Rattaga ja rattata ja trallala

Mu tütar sai täna uue ratta. Tal oli just sünnipäev ja palus kõigil kingituse asemel raha kinkida. Nojah, moodsa aja värk, aga eesmärk oli ju üllas. Hea on see, et ta mitte ei nurunud raha teistelt, vaid ta on ise ka juba pikka aega vaikselt raha kogunud. Ta oskab rahaga ümber käia ja pole kunagi niisama taskuraha nurunud. Kui olen andnud, siis on ta kavalalt naeratanud ja tänanud. Usun, et tema klassikaaslaste seas on lapsi, kellel on taskus oi kui palju rohkem raha. Aga las olla.
Kirjutan sellest seepärast, et mäletan hästi, kuidas ma esimese ratta sain. Olin Ronjaga umbes sama vana - 10-11. Ronjal on küll juba väiksem ratas olnud ja mul oli ka koolieelikueas mingi imelik moodustis, aga umbes Ronja vanuselt sain oma esimese päris ratta. Leeduka, nagu need ikka vene ajal olid. Suurte ratastega. Isa ostis selle vist ühe töökaaslase käest. Ratas polnud küll uus, aga see oli täiesti teisejärguline. Enamikul mu sõpradel oli juba ratas, nii et see oli mulle väga tähtis. Kõik oli roosiline kuni selle ajani, mil see koridorist ära varastati. Damn, ma olin ahastuses. Elasime väikses kohas, Karksis, ja lootsin, et ju see kuskilt ikka kunagi välja tuleb. Siis oli tavaline, et mõned kaabakad tahtsid sõita Nuia peole või baari, võtsid ratta ja viskasid kuhugi põõsastesse. Käisin ka ratast võimalikest sellistest paikadest otsimas, aga ei leidnud. Läks mööda sügis ja talv ja kevadki, kui suve paiku leiti ratas Karksi õlletehase juurest tiigist. Kui õigesti mäletan, siis vist ühe kalamehe lant oli selle külg jäänud.
Ratas oli täiesti armetus olukorras. Kodarad olid pehmeks roostetanud, raam roostes ka ja muidu nigelas seisus. Aga ühel päeval tuli isa koju ja tal oli kaasas ratas, mis sõitis. Ta oli selle ära remontinud. Kodarad jäidki natuke pehmeks, aga üldiselt oli sõidukorras. See oli nagu uuestisünd. Ma sõitsin vist kolm-neli tundi ühte jutti ega suutnud oma õnne uskuda. Meil oli mõisapargis sõjaaegsetes kaevikutes ja puude vahel krossirada. Seal sai ikka kõvasti ringitatud.
Ja siis muretses isa kuskilt fritsude sõjaväe rattalambi. Sellel oli lähi- ja täistuli, suur latern, millel oli peal lüliti. Kuna see näitas väga hästi valgust, siis sõitsin pargis ka päris pimeda ajal. See oli veel eriti äge. Vahepeale jäi aeg, kus isa pani lenksude asemele rooli. Sellega oli küll natuke ebamugav sõita, aga peaasi, et teistmoodi oli.
Pärast seda on mul olnud veel vist ainult kaks ratast. Kuigi need on olnud päris edevad, ei ole ma tookordset tunnet enam kunagi kogenud. Lapseeas on rattad ikka kordi tähtsamad kui täiskasvanuna. Nii et Ronja, hoia oma ratast, sest võib-olla kirjutad kunagi samamoodi, nagu mina. Aga ära rooli lenksude asemele pane, igavesti vastik on sõita :).