Karistus: Mina, mina, mina...

Päevalehes on väga lahe artikkel. Otsisin Youtubeist ühe selle karistusloo üles. Oi-oi, kui rockimehed peaksid tund aega sellist muusikat kuulama, siis nad ilmselt tõesti mõtlevad enne, kui ise naabreid segama hakkavad. See video on karaoke tekstina. Lugege sõnu. Enesekesksemat lauluautorit annab otsida. Artikkel ise siin, lõpus on lugu.

USA kohtunik karistab rikkujaid Barry Manilow muusikaga (0)
30.11.2008 12:39 Autor: Tiiu Laks
USA kohtunik otsustas öörahu rikkujaid ja naabreid müraga segavaid bändimehi karistada tunni ajase Barry Manilow plaadi kuulamisega.
Kohtunik Paul Sacco leidis, et tavalised karistused öösiti oma setereot liiga kõvasti kuulavaid või naabrite meelehärmiks bändiproovi korteris tegevaid inimesi ei veennud ning nad sattusid kohtu ette üha uuesti ja uuesti.
Niisiis otsustas Sacco neile nende endi rohtu maitsta anda ja käsib neil nüüd tema valitud muusikat tund aega valjusti kuulata.
Praegu on selleks kaks varianti - kas tund aega Barry Manilow'd või lastesaate "Barney ja sõbrad" tunnusmeloodiat.
Sacco kinnitusel on see korduvrikkujate arvu kahandanud. Ning kui kellelegi peaks mõni Manilow laul meeldima, siis see eemaldatakse kuulatavate lugude nimekirjast, sest kogu karistuse põhimõte on sundida rikkujat kuulama muusikat, mis talle ei meeldi.

Mumbai lennujaama tiiger

Elevantide festival Keralas.

Ele filmitud.

Turismipropaganda: pilte Indiast, et te paari rünnaku pärast minemata ei jätaks

Mis küll inimesi betoonhotellidesse ajab...



Väike Kirbu-Aadu.













Tüdrukute õnge otsa jäi meremadu, mis kohalike meeste näod kaameks võttis. Pidi hullult mürgine olema, aga õnneks neid kalda ääres pole. Pilt on tehtud avamerel.













Vaakumpumpa omav konn, kes klammerdus onniseina hoidva puu külge. Ele vist jälle kiljus, aga võib olla ka mitte, kuigi eeldada võiks.









Delfiiniselg. Ega neid paremini pildi peale saanudki.



Igapäevane "leib".





Paar neist miljarditest koertest, kes India on vallutanud. Sõbralikud ja toredad penid, kuigi kirpe täis mis kole. Valvasid meie onnikest, nagu nad seal ikka teevad. Neil oma piirkonnad paigas ja ega võõraid maja juurde ligi taha lasta.

Ele ja Alari fotod

Terror - õige aeg reisimiseks

Väiksed sõbralikud "terroristid" ootavad meid.

Kuulsin eile, et KLM oli katkestanud lennud Mumbaisse. Täiesti kindel selle info paikapidavuses küll pole, aga tuttav reisifirma töötaja nii väitis. Asi selles, et KLM tuli just hiljuti välja odavate Mumbai piletitega. Natuke üle 6000 krooni koos kõigi maksudega edasi-tagasi. Välja tuleb osta selle aasta sees. Loomulikult plaanisin osta ja jaanuaris-veebruaris jälle Indias ära käia. Nüüd ei teagi, mis saab. Lääneeurooplased on ju nii pagana arad ja kui kuski mingi terrorirünnak või loodusõnnetus on, nii tühistavad broneeringud. Turismipiirkonnad kannatavad seeläbi muidugi palju.
Kuna olen alati just nendel puhkudel palju reisinud, siis on see tegelikult tore, et turiste on vähe. Liiga vähe ei tohi ka olla, siis seiskub kogu kohapealne elu. Alari just tuli Indiast Keralast ja ütles, et rahvast oli väga vähe. Baarid pandi kl 23 kinni ja tuttu. See on ka jama. Samas Kerala on muidugi niikuinii alkoholivastane osariik ja seal ongi lõbustustega natuke halvemini kui näiteks Goas. Keralasse ma ei viitsiksi seekord minna.
Ja nagu tellitult, nii on ka mu teine reisisiht, Tai, omadega jamas. Muidu suht normaalsed inimesed on nüüd täitsa käest ära läinud. Nad ikka üldse ei mõtle, mida teevad. Selleks, et valitsuse vastu olla, ei pea küll lennujaamu blokeerima. Tai elab ju peamiselt ainult turismist. Saevad oksa, millel istuvad. Ja seda kõige suuremal turismihooajal.


