Kamp tõelisi rahvamehi
Niisama virinat ka :)
Ma ei tea, kui paljudele läheb Eestis korda omada võimu, aga ilmselgelt paljudele. Mõni alustab sellest, et „hakkab” poliitikust ning kui päris loll ei ole, siis saavutabki oma tahtmise. Siis tekib hasart omada rohkem poliitilist kaalukust ning kui sellest on ennast paksuks õgitud, kaasneb rasvakihiga ka arvamus, et olen suur ja võimas. No ole, ühe jaoks nii, teise jaoks oled lihtsalt ülekaaluline.
Siis on veel seltskond iharaid, kes on saavutanud majandusliku võimu ning nähes, et enam pole taskuid, kuhu kätt pistes krabinat ei kuuleks, otsustavad haarata poliitilise võimu. Nii siis joostaksegi amokki.
Ja eks neid vahepealseid ole muidugi igasugu erinevad. Näiteks selliseid pliiatsiteritaja ajuga härrasid, kes naudivad lihtsalt avalikku tähelepanu ja arvavad, et see ongi võim.
Mis siin ikka rääkida, las rabelevad. Eks see ole „ässade” kõrvadele kasutu ja ära leierdatud heietamine niikuinii.
Sellised õelad mõtted tulevad pähe siis, kui olen kodust kaugel ja kodused uudised jõuavad kohale distantsilt. Maailmas on nii pagana palju tõelisi muresid ja sündmusi, kuid netist lainud nadala Eesti asjaajamisi jälgides läheb süda pahaks.
Rüütlile tuli üllatusena, et Rahvaliit teda presidendikandidaadiks esitas ja Rahvaliidule oli üllatus, et Rüütel pakkumise nii kärmelt vastu võttis – suured mehed mängivad „kes aias”. See oli küll tõeline üllatusmuna, mis on kahjuks ammu kõigi silme all kõvaks keedetud.
Kultuuriminister hakkab tühja koha pealt ajakirjanikule turja – selline käitumine viib varsti selleni, et kuuldes sõna kultuur...
Või siis Savisaare praamisõit – ostku omale kell või õppigu aega planeerima, siis pole vaja vales kohas võimu näidata.
Ehk siis - mõni mees sõidab rahva jaoks mõeldud praamiga nagu oma muruniidukiga kodu tagahoovis ning teine valib iseendale presidenti ja räägib, et see on tegelikult rahvale hea. Tõelised rahvamehed.
Ja tagatipuks suudab Eesti Posti uks juhatuse liikmeid end nagu postkaarti maailma ühest nurgast teise läkitada ja sellele pooleteise aastaga pool miljonit krooni raisata. Kaudselt veel rahva raha. Kõigile neile enda arvates võimu omavatele tegelastele: kui te seisaks praegu Indoneesias Jaava saarel ülivõimsalt tegutseva Merapi vulkaani jalamil, siis te ehk saaksite aru, mis ja kus on tegelikult võim. Ja see võim on nii suur, et panebki Eesti rahvameeste tegemistele just sellise pilguga vaatama.
Ma ei tea, kui paljudele läheb Eestis korda omada võimu, aga ilmselgelt paljudele. Mõni alustab sellest, et „hakkab” poliitikust ning kui päris loll ei ole, siis saavutabki oma tahtmise. Siis tekib hasart omada rohkem poliitilist kaalukust ning kui sellest on ennast paksuks õgitud, kaasneb rasvakihiga ka arvamus, et olen suur ja võimas. No ole, ühe jaoks nii, teise jaoks oled lihtsalt ülekaaluline.
Siis on veel seltskond iharaid, kes on saavutanud majandusliku võimu ning nähes, et enam pole taskuid, kuhu kätt pistes krabinat ei kuuleks, otsustavad haarata poliitilise võimu. Nii siis joostaksegi amokki.
Ja eks neid vahepealseid ole muidugi igasugu erinevad. Näiteks selliseid pliiatsiteritaja ajuga härrasid, kes naudivad lihtsalt avalikku tähelepanu ja arvavad, et see ongi võim.
Mis siin ikka rääkida, las rabelevad. Eks see ole „ässade” kõrvadele kasutu ja ära leierdatud heietamine niikuinii.
Sellised õelad mõtted tulevad pähe siis, kui olen kodust kaugel ja kodused uudised jõuavad kohale distantsilt. Maailmas on nii pagana palju tõelisi muresid ja sündmusi, kuid netist lainud nadala Eesti asjaajamisi jälgides läheb süda pahaks.
Rüütlile tuli üllatusena, et Rahvaliit teda presidendikandidaadiks esitas ja Rahvaliidule oli üllatus, et Rüütel pakkumise nii kärmelt vastu võttis – suured mehed mängivad „kes aias”. See oli küll tõeline üllatusmuna, mis on kahjuks ammu kõigi silme all kõvaks keedetud.
Kultuuriminister hakkab tühja koha pealt ajakirjanikule turja – selline käitumine viib varsti selleni, et kuuldes sõna kultuur...
Või siis Savisaare praamisõit – ostku omale kell või õppigu aega planeerima, siis pole vaja vales kohas võimu näidata.
Ehk siis - mõni mees sõidab rahva jaoks mõeldud praamiga nagu oma muruniidukiga kodu tagahoovis ning teine valib iseendale presidenti ja räägib, et see on tegelikult rahvale hea. Tõelised rahvamehed.
Ja tagatipuks suudab Eesti Posti uks juhatuse liikmeid end nagu postkaarti maailma ühest nurgast teise läkitada ja sellele pooleteise aastaga pool miljonit krooni raisata. Kaudselt veel rahva raha. Kõigile neile enda arvates võimu omavatele tegelastele: kui te seisaks praegu Indoneesias Jaava saarel ülivõimsalt tegutseva Merapi vulkaani jalamil, siis te ehk saaksite aru, mis ja kus on tegelikult võim. Ja see võim on nii suur, et panebki Eesti rahvameeste tegemistele just sellise pilguga vaatama.
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home