Kuidas kaela murdsin ehk Haapsalu rehabilitatsioonihaiglale tasub annetada
ETV Jõulutunnel on siis seekord Haapsalu taastusravihaiglale raha kogumiseks. See on väga vajalik, et just seda haiglat toetatakse. Iga aasta käib seal ravil ligi 2500 inimest.
Täna näidati poissi, kes jäi halvatuks pärast seda, kui oli vette hüpanud ja nii kaelaluu murdnud. Eks olen ju isegi rohkem kui kümme aastat tagasi selle läbi teinud, kuid mul oli hullult õnne. Lähimad sõbrad teavad seda lugu, aga olgu see ülejäänutele illustreerivaks stooriks, kuidas iga suvi kümned ja kümned noored sel moel halvatuks jäävad ning Haapsalu rehabilitatsioonihaigla abi vajavad. See on väga vajalik haigla. Nii et toetage kindlasti, tegin seda ka ise.
See oli vist 1996. aasta (mul ei seisa aastad meeles) suvel päev enne Rock Summerit. Pidin minema Summerile ajakirjanikuna. Eelmine õhtu läksime sõpradega Haapsalu holmile ujuma. Ja ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ma suutsin sukelduda põhja. Seal oli nii, et veest kalda poole tulles oli vee all väike astang ühes kohas. Ja ma muidugi leidsin selle üles, kuigi eeldasin, et põhi on laugjas.
Kaelast ja õlgadest käis jube valu läbi, aga ega muud juhtunudki. Ma ei osanud ju kuidagi arvata, et võiks selgroo ära murda. Ja kuna otseselt midagi muud ei juhtunud ka, siis lootsin, et ju läheb valu üle.
Ei läinud. Olin kolmapäevast pühapäevani Tallinnas Rock Summeril. Seal sai tehtud ikka igasugu pulli. Lasin veel eraldi kaela ja selga masseerida, aga ei aidanud. Hommikuti ei saanud voodist välja, sest jõudu polnud ülakehas. Keerasin end voodist välja põlvedele ja siis ajasin hädaga püsti. Aga ega noorele rokkarile ju saa öelda, et mine arsti juurde, kui maailma staarid laval esinevad ja nendega saab pressikohvikus ja pressikonverentsidel juttu ajada.
Esmaspäeval läksin tööle ja hakkasin lugusid kirjutama. Lõuna paiku otsustasin ikka haiglast läbi käia. Haiglas oli röntgenis üks vanem daam. Ta käitus minuga, nagu käituti vene ajal meditsiinis. Käskivalt, natuke üleolevalt.
Kui ma röntgenimasina lauale istusin, lõi ta mulle käega vastu selga ja käsutas: Selg sirgeks!
Ahah, inimene, kellel võib selgroog vigastatud olla, saab laksu selga. Olin hämmingus. Okei, pildid tehti ära ja naine käsutas mu ooteruumi istuma.
Natukese aja pärast tuli ta koridori ja hoidis käes veest tilkuvat röntgenifotot. Ta tõstis selle üles ja vaatas märga pilti laes olevate päevavalguslampide valguses. Uurib, ja siis teatab resoluutselt, kuid natuke hirmunud hääle: Ärge liigutage!
Mulle aeti ratastool kohe ette, kutsuti keegi spetsarst ja sõidutati teise ruumi. Seal pidin pidzhaama selga panema. Ajasin küll vastu, et mul jäi töö juures arvutis lugu pooleli ja kuulge, ärge liialdage, olen ju viis päeva ringi kõndinud ja igasugu nalja teinud, et kas ikka on vaja kohe haiglasse panna... Seepeale ütles arst: Kui te ei taha kogu järgneva elu üleni halvatuna voodis lamada, siis ärge ajage vastu. Ta ütles seda väga tõsise häälega. Siis ma ehmusin.
Tollal polnud veel saadaval pehmed, vahtplastist kaelafiksaatorid. Sain selle kuu aega hiljem Tallinnast ühest eripoest ja see maksis hirmus palju. Rock Summeri pilet oli kindlasti mitu korda odavam. Nüüd on need kõikides haiglates, siis tuli see osta oma raha eest. Mulle aga pandi ümber kaela metallist konstruktsioon. Ees ja taga neli pikka polti, millega timmiti "krae" nii, et lõug oleks tugevalt vastu tuge ja toed oleks ka tugevalt vastu õlgu. Pea ei tohtinud kuidagi liikuda. Õlgade kohalt tõmmati veel kinni nahkrihmadega.
