Kui tõe või info hind on surm
Leidsin Danieli blogist (lugege Daniel Vaariku blogist muid teemasid ka, see väärib seda) viite Sri Lanka ajalehele The Sunday Leader.
See on võimas lugu, lugege sealt teisi samal teemal lugusid ka, et taustast aru saada. Kokkuvõtlikult: ajalehe toimetaja oli valmis kirjutanud juhtkirja juhuks, kui ta tapetakse. Nüüd see avaldati.
Meie ajakirjanikud võiksid ka rohkem oma tööle mõelda ja aeg-ajalt rutiinist välja tulla. Kas ma teen tööd nii, et ma muudan midagi paremaks või jooksen niisama amokki? Milline on mu töö väärtus? Kas ma püüan natukenegi maailma parandada? Loomulikult ei pea mõtlema, kas ma teen tööd nii, et see kaalub üles mu surma, aga siiski - mis on mu kirjutiste laiem mõte? Õhtulehe ajakirjanikud küsivad seda ilmselt endalt iga hommik. Jõudu neile. Nad ju tõesti muudavad maailma - halvemaks. Või kui mitte halvemaks, siis lamedamaks. Aga see selleks.
Mõtlesin Iraagis Mohammedi juures olles ühel korral umbes samasugusele asjale. Tahtsin kirjutada kirja oma tütrele juhuks, kui midagi juhtub. Kuna olin just samal päeval väga ebameeldiva juhtumi üle elanud ja oli ju variant, et järgmine kord kõik nii õnnelikult ei lähe, siis mõtlesingi et mul on Ronjale nii palju öelda. Õnneks ma ei kirjutanud mingit kirja. Olen ebausklik ja minu jaoks oleks see olnud nagu alistumine. Oleksin andnud kellelegi või millelegi teada, et arvestan võimalusega, et asjad lõpevad halvimal moel. Loomulikult ma ei arvestanud sellega. Sisuliselt oleks see ju olnud enesetapukiri. Või midagi sellist.
Aga ok, tean mitut ajakirjanikku, kes Iraagis surma said. (Neid on seal ju surma saanud nüüd vist juba kahesaja ringis.) Ma ei tundnud neid otseselt, aga tean inimesi, kes neid tundsid, kes nendega Bagdadis läbi käisid, neid transportisid ja nende eest hoolitsesid. Nendega juhtunu pani mõtlema küll, kas sellel kõigel, mis ma teen, on selline hind. Ja vaat ei teagi, kas on. Igatahes on vaja, et keegi sellist tööd teeks ja oma tööga hädas olevaid inimesi aitaks, sest hädasolijail poleks muidu mingit võimalust maailmale endast teada anda. Idealism kuulub mu meelest ajakirjanduse juurde.
Sri Lanka tapetud ajakirjanik Lasantha Wickrematunge kirjutab oma viimases kirjas, kuidas talle pakuti ennekuulmatuid asju, võimu, varandust jms, et ta loobuks. Ilmselgelt tubli mees oli ja ta jätkas oma tööd. Elu hinnaga. Kes meist siin Eestis oleks valmis sama tegema, kui viiksime oma töökoha kujuteldavalt Sri Lankale?
See on võimas lugu, lugege sealt teisi samal teemal lugusid ka, et taustast aru saada. Kokkuvõtlikult: ajalehe toimetaja oli valmis kirjutanud juhtkirja juhuks, kui ta tapetakse. Nüüd see avaldati.
Meie ajakirjanikud võiksid ka rohkem oma tööle mõelda ja aeg-ajalt rutiinist välja tulla. Kas ma teen tööd nii, et ma muudan midagi paremaks või jooksen niisama amokki? Milline on mu töö väärtus? Kas ma püüan natukenegi maailma parandada? Loomulikult ei pea mõtlema, kas ma teen tööd nii, et see kaalub üles mu surma, aga siiski - mis on mu kirjutiste laiem mõte? Õhtulehe ajakirjanikud küsivad seda ilmselt endalt iga hommik. Jõudu neile. Nad ju tõesti muudavad maailma - halvemaks. Või kui mitte halvemaks, siis lamedamaks. Aga see selleks.
Mõtlesin Iraagis Mohammedi juures olles ühel korral umbes samasugusele asjale. Tahtsin kirjutada kirja oma tütrele juhuks, kui midagi juhtub. Kuna olin just samal päeval väga ebameeldiva juhtumi üle elanud ja oli ju variant, et järgmine kord kõik nii õnnelikult ei lähe, siis mõtlesingi et mul on Ronjale nii palju öelda. Õnneks ma ei kirjutanud mingit kirja. Olen ebausklik ja minu jaoks oleks see olnud nagu alistumine. Oleksin andnud kellelegi või millelegi teada, et arvestan võimalusega, et asjad lõpevad halvimal moel. Loomulikult ma ei arvestanud sellega. Sisuliselt oleks see ju olnud enesetapukiri. Või midagi sellist.
Aga ok, tean mitut ajakirjanikku, kes Iraagis surma said. (Neid on seal ju surma saanud nüüd vist juba kahesaja ringis.) Ma ei tundnud neid otseselt, aga tean inimesi, kes neid tundsid, kes nendega Bagdadis läbi käisid, neid transportisid ja nende eest hoolitsesid. Nendega juhtunu pani mõtlema küll, kas sellel kõigel, mis ma teen, on selline hind. Ja vaat ei teagi, kas on. Igatahes on vaja, et keegi sellist tööd teeks ja oma tööga hädas olevaid inimesi aitaks, sest hädasolijail poleks muidu mingit võimalust maailmale endast teada anda. Idealism kuulub mu meelest ajakirjanduse juurde.
Sri Lanka tapetud ajakirjanik Lasantha Wickrematunge kirjutab oma viimases kirjas, kuidas talle pakuti ennekuulmatuid asju, võimu, varandust jms, et ta loobuks. Ilmselgelt tubli mees oli ja ta jätkas oma tööd. Elu hinnaga. Kes meist siin Eestis oleks valmis sama tegema, kui viiksime oma töökoha kujuteldavalt Sri Lankale?
posted by ivar at
11:52 AM
2 Comments:
Absoluutselt nõus, et ajakirjanikud peaksid igapäevaselt mõtlema maailma parandamisele, nii nagu see kehtib ka kõigi teiste kohta. Kas on mõtet eluga riskida, ei usu, eriti kui sellest midagi paremaks ei muutu. See oleks vastutustundetu nende lähedaste suhtes, kes sind igapäevaselt vajavad.
Aga selleks, et ajakirjaniku hinge kallale võidakse tulla, selleks ei peagi väga kaugele minema...
Kaugus ei olegi tähtis jah, aga tahes või tahtmata kipuvad kurvad näited tulema kaugetest maadest. Hinge võib muidugi kaotada ka Paides või Võrus, see on õige.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home