Wimberg arvustas raamatut

Panen siia üles Wimbergi kirjutatud arvustuse raamatule "Kõik poisid ei saa suureks". See ilmub homses Lääne Elus. Kuna Haapsalust on veelgi lasteraamatuid tulnud, siis on homne leht suht kirjanduskeskne. Krista Kumberg kirjutab ka Aidi Valliku "Tintsust ja tutsikust".
Wimberg kirjutab laiemalt lastekirjandusest. Lõpus ka minu raamatust.

Poisteraamat, mis pole roosa ega sätendav
Wimberg, kirjanik
Eesti lastekirjandus elab praegu üle suurepäraseid aegu, milliseid pole vist nähtud viimased 20 või koguni 30 aastat. Kirjutajaid on palju, kirjutatakse palju, kirjutatakse paljudel teemadel, ja mis peaasi, väga palju kirjutatakse väga hästi. Tahaks lausa öelda, et pilt on värvikirevam ja rikkalikum, kui suurte inimeste proosas. Tegin ajakirjale Looming ülevaadet 2006. aastal ilmunud lastekirjandusest, ja juba tolle aasta saaki üle lugedes oleks mitmel korral tahtnud suurte inimeste kirjanikele hüüda – võtke eeskuju! see siin on jutt!
Jõudsalt saab lastekirjanike kaader täiendust ka uustulijatelt. Viimaste aastate jooksul on lastekirjandusse tulnud näiteks Aidi Vallik, Kerttu Soans, Piret Raud ja Kristiina Kass, uute nimede juurdevool jätkub. Nende suurest arvust aimu saamiseks piisab kas või sellest, kui vaadata, kellelt on raamatuid ilmunud kirjastuse Tänapäev lastekirjanduse sarjades „Minu esimene raamat” ja „Loe mind”. Lastekirjandusse kuuluvaid, kiitu väärt teoseid on andnud isegi sellised muidu nii suurtepäraselt kirjutanud kirjanikud nagu Jaan Kaplinski ja Peeter Sauter. Lastele on hakanud kirjutama ka lauljanna Evelin Samuel.
Muidugi on mõned teemad ja valdkonnad selles lastekirjanduse üldpildis kaetud tihedamalt, teised hõredamalt. Kuna enamik lastele kirjutajaist on naised, siis kipuvad ka teemade hulgas prevaleerima roosad toonid ja sitsilised mustrid. Ikka need haldjad, inglid ja printsessid! Mõnigi lastekirjanduse riiul raamatupoes või raamatukogus meenutab barbide müüginurka mänguasjade poes: kõik on roosa ja sädeleb. Sellisesse ümbrusse sattudes otsib iga normaalne mees esimese asjana põgenemisteed, olgu ta siis alles poiss või juba isa. See on sama tunne, mis kogemata naiste vetsu sattudes: vabandust, ei ole meil siia asja!
Koolieelikute ja algklasside kirjanduses pole soolisusel veel väga suurt tähtsust, kui raamatu kaas pole just väga ühemõtteliselt tüdrukute poole hüüdev. Aga see asi muutub kohe, kui hakkab terendama murdeea piir. Siis ei taha poisid ka raamatute sees enam mingeid pilvebaleriine näha. Siis hakkavad poisid tahtma – kui neid üldse on selleks ajaks raamatuid lugema õpetatud – seal näha seiklust, põnevust, huumorit. Nad tahavad näha tegelasi, kes teevad midagi huvitavat ja kaasakiskuvat, näiteks trotsivad ohte või lahendavad kuritegusid. Jah, just siin on eesti tänapäeva lastekirjandusel veel mõndagi saavutada. Lugemist poistele vanuses 12–15 on erakordselt napilt.
See ala on tohutu ja nii hõredalt asustatud, et avastamise rõõmu jätkub kauaks ajaks kõigile. See on nagu Sannikovi maa või Eršoti kraater või Kadunud maailm või Saladuslik saar, mis ootab kuskil polaarudus või igikeltsas või läbipääsmatus džunglis või ookeaniavarustes oma avastamist, ning kus on võimalus oma lipp mäetipule püsti lüüa ja platoole oma nimi anda. Rääkides seiklusjuttude maailmaklassikast, siis ma isiklikult arvan, et poisil, kes on lugenud „Saladuslikku saart” ja „Kolme musketäri”, on ikka väga raske kasvada halvaks, arglikuks või hädaldavaks inimeseks. Niisiis, sookohase jutukirjanduse kujundavat ja suunavat rolli 12–15-aastaste poiste juures ei saa mingil juhul kõrvaliseks pidada.
