Mõned ajakirjanikud võiks oma tööd hingega teha, mitte karjeristid olla

Läksin eile Tallinna, et vahelduseks vanade sõpradega suhelda. Oleks võinud minemata jätta, sest nägin palju kitsarinnalist pealinnavurlendust, mitut rumalat inimest, enda imetlemisest lõhki minemist ja päris palju muud mind hämmastanud ebameeldivust. Mul on tõeliselt hea meel, et ma pole Haapsalus pidanud siin elatud aja jooksul kõike seda kohtama.
Nii näiteks sain teada, et Haapsalu olevat pommiauk. Kui nii, siis tunnen end siin pommiaugus hästi ja vaatan ainult muigega neid, kes peavad end pommiaugu äärel istujaks ja peavad kõnesid, kui hea on auguserval seista. Kui nüüd natuke veidraid kujundeid kasutada, siis kahjuks ei vaata need seisjad sealt äärelt kaugusesse, vaid auku endasse ja muudavad oma maailmapildi veelgi kitsamaks.
Pärast esmapilgul intelligentsetelt inimestelt kuuldud avaldusi seletasin, milliseid kogemusi olen oma rännakutel saanud. Jutuks tuli just ajakirjandus. Näiteks.
Pealinna ajakirjanikud (muidugi mitte kõik, aga eriti üks) arvavad, et väikses paigas ajakirjandust teha pole grammigi võrreldav selle kuulsusrikkuse ja mõjukusega, mida teevad Tallinna ajakirjanikud. Loomulikult vaidlesin sellele vastu, kuigi see pole üldse tähtis. Inimesed teevad tööd kohas, kus neile meeldib. Tähtis on see, kui töö pakub rahuldust ja lähed tööle vastumeelsuseta. Tähtis on see, et sa ei pea oma närve raiskama kellegagi vaidlemisega (eriti vastik on see siis, kui sa ei mõista, miks üht või teist asja peab just nii tegema, aga teisiti teha ei saa, sest kuskil on kellegi välja mõeldud pseudoreeglid, mis teevad häbi nii tulemusele kui ka kirjutajale) ja kellelegi meeldimisega. Ülemustega tuleb hästi läbi saada, sest muidu on raske töötada. Mõnele inimesele on meeldimine nii tähtis, et lastakse oma latt alla ja jäädaksegi ise selle alt läbi käima.
Karjerism on kahetsusväärselt palju levinud, ajakirjanike puhul on karjerism ennasthävitav nähtus. Kui ajakirjanikutöö enda väärtused hakkavad kõrvale vajuma ja eesmärgikindel mingis ametis püsimine on peamine, siis pole sellised inimesed enam ajakirjanikud. Need ajakirjanikud peaksid sügavalt mõtlema, mida nad oma tööga muuta tahavad - kas maailma (see võib olla naiivne, aga pole seda üldse) või iseenda karjääri. Ühel hetkel ei hooli karjeristid enam oma töö algsest mõttest, vaid tegelevad teistele meeldimisega ja enda upitamisega. Sellised ajakirjanikud võiksid vahetada tööd, minna mõne erakonna või panga pressiesindajaks. Sorry, kõik need nimetatud ei pruugi olla karjeristid, aga tõin lihtsalt meelevaldse näite.
Väidan, et maakonnalehtedes töötavad ajakirjanikud suudavad mõjutada palju suuremat kogukonda, kui mõne päevalehe ajakirjanikud. Suurtel lehtedel puudub (kõigist lugejatest protsentuaalselt) andunud lugejaskond. Loomulikult on neil palju rohkem tellijaid ja lugejaid, kui ühelgi maakonnalehel, aga ajalehes ilmuvad lood lähevad vähem korda, sest enamik neist lugudest ei puuduta neid otseselt. Kui Suur Leht kirjutab Mustamäele kerkivast uuest elumajast või mingist keskusest-ärihoonest, siis see puudutab väheseid selle ümbruses elavaid inimesi. Lasnamäelastel, kesklinlastel või nõmmelastel on sellest täiesti poogen. Nagu ka Viljandi, Haapsalu või Tartu inimestel, kes samuti Suurt Lehte tellivad. Nad on formaalselt küll selle lehe lugejad või tellijad, kuid enamik artikleid ei muuda nende kogukonda, ei lähe neile korda, nad ei soovi sel teemal kaasa rääkida ja nad tõenäoliselt isegi mitte ei loe selliseid lugusid.
