Töö katusel ja elu koos vuntsidega toakaaslasega

Yogyakarta-Bantul

See tuli ules nuud vaikse hilinemisega, aga mis seal ikka. Tana juba laupaeva hilisohtu. Pole vahepeal aega olnud. (pildil hoburakend India ookeani aares)
On reede hilisõhtu ja kell hakkab üks saama. 16 minutit enne südaööd võdistas maa oma rasvasid ja ajas kogu hotellipersonali majast õue. Tõuge küll tugev ei olnud, kuid pani maja ragisema. Tunniga rahunesid kohalikud maha ja hakkasid tagasi esimese korruse tubadesse valguma, kus nad ilmselt enamiku viimasest nädalast on sel moel riietega ukse kõrval maganud, valmis iga hetk välja punuma.
Loivan oma teise korruse hotellituppa ja alles pärast seda intsidenti hakkan mõtlema võimalikule ohule. Paarkümmend trepiastet üles, siis kümme meetrit mööda verandat vasakule, viis meetrit paremale… Kogu teekonna on pea kohal katuseäär. Kui maa peaks taas värisema, jõuaks joostes alla ehk kümne sekundiga, lisaks ärkamissegadus. Paljud kohalikud on nutikad, et väljas magavad, kuid kaua sa ikka tähti imetled, kuigi seegi on ilus tegevus.
Astun vannituppa, mille põrandas olevast kanalisatsiooniaugust vaatab mulle vastu tuttav Vunts. Kutsun teda Vuntsiks, sest tal on pikad vuntsid. Tunnen Vuntsi juba oma neli tundi ja seni oleme normaalselt läbi saanud. Tema hoiab aupaklikult eemale ja ma ka ei kasuta tema külalislahkust kurjasti. Olen ju mina temal külas, mitte vastupidi.
Kohtusin Vuntsiga kella üheksa paiku, kui esimest korda hotelli saabusin ja pesema sättisin. Vunts krabistas kärmelt ukse juurest toa tagumisse nurka ja jäi oma vuntse liigutades mind vahtima. Kui ta plaaditud põrandal jookseb, siis kõlab see nii, nagu lippaks hiir krabinal betoonil ringi. Vunts on umbes seitse sentimeetrit pikk - ongi peaaegu hiire suurune -, aga tal on rohkem jalgu, mida põrandal krabistada. Vunts nimelt on prussakas või siis vähemalt keegi, kes näeb väga prussaka moodi välja. Magama minnes tõmban vannitoa ukse kinni, sest nii suured prussakad võiksid juba omaette korteris elada.
Kell on seitse hommikul. Vunts on kas välja kolinud või ajab kuskil oma asju.
Püüan ümbruskonnast leida mootorrattast või mopeedi, kuid see osutub vaevanõudvaks ettevõtmiseks. Kuigi kõikjal on tänavaäärtes reklaamid kirjaga „Motobike rent”, ei rendi neid keegi.

Satun hommikuturuks kutsutud juurviljabazaarile. Meenub lennuki stjuardessi enne maaleminekut lausutud hoiatus, et turgudest, kus müüakse kanu ja teisi sulelisi, soovitatakse eemale hoida, sest siin-seal on Indoneesias endiselt linnugripp, mis levib eriti hästi väljaheidete kaudu. Siinsel turul on tugev kanasitahais ja paar värvilist lindu jalutab maasistuvate müüjate vahel vabalt ringi. Millegipärast hoian hinge kinni…
Kui olen tunnikese lootusetult tsiklit otsinud, leian kõrvaltänavast selle kandi ainukese laenutuse. Alustan teed India ookeani poole Bantuli, kus hukkus nädalataguses maavärinas suurim arv Java saare elanikke.
Yogyakarta liiklus on nagu ikka aasiamaades või Lähis-Idas – lootusetu, aga toimiv. Neljakäiguline Suzuki mopeed lendab mõnusalt, kuid pidurdab halvasti. Uljusega siin õhtusöögile ei jõua.
Alles mõni kilomeeter enne Bantuli piirkonda läheb liiklus lahedamaks. Purustused on siin tõesti tohutud. Püsti on vaid üksikud majad ja needki pragude tõttu ilmselt elamiskõlbmatud. Sõidan ookeanini välja ja otsin tuulelt kuumale nahale lohutust. Üksikud inimesed jalutavad vulkaanilise päritoluga tumedal liival. Lained on nii metsikud, et ujuda siin ei saa. Põristan mopeediga küla vahel, inimesed lehvitavad.
Ühe osaliselt püsti seisva maja juures käib vilgas töö. See on üldse üks väheseid seltskondi, kes tõsiselt tööd teeb. Muidu mehed-naised lihtsalt istuvad oma varemetes maja ees.
Osa mehi on katusel ja ulatavad alumistele kätte saviplaate. Peatun, kui nad rõõmsalt lehvitavad.
„Kas teil abi on vaja?” küsin kiivrit peast võttes.
Üks noormees astub ligemale ja küsib üle: mida, mida?
Nad ei saa üldse aru, miks üks turistist turakas peaks nende maja korrastama. Siis tuleb ligi vanem mees. „Aga mis sa teha tahaksid? Ma võtaks sult parema meelega raha, saaksin uue konditsioneeri osta.”
„Vabandan, aga mul ei ole raha. Mingit tööd teil ju ikka on? Maja puha puru…”
Tekib väike segadus. Mehed ajavad juttu, naeravad, teevad pausi, joovad kilekaanega plasttopsikutest vett ja naeravad jälle.
„Kas sa vett tahad?”
Joon topsikust kõrrega vett ja ootan natuke asjalikumat tööd, kui see.
Mehed arutavad veel asja, naeravad jälle kõvahäälselt ja otsustavad siis mulle katusetöö jätta. Üks mootorrattakiivriga meestest ronib alla ja ajab mind mööda bambusredelit ülesse. „Ole ettevaatlik, pane äkki ka kiiver pähe, need konstruktsioonid võivad murduda,” hoiatab ta. Kiivrit ma siiski pähe panna ei suuda, sest ekvaatorialune päike keedaks kiivri sees aju ära. Sõidu ajal on kiiver talutav, sest tuul pääseb sisse. Seistes on sellega talumatu olla ja kui samal ajal veel tööd ka teha, siis on päris hull.
Töö läheb ladusalt. Olen indoneeslastest palju pikem ja mu pikad ahvikäed tulevad ka kasuks, sest jadas olevast meestereast pääseb kaks meest puhkama – üks see, kelle kohale ma asusin ja teine see, keda jadasse enam vaja ole.
Ulatan redeliotsal olevale tüsedale sellile katusekive kätte ja ajame samal ajal juttu. Ta on 36-aastane Suranta ja pidas siin enne maavärinat väikest poodi ja motolaenutust. Kuigi poeruumide seinad on osaliselt hävinud, seisab katus kuidagi taladel püsti. Suranta loodab sarikatelt saada terveid kive kätte niipalju kui võimalik, et neid uuel majal kasutada.
Müttame maja ümber mitu tundi, teeme väikseid veepause, naerame minu üle – mina ei naera – aga lõbus on ikkagi. Selles peres hukkunuid ei olnud ja pole näha ka lootusetuse tundemärke. Tänavale on kogunenud päris palju rahvast, kes tahavad ilmselt teada saada, kuidas turiste dresseeritakse ja tööle pannakse – hea teine kord võtta, kui valgenahalised härrad-prouad kohale peaksid saabuma.
Pärast tööpäeva kutsub peremees Suranta mu purunenud poe taha elumajja. Tal on tekkinud seoses mu kohalviibimisega kaval plaan, mida ta tahab kohvitassi taga arutada. Katusel istudes uuris ta, mis töökogemused mul on. Muuhulgas siis mainisin, et olen töötanud kujundajana. Püüdsin küll seletada, et praegu kujundan peamiselt ajalehti ja kunagi aastate eest sai ka muud pudi-padi tehtud, kuid tema kõrvadele tähendas sõna disainer palju laiemat mõistet. „Kui sa oskad juba midagi kujundada, siis oskad ka sa mulle uue maja projekteerida!”
No nii…
Surantal on nimelt plaan: ta tahab minu abiga saada omale kohalikust arhitektuurist erineva maja, et see turistidele silma jääks.
Suranta laseb naisel paberi ja pliiatsi tuua ning hakkab oma aadressi üles kirjutama. „Mul internetti ei ole ja e-mailiaadressit ka mitte, aga sa tee mulle joonised ja saada tavalise postiga,” räägib ta. „Mancingan 9…” kirjutab Suranta ja hääldab igat tähte.
Siis võtab ta teise paberi ja joonistab sinna, kui kaugel peaks tänavast olema poesein, poe taha võiks tulla eluruumid ja laseb aga muudkui fantaasial lennata.
Täitsa jama. Et tehingut veel arutada, palub Suranta mul õhtusöögile jääda, kuid vabandan viisakalt välja, sest selleks pole aega ning ega tea, mis plaanid mehel veel selle kujundustööga olla võivad.
Enne lahkumist toonitab Suranta: „Saada siis joonised ja ehituse umbkaudne hinnakalkulatsioon ka. Aga pea meeles, et puit on meil väga kallis, katsu palju kiviga arvestada.”
Täitsa plindris, kuna olen külas, siis ei sobi väga vastu ka ajada, kuigi asi muutub lausa koomiliseks. Mõtlen oma tuttavale arhitektile Ainile ja loodan, et ta neid ridu loeb – ole mees, aita hädast välja - teeme Surantale pisikese majaprojekti.

Lapsed Yogyakartas varjualuse all, kus nad ka oid veedavad.