Alarit jäid Goasse leinama sõbrad, kes nüüd on ilmselt nälga surnud, sest karmi olemisega mehe rinnus põksub hell süda ja nähvitsad kasutasid iga söögikorda ära, et tema taldrikult midagi enda kurku näpata.

Jama on ka see, et mu reisikaaslased kukkusid ära. Kodresemutt tahab oma Pedroga Rodriquezega Mehhikosse minna. Poleks ka selle vastu midagi, aga mingit konkreetsust nende plaanides pole. Kuigi veel paar sõpra justkui tahaks minna, on asi siiski lahtine. Alari tuleks ehk veelkord kaasa, aga ta ei saa üle kahe nädala olla. Nii tundubki mulle üha enam, et lähen üksi või siis tõesti ainult kaheks nädalaks. Kui aga keegi tahab ka tulla, siis andke aga teada. Variandid on kas kaks nädalat või kuu. Pilet edasi-tagasi umbes 6000 krooni, viisa vist oli ligi 1000. Elamisele-olemisele kulub kuus umbes 10 000 krooni, mis on paras priiskamine ja laiamine. Kahe nädala peale kulub muidugi vähem. Kuna turistidega on Indias praegu sutsu halvemini kui tavaliselt, siis on hinnad ka all. Ja ruupia on ka kõvasti oma väärtust aastaga kaotanud.

Kõik poisid ei saa suureks

Esikülg näeb välja nii. (Joonistus: Ott Vallik, parim parimaist raamatukunstnik)

Sain täna lõplikult valmis blogspotis tehtud lehekülje paari nädala pärast ilmuvast raamatust. Seda saab vaadata aadressil http://poisteraamat.blogspot.com. Siin kõrvalveerus on link ka. Panin sinna kaks Oti joonistatud pilti ja fotod tegevuspaikadest. Lugeda saab kolme väljavõtet raamatust. Lisaks on kolm arvustavat teksti, kaks neist kirjutatud lastekirjanduse spetsidelt ja kolmas (kah spetsialistilt, aga ma ei oska kommenteerida, kas ta just lastekirjandust oma tugevaimaks küljeks peab) Wimbergilt. Wimbergi jutt oli küll saadetud mulle eraviisiliselt ja loodan, et ta ei pahanda, et selle üles panin.
Kuna seal negatiivset arvustust praegu veel pole, siis on need ka kommentaaridesse oodatud :). Maailm peab ju tasakaalus olema. Avaldatud kolm väljavõtet on parandusteta, polnud lihtsalt toimetatud teksti veel võtta, aga see polegi praegu kõige tähtsam.
Raamat on kõvade kaantega traditsioonilises mõõdus, umbes 180 lehekülge, pilte oli vist 13 või 14, pole liiga lastekaks tehtud. Pildid joonistas Ott Vallik, nagu eespool öeldud. Kujundas Villu Koskaru, toimetas Kätlin Kaldmaa ja korrektuuri luges Maris Makko. Kõik toredad inimesed, kellega saab ilmselt veel koostööd teha. Ehk juba saabuval kevadel, mil loodan valmis saada raamatule järje.

