Wartijo koduküla – uhkete inimeste varisenud kindlus

Bantul.
Wartijo magas, sest kell näitas alles varajasi hommikutunde. Tema kõrvalmajas elav isa oli korraks end voodist välja ajanud, et tualetti minna. Wartijo ema lebas veel asemel, kuigi umbes tunni aja pärast oleks ka tema tõusnud ja hakanud hommikusööki tegema, nagu igal teiselgi päeval.
Wartijo ja tema vanemate majad seisid kõrvuti, neid ümbritses tihe palmimets, mille lopsakatest lehtedest madalalseisva tõusva päikese kiired veel läbi ei tunginud. Ainult kuma oli aimata. Öine taevas värvus süsimustast tasapisi tumesiniseks, siis veel heledamaks...
Wartijo kukkus voodist, ta kuulis, kuidas tema 17-aastane tütar hõikas midagi kõrvaltoast, kuid hääl sumbus ragina, mütsatuste, klirina ja kõikide teiste tuntud ning tundmatute helide sobimatus kooskõlas.
Wartijo isa kükitas tualetis. Tema kõrval oli ämber, millest pärast asjatalitust põrandal asuvasse auku vett valati ja kus käsi pesti. Ta kükitas ja mõtles oma asju, kui märkas, kuidas ämbris moodustusid veepinnale rõngad, mis koondusid imepisikeste lainetena keskele kokku. Järgnes tohutu ragin, vana mees libastus, kukkus ja jäi lebama.
Ema jäigi magama.
Reede.
Sain täna endale uue sõbra. Peagi neljakümneseks saav Wartijo istus eile õhtupoolikul mu hotelli lähedal pingil ja tervitas mind. Nii teevad Jaaval vist kõik – võõras on teretulnud ja mööduvat rändajat ootab kõikjal sõbralik hõige, soe naeratus või käeviibutus. Olen nädalaga öelnud „tere!” rohkem, kui elu jooksul kokku.
Wartijo lonkis mulle hotelli juurde järele ja uuris, kust ma pärit olen. Ega selle Eestiga siin head lood ole – millegipärast asetatakse see endise Jugoslaavia aladele, nii on juba korduvalt olnud.
Tumeda naha, pisut punaste silmavalgetega ning halvasti suus istuvate hambaproteesidega keskealine mees rääkis soravat inglise keelt, nii et meil jätkus juttu kauemaks. Hea inglise keele oskus pole Jaaval üldse tavaline, aga Wartijo oli erand. Ta polnud seda kunagi koolis õppinud, kuid see-eest 20 aastat pitsavedajana töötanud. Ega kohalikud inimesed siis pitsat söö, ikka välismaalased – hollandlased, prantslased, inglased... Nii sõitiski Wartijo aastaid hotellist hotelli ning viis härradele head ja paremat. Mõni sõna siit, teine sealt, nii see keeleoskus tuli.
Rääkisime pool tunnikest, kui Wartijo silmad kiskusid niiskeks. Ta tahtis mulle midagi rääkida, aga jäi siis toppama, vaatas kõrvale, läitis sigareti ja vaikis.
Nii me varsti lahku läksimegi, et hommikul varavalges kokku saada ja maavärinast purustatud Bantuli piirkonda sõita. Wartijo sõnul on tal vaja koduvaremeid koristada ning kuna ka mul oli plaan Bantulis tööots leida, siis oligi meil väike brigaad koos.
Igapäevane jooksuvõistlus
Kell 8.07 hommikul toimusid hotellis jälle jooksuvõistlused. Esimesena jõudis maja ette platsile köögiukse juures räästa all tukkunud teenindaja. Ma sain hõbemedali, kuigi istusingi peaaegu platsi peal laua taga. Kiired need kohalikud! Lõpetasin just hommikusöögi, kui maa seest suruõhuhaamriga mütakas anti. Sellised võistlused on meil siin iga päev, kui maa väiksemagi liigutuse teeb. Pärast jälle naerame kõik koos, et see oli ju nii väike…
Wartijo saabus, kui me arutasime, kui tugev võis maavärin olla. Leppisime kokku, et kolmemagnituudine, kuigi kellelgi meil vist pole aimu, milline on täpselt kolmemagnituudise tõuke mõju. 6,2-magnituudise maavärina jõud on nüüd siin kõigile teada, aga väiksemate tugevus on niisama jutujätkuks pakutud.
Uus sõber sõitis mopeediga üliosavalt ja ettevaatlikult, kui sadade teiste meiesuguste vahel Bantuli poole manööverdasime.


Kulast polnud midagi jarel.

Peateelt keerasime palmimetsa, mille alust teed ääristasid tööd tegevad jaavalased. Mõne maja betoonist põrand oli kiviklibu vahelt juba puhtaks koristatud ning terveks jäänud ehitusmaterjal äärtesse laotud. Mõnelpool seisid hooned veel täpselt sellina, nagu nad maavärinast olid jäänud.
Meie tee viis järjest kaugemale metsatukkade vahele, mida eraldasid riisipõllud. Jaaval annab riisipõld aastas kolm saaki. Mõni põld oli juba koristatud, teisel pistsid põlvini mudas tatsuvad küürakil naised riisitaimi märga lögasse. Riisipõllud on lummavalt kaunid, kui vesiselt maapinnalt täpselt ritta istutatud taimede vahelt peegeldab vastu sinine taevas.
Wartijo külas võttis mind vastu hullem vaatepilt, kui oodata oskasin. Varemeid on Bantulis kõikjal, kuid see õnnetu, kõrgete ja tihedalt kasvavate palmide vahele peidetud pisike elupaik oli päris kadunud. Päästa pole siin ühtki maja - kui mõned müürid jäidki püsti seisma, siis ka need tuleb lammutada.

