinas suurim arv Java saare elanikke.
Yogyakarta liiklus on nagu ikka aasiamaades või Lähis-Idas – lootusetu, aga toimiv. Neljakäiguline Suzuki mopeed lendab mõnusalt, kuid pidurdab halvasti. Uljusega siin õhtusöögile ei jõua.
Alles mõni kilomeeter enne Bantuli piirkonda läheb liiklus lahedamaks. Purustused on siin tõesti tohutud. Püsti on vaid üksikud majad ja needki pragude tõttu ilmselt elamiskõlbmatud. Sõidan ookeanini välja ja otsin tuulelt kuumale nahale lohutust. Üksikud inimesed jalutavad vulkaanilise päritoluga tumedal liival. Lained on nii metsikud, et ujuda siin ei saa. Põristan mopeediga küla vahel, inimesed lehvitavad.
Ühe osaliselt püsti seisva maja juures käib vilgas töö. See on üldse üks väheseid seltskondi, kes tõsiselt tööd teeb. Muidu mehed-naised lihtsalt istuvad oma varemetes maja ees.
Osa mehi on katusel ja ulatavad alumistele kätte saviplaate. Peatun, kui nad rõõmsalt lehvitavad.
„Kas teil abi on vaja?” küsin kiivrit peast võttes.
Üks noormees astub ligemale ja küsib üle: mida, mida?
Nad ei saa üldse aru, miks üks turistist turakas peaks nende maja korrastama. Siis tuleb ligi vanem mees. „Aga mis sa teha tahaksid? Ma võtaks sult parema meelega raha, saaksin uue konditsioneeri osta.”
„Vabandan, aga mul ei ole raha. Mingit tööd teil ju ikka on? Maja puha puru…”
Tekib väike segadus. Mehed ajavad juttu, naeravad, teevad pausi, joovad kilekaanega plasttopsikutest vett ja naeravad jälle.
„Kas sa vett tahad?”
Joon topsikust kõrrega vett ja ootan natuke asjalikumat tööd, kui see.
Mehed arutavad veel asja, naeravad jälle kõvahäälselt ja otsustavad siis mulle katusetöö jätta. Üks mootorrattakiivriga meestest ronib alla ja ajab mind mööda bambusredelit ülesse. „Ole ettevaatlik, pane äkki ka kiiver pähe, need konstruktsioonid võivad murduda,” hoiatab ta. Kiivrit ma siiski pähe panna ei suuda, sest ekvaatorialune päike keedaks kiivri sees aju ära. Sõidu ajal on kiiver talutav, sest tuul pääseb sisse. Seistes on sellega talumatu olla ja kui samal ajal veel tööd ka teha, siis on päris hull.
Töö läheb ladusalt. Olen indoneeslastest palju pikem ja mu pikad ahvikäed tulevad ka kasuks, sest jadas olevast meestereast pääseb kaks meest puhkama – üks see, kelle kohale ma asusin ja teine see, keda jadasse enam vaja ole.
Ulatan redeliotsal olevale tüsedale sellile katusekive kätte ja ajame samal ajal juttu. Ta on 36-aastane Suranta ja pidas siin enne maavärinat väikest poodi ja motolaenutust. Kuigi poeruumide seinad on osaliselt hävinud, seisab katus kuidagi taladel püsti. Suranta loodab sarikatelt saada terveid kive kätte niipalju kui võimalik, et neid uuel majal kasutada.
Müttame maja ümber mitu tundi, teeme väikseid veepause, naerame minu üle – mina ei naera – aga lõbus on ikkagi. Selles peres hukkunuid ei olnud ja pole näha ka lootusetuse tundemärke. Tänavale on kogunenud päris palju rahvast, kes tahavad ilmselt teada saada, kuidas turiste dresseeritakse ja tööle pannakse – hea teine kord võtta, kui valgenahalised härrad-prouad kohale peaksid saabuma.
Pärast tööpäeva kutsub peremees Suranta mu purunenud poe taha elumajja. Tal on tekkinud seoses mu kohalviibimisega kaval plaan, mida ta tahab kohvitassi taga arutada. Katusel istudes uuris ta, mis töökogemused mul on. Muuhulgas siis mainisin, et olen töötanud kujundajana. Püüdsin küll seletada, et praegu kujundan peamiselt ajalehti ja kunagi aastate eest sai ka muud pudi-padi tehtud, kuid tema kõrvadele tähendas sõna disainer palju laiemat mõistet. „Kui sa oskad juba midagi kujundada, siis oskad ka sa mulle uue maja projekteerida!”
No nii…
Surantal on nimelt plaan: ta tahab minu abiga saada omale kohalikust arhitektuurist erineva maja, et see turistidele silma jääks.
Suranta laseb naisel paberi ja pliiatsi tuua ning hakkab oma aadressi üles kirjutama. „Mul internetti ei ole ja e-mailiaadressit ka mitte, aga sa tee mulle joonised ja saada tavalise postiga,” räägib ta. „Mancingan 9…” kirjutab Suranta ja hääldab igat tähte.
Siis võtab ta teise paberi ja joonistab sinna, kui kaugel peaks tänavast olema poesein, poe taha võiks tulla eluruumid ja laseb aga muudkui fantaasial lennata.
Täitsa jama. Et tehingut veel arutada, palub Suranta mul õhtusöögile jääda, kuid vabandan viisakalt välja, sest selleks pole aega ning ega tea, mis plaanid mehel veel selle kujundustööga olla võivad.
Enne lahkumist toonitab Suranta: „Saada siis joonised ja ehituse umbkaudne hinnakalkulatsioon ka. Aga pea meeles, et puit on meil väga kallis, katsu palju kiviga arvestada.”
Täitsa plindris, kuna olen külas, siis ei sobi väga vastu ka ajada, kuigi asi muutub lausa koomiliseks. Mõtlen oma tuttavale arhitektile Ainile ja loodan, et ta neid ridu loeb – ole mees, aita hädast välja - teeme Surantale pisikese majaprojekti.

Lapsed Yogyakartas varjualuse all, kus nad ka oid veedavad.

Thursday, June 01, 2006

indoneesia

Asun täna teele Indoneesiasse. Homme õhtul on lootust jõuda Jakartast Yoygakartasse, kuigi lennukid pidavat olema enamuses broneeritud. Rahvas sõidab maavärinapiirkonda oma sugulaste ja tuttavate juurde. Samal ajal on ka Indoneesiast palju lahkujaid, ilmselt on tegemist turistidega. Esimene vaba koht Jakartast väljuvale lennule oli 14. juuniks ja seegi oli viimane.


Ülaloleva pildi tegin eelmisel aastal Jammu&Kashmiris, kus jäid ka kümned tuhanded inimesed koduta.


See foto on samuti Kashmirist.