Maailma ohtlikum vulkaan kattis külad tahmaga

Merapi 6. juuni hommikul natuke parast kella viite. Paike on tousnud ja suitsev vulkaan naitab ennast.

Kaliurang, Merapi vulkaani jalam
Teisipäev (muide, tuli meelde, et tanane kuupaev on paljukardetud 666 :)). Täna on rääkida kaks head ja üks halb uudis. Esimene hea uudis tuli pärastlõunal, kui lugesin e-kirju. Arhitektist sõber Ain märkas Päevalehes paari päeva tagust artiklit, kus palusin lehe kaudu, et ta aitaks Bantulis maavärina järel maja kaotanud Surantal uue hoone projekteerida. Kirjutasin seda nii poolenisti naljana, tea neid arhitekte – küsivad meil seal Eestis töö eest pudrumägesid ja siis joonistavad Tartu kaubamaju… Aga Ain läks nii leili ja nõudis juba mõõte, et tööd alustada!
Kuna asi võtab ilmet, siis pean homme taas Surantale külla sõitma ja kogu ta maalapi üle mõõtma. Kas poleks tore, kui kuskil Jaava saarel on eestlase projekteeritud maja ja mis kõige tähtsam ­- sellest on veel raske katsumuse üle elanud suurele perele abi. See pole mingi tühine pool miljonit krooni, mille Eesti valitsus Indoneesiale eraldas ja millest vaesed inimesed ümmargust nulli näevad. Tänud, Ain!

Pildil Merapi tana hommikul kella seitsme paiku puhumas valja viimase aja suurima tahma- ja suitsupilve. Vulkaaniline tolm oli hingemattev ja sundis peagi meid mae jalamilt lahkuma.

