Kui juhuseid poleks olemas... äkki ei olegi

Seoses eelmise postituse piibu-jutuga hakkasin mõtlema viimaste aegade toredatele juhtumitele. Maailmas on mingeid asju, mis on õhus ja ilmuvad siis, kui vaja. Siin Haapsalus elatud aja jooksul on mitu olukorda olnud, mis on "juhtunud" ja tunduvad olevat juhtunud mingil põhjusel või siis on nad juhtunud selleks, et ma paneks neid muust taustast tähele.
Võtsin juba Andrese kingitud Panso päevaraamatud lahti. Ja siis mõtlesin viimaste kuude sündmustele. Need on olnud natuke ka Pansoga seotud. Nende raamatute tulek minu juurde on justkui eellooga. Mind oleks nagu vaikselt selleks ette valmistatud. Näiteks: selleks pidin Haapsallu tulema, selleks pidi Haapsalu kultuurikeskus remonti minema, selleks pidin Lihulasse teatrisse minema... Need on kõik omavahel seotud. Nimelt käisin mõne aja eest Lihula kultuurimajas teatris "Voldemari" vaatamas. Lihulasse tuli minna seepärast, et Haapsalu kultuurikeskus on suletud. Tallinnas elades poleks ma ilmselt Draamateatrisse läinud seda Pansost rääkivat lugu vaatama. Käisin Tallinnas üliharva teatris, sellel on omad põhjused, aga ma ei taha seda siin lahata. Seega, ma poleks "Voldemari" näinud, kui ma oleksin endiselt Tallinnas.
Panso päevaraamatuid olen poes vaadanud ja pole raatsinud osta. Need on ühed sellistest raamatutest, mis on suure väärtusega ja kõrge hinnaga ja mille ostu lükkad pidevalt edasi, teades, et ega need kuhugi kao. Küll ma ükskord ostan, mõtled poeriiuli ees seistes. Seni pole ostnud ja nüüd sain hoopis kingiks. Ja mul on tänu "Voldemari" nägemisele nende raamatutega selge side. Lavastus oli väga hea ja see läks mulle väga korda. Hakkasin Panso tegemistele mõtlema. Ja see mõtlemine oleks justkui nüüd oma tulemuse saavutanud - raamatute saamise näol. Tore, kui asjad nii käivad.
Mulle meeldib mõelda, et asjad juhtuvad tähendusega. Et sellel oli ülesanne. Ma ei mõtle sellele tihti, aga vahest, kui midagi erilist juhtub, siis mõtlen, miks ja kuidas see toimus. Mõni näide veel veidratest juhtumitest.
Haapsalus on väikse viigi ääres legendaarne maja, mille teisel korrusel on rõdu. Rõdu, mis ümbritseb rõngana kogu maja. Mäletan seda maja ajast, mil olin veel laps ja käisin vanematega Haapsalus onul külas. See maja on niiii eriline. Nüüd on see korda tehtud ja ilus nagu prillikivi. See maja paistab mu praeguse elamise hoovist. See on täpselt teisel pool viiki, maja peegeldus on vee peal, tunnike tagasi just vaatasin :). Päike oli loojumas ja taevas oli oranzhikas, nagu muinasjutus.
Olen lugematuil kordadel mõelnud, et vaat see maja oleks see, kus tahaksin elada. Suveti rõdu peal lehti lugeda ja teed juua, palavaga astuks kümme meetrit hoovist ja läheks viiki ujuma, püüaks koduukse ees kala... Usun, et paljudel inimestel, kes seda maja teavad, on samalaadsed unistused. Igatahes ei jäta see maja kedagi ükskõikseks.
Kirjutan seda sellepärast, et see on maja on tulnud mulle lähemale. Nimelt võttis minuga mõne aja eest ühendust Peep, kes on mu vana tuttav kunagistest malevaaegadest. Selgus, et ta elab ühe jalaga Haapsalus. Ja selgus, et see maja oli vahepeal tema oma. Ta läks naisest lahku ja maja jäi naisele. Maja on korralikult remonditud ja tänu Peebule ja tema eksile suurepärases seisus. Neile tuleks selle eest mälestussammas ehitada, et nad ajaloolise hoone on ellu tagasi toonud. Ja vaat ühel päeval kutsus Peep mind enda Haapsalu kodusse külla. Seal tuli maja jutuks. Ühtlasi tuli ka jutuks, et otsin uut üürikorterit. Ja siis teatas Peep, et tema eks tahab rõduga majast poolt välja üürida. Nagu ma aru sain, siis vist teist korrust. Peep rääkiski eksiga. Pidin temaga ise ühendust võtma, aga pole seda veel teinud. Ma kardan, et see korter on mulle liiga kallis, kuigi selle eest võikski tavapärasest rohkem maksta. Olen siiski realist ja ei hakka üle oma varju hüppama. Tegelikult ma ei tea, palju ma seal üüri peaksin maksma. Ootan veel, kas majaga seoses juhtub veel midagi huvitavat. Las settib. Igatahes on maja lähemale tulnud, kuigi on ikka veel seal teisel pool viiki vee taga.
Üks huvitav lugu juhtus hiljuti veel. Umbes kuu aega tagasi. Istusin oma toas voodil laua taga ja kirjutasin. Kass oli kõrval. Äkki hüppas kass laua peale ja hakkas käpaga midagi sudima. Laual oli lepatriinu. Talvel, minu laual, imelik. Päästsin ta siis Muri käest ära, sest Muri kipub kõike liikuvat alla neelama. Võtsin triinu sõrme peale ja viskasin aknast õue. Plusskraadid olid, ehk sai seal hakkama. Unustasin selle juhtumi kohe. Järgmine päev oli aga isadepäev. Ronja helistas ja ütles, et tuleb minu juurest läbi. Tuligi, kingitus kaasas. Kingituseks oli Ronja enda tehtud foto, mis oli suures raamis klaasi taga. Aga mis oli fotol? Lepatriinu. Makrovõte ilusast täpilisest putukast. Ja siis tuli kohe meelde eelmise päeva juhtum. Aga et i-l oleks ka täpp, siis paar päeva hiljem leidsin toast ukse juurest jälle lepatriinu. Kuna kass oli jälle käepärast, siis viisin ta toas välja. Miks sellised kokkusattumused juhtuvad, seda ei tea, aga on tore, et need juhtuvad. Ei peagi tähendust olema, niisamagi on meeldiv neid kogeda. Ei tea ju keegi, kas õigus on neil, kes ütlevad, et juhuseid pole olemas või neil ateistidel, kes arvavad, et inimene suunab kõike ise ja juhus ajab juhust taga.