Jaava lapsed endiselt maavärinast šokis

Pallimangu vaheajal toob ronis Wartijo naabrimees palmi otsa ja viskas alla kookospahkleid, mille labipaistev piim on paris monus.

Yogyakarta-Bantul
Teisipäev.
Ehitustööga on lood halvad, sest sõber Wartijo laiskus on osutunud piirituks. Ta ei kavatsegi rohkem oma koduvaremeid koristada ja ootab ilmselt, millal valitsuselt raha sadama hakkab. Selleks võib kuluda väga kaua aega ning ma tema asemel raha laekumises üldsegi nii kindel poleks, aga ise teab, mis teeb.
Kolme päeva eest saabus mu hotelli vabatahtlik Portugalist. Kutsun teda Portoks. Oleme käinud peaaegu samades paikades, pigem samal ajal, aga pisut eri kohtades – kahe aasta eest oli ta tsunami järgsetel abitöödel Indoneesias Acehis, ma liikusin Tais Phuketis. Mullu pärast maavärinat olin Indias Jammu & Kashmiris, tema teiselpool piiri Pakistanis. Polnud siis ka ime, et sõbrunesime sekundiga, sest leidsime palju ühiseid jututeemasid.
Porto on äärmiselt värvikas kuju. Ta on muusikaõpetaja. Mängib kitarri nagu kuld ja peale selle veel kes teab kui palju pille. Tundub, et ta on päris kõva džässmuusik, liigub ringi Los Angelese ja New Yorgi muusikute seas ning näiteks on sina-tuttav maailma ühe omapärasema kitarrimängustiiliga džässmuusikuga Stanley Jordaniga. Ostsin mõne aja eest Liibanonist Jordani plaadi, sest Eesti muusikapoed seda staari millegipärast ei tunnista. Uskumatu virtuoos.






Wartijo kodukula lapsed mangisid tana usinasti palli ja loomulikult ei saanud nad ilma naomoonutuseta ja lollitamiseta hakkama.

Meie viimase kolme päeva töö on seisnenud hoopis muus, kui varem. Olen saanud natuke ka ehitustööd teha, aga siiski vähe. Porto leidis, et ehitusega saavad kohalikud ise hakkama. Rohkem vajavad nad tema arvates nõuandeid ja ka meelelahutust. Nii saigi Portost eile meie tänava laste muusikaõpetaja. Siin poiste seas on tohutu kitarrihuvi. Enamikul põngerjaist on kaenlas kitarr. Noh, peaaegu kitarr, sest eile püüdsime Portoga häälde panna viite või kuute kitarri ja see ei õnnestunudki.
Ja mida siis noored jaavalased tahavad kitarril selgeks õppida? Metallicat! Kõik poisid nurusid: õpetage meile „Nothing else matters” selgeks. Ja nad võtsid seda lennult. See kõla oli jube, mis kostus – viis täiesti häälest ära kitarri mängivad koos ühte lugu, mis nagu on Metallica ja nagu pole ka. Asi lõppes sellega, et Porto jämedad näpud lõhkusid ühel kitarril keele. Aga ega Porto pole ihne mees – ta läks poodi ja ostis mitte uue keele, vaid uue kitarri.
Tegelikult oli Portol õigus, et inimesed vajavad meelelahutust. Eriti lapsed. Nad ärkavad öösiti väikeste maavärinate peale karjudes üles. Nad on tegelikult veel natuke šokis. Võib vaid ette kujutada, mida tundis külas elav laps, kui lähikonnas olevad umbes sada maja tohutu ragina ja kolina saatel korraga pihuks ja põrmuks langesid. Mõni laps jäi ema või isata, mõni õe või vennata. Muidugi on nad veel šokis ja vajavad sellest välja tulemiseks aega.
Kui Porto kitarri õpetas, mängisin teiste lastega tagaajamist, läksin pimedas koju, kuid Porto oli veel mitu tundi kitarritunde andnud ja laekus südaöö paiku.




Imik, kes paases maavarinast uhegi kriimustuseta, kuid mattus tolmu alla ning ema ei leidnud teda seeparast kohe ules. Laps magas rahus edasi.

Ka täna kukkus välja nii, et ehitustööst Wartijo koduasemel ei tulnud jälle midagi välja. Andsime eile Portoga Wartijole raha, et ta koduküla lastele jalgpallid ostaks. See osutus väga õigeks sammuks. Veetsin eile ligi kolm tundi lastega palli mängides. Wartijo ütles, et lapsed olid juba eile hilisõhtuni mänguga ametis. Ega neil seal palmimetsas muud meelelahutust praegu olegi.
Ühesõnaga – abitööd Bantulis on muutunud teistsuguseks, kui esimestel päevadel. Aga tundub, et sellisest tööst on ka abi.

Hävingu peapõhjus Jaaval – vale ehituskunst
Viimasel ajal oleme Wartijoga palju rääkinud, kuidas ehitada maju nii, et nad järgmise maavärinaga kokku ei langeks. Porto teadis rääkida, et järgmist suurt maavärinat on oodata alles sajakonna aasta pärast, kuid ka oma lastelastele võiksid praegu elavad jaavalased mõelda. Milleks ehitada oma järglastele kirste.
Enamik jaavalasi on unustanud oma esivanemate majaehituskunsti, bambus ja palmileht on asendunud betooni ja saviga. Miks mitte, aga vaesematel inimestel pole raha, et kasutada betoonkonstruktsioonides terasarmatuuri. Nad valavad maja kandepostid ja –talad vaid tsemendisegust. Pole siis ime, et tugev raputus kõik pulbriks teeb.
Pidasime Portoga Wartijole maha pika loengu. Wartijo oli nagu koolipoiss, noogutas, ohkas ja tunnistas lõpuks, et meil on õigus – Jaaval ei tohiks nii maju ehitada, nagu tema ja paljud teised seda teevad.
Bambus on äärmiselt vastupidav materjal ja seda koos muu puidu ning kiviga kasutades on tulemus hea. Õpetasime Wartijole, kuidas ta võiks nüüd oma uue maja üles ehitada. Maja sammastena, millele toetub katus, tuleks kasutada üksteisega jämeda nööriga kokkusõlmitud bambusetüvesid. 20-30 bambust puntras koos moodustaks umbes 70-sentimeetrise läbimõõduga postamendi. Seest tühjad bambusetüved tuleks täis valada liiva. See tugevdaks postamenti veelgi ja muudaks ta vaat et betoonist tugevamaks. Nööriga kokkusõlmitud bambused oleksid maavärina ajal liikuvad, mitte jäigad. Ehk siis – nöör lubaks tüvedel natuke liikuda ning postid liiguks maaga koos, mitte poleks jäigad nagu betoon ja seepärast ka ei murduks.
Mõtlesime välja veel ka katusekinnitused ja seinte ülesehituse, kuid see vajaks seletamiseks juba joonistamist. Igatahes rääkis Wartijo juba külas neist ideedest ja osa mehi olevat valmis asja kaaluma.