See on osaliselt paratamatu, et see nii on. Kui ma oleksin mõne Suure Lehe tellija ja elaksin Põhja-Tallinnas, kus ma tegelikult veel praegugi elukohta oman, siis mind puudutaks sellest lehest vaid mõni üksik lugu. Loomulikult on Suurtes Lehtedes kõiki Eesti inimesi puudutavaid teemasid, kuid ka neid on seal vaid üksikuid.
Maakonnalehtedes on asjad teisiti. Protsentuaalselt lugejaskonnast puudutavad nende lood kordi ja kordi rohkem inimesi. Lehtedes kirjutatuga on võimalik kogukonda muuta. Iseasi, kui paljud maakonnalehed seda teevad ja ehk võiksid rohkem teha, aga küll nad teevad. Üks kaubanduskeskuse ehitus läheb korda praktiliselt kogu väikelinnale ja veel hulgale inimestele, kes elavad linna lähikonnas. Ühe näituse avamine on väikelinna kogukonnale kordi suurem sündmus kui suurlinnas. Ühe tänava remontimine on väikses paigas palju suurema kaaluga, nagu ka ühe apteegi sulgemine või avamine, mõne perearsti töö lõpetamine vms sündmus.
Enamik ajakirjanikke ei küündi selleni, et prooviks või tahaks kas või pisutki maailma muuta. Enamikule ei lähe korda, kas Savisaarel on juuste all sarved, kõõm või ajud. Enamikul on poogen, kas juudid lepivad palestiinlastega või kas USA võitleb Iraagis õige asja eest. Nad usuvad sellesse, et Ninasarvik on paha, palestiinlased on terroristid ja USA demokraatiakuller, aga ei viitsi sügavamale tungida, sest see võib olla ebamugav ja vastus võib olla hoopis teistsugune kui loodetud.
Need, kes arvavad, et väikelinna volikogus vastu võetud otsused on väiksema tähtsusega, kui Eesti valitsuse omad, on valel teel. Tuleb vaadata seda, kellele on otsused tähtsad, mitte kus need on tehtud. Ja sellest lähtuvalt tuleb vaadata ka ajakirjandust. Pole tähtis, kui väikse lehe ajakirjandus see on või kui väiksele kogulugejaskonnale seda tehakse, vaid seda, kui nauditavalt see on tehtud, kui tähtis on see kogukonnale ja kui palju kogukond sellest kasu saab. Eesti on niikuinii üks küla, aga Suurtest Lehtedest ei saa kunagi külalehti, nad puudutavad võib-olla mõne looga igat väiksematki paika Eestis, aga see on ka kõik. Ülejäänu on tapeet, mis on toodetud küll ehk mõnekümnele tuhandele lugejale, kuid puudutab see konkreetselt ainult mõnda tuhandet. Ma räägin loomulikult kvaliteetajakirjandusest.
Tallinna-reisist veel niipalju, et kauge maa tagant distantsilt asjadele vaadates näeb asju mõnikord paremini kui lähedalt. Näiteks, kuidas mõni ese ei sobi üldse kamina peale seisma, kuigi see on seal aastaid seisnud. Muidu oled alati vaadanud, et pole vigagi, aga astud paar sammu eemale ja näed ebakõla. Siis ongi hea uus kamin ehitada ja jätta sobimatu ese vanale kaminale seisma, sest ta sobib oma maitsetuses sinna isegi hästi.