Milleks teile saapad ja sokid?! See on kõigest talv ju

Hämmastav, kui ilus on väljas. Seoses sellega tekkis täna probleem, mille lahendamine osutus keeruliseks. Käisin vaatamas päästeteenistuse õppusi ja seisin poolteist tundi väljas. Külma ju polnudki palju, pigem oli niiske. Loodus oli ilus küll ja tore olemine, aga külm hakkas. Nimelt viskas üks mu talvesaabas lusika nurka. Küll ajutiselt, aga siiski. Tald läks irvakile ja pean ta tohtri juurde viima. Kuni seda pole jõudnud teha, kannan mingeid saapa moodi asju, mis sobivad pigem suviseks matkamiseks, aga mitte niiskes külmas seismiseks. Nii tekkiski vajadus kas uute saabaste või villaste sokkide järele. Peaks ju lihtne olema - astu poodi ja osta, aga võta näpust. Haapsalus mitte.
Paari päeva eest sain ülevaate linnas müüdavatest saabastest. Kui oleksin 60-aastane, siis jah, leiaksin midagi, kuigi miks peaksid ka 60-aastaseid selliseid õudusi jalga panema. Kokkuvõtlikult tuleks Haapsalu kaupmeestele nende oma saapaga ässi kikkida. Jõle, mida nad müüvad.
Aga ok, saabaste järele tuleb ilmselt jälle Tallinnasse sõita, elab üle.
Hakkasin siis villaseid sokke otsima. Kõigepealt käisin turul, et osta päris sokke. Neid, mida koovad tädikesed kodus. Turult leidsin aga mingi india, hiina ja veel mingi taolise riigi toodangu, mis polnud ei villast ega ka... ei teagi millest. Käsi ei tõusnud ostma ja kõndisin külmetavate varvaste klõbisedes minema.
Kuna töö juures soovitati minna kaltsukatesse, siis käisin ka need läbi. Sokid puudusid. Kokku kappasin täna läbi seitse kauplust. Neist viimane oli käsitööpood, kuhu ma esimesena ei tahtnud minna, sest seal on turistihinnad. Aga oleksin võinud kohe sinna minna ja mõttetu trampimine oleks ära jäänud. Sain nii soojad sokid, kindad kui ka... padja. Halloo! Padja? Jajah. Lambavillaga täidetud padja. Veider ikka, mida inimesed ostavad, kui halbu unenägusid näevad. Tegelt oli uut patja vaja, aga see pole mulle ise kuskil vastu tulnud ja olen siiani mingi kokku pandud taskurätikuga hakkama saanud.
Kui palju lihtsam oleks elu, kui poes müüdaks kantavaid saapaid ja villaseid sokke. Kui ära kaovad tikud ja sool, siis olevat sõda oodata. Aga kui kaovad sokid, mis siis juhtub? Tänast ilma vaadates sobiks vastus: külm ja lumine talv.

1inda kodus, 6ik saarel ja eba5akas Kuuba

Nii, see on nüüd jälle käes. Üksinda-kodus-aeg. Mingi haige järjekindlusega näidatakse igal aastal detsembrikuus filmi "Üksinda kodus". Ei mäletagi, mitu osa sellel on. Igatahes piisavalt palju, et jõuludeni välja venitada. Täna näitab TV3 esimest osa. Ilmselt järgmine laupäev teist jne. See on siis nende arust tore jõulufilm vist. Mis nipiga küll on vägivallaga vürtsitatud film seotud jõuludega? Okei, seda peetaks komöödiaks, aga ikkagi. Mis pagana pärast ameeriklastele meeldib teha lastefilme, kus nali on kirvega pähe löömises. Ja siis on mingid telekanalid, mis seda saasta kokku ostavad. Aga las ta olla, ega ma nüüd nii tige vanainimene ka ole, et muretseks selliste asjade pärast.See-eest on ETVs hea film.
Olen täna koeravalves. Kuuba teeb all parajat põrgut. Ta on ära õppinud lambi põlema panemise. Ei tea, miks talle see meeldib, aga kui jälle all käin, siis tuli põleb. Algul mõtlesin, et olen ise unustanud põlema, aga tuhkagi. Nüüd olen eraldi jälginud, ikka tema on lülitit vajutanud. Eks ta ole veel nooruke, äkki kardab pimedust :). Korra sai ta maja peale lahti ja loomulikult jõudis mu ukse ette uue oja tekitada. Ebaviisakas temast muidugi.
Otsustasin, et teen oma raamatu tutvustamiseks netilehekülje. Lihtsa, niisama blogspoti aadressiga. Kuna raamatu tegevus toimub mu kodukandis, siis näitangi neid kohti. Pildistasin suvel kunstniku jaoks mõned kohad üles, et ta saaks aimu. Enamik paiku on üsna muutunud võrreldes 1980. aastatega. Paigad on võssa kasvanud ja ei tundnud neid äragi. Vana suitsusaun on ära lammutatud, millest on kahju. Täitsa korralik saun oli, see püsinuks veel sada aastat püsti. Saar, kus esimese osa tegevus toimub, oli lausa metsa kasvanud. Pisike saareke, aga triiki puid täis. Vanasti oli seal ainult üks kuusk. Järgmise raamatu tegevus toimub ka sealkandis, aga peamiselt metsas. Ja Viljandi noortevanglas. See pandi hiljuti kinni. Tea kas see on nüüd ära lammutatud. Vaevalt et nad kesklinna sellise monstrumi püsti jätavad.
Kirjandusuudistest veel niipalju, et Lääne Elu hakkab varsti "Tapvat uudishimu" järjejutuna avaldama. Tervet raamatut küll mitte, aga ehk kaks kolmandikku. Paneme pildid ka juurde, siis on lõbusam.
Ahjaa, Päevaleht kirjutas täna mu loole juhtkirja juurde. Päevalehes endas ma sel teemal artiklit ei leinudki. Lääne Elus aga küll. Lahe. Nimelt kirjutasin LEs, et naftahind on maailmaturul 3,5 aasta madalaimal tasemel, meil ka tanklates hinnad langenud, aga bussifirmad ei kavatse piletihinda alandada. Päevaleht kirjutas samal teemal siis juhtkirja. Väga hea, tore kahte lehte kõrvuti lugeda, täiendavad teineteist.