Oi see oli piin. See oli äärmiselt palav suvi. Terve see kuu oli 30 kraadi ja vahest isegi rohkem. Palati aken oli päikese poole ja ma lamasin akna all voodis, mille lina all oli kile :). Mitte et oleks oht olnud voodit märjata, vaid need voodid olidki sellised. Madratsi ümber oli kile.
Mul oli palatis veel kolm meest. Nad keegi voodist liikuda ei saanud, ma tohtisin vähemalt kõndida. Käsisin salaja dushi all, võtsin seal krae nahkrihmad lahti ja fiksaatori maha ning sain end pesta. Palatikaaslased pidid aga seal hauduma. Küll neil võis ebameeldiv olla.
Palatis sai muidugi nalja ka. Üks oli vene mees. Tal jalg rippus venituse all. Üks meie õdedest oli hästi hea figuuriga ja päevitunud naine, kes oli kolmekümnendates ja suht seksikas. Ta kandis poolläbipaistvat kitlit. Päevitunud keha peal paistis seega tema pesu läbi kitli välja. Eks ta teadis seda ise väga hästi ja tegi seda meelega.
Ja vaat kui tema palatisse astus, siis see vene mees oli alati hirmsasti hädas. Kuna ta oli liikumatu ja midagi peita ei saanud ning teda kattis ainult kerge lina, siis üks koht tõusis tal alati üles. Supsti! Siis ta ikka pani käed teki peale ja püüdis alla suruda, aga mis sa hing teed, kui see vägi on suurem kui tahaks välja näidata.
Olin Haapsalu haiglas umbes kuu. Siin viidi mind Mustamäe haiglasse. Seal kohtusin paljude omasuguste poistega, kes olid täpselt samamoodi kaela murdnud. Päris jube oli neid vaadata.
Minu kaelamurd oli aga ülimalt õnnelik. Purunes viies lüli. Mida kõrgem lüli katki läheb, seda kõrgemalt inimene halvatuks jääb. Ma neid numbreid täpselt ei mäleta, aga umbes nii, et kui on kümnes lüli katki, siis halvatud ainult altpoolt vööd jne. Viiendast lülist alates vist oligi see piir, kust algab ülekehahalvatus. Võib-olla oli kuuendast, ei mäleta.
Minu viies lüli oli pildi pealt vaadates sisuliselt üks luupuru. Kas see oli nüüd rinna või selja poolt, aga ühelt poolt oli lüli purunenud ja teiselt poolt hoidis seda kinni üks nukike. See nukike oli aga üks igavesti vastupidav nukike. Aitäh talle. Mingil imelikul kombel polnud närvid niimoodi viga saanud, et see oleks ülejäänud keha mõjutanud. Mingeid halvatusemärke mul seega ei tulnud.
Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem annab kael muidugi kõvasti tunda. Ragiseb kohutavalt, keerates käib kogu peast ja kaelast kruusateel jalgade lohistamise tunne läbi. Ja veel paar asja on "lisavarustuses", aga neist ma ei tahaks siin kirjutada. See polegi tähtis.
Lääne Elu toimetus on siiani mu tollase "krae" alles hoidnud, nagu trofee :). Eks see tuletab mulle meelde, mis juhtuda oleks võinud.
Hulljulgetele vettehüppajatele aga soovitaks pigem hüpata kalda peal jalalt jalale, sest muidu annetasin täna just teie jaoks.
Täna näidati poissi, kes jäi halvatuks pärast seda, kui oli vette hüpanud ja nii kaelaluu murdnud. Eks olen ju isegi rohkem kui kümme aastat tagasi selle läbi teinud, kuid mul oli hullult õnne. Lähimad sõbrad teavad seda lugu, aga olgu see ülejäänutele illustreerivaks stooriks, kuidas iga suvi kümned ja kümned noored sel moel halvatuks jäävad ning Haapsalu rehabilitatsioonihaigla abi vajavad. See on väga vajalik haigla. Nii et toetage kindlasti, tegin seda ka ise.
See oli vist 1996. aasta (mul ei seisa aastad meeles) suvel päev enne Rock Summerit. Pidin minema Summerile ajakirjanikuna. Eelmine õhtu läksime sõpradega Haapsalu holmile ujuma. Ja ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ma suutsin sukelduda põhja. Seal oli nii, et veest kalda poole tulles oli vee all väike astang ühes kohas. Ja ma muidugi leidsin selle üles, kuigi eeldasin, et põhi on laugjas.