Teine hea uudis on see, et maailma hetke kõige ohtlikum vulkaan Merapi pole veel purskama hakanud. Kuid selle varjus on halb teave, et eile köhis ta juba häält puhtaks ja on ilmselt valmis suuremaks läkastamiseks.
Jõudsin pisut alla 3000 meetri kõrgusest Merapist 6-7 kilomeetri kaugusel olevasse Kaliurangi külasse eile (5. juuni) hommikul. Umbes 1300 meetri kõrgusel asetsevast Kaliurangist vaadates varjasid mäge kaks kahelpool küürutavat mügarat – vasakul Turgo ja paremal Plawangan. Merapi oli end suitsu sisse mässinud ega näidanudki end eile.
Kaliurangi küla (või ehk pisike linnake) on imeilus paik, mille arhitektuur ja elustiil erineb Yogyakarta omast. Kuna enne vulkaani aktiviseerumist oli tegemist ka turistide seas armastatud paigaga, siis on siin palju väikseid hotelle, villasid ja resorteid. Eilse päeva jooksul ei näinud aga ühtegi välisturisti ja vaid paar hotelli olid avatud.
Hämmastama pani tohutult suurte villade hulk. Elegantseid maju ümbritsevad hoolitsetud aiad, kuid inimesi nägin liikumas vaid üksikuis. Ilmselt need ei olegi aastaringseks elamiseks ning tegemist on suvilapiirkonnaga, kus rikkad indoneeslased Merapi eeskujul tossu välja lasevad. Kuid võib ka olla, et Merapi tegevuse tõttu on paljud lahkunud.
Tegin eile aegsasti tutvustust Kaliurangi seismoloogiajaama töötajatega. Nimelt asub nende õuel umbes kahekümnemeetrine vaatetorn, kuhu tahtsin öösel tulla Merapi laavajugasid uudistama. Vaatasime ühe teadlasega koos alates eelmisest laupäevast seismograafide paberile kritseldatud graafikud, mis näitavad, kui suuri tõukeid on olnud ookeanipõhjast ning kui palju on Merapi endast märku andnud. Eelmise laupäeva graafikud räägivad iseenda eest – paber on seismograafi nõela hoogsast liikumisest tihedalt mustaks värvunud. Ka eile oli väiksemaid tõukeid, rullil liikuv paber näitas, et kell 10.45 oli Merapi eriti aktiivne. Kuid päev polnud veel õhtusse jõudnud ja suurem üllatus oli alles ees…
Heitsin pärastlõunal hetkeks hotellituppa puhkama, et öösel vulkaani jälgida ja hommikul kell viis päikesetõusu ajal taas vaatetornis olla. Just kella viie-kuue paiku hommikul näitab Merapi end kogu hiilguses, kella seitsmeks-kaheksaks varjab mägi end taas suitsupilve.
Ei märganudki, mis kell oli, kui hotelliomanik uksele hakkas tampima. „Merapi!” hõikas ta. Ajasin riided selga ja läksin välisuksele – väljas oli juba pime ja tänavavalgusti vihus paistas, nagu sajaks lund. No kuulge, teil siin Indoneesias…
Istusin mopeedi selga ja võtsin suuna seismoloogiajaama poole. Paarkümmend meetrit sõitnud, oli raske teed jälgida, sest silmad olid täis peent tolmu.
Seismoloogiajaamas oli elevust palju. Kohal oli paarkümmend inimest, osa kohalikud töötajad, oli ka sõdureid ning paberitega käis ringi üks rootsi teadlane, kes korjas tolmu – enda sõnul uurib ta, millist mõju avaldab vulkaaniline tolm inimese tervisele.
Seismoloogid arutasid, kui ohtlik olukord on. Nimelt oli eileõhtune mäe aktiivsus viimaseid nädalaid arvestades peaaegu kõrgpunktis. Kella viie paiku õhtul sülitas Merapi välja üüratu koguse tahma, mis langes mööda mäeveergu alla ja mattis külad halli korraga.
Ümbritsevad inimesed kandsid näomaske ja läkastasid, aga huvi Merapi vastu oli kõigil nii suur, et seisime lummatult poole ööni. Kuigi õhk oli tolmust paks ja mäge ennast polnud näha, välgatasid umbes minutiliste vahedega pimedusest tulipunased tuled - Merapi ajas välja helendavat laavat, mis külge mööda alla valgus ja siis jahtudes pimedusse haihtus. Kahju, et pimeduses fotoaparaadist kasu polnud, kuid seda tugevamini sööbisid need vaated mällu.
Naasin paariks tunniks hotelli ja seal ootas mind Merapi tegevusest mitte väiksem üllatus. Kui Yogyakartas jagan tuba ühe umbes seitsmesentimeetri pikkuse prussakaga (seni pole neid rohkem toas kohanud ja loodan, et see jääbki nii), siis Kaliurangis võtsid kitiinist kehaga prisked poisid mu toa tormijooksuga ära. Kui teki üles tõstsin, et pikali heita, oli valge lina nagu malelaud musti laike täis. Ei tea, mis neid sinna teki alla meelitas – ilmselt inimese lõhn – aga lahkuma nad pidi. Pistsin kilekoti käe otsa ja ajasin neid hirmsuuri elukaid mööda tuba taga. Nende suurusel on vaid see hea omadus, et peitu nad naljalt pugeda ei saa ja palju aeglasemad on nad ka, kui nende liigikaaslased Tallinna paneelmajadest.
Prussakad öhe visatud, toppisin ukse ja piida vahele jalamati, sest see tundus olevat ainus koht, kust sissetungijad vallutusretkele pääsevad. Ja see aitas.

Täna (6. juuni) hommikul kell viis võtsin koos kolme indoneeslasega seismoloogiajaama vaatetornis kohad sisse ja ootasime Merapi alastust. Paremalt kumav päikesehelk hakkas aeglaselt mäe kontuure joonistama. Merapit ei ümbritsenud enam suits. Vaid tipp tossas. Nagu ööselgi, tungis mäeveerule aeg-ajalt laavat, kuid seda oli valguse tõttu raskem märgata. Mida minutid edasi, seda enam kattis vulkaaniümbrust suits, mis hommikupäikese käes punaseks värvus. Ilus on see Merapi.
Kella kuueks olin kutsutud kohaliku noormehe Tarta juurde, kes pidi mu vulkaanile lähemale viima. Kõik mäe jalamile turistidele ehitatud vaateplatvormidele viivad läbipääsuteed on praeguseks suletud – teele on langetatud bambusetüved, millele on kinnitatud keelumärk – kuid Harta teadis, et Merapi paremal küljel sõjaväelasi ja teisi kontrollijaid pole ning keelualale saab siseneda.