Ivar Soopan on selle ala vallutamise ette võtnud ja löönud oma lipu püsti märkimisväärselt kõrge mäetipu otsa. Tema jutustus „Kõik poisid ei saa suureks” on täpselt see, mida võib mainitud vanuses poistele lugemiseks kätte anda. See on lugu Janist ja tema sõbrast Villust, üksiku saare vallutamisest ja selle kaitsmisest, poistekampadest, julguseproovidest ja kampadevahelistest sõdadest. Lugu põhineb autori enda koolipõlveaegsetel seiklustel ja sündmustel, nii on tegevuskohaks Lõuna-Eesti, täpsemalt Karksi ja Nuia, ja tegevusajaks 1982. aasta suvi. Aga mingit mälestuslikku heietust siin ei ole, lugu on täiesti iseseisev, ilma hilisema tagantjärele targa või meeleolutseva pilguta. Kui ei oleks raamina toimivat proloogi ja epiloogi, siis ei tõttaks seda lugu üldse autori enda eluga kokku viima.
See raamat toob meelde ka varem loetut. Loomulikult ei pääse mööda Ferenc Molnári „Pál-tänava poistest”, seda eelkõige just traagiliste nootide pärast. Eesti puhul meenuvad sellised armastatud poistekirjanikud nagu Eno Raud, Holger Pukk, Heino Väli ja Jaan Rannap. Umbes sama köitvad, aga siiski veidi memuaarsemas võtmes juturaamatud on oma lapsepõlvest kirjutanud ka Adolf Rammo.
Oma saart avastavad ja kaitsevad, kampadevahelisi sõdu peavad nii Eno Raua, Heino Väli kui ka Ivar Soopani tegelased. Julguseproovile viivad oma tegelased nii Soopan, Raud kui ka Rammo. Oma maa, oma ruum, kus saab ise peremees olla, ise asju korraldada, see on midagi poistele ja poistekirjandusele nii üldist. Saarele leidub ka analooge, nagu Holgeri Puki jutustuses „Isemeelsed”, mis kirjeldab nähtust, mida tänapäeval nimetatakse skvottimiseks – tühjalt seisva maja omavolilist hõivamist. Ja Rannapi jutus „Romantika” skvotivad isemeelsed pioneerid vana veski. Seega vana hea – aga ajatu ­– teema.
Vormilise külje pealt lähenedes on Soopani jutustus kirjutatud väga heas eesti keeles (see on tähtis kvaliteet!), nauditava ladususe ja soravusega, ja on kompositsiooniliselt hästi pingestatud, siin pole ühtegi lohisevat kohta, aga ei ole ka seiklusliku tegevuse kirjeldamisega ülepingutamist, mis mõjub ka väsitavalt. Dialoog on täpne ja elutruu. Asjalik, lihtne, selge stiil, millest tunneb ära kvaliteetajakirjaniku kirjutamiskooli, kus ei unustata ennast presenteerima oma rikkalikku keelepagasit ja väljendusoskust, kuid kus keel ometi paindub vabalt ja pingutamata väljendama nii tegeliku kui ka välja mõeldud tegelikkuse peenemaidki nüansse.
Ainult üks asi süžeeline väikedetail jäi mind kriipima: kas tõesti on vaja panna peategelane raamatuid põletama, mis sest, et justkui üllal eesmärgil? Raamatute põletamine päris elus võib teatud juhtudel kõne alla tulla, omandamata seejuures monstroosset varjundit, kuid kirjandusliku kujundina on see väga jõuline, eriti 11-aastase poisi puhul. Iga elutõde (kui vastav tegu reaalselt tõesti aset leidis) ei toimi raamatus kohe üldse enam tõena, see tuleb muuta kunstitõeks (tõe huvides tuleb valetada!). Ja selle kujundi oleks võinud raamatus siiski kuidagi õhulisemaks lihvida.
Kokkuvõtteks: suurepärane raamat, viis tärni viiest tärnist!