Minu jaoks pritsis Mihkel Raud liiga palju pori näkku

Kui Mihkel Raua raamatu kätte võtsin, siis tuli meelde Tulilille lause. Ta võttis raamatu poes suvaliselt kohalt lahti, luges ja otsustas mitte osta. Eks see ole selline raamatu küll, mis võib kurikaga laksu silmade vahele lüüa. Mihkel on alati osanud sõnadega mängida ja tähelepanu võita. Ka selle raamatuga kukub see hästi välja.
Lugesin selle õhtuga läbi. Mulle pakkus see raamat äratundmislaksu ajast, millest Mihkel kirjutab. Oleme viibinud samadel kontserditel, kohtunud samade inimestega samal ajal. Ma polnud küll umbjoobes ja ma ei kasutanud samasugust sõnavara, kuid üldine ruum oli sama. See oli huvitav kogemus - lugeda selle koha teise inimese mäletusi.
Mängisin ise ka sel ajal ja hiljemgi bändides. Eks kõike tuli ette, aga Mihkli kogetud eluga seda muidugi võrrelda ei anna. Peale selle oli mul probeem musitseerimise ja alkoholiga. Ma ei saanud kunagi täiesti purjus peaga laval olla, sest mu pillimänguoskus kannatas. Seda ma aga ei tahtnud. Eks natuke sai ikka trimbatud, seda oli vaja lavahirmust võitu saamiseks. Olen päris halb esineja ja ei tunne ennast laval inimeste ees üldse hästi.
Mihkliga juhtunu ja tema tollane joodikuelu tekitas minus vastiku tunde. See on minu probleem ja ilmselt teistel seda pole. Ei taha küll liigselt moraalitseda, aga on ikkagi asju, mida ka täiesti pilditult ei tehta. Kuskil tuleb piir ette ja proovi kuidas tahad, aga üle selle ei astu. Mihkel astus nii et tolmas. Alati võib öelda, et olin purjus ja kõik juhtus sellepärast, aga kõike ei saa ka sellega vabandada. Lollusi tehakse, kuid lollusel ja lollusel on vahe. Seepärast ei meeldi mulle see raamat, ma poleks tahtnud teada, et sellised asjad on juhtunud. Mõnes mõttes on see tõe ees silmade sulgemine, aga mis siis. Laibast rääkiva artikli juurde ei pruugi verise laiba pilti panna, kui nüüd natuke meelevaldne võrdlus tuua. Selleks, et teada, kui sitane on maailm ja kui armetu võib olla joodiku elu, selleks ei pea seda manifesteerima ruutkilomeetrisel reklaampinnal.
Mul oli väga veider tunne, kui ma selle raamatu sain. Ma ei ostnud seda ise, vaid selle kinkis Mai. Raamatu andis mulle üle mu 11-aastane tütar. Siis oligi veider tunne. Hakkasin seda lugema ja Ronja istus kõrval. Luges Peep ja Pärtel Ehasalu raamatut "Kõik kanged mehed". (Peep, Ronja ütles, et hea raamat oli. Küll ta juba teab, ta loeb aastas ilmselt sada raamatut läbi.) Kui Ronja kõrvalt Mihkli raamatu poole kiikas, siis oli mul tahtmine see kinni panna või seda varjata. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta loeks, kuidas üht või teist asja tehti, millist sõnavara selle juures kasutati jne. Võib-olla on see jälle valemoraalitsemine, aga kui on, siis on. Ma ei taha üldse, et keegi kunagi, ükskõik mis vanuses, sellist sõnavara peaks lugema või omandama. Saan aru, et Mihkli elu ja teda ümbritsevad inimesed olid sellised ja ta tahtis olla aus, aga ma ei arva, et sita näitamiseks tuleb see aknaklaasile määrida (jah, Normanni aastavahetusenali ei meeldinud mulle ka).
Mihkli üldine sõnavara ja jutustamisoskus on lahedad. Raamatus ehk hakkas natuke väsitama, et ta kasutab palju võrdlusi. Võrdlused on tal muidugi head, aga suures koguses väsitasid.
Igatahes oli see raamat siis inimestele vajalik, kui sellel nii suur edu on. Ju inimesed vajavad, et aeg-ajalt ütleks keegi midagi ausalt ja ilustamata välja, parafraseerides Mihklit: situks kaarega näkku. Nii, nagu raamatus räägitud lugu ajast, kui kogu Eesti vaatas öösel kardinate taha peitudes hingevärinal Soome telekanalilt softpornot "Emmanuelle'i", nii loevad praegu ka inimesed Mihkli raamatut, aeg-ajalt häbelikult punastades ja üle õla vaadates, ega keegi ei näinud, mis sõnu nad lugesid. Just nii, nagu mina vaatasin, et Ronja silmad kõike seda ei näeks. Loodan, et ei näegi.
Mihkliga seoses tuli meelde üks lugu, mida olen mõnele sõbrale rääkinud. Võin ju väita, et see on sada protsenti tõsi, kuid ma ei tea siiski, kas see ikka päris nii oli. Nagu ilmselt ei tea ka Mihkel sada protsenti kindlalt, et kõik, millest ta kirjutab, ka just niimoodi juhtus. Kuude viisi viina tarbinud inimene ei saagi kõike adekvaatselt mäletada. Igatahes väidab rahvasuu, et kunagi üheksakümnendate alguses tegi Mihkel oma sõbraga hullu nalja. Sõber oli rootslane Fredrik, kes mu mäletamist mööda aitas Mr Lawrence'il Rootsis plaati teha ja oli vist isegi tema Rootsi-poolne manager. Tundsin ka Fredit, pole temaga mitu aastat kohtunud. Fredrik käis siis tihti Eestis. Ta oli eesti tüdrukutest vaimustuses. Lõpuks võttiski siit naise, halleluuja! Kuskil kohvikus istudes oli Fredi olnud vaimustuses leti taga olnud neiust. Ta tahtis talle eesti keeles komplimenti teha, aga ei osanud eesti keelt. Küsis siis Mihklilt mingit ilusat lauset. Mihkel polnud kade. Astus siis Fredrik tüdruku juurde, naeratas oma laia naeratust ja teatas eesti keeles Svenssoni aktsendiga, ise aru saamata, mida räägib: "Kui mina kohe jäätist ei saa, siis mina panen sulle m.... silmaauku!" See võis ikka päris võimas vaatepilt olla, kui särava naeratusega selline lause öeldakse. Mihkel oli muidugi naerust kõveras olnud. Võib-olla on see legend, aga võib-olla mitte.