Pildil Merapi tana kella seitsme paiku.

Kuigi vulkaaniline tolm hakkas juba hinge matma, oli Harta juhatatud paigas mägi suurepäraselt nähtav. Veel hiljuti käisid turistid siit mäetipus, kui Merapi rahulik oli. Tippu ronimiseks kulus neil kuus-seitse tundi.
Vulkaan kogus aina jõudu, koonuseotsast väljusid juba hirmuäratavad suitsupahvakad ja mäe küljelt langes pahinal alla tuhalaineid. Kohale saabus ka kaks indoneesia telegruppi. Kella kaheksa paiku tuli vaateplatvormilt lahkuda, sest Merapist väljuv tolm tungis üha kaugemale. Harta, kes peaks vulkaani tujusid teadma, leidis, et see mõjub juba tervisele – ümbritsev lopsakas ja roheline loodus oli hall.
Sõitsime tiheda tolmu tõttu Kaliurangi tagasi 20 kilomeetrit tunnis, silmad vidus ja särgikaelus ninale tõmmatud. Tea, kas see rootsi teadlane ka kunagi oma uurimustöö avaldab ja kohalikele räägib, mida nad siin sisse hingavad.

Merapi 6. juunil kella seitsme paiku laotamas tahma ja suitsu laiali.

Merapi vulkaan
Merapi on üks 129 Indoneesia aktiivsetest vulkaanidest, kuid praegu on ta plahvatusohtlikuim ja mitte ainult Indoneesia mastaabis, vaid kogu maailmas.
Tavaliselt toimuvad Merapil väiksemad pursked iga kahe-kolme aasta tagant, suuremad pursked aga 10-15 aasta järel. Kõige võimsamad ja inimohvritega lõppenud pursked toimusid 1006., 1786., 1822., 1872. ja 1930. aastal, kui hävisid 13 küla ja mäeveerult alla kihutanud püroklastilises pilves hukkus 1400 inimest. Püraklastiline pilves on kuumust kuni 3000 kraadi ja pilv jõuab halvimal juhul kuni seitsme kilomeetri, tavaliselt nelja kilomeetri kaugusele.
Võimsaid ja inimohvreid nõudnud purskeid on olnud ka hiljuti. 1992. aastal muutus vulkaan aktiivseks, mis tipnes 1994. aasta purskega. Kuum pilv kattis mäeveerud ja tappis 43 inimest. Merapi rahunes peaaegu täiesti alles 2002. aastaks.
Uus periood algas tänavu aprillis, kui seismoloogid täheldasid vulkaani aktiivsuse tõusu ja väikeste laavaväljavisete vaheliste intervallide sagenemist. Võimud andsid naabruses asuvate külade elanikele kõige kõrgema valmisolekuhäire.
19. aprillil paiskas Merapi välja suitsusamba, mis tõusis tipust 400 meetri kõrgusele, võrreldes eelmise päeva 75-meetrise sambaga.
23. aprillil, pärast 156 väiksemat maavärinat, mis märkisid mäe õõnsuses magma liikumist, evakueeriti ümbruskonnast 600 inimest.
11. mail, kui laava väljus tipust üha regulaarsemalt, käskisid võimud evakueerida 17 000 inimesel.
13. mail tõusis vulkaani aktiivsus veelgi ning ennustati purset.
15. mai. Kuigi püraklastilise pilve väljumine mäest muutus üha tõenäolisemaks, hakkasid osa kohalikest elanikest küladesse naasma, et oma igapäevast elu jätkata.
16. mai. Merapi rahunes pisut, kuid häiret ei tühistatud.
27. mai. Jaava saart tabas 6,2-magnituudine maavärin, mille epitsenter asus India ookeanis. Kohalikud kartsid ja teadlased ennustasid, et maavärina tõttu võib Merapi hakata ennustatust varem purskama. 5. juuni. Merapi on erakordselt aktiivne ja paiskab tipust välja tohutuid suitsu ja tahmapilvi, mis jõuavad ka küladeni. Laava väljub tipust regulaarselt peaaegu iga minuti tagant.