Kõrvad lontis "vanainimene" Maripuu

Täna sotsiaalminister ups-nüüd-läks-küll-asi-käest-ära-Maripuud telekast vaadates ei olnud mul tast mitte kahju, vaid ma lihtsalt muigasin. Ta oli ikka Ansipilt ägeda peapesu saanud, sest nii lontis kõrvadega ministrit pole ammu näinud.
Maripuu pole mitte ainult nõrk, vaid ta on ka seni endaga liiga rahul olnud minister. Tema kasutatavad töövõtted on manipuleerivad. Ta on oskuslikult manipuleerinud inimeste ja meediaga. Päevalehes töötades mängin kõrvalt, kui raske oli reporteritel temaga suhelda. Tal on lihtne töövõte: kui on teda või tema valdkonda puudutav probleem, siis teda pole olemas. Ta ei anna ennast kätte. Ta hoidub ajakirjaniku küsimustele vastamast, ta ei osale pressikonverentsidel, kus tõenäoliselt küsitakse ebameeldivaid küsimusi, delegeerides vastamise alluvatele. Nägin palju kordi kõrvalt, kuidas reporter laiutab käsi: ma ei saa midagi teha, ta ei kommenteeri või ta pole lihtsalt kättesaadav.
See on poliitikute vana nõks. Kui on ebameeldiv teema, ära lase meedial end sellega seostada. Kui televisioon räägib sellisest uudisest, ära mine ekraanile, sest inimeste mällu kivistub mulje uudise ja sinu seotusest. Kui kommentaar on siiski hädavajalik, kommenteeri meilitsi, ära lase end filmida. Psühholoogiliselt on õige nõks. Kõigel on aga piir. Pidevalt nii tegutsedes maksab see lõpuks kätte. Maripuu on seda pikalt praktiseerinud ja nüüd on tulemus käes. Peale selle, et tema valdkonnas on asjad vägagi halvasti, peab ta nüüd varasema varjumise asemel selle võrra kordi rohkem pildis olema. Ja see pilt on negatiivne. Enam pole tema nägu meediasse vajagi, piisab ainult nime mainimisest ja kõik saavad aru, et sellega seoses meenub kohe negatiivsus.
Kui on aga positiivne uudis, näeb Maripuud kõikjal. Mäletan, kuidas reporter püüdis talt päev läbi ühele loole sisulist kommentaari saada. Maripuud polnud võimalik tabada. Ainult nõunikud olid vastamas, kuid ei avaldanud ministri seisukohti. Õhtul oli televiisoris aga üks positiivne lugu, midagi avati või oli mingi muu taoline asi, mis näitas ministri töövõitu, ning seal rääkis emalikult jutustav Maripuu täies hiilguses (see emalik või lausa vanainimeselik rääkimismaneer ajab ka oksele - krt, noor inimene, aga käitub nagu kuuekümneaastane hooldekodu õde, kes räägib seniilsusele kalduva vanainimesega). Reporter vaatas seda ja kirus: no mida, päev läbi ootasin tal kas või üht lauset, tulemus null, nüüd aga maeratab telekas ja räägib, kui tore on see või teine asi. (Samamoodi käitub ka eurosaadik Marianne Mikko.)
Mu meelest on see tobe ja enda positsiooni kurjasti ära kasutav võte. Taluda tuleb ka negatiivseid asju, ka nende eest vastutada. Lõpuks ju vastutataksegi. Aga siis on hilja.
Millegipärast usun, et Maripuul tuleb siiski taanduda. Sotsid ei tohiks riigikogus küll Maripuu umbusaldamisele vastu olla. Kes siis veel peaks sotsiaalselt tundlikel teemadel inimeste poolel olema. Antud juhul on inimeste poolel olemine Maripuu vastasus. IRLi käitumist ei oska prognoosida, aga ei näe küll ühtki põhjust, miks nad ei võiks ubmusaldust pooldada. Keskerakond tuleks ka umbusalduse taha, eks Rahvaliitki. Ja sellest peaks juba piisama. See, et Reform teatab, et Maripuuga seotult pole ühtegi probleemi, on lausa hale. Nende reiting on niikuinii langemas ja nad võiks ikka natuke targemat juttu ajada. Piisab juba Ansipi jaanalinnujutust, et Eestis pole mingit kriisi. Aitab juba sellest lobast, mis näitab, justkui elaks Reformierakond mingis teises paralleelruumis, kus kõik näevad üht, nemad aga midagi muud.