Kaelast ja õlgadest käis jube valu läbi, aga ega muud juhtunudki. Ma ei osanud ju kuidagi arvata, et võiks selgroo ära murda. Ja kuna otseselt midagi muud ei juhtunud ka, siis lootsin, et ju läheb valu üle.
Ei läinud. Olin kolmapäevast pühapäevani Tallinnas Rock Summeril. Seal sai tehtud ikka igasugu pulli. Lasin veel eraldi kaela ja selga masseerida, aga ei aidanud. Hommikuti ei saanud voodist välja, sest jõudu polnud ülakehas. Keerasin end voodist välja põlvedele ja siis ajasin hädaga püsti. Aga ega noorele rokkarile ju saa öelda, et mine arsti juurde, kui maailma staarid laval esinevad ja nendega saab pressikohvikus ja pressikonverentsidel juttu ajada.
Esmaspäeval läksin tööle ja hakkasin lugusid kirjutama. Lõuna paiku otsustasin ikka haiglast läbi käia. Haiglas oli röntgenis üks vanem daam. Ta käitus minuga, nagu käituti vene ajal meditsiinis. Käskivalt, natuke üleolevalt.
Kui ma röntgenimasina lauale istusin, lõi ta mulle käega vastu selga ja käsutas: Selg sirgeks!
Ahah, inimene, kellel võib selgroog vigastatud olla, saab laksu selga. Olin hämmingus. Okei, pildid tehti ära ja naine käsutas mu ooteruumi istuma.
Natukese aja pärast tuli ta koridori ja hoidis käes veest tilkuvat röntgenifotot. Ta tõstis selle üles ja vaatas märga pilti laes olevate päevavalguslampide valguses. Uurib, ja siis teatab resoluutselt, kuid natuke hirmunud hääle: Ärge liigutage!
Mulle aeti ratastool kohe ette, kutsuti keegi spetsarst ja sõidutati teise ruumi. Seal pidin pidzhaama selga panema. Ajasin küll vastu, et mul jäi töö juures arvutis lugu pooleli ja kuulge, ärge liialdage, olen ju viis päeva ringi kõndinud ja igasugu nalja teinud, et kas ikka on vaja kohe haiglasse panna... Seepeale ütles arst: Kui te ei taha kogu järgneva elu üleni halvatuna voodis lamada, siis ärge ajage vastu. Ta ütles seda väga tõsise häälega. Siis ma ehmusin.
Tollal polnud veel saadaval pehmed, vahtplastist kaelafiksaatorid. Sain selle kuu aega hiljem Tallinnast ühest eripoest ja see maksis hirmus palju. Rock Summeri pilet oli kindlasti mitu korda odavam. Nüüd on need kõikides haiglates, siis tuli see osta oma raha eest. Mulle aga pandi ümber kaela metallist konstruktsioon. Ees ja taga neli pikka polti, millega timmiti "krae" nii, et lõug oleks tugevalt vastu tuge ja toed oleks ka tugevalt vastu õlgu. Pea ei tohtinud kuidagi liikuda. Õlgade kohalt tõmmati veel kinni nahkrihmadega.
Oi see oli piin. See oli äärmiselt palav suvi. Terve see kuu oli 30 kraadi ja vahest isegi rohkem. Palati aken oli päikese poole ja ma lamasin akna all voodis, mille lina all oli kile :). Mitte et oleks oht olnud voodit märjata, vaid need voodid olidki sellised. Madratsi ümber oli kile.
Mul oli palatis veel kolm meest. Nad keegi voodist liikuda ei saanud, ma tohtisin vähemalt kõndida. Käsisin salaja dushi all, võtsin seal krae nahkrihmad lahti ja fiksaatori maha ning sain end pesta. Palatikaaslased pidid aga seal hauduma. Küll neil võis ebameeldiv olla.
Palatis sai muidugi nalja ka. Üks oli vene mees. Tal jalg rippus venituse all. Üks meie õdedest oli hästi hea figuuriga ja päevitunud naine, kes oli kolmekümnendates ja suht seksikas. Ta kandis poolläbipaistvat kitlit. Päevitunud keha peal paistis seega tema pesu läbi kitli välja. Eks ta teadis seda ise väga hästi ja tegi seda meelega.
