Nutame nüüd kõik koos patja, et see homseks ära kuivaks
Alustuseks vabandust, kui mõnda inimest paar postitust tagasi põhjuseta solvasin. Muutun kuradi keevaliseks, kui tunnen, et keegi, keda üldjuhul usaldan, alt ära hüppab. See just see situatsioon tundus olevat. Aga unustame halva, et halb vanasse aastasse maha jääks, sest homme algab uus aasta, vähemalt minu jaoks.
Täna käisin Haapsalu gümnaasiumis 13aastastele õpilastele rääkimas. Eks läks just nii, nagu ootasin. Selles vanuses mürsikud on ju püsimatud ja mingit targutamist nad ei kannata. Seepärast ei hakanudki targutama, vaid panin kohe arvuti käima ja näitasin seinale pilte reisidest. Kuna rääkida paluti peamiselt Iraagist, siis olid ka pildid peamiselt sealt. Ja kui need said vaadatud, siis näitasin pilte Taist, Malaisiast ja Indiast. Võtsin need mälupulgal igaks juhuks kaasa, sest kartsin, et neid võib see huvitada. Nii oligi.
Ega töö kohta palju küsitud, kuigi ka sellest pidin rääkima. Õpilased krõbistasid snäkipabereid ja limpsisid limpsi, nagu peabki. Aga tore oli. Sain kingituseks potilille, mille töö juurde viisin, sest sellel on punased ümmargused marjad - kass paneks need kohe pintslisse. Mine tea, kas need on ikka söödavad.
Pärast tuli õpetajaga jutuks, et kevadel oleks vaja 12. klassile rääkida ajakirjanduseetikast, kollase ja kvaliteetse ajakirjanduse erinevusest jms, sest abiturientidel on meedia tavaliselt üks kirjanduseteemadest. Noored tahtvat sellest kirjutada, aga kirjandid kukkuvat natuke pealiskaudsed ja klisheelikud välja, mis on mõistev, sest nad kirjutavad ju sellest, mis välja paistab, mitte sellest, mis ajakirjanduse sees toimub. Et kui neile sellest rääkida, siis äkki nad oskavad paremini teemat analüüsida. Vaatame siis kevadel, äkki saab hoopis Tarmo minna, tal läheks see hästi koolitööga kokku ja tal oleks ka teoreetilist baasi rohkem. Aga alati võib ka kahekesi rääkida, ongi lõbusam.
Vaatasin praegu EPLit. Seal oli selline uudis:
Nälgivate inimeste arv maailmas suurenes tänavu veel 40 miljoni võrra ning nüüd kannatab nälga kokku ligikaudu 963 miljonit inimest, teatas ÜRO toitlustus- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO).
Seoses sellega tuli meelde üks habemega lugu. Mõne aasta eest tahtsin minna paariks nädalaks Nigerisse, et kirjutada sealsest näljahädast. Seal oli ühel perioodil suremisohus 25 miljonit inimest. Tahtsin selle taustal tegelikult kirjutada ka sellest, kui korrumpeerunud on abiorganisatsioonid ja kuidas abi jõuab kohalike võimurite meelevalda, mitte rahvani.
Kahjuks läks aga nii, et sain korvi ja mul ei lubatud minna. Põhjendus oli lihtne: kas eesti lugejale läheb korda, et ühes Aafrika riigis on suremas 25 miljonit inimest... Ma tõesti ei tea, kas läheb või mitte, aga kindlasti oleks saanud seda olukorda eestlastele lähemale tuua, sest mitte kunagi pole mitte ükski eesti ajakirjanik seda tööd ette võtnud ning mu meelest just selle põhjendusega: kellele see korda läheb?
Üldjoontes ju teame sealsest näljast palju, aga me ei tea seda inimese tasandilt. Teame ainult CNNi kaadreid näljast paistes lastest, kes ahastavate emade süles lebavad, kärbsed nahapinnal siblimas. Seda nähes tundub see pilt küll õudust tekitav, kuid ikkagi kehitatakse õlgul. Oma keeles lugusid neist samadest teemadest pole keegi lugeda saanud, aga võiks. Ja abiorgide käitumine Aafrikas oleks kogu selle taustal äärmiselt huvitav teema, sest sellega on asjad halvad. Tavalised abitöötajad võivad oma missioonitundega olla nii ausad ja abivalmid kui suudavad, aga tipus toimub hoopis midagi muud. Väikeste Aafrika arenguriikide tippametnike ja natuke väiksemate kalade taskud täituvad rahaga just tänu abisaadetistele, mis millegipärast potsatavad nende tagahoovidesse, mitte nälgivate inimeste juurde. Kalli raha eest müüakse seda kraami edasi, aga mille eest need inimesed seda ostavad, kui nende ainus vara on nälgiv laps. Ah, me ise käitume siin samamoodi, müües edasi Skandinaavias tasuta kokku kogutud riideid ja mööblit. Aga ju see siis peabki nii käima, ma ka ei tea.
Heade asjadega lõpetades... Sain Ronjalt mõnusa kingituse. Just mõnus on see õige sõna, sest kingituseks oli padi. Nagu aru sain, siis Ronja ise aitas seda õmmelda. Suur aitäh, tibu!
Täna käisin Haapsalu gümnaasiumis 13aastastele õpilastele rääkimas. Eks läks just nii, nagu ootasin. Selles vanuses mürsikud on ju püsimatud ja mingit targutamist nad ei kannata. Seepärast ei hakanudki targutama, vaid panin kohe arvuti käima ja näitasin seinale pilte reisidest. Kuna rääkida paluti peamiselt Iraagist, siis olid ka pildid peamiselt sealt. Ja kui need said vaadatud, siis näitasin pilte Taist, Malaisiast ja Indiast. Võtsin need mälupulgal igaks juhuks kaasa, sest kartsin, et neid võib see huvitada. Nii oligi.
Ega töö kohta palju küsitud, kuigi ka sellest pidin rääkima. Õpilased krõbistasid snäkipabereid ja limpsisid limpsi, nagu peabki. Aga tore oli. Sain kingituseks potilille, mille töö juurde viisin, sest sellel on punased ümmargused marjad - kass paneks need kohe pintslisse. Mine tea, kas need on ikka söödavad.
Pärast tuli õpetajaga jutuks, et kevadel oleks vaja 12. klassile rääkida ajakirjanduseetikast, kollase ja kvaliteetse ajakirjanduse erinevusest jms, sest abiturientidel on meedia tavaliselt üks kirjanduseteemadest. Noored tahtvat sellest kirjutada, aga kirjandid kukkuvat natuke pealiskaudsed ja klisheelikud välja, mis on mõistev, sest nad kirjutavad ju sellest, mis välja paistab, mitte sellest, mis ajakirjanduse sees toimub. Et kui neile sellest rääkida, siis äkki nad oskavad paremini teemat analüüsida. Vaatame siis kevadel, äkki saab hoopis Tarmo minna, tal läheks see hästi koolitööga kokku ja tal oleks ka teoreetilist baasi rohkem. Aga alati võib ka kahekesi rääkida, ongi lõbusam.
Vaatasin praegu EPLit. Seal oli selline uudis:
Nälgivate inimeste arv maailmas suurenes tänavu veel 40 miljoni võrra ning nüüd kannatab nälga kokku ligikaudu 963 miljonit inimest, teatas ÜRO toitlustus- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO).
Seoses sellega tuli meelde üks habemega lugu. Mõne aasta eest tahtsin minna paariks nädalaks Nigerisse, et kirjutada sealsest näljahädast. Seal oli ühel perioodil suremisohus 25 miljonit inimest. Tahtsin selle taustal tegelikult kirjutada ka sellest, kui korrumpeerunud on abiorganisatsioonid ja kuidas abi jõuab kohalike võimurite meelevalda, mitte rahvani.
Kahjuks läks aga nii, et sain korvi ja mul ei lubatud minna. Põhjendus oli lihtne: kas eesti lugejale läheb korda, et ühes Aafrika riigis on suremas 25 miljonit inimest... Ma tõesti ei tea, kas läheb või mitte, aga kindlasti oleks saanud seda olukorda eestlastele lähemale tuua, sest mitte kunagi pole mitte ükski eesti ajakirjanik seda tööd ette võtnud ning mu meelest just selle põhjendusega: kellele see korda läheb?
Üldjoontes ju teame sealsest näljast palju, aga me ei tea seda inimese tasandilt. Teame ainult CNNi kaadreid näljast paistes lastest, kes ahastavate emade süles lebavad, kärbsed nahapinnal siblimas. Seda nähes tundub see pilt küll õudust tekitav, kuid ikkagi kehitatakse õlgul. Oma keeles lugusid neist samadest teemadest pole keegi lugeda saanud, aga võiks. Ja abiorgide käitumine Aafrikas oleks kogu selle taustal äärmiselt huvitav teema, sest sellega on asjad halvad. Tavalised abitöötajad võivad oma missioonitundega olla nii ausad ja abivalmid kui suudavad, aga tipus toimub hoopis midagi muud. Väikeste Aafrika arenguriikide tippametnike ja natuke väiksemate kalade taskud täituvad rahaga just tänu abisaadetistele, mis millegipärast potsatavad nende tagahoovidesse, mitte nälgivate inimeste juurde. Kalli raha eest müüakse seda kraami edasi, aga mille eest need inimesed seda ostavad, kui nende ainus vara on nälgiv laps. Ah, me ise käitume siin samamoodi, müües edasi Skandinaavias tasuta kokku kogutud riideid ja mööblit. Aga ju see siis peabki nii käima, ma ka ei tea.
Heade asjadega lõpetades... Sain Ronjalt mõnusa kingituse. Just mõnus on see õige sõna, sest kingituseks oli padi. Nagu aru sain, siis Ronja ise aitas seda õmmelda. Suur aitäh, tibu!
posted by ivar at
12:40 PM
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home