Pikk jutttt

Pean seda õnneks. Nimelt astusin toast välja ja kohe Kuuba tiiki. Ta oli ukse taha "teinud". Tubli. Ahjaa, kes ei tea, Kuuba on koer. Ma pole mitte kunagi paljajalu toast väljas käinud, nüüd käisin. Ja kohe astusin ämbrisse. Damn.

Enesetapu piinarikas moodus - veeda päev koos peaministriga

Sõbrad, ärge kunagi tehke seda, mida ma tegin eile. Kindlasti on erandlikke situatsioone, kus ei jää muud võimalust või endal tahe seda teha. Nagu näiteks: teid ähvardatakse relvaga; olete elust nii tüdinud, et otsustate viimase päeva veeta nii, nagu mina seda tegin ning päeva lõpus teetegi seda, mida kavatsesite - hüppate kuskilt alla või otsite üles selle inimese, kes teid relvaga ähvardas, võtate talt relva ja põrutate endale ise kuuli ajju; olete ajakirjanik, ülemus on teie peale vihane ning saadab teid sellest lugu kirjutama, millest allpool kohe edasi räägin.
Oh, Tarmo, ma ei unusta sind kunagi. Kuigi sa mu peale vist vihane ei olnud ja meie vähene tööjõuressurss ei võimaldanud sul teistmoodi käituda, tänan sind südamest. See oli nüüd puhas iroonia :).
Aga lähemalt siis mu eilsest päevast. Nimelt veetsin kl 13-17, kuulates eri kohtades peaminister Andrus Ansipit. Ta käis Haapsalus. Loogiline, et ajaleht kajastab harva siia sattuvat valitsusjuhti ja kuulab ära, mis tal öelda on.
Kõigepealt Wiedemanni gümnaasium. Saal oli pilgeni õpilasi ja õpetajaid täis. Igas vanuses inimesi. Noorte küsimused olid vist eranditult majandusteemalised. Alguses oli suht sundimatu ja vaba vestlus. Kuid siis saabus hetk, kus Ansip rääkis seda, mida ta oli ette valmistanud. Ahjaa, vestlus algas lausega: Küsige ükskõik mida. Seda lauset kuulsin päeva jooksul kolmel korral, kui Ansip eri seltskondade ees esinemist alustas. Teistes kohtades lisandus ka lause: Aga ärge küsige selliseid asju, nagu "mis on õnn". Hea küll, arusaadav, teised kuulajad kuulsid teda esimest korda. Ainult mina ja Ansipit saatnud inimesed pidid kuulma kolm-neli korda sama lauset. See selleks.
Wiedemanni gümnaasiumile järgnes Nikolai kool, ehk siis venekeelne kool. Kuulama olid tulnud kahe klassi õpilased, ühes päris noored, teised gümnaasiumiosast.
Ootasin, et venekeelsetele noortele on mõni muu sõnum öelda, kuid peaminister rääkis täpselt sama pähe õpitud teksti. Kuigi jah, ta tegi seda nii, nagu oleks ta seda esmakordselt rääkinud ja vastas