Monarhia kiituseks

Lõpetasin just ETVst filmi "Kuninganna" vaatamise. Väga hea film. Helen Mirren Elizabethina on rohkem kuninganna, kui Elizabeth ise. Olen ka kuningannast dokumentaale näinud ja nende käitumise, kõnemaneeri ja muu sarnasus olid filmis hämmastavad. Ma uskusin, et ekraanil on Elizabeth. Ja ma mõistsin, mida monarhia ja kuninganna pärast Diana hukkumist 1997. aastal läbi elasid.
Film on üles ehitatud vastasseisule - uuenduslik Diana ja tema mõju rahvale versus kuninganna, kes püüab kinni hoida traditsioonidest. Viimasest võib ju aru saada, sest kui monarhia devalveerub, pole ka kuningannast endast asja. 50 aastat elas ta ühtede reeglite järgi, kuid äkki tuli neid muuta. Ja muutjaks oli inimene, keda monarhia omaks võtta ei tahtnud ning ei võtnudki.
Ma ei arva, et monarhia on väga hea, kuid ei arva ka, et Diana elu oli parem. Diana oli minu jaoks 1960. aastate biitmuusik, kui võrrelda millegi või kellegagi. Ta mässas ja õrritas, kuigi teadis väga hästi, mis bändis ta laulab. Oleks võinud olla ikka natuke arusaajam, sest matuseorkestris pole sünnis Black Sabbathi laule esitada.
Igatahes tõi see film 1997. aastal Suurbritannias valitsenud olukorra ja kuninganna ees olnud dilemma palju lähemale, tehes seda inimlikult. Ju see oligi filmi eesmärk, kuigi vahepeal tundus, et filmi eesmärk oli ka Tony Blairi eksponeerimine, aga ju tal oligi sel hetkel suur roll. Ta oli siis briti poliitikas uus nägu ja polnud jõudnud veel USA taldu lakkuda. Asjaolude kokkulangevusena oli 1997. aasta üldse suur muutuste aasta briti rahva jaoks. Uuendusi oli palju ja rahvas haaras neist kinni. Kannatajaiks jäi monarhia tervikuna. Nüüd on kõik juba ammu tagasi omale kohale loksunud. Ju see on hea, sest ma ei usu, et Suurbritannia suudaks monarhiata maailmas oma nägu hoida ja enda rahvast kokku hoida.
Monarhial ongi tänapäeval ükskõik mis riikides see roll, et hoiab koos enda rahvast. Parlament pole kunagi inimeste meele järgi ja on rahvast võõrandunud vist igas demokraatlikus riigis. Monarhia aga on miskit, mida inimesed usaldavad, sest see ei muutu, on alati "see vana ja hea", isegi, kui on halb. Kui see on inimestele abiks, miks siis mitte.
Minu jaoks oli Lennu-Taat ka nagu mingi monarhia esindaja. Ju see tunne tekkis tema väärikusest, intelligentsusest ja üldisest olekust. Kuigi tema sai endale lubada veidrusi, jättis ta siiski mulje, et ta kõrgemal kohal, kui parlament. Eks president olegi ju riigipea, aga alati ei suuda president näida kõrgemana kui parlament ja valitsusjuht. Kuigi peaministril on Eestis rohkem võimu, ei tähenda see, et võim ja võimukus oleks samad asjad. Võimukus ei pruugi hea olla, kuid sellega võib võimuga liigselt vehkijale asjad selgeks teha.