Haapsalu kui sõbralike loomade hoiupaik

Natuke jätkuks veel eelmisele postitusele - hakkasin siin kodus tänaseid seiklusi meenutades mõtlema, et see aasta tõi mu ellu suures koguses loomi ja loomadega seotud asjaolusid. Haapsallu kolides sain kaks uut sõpra - Selma ja Guido (mõned kirjutavad ta nime ka K-ga, aga ma millegipärast arvan, et ta oli G-ga, ei tea miks). Või ei peaks sõna "oli" kasutama? Äkki ta on veel pärast neid oma kahte kuud kuskil seiklemas. Loll lootus vist.
Ja siis sain tuttavaks Aidi ja Oti nelja sõbraga - kahe koera ja kahe kassiga. Ja siis võttis Rumse koera. Nii et koos mu enda kassiga ümbritsevad mind kaheksa elukat, kui Guits kaasa arvata. Ahjaa, ja ema-isa said kassi. Ja siis oli meil veel majas nahkhiir, kes küll kahjuks otsa leidis. Nii ongi olnud, et Guitsi, Selma ja batmaniga on olnud seotud halvad uudised, üks kadunud, üks lombakas ja üks In the Great Batlandias. Ehk on nüüd halbade asjadega ühelpool.
Lisaks oli veel Aidi ja Oti loomadest rääkiva raamatu esitlus loomade hoiupaigas, kus kohtasin rohkem koeri-kasse, kui elus üldse näinud olen. Mis pagana värk sellega on? Imelik ju, et enam kui kümnest aastast viis-kuus elasin inimeste keskel ilma loomadeta, nüüd aga juba rohkem loomade keskel. Meie majas oli üksvahe loomi inimestest rohkem.
Ja ükski neist loomadest ei hammusta, isegi mitte siis, kui mõnel neist on jalg murtud olnud. Saaks inimeste kohta ka nii öelda. Ju siis tuleb ise ka oma uutest sõpradest eeskuju võtta.
Koertega pole muidugi lähiajal kokkupuuted veel otsas. Jaanuaris Indiasse jõudes kohtan neid hulgi. Hulgi tähendab HULGI. Pühvlitest ja lehmadest rääkimata.