Ja vaat kui tema palatisse astus, siis see vene mees oli alati hirmsasti hädas. Kuna ta oli liikumatu ja midagi peita ei saanud ning teda kattis ainult kerge lina, siis üks koht tõusis tal alati üles. Supsti! Siis ta ikka pani käed teki peale ja püüdis alla suruda, aga mis sa hing teed, kui see vägi on suurem kui tahaks välja näidata.
Olin Haapsalu haiglas umbes kuu. Siin viidi mind Mustamäe haiglasse. Seal kohtusin paljude omasuguste poistega, kes olid täpselt samamoodi kaela murdnud. Päris jube oli neid vaadata.
Minu kaelamurd oli aga ülimalt õnnelik. Purunes viies lüli. Mida kõrgem lüli katki läheb, seda kõrgemalt inimene halvatuks jääb. Ma neid numbreid täpselt ei mäleta, aga umbes nii, et kui on kümnes lüli katki, siis halvatud ainult altpoolt vööd jne. Viiendast lülist alates vist oligi see piir, kust algab ülekehahalvatus. Võib-olla oli kuuendast, ei mäleta.
Minu viies lüli oli pildi pealt vaadates sisuliselt üks luupuru. Kas see oli nüüd rinna või selja poolt, aga ühelt poolt oli lüli purunenud ja teiselt poolt hoidis seda kinni üks nukike. See nukike oli aga üks igavesti vastupidav nukike. Aitäh talle. Mingil imelikul kombel polnud närvid niimoodi viga saanud, et see oleks ülejäänud keha mõjutanud. Mingeid halvatusemärke mul seega ei tulnud.
Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem annab kael muidugi kõvasti tunda. Ragiseb kohutavalt, keerates käib kogu peast ja kaelast kruusateel jalgade lohistamise tunne läbi. Ja veel paar asja on "lisavarustuses", aga neist ma ei tahaks siin kirjutada. See polegi tähtis.
Lääne Elu toimetus on siiani mu tollase "krae" alles hoidnud, nagu trofee :). Eks see tuletab mulle meelde, mis juhtuda oleks võinud.
Hulljulgetele vettehüppajatele aga soovitaks pigem hüpata kalda peal jalalt jalale, sest muidu annetasin täna just teie jaoks.
posted by ivar at
6:24 AM
5 Comments:
Õpetlik ja õnnelik lugu küll, aga kuidas see pealkirjaga kokku läheb? Miks ma peaksin riiklikule meditsiinisüsteemile midagi annetama? Kust selline mõte üldse tulla saab?
Ivarile aitäh - ma olen täna nii palju sappi ja saasta samal teemal kuulnud, niiet see kulus kohe marjaks lugeda.
*on ise ka sagedasti Haapsalus külas
Kaurile: Et kust tuli mõte annetada? Pigem peaks küsima, kust tuleb mõte mitte annetada. Riiklik meditsiin või mitte, ega abil rahvust, riiki või sugu ole. Ka riik vajab abi. Alati saab olla küüniline, ajada näpuga rida, kui palju olen riigile makse maksnud ja kas olen ka sama palju tagasi saanud, aga see oleks jabur, sest riigilt ei saa kunagi sama palju tagasi. Ja 25-100 krooni ei tee küll kedagi vaesemaks. Ühe tilgana merest teeb see aga kellegi rikkamaks.
Ega selliste annetuste vajalikkusele paljud inimesed ennem ei kipu mõtlema, kui see neid kuidagi lähedalt puudutab.
Leian, et Jõulutunnel on üks paras inimeste tunnetega manipuleeriv saade, samas jällegi väga vajalik, sest mõnele asjale ei panegi muudmoodi kui otse lagipähe lajatades mõtlema. Vaevalt paljud igapäevaselt muidu mõtlevad, et on inimesi, kelle arengule on see pisikene panus annetusena ehk elulise tähtsusega.
Ilusat uut!
Vastupidi! Kui ma tilgutan riiklikkusse süsteemi oma 25 või 100 krooni juurde, siis just _see_ ei tee kedagi rõõmsamaks. Ja kui ütled, et see antud raha läheb otse vajajale - siis ei taha ma seda uskuda; asutus, mis on piisavalt suur "anneta meile" kampaania jaoks, on yhtlasi nii anonüümne, et seal on yhes eelarves koos nii direktori preemia kui kogutud summad.
Rõõmu teeb see, kui ma selle raha annan otse kellelegi, kel vaja. Või veel parem - teen midagi, millest kasu.
Mitte et ma sellegagi hiilgaks, eks... nii et eks see yks silmakirjalik jutt ole mul.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home