Majamõõtmine – üks meeter on üks samm

Bantul
Jõudsin eile tagasi Merapi vulkaani jalamilt. Mälestused on kustumatud, mida ei saa öelda vulkaani kohta, mis on kangekaelselt pursanud 7630. aastast enne Kristust.
Hommikuga oli higisele kehale kogunenud paks kiht vulkaanilist tolmu. See polekski väga silma hakanud, kui Yogyakartas vanni põhja ladestunud ollust poleks märganud. Järjekordselt tundsin austust kohalike elanike ees, kes nendes oludes iga päev elavad (OK, mitte just iga paev, aga hingamisteid ja kopse peaks see tuhk ikka kuidagi kahjustama). Merapi jalami külaelanikke peaks arstid uurima, sest raske uskuda, et vulkaani peen tuhk, mida inimesed tahes tahtmata sisse hingavad, nende elutegevusele mingit jälge ei jäta.
Merapi oli eile taas ka Indoneesia teleuudiste teema. 5. ja 6. juuni vulkaani aktiivsus oli varasemast suurem, millest oli teles kolmemõõtmeline graafik tehtud – sai hea ülevaate, kuidas tuhk mööda mäeveergu alla sööstis ning kui suurt ala see kattis.


Ulal Suranta maja laupaeval, all kolmapaeval. Votab ilmet.

Sõitsin eile jälle ookeani ääres elavale Surantale appi lagunenud maja varemeid koristama. Mõne päevaga oli ta ära teinud suure töö. 3. juunil võtsime katusekivid maha, nüüd olid juba ka osa seinad ära koristatud. Lõhkusin paar tundi pragunenud seintest savitelliseid välja, puhastasin need segust ja ladusin hunnikusse. Viimne kui oksaraag läheb uuesti ringlusse. Väiksemadki puujupid on arvel, et uue maja ehitamise hinda võimalikult madalal hoida.
Tarisime Suranta kahe sugulasega ühest püsti jäänud seintega toast suurt puukarkassiga madratsit välja ja selgus, et see pole võimalik. Keera kuidas tahad, ei mahu. Naersime, et ju siis on tuba madratsi ümber ehitatud. Kuna majal katust peal enam pole, siis nuputasime, kuidas saaks igavesti raske madratsi katusesarikatele visatud nööridega üles tõsta ja üle seina välja vinnata. Hakkasin juba märkmikulehele tõstemehhanismi joonistama, et teistele oma mõtet seletada, kuid Suranta arvas juba eos, et see on üle mõistuse raske töö ning jätsime madratsi oma kohale kõhnuma. Millegipärast arvan, et kui aasta pärast peaks siia sattuma, siis selles toas on sama madrats.
Vedasime veel mööblit Suranta tagahoovi ja oligi neli tunnikest möödas. Suranta leidis, et rohkem tööd ei tohi teha ja nüüd peab puhkama. „Meil siin aega piisavalt, turiste nagunii niipea ei tule ja jõuame veel kuid seda maja ehitada,” seletas ta. Ka laupäeval, kui tal abis olin, lõppes töö järsult, kuigi pealtnäha polnud selleks mingit põhjust. Suranta sõnul käibki see nii – töö ei tohi vastikuks muutuda. Eks aja mõiste ole ka lõunamaade rahvastel teistsugune kui meil, ehk siis - aega on.


Suranta sugulase imearmsad lapsed.

Mõõtsin Suranta majavaremed üle. Külarahvas tuli uudistama, miks see veidrik seal varemetes edasi tagasi kõnnib ja igat nurgatagust pildistab. Ilmselt oli Suranta külas rääkinud, et talle kujundab välismaalane uue maja. Igatahes üks juurde astunud härrasmees teadis täpselt, mis käsil on ja uuris, millist värvi hoone fassaad on plaanitud.
Eesti arhitekt Ain palus mul võimalikult täpsed mõõdud võtta. Eks ma siis astusin võimalikult täpsete sammudega – mõõdulint oli Surantale tundmatu töövahend.
Hea, et mu märkmikulehe pikkus oli 29 ja pool ruutu, sest maja joonis mahtus täpselt ära – pikuti umbes 25 meetrit, laiuti 14 meetrit ehk markmikuruutu. Pluss-miinus meeter. Aga pole viga, kui Aini projekti mõõdud kõiguvad meetri piires, siis saab Suranta seda veel paika loksutada. Ega tema maja siis mingi täpisteaduse etalon saa olema. Etaloniks on minu sammude pikkused, mis ju ka tore mõõtühik.