Pildil Wartijo isa.
Wartijo isa küürutas varemete vahel ja tõmbas kõplataolise tööriistaga sodi kokku. Vana mehe suunurgas tossas sigaret ja peas oli mütsilotu. Ta ei märganudki alguses oma poega, vaid vaatab enneolematult uudishimulikult mind.
Wartijo astus kivihunnikute vahele ja jäi seisma. „Mu ema magas siin,” ütles ta ja näitas tolmusele põrandale. „Isa läks korraks tualetti ja siis oli maavärin. Ta sai vist kohe surma,” jutustas Wartijol katkendlikult.
Ju ta seda mulle eile vesiste silmadega rääkida tahtiski.
Seal, kus Wartijo ja tema tütar magasid, oli eile kivihunnik. Saatuslikul päeval neid surm säästis, mõlemad said vaid kriimustusi. Kuid see oli õnnelik juhus, arvas Wartijo. Tema majal jäi kaks seina püsti, nüüd on need maha lükatud, et uue maavärinaga kellelegi selga ei kukuks.
Kuid meie meeleolu tõusis taas, sest asusime tööd tegema ja meid tuli uudistama trobikond lapsi, kes oma valgel taustal olevate söetükkidega meid kavalalt piidlesid – Jaava laste silmad on uskumatult armsad!
Väikeste pausidega aitasime Wartijo isa, sest tegelikult oli tema kõige kõvem töömees. Hoolimata kõrgest east ei tahtnud ta endale armu anda. Wartijo vist on natuke laisk, sest ega ta suurt indu üles ei näidanud. Ajas aga naistega juttu ja tõmbas suitsu. Aga tema tuba, tema luba.
Nagu juba siin kombeks on saanud, lõpeb tööpäev meie mõistes vara, sest homme ka päev. Wartijo tegi mulle pika ringkäigu külas, mida enam pole. Tegelikult on üks küla alles – loomade küla. Kõik siinelavad 300 inimest toovad oma lehmad, lambad ja kanad ühisesse n-ö farmi. See kahel pool väikest kõnniteed ehitatud moodustis ei saanud maavärinas üldse viga.
Wartijolt sain teada, et nende küla on väga kokkuhoidev, kuid inimesed on samas ka uhked. Näiteks ei olevat see üldse kombeks, et ühe maja rahvas läheks teise maja elanikele appi. Kõik tahtvat ise enda eest seista ja ise hakkama saada. Seetõttu tuli Wartijo sõnul ka nii palju rahvast minu abitööd uudistama – neil pole see kombeks.
See küla on üldse eriline. Wartijo sõnul on tema esivanemad pärit Somaaliast. Sellepärast on ka tema ja veel paljude külaelanike nahavärv pisut tumedam. Aga nad olevat juba kohalikega nii segunenud, et põliste jaavalastega enam suurt vahet ei ole.
Parteid ostavad hääli
„Millest teil siin kõige rohkem puudust on?” uurisin Wartijolt.
„Rahast. Vaja on ehitusmaterjali, kuid pärast maavärinat on hinnad mitmekordistunud.”
„Aga kas valitsus ei anna külarahvale raha?”
„Valitsus peaks andma. Räägitakse, et maja kohta kuni 30 miljonit ruupiat, kuid meie külas pole keegi midagi uurimas käinud ja rahast rääkinud,” jutustas Wartijo.
Tema kõnelusest jäi eriti meelde üks osa. „Meil rahastavad kannatanuid parteid. Nägid neid suuri plakateid maantee ääres telkidel? Need on parteide reklaamid.”
Nojah, ükskord tulevad need valimised ju niikuinii ja siis on hättasattunutele jagatud rahaga ka ühekorraga hääled ostetud. Veider see ilmaelu, kuid ega meil see 500 krooni jagamine pensionäridele teistsugune ole. Või on?
Küla vahel tiirutades kutsuti meid kõikjal „sisse” ehk siis sinna, kus kunagi maja oli. Jõin ära neli klaasi teed, sest pakkumisest keelduda ka ei sobinud. Lapsed said seljakotist viimase Kalevi kommide paki ega tahtnud enam kaelast ära ronida. Olin äärmiselt üllatunud Wartijo sõnade peale, et keegi neist lastest pole kunagi ihusilmaga „valget meest” nainud. Televiisorist küll, kuid nende külas pole ükski välismaalane tema teada käinud ning lapsed käivad külast väljas väga harva. Ja eks see küla asus ka suurtest teedest päris kaugel. Siis võis lastest ka aru saada, miks nad mind nii palju katsuda tahtsid ja pikki heledaid juukseid kiskusid.