Bantul: haiglad pungil, abilaagrid tühjad

Pühapäeva varahommik on Bantulis pilvine, mis lubab leevendust karmilt ründava päikese eest. Teed on taas hõivanud tuhanded maasturid ja nende vahel nõeluvad mopeedid.
Sõidan külavaheteedel ja imestan taas, kuidas siinkandis nii vähe inimesi hukkus. Mitte vähe – loomulikult koletuslikult palju, kuid kui sajad tuhanded majad on maatasa, siis on vist väga paljudel inimestel veel hästi läinud, et vikatimehel oli suhteliselt kasin lõikuskuu.
Keeran mopeedi ühe küla kõrval asuvasse laagrisse. Telkidel on kirjad PKPU. Saan teada, et see on rahvusvaheline abiorganisatsioon.
Suurtes telkides lebavad üksikud inimesed, enamik neist on terved, neil lihtsalt pole kuskil olla. Lapsed jooksevad ligi ja rõõmustavad uut nägu nähes. Mõtlen: nüüd on see hetk, kus Kalevi kommid ka Indoneesiasse jõudsid – ja annan põngerjatele kodust kaasa ostetud hunniku karamelle. Ja siis saabub lapsi aga juurde ja juurde ja… Oliver Kruuda peaks ka õnnelik olema.


Medtelgist kostab vaikset nuuksumist. Pisike poisike lamab alasti kokkupandavas voodis, tema ümber on kogunenud paar sõjaväelast, tema ema ja arst. Parema randme veeni on torgatud kanüül. Poisi kõhn keha on tihedalt täis higipiisku - ju nii palavusest kui ka valust või hirmust. Aeg-ajalt toob ta kuuldavale ilmselt kõigis keeltes ühtmoodi kõlava sõna „mamma”. Ema hoiab poisi kätt, siis silitab tema pead ja kui ta parasjagu ei silita, teeb seda kõrvalseisev sõjaväelane tema eest.
Arst uurib last ja lohutab ema: midagi hullu ei ole, põrutus, vasak jalalaba on nikastada saanud ja kriimustatud. Arst on väga muhe mees ja teab ilmselt, kuidas naljaga asju lahendada. Nagu muuseam napsab ta poisi noksist kinni – plindigi! „Tubli mees oled, vaata kui see oleks viga saanud, siis oleks paha lugu!” Tundub kuidagi kohatu nali, aga ilmselt see seda siis pole, sest kui ema on poisile arsti jutu ära tõlkinud, hakkab see suure häälega naerma. Vaikselt pubisevad nina alla ka kõik ümberolijad.
Arst asub poisi vigastatud jalga tohterdama. Desinfitseerimiseks on neil piiritus. Kujutan juba ette, milline kisa lapse äsja naernud suust tulema hakkab. Olen täitsa loll - ostsin Eestist kaasa kümme pudelit vesinikulahust ja hunniku valuvaigisteid ja hoian neid vaikides oma kotis. „Doktor!” hõikan mehele. „Siin on mõned asjad kaasas, neid võib vaja minna.”
Kummikindad kätte tõmmanud turjakas mees astub ligi ja vaatab mu seljakoti sisu. Ta suunurgad tõusevad mõnuga. „No sellel poisil ikka veab!” ütleb ta. Ta võtab 3-protsendise vesinikulahuse pudelid välja, heidab veel pilgu kaanekirjale ja ulatab siis kogu saagi indoneeslasest abimehele. Ta seletab talle, millega on tegu, laseb ühe pudeli avada ja hakkab poisi jalga määrima. Poiss ei tee kõssigi.

(Pildil uhe abilaagri lapsed, kes opivad ajutises koolis.)
Indoneeslasi aitav arst on tegelikult kirurg, kuid kirurgilist abi vajavaid inimesi siin pole ning ta teeb mida oskab. Ta on tulnud kohale PKPU egiidi all Türgist Istanbulist.
Saame toreda türklasega kärmelt tuttavaks – mehel nimeks Mahmut Coskun.
Mahmut räägib, et PKPU on püsti pannud küll laagrid, kuid osast arstimitest on puudus. Üks neist oligi vesinik, mille asemel kasutatakse piiritust. Appi tulnud arstidel endal ravimeid kaasas pole, ainult tööks vajalik tehnika.
„Kas te olete ka arst?” uurib PKPU särgiga mees. Ta annab mulle nimekaardi, millel seisab Idham Cholid ning alustab pikka vestlust oma lähiaja plaanidest. Ta veab Mahmudi maasturiga PKPU laagrites ringi ja otsib abivajajaid. Nii saabki alguse kogu päeva nõudev reis Bantuli piirkonna külades – nemad džiibiga ees, mina mopeediga järel.
Me jõuame vaid nelja külasse, sest teed on autodest ummistunud. Kõik külad on ühesugused – palju palmi ja banaanipuude ning riisipõldude keskele laiali purunenud maju ning nende keskele kerkinud telgid.
„Mul on millegipärast silmad sinised,” räägib vana mees tõlgi vahendusel Mahmudile. Lähemalt vaadates on tõesti, kuigi eemalt polnud tumeda naha tõttu sinikaid märgata. „Imelik on see, et ma mäleta, nagu oleks vastu silmi löögi saanud,” on vanake mures.
Mahmut kompab teadjalikult mehe pealage ja vajutab tasakesi. „Aih!” teeb vanake.
„Selge, te olete pähe löögi saanud. Kas seda mäletate?”
„Vist sain jah.”
Mahmut selgitab talle, et sellest löögist võisidki mõlemad silmad siniseks minna. „See on täitsa normaalne, ära muretse, papi.”
Lahkume, ees ootab veel kolm küla, kuid mitte kuskil ei vajata enam arstiabi. Tõsised haiged on veetud linnahaiglatesse, kriimustada saanud inimesed ei vaevu tühja asja pärast kohale ilmuma.
Idham räägib, et rahvas koguneb laagritesse õhtul ja see on petlik, et päeval on telkrajatised tühjad ja kasutud. „Nad käivad oma kodu varemetel ja koristavad. Magama tulevad telki.”
Väidetavalt pole siinsed maavärinad veel lõppenud. Hotellipersonal räägib õhtul, et teleuudistes hoiatati homme või ülehomme uusi tõukeid, kuid need ei tohiks tugevad olla. Uued tõuked võivad pärineda aga hoopis vulkaan Merapi tegevusest ega tule enam India ookeani põhjast. Kahjuks kohalikku keelt ei valda ning ise kuulujuttudele teleuudistest kinnitust ei leia.