Katari arst: kus kõik vigastatud on?!

Hakkasin laupäeval enne pimeduse saabumist India ookeani äärest aegsasti tagasi sõitma, sest pimedas on sõidukeid tihedalt täis maanteel raske liigelda, eriti veel kui mopeedi tuli põleb vaid siis heledalt, kui gaas on põhjas.
Bantuli piirkonnas keeran ühte külasse, kus asub meditsiiniabi laager. Nii tülpinud mehi nägid viimati Indias ja need olid rikšajuhid, kes oma kondiauruga liikuva sõiduki reisijateistmel kliente oodates magasid.
Laagri on siia püsti pannud Katari abitöötajad. Üks arst, kellega vestlen, imestab, et kus on kõik need kümned tuhanded vigastatud, kellest on räägitud. Nende juures on abi saanud vaid üksikud ja needki kriimustustega. Mitte et ta oleks vigastatute arvu kahtluse alla seadnud, vaid ta ei mõistnud, miks kohalik logistika nii halvasti töötab ning kannatanud on koondatud linnade suurhaiglatesse, kui siinsamas on hea varustusega välihospital. Katarlase sõnul on neil esmaklassiline varustus ja medikamente küllaga. Pole ainult keda ravitseda.
Samas kõrval asub ka Katari sõjaväelaste laager. Need mehed käivad siin koertega hukkunuid ja kannatanuid otsimas, kuid nagu üks ohvitseridest mulle väidab, pole viimastel päevadel enam kedagi leitud. Kas sel öösel ei pääse Yogyakarta rahvas ilma närvikõdita. Kell 00.27 liigatab hotelli voodi kohu all hetkeks - suure maavärina kõige noorem ja pisem poeg.