Sõbrad löövad jalust

Minu viimased päevad on olnud täiesti erakordsed. Kui ma oleksin mingil moel varem teada saanud, et mind ootavad Haapsalus ees nii mõnus olemine ja erakordsed sõbrad, siis oleksin siia palju varem naasnud. Mis kurat mind seal Tallinnas hoidis?! Aga pole mõtet muretseda, sest olen ju nüüd siin.
Istusime eile Wiiburis. Natuke järel-sünnipäev või nii. Kuigi ka õigel päeval sai sõpradega koos istutud ja oli tore olemine, oli eilne istumine ka väga mõnus. See ilmselt kõlab juba imelikult, aga ma olen lummatud Haapsalust ja siinsetest inimestest. Ja sõpradest. Minu jaoks on sõna "sõber" saanud Haapsalus saanud täiesti uue mõõtme. Me arutame asju, mida ma Tallinna inimestega kunagi ei arutanud, me räägime hingelt ära asju, mida ma varem ei söendanud teistele rääkida. Selle nimi on usaldus. Ma usaldan oma siinseid sõpru. Mul ole siin olnud sõpradega seoses mitte ühtegi ebameeldivat kogemust. Null. On olnud möödarääkimistest tingitud hetkelisi probleeme, aga need on lahenenud kohe tänu usaldusele ja südamelt ärarääkimisele. Nii peabki.
Ja kui nüüd rääkida veel sellest, mida mulle eile kingiti, siis see venitab tagantjärele suu naerule. Kohe väga. Andres Ammas astus läbi ja kinkis Panso päevaraamatud. Mmmmm... Vaatasin täna neid ja ei söenda veel lugema hakata. Pole veel õige aeg. Aga kibelen. Aitäh, Andres.
Ja kõik teised kingitused olid ka suurepärased. Sõbrad, ma ei vääri teid. Ja kui nüüd teha teemat müstilisemaks, siis... No teeme.
Ilmselt on paljud inimesed kuulnud Saladusest. Ma ei tea, kas seda peaks nimetama religiooniks, fantaasiaks või psühholoogiliseks häireks, see ei olegi tähtis, aga tähtis on see, kas see toimib või mitte. Ronja ja Mai kinkisid mulle mõne päeva eest selle nn piibli. Ma ei salli tegelikult selliseid raamatuid üldse, aga seda hakkasin lugema. Ja käitusin pulli pärast nii, nagu raamatus kirjas. Sisu on lihtne: küsi ja sa saad! Mõtle suurelt ja see kõik saab teoks. Raamatu algusosas on juttu sellest, et lugeja peaks end ja Saladust proovile panema, kas see kõik toimib. Näiteks: küsi midagi lihtsat ja vaata, kas see läheb täide. See on justkui usu proovilepanek.
Vaat ja ma siis küsisin. Küsisin täiesti konkreetset asja ja sõnastasin selle ka väga konkreetselt. Tahan klassikalist piipu :). Mul on kolm piipu, mul pole otseselt uut vaja, aga soovisin seda, sest ma jumaldan piipe. Mul oli juba üks klassikaline, aga kaotasin selle ära. Veidralt ja imelikult, aga ju siis pidi nii minema. Olin selle suht hiljuti ostnud. Piibud on muidugi kallid vidinad, aga iga piibu peale kulutatud kroon väärib seda. Hea piibu hind algab nii umbes 600-700 kroonist. Suurepärane piip maksab üle tuhande krooni, kuigi ega see rahanumber pole nüüd tähtis, kuid summa suurus ja kvaliteet on piipude puhul otseselt seotud.
Ilus piip on minu jaoks nagu kitarr - graatsiline, esteetiliselt nauditav ese. Ja kui seda veel õigesti kasutada oskad, siis on kõik veelgi nauditavam. Klassikaline piip on kaunis, nagu... ei teagi kohe, millega võrrelda. Äkki nagu Tulilill :). Intelligentne, mõtlik, sõbralik, üllatav.
Ja vaat eile sain ma kingituseks piibu. Ma olin täiesti keeletu. Siiani vaikin, suudan ainult kirjutada, aga rääkida ei suuda :).
Oojaa, ja see pole veel kõik, aga kõigest ma ei räägi, sest ma ju ei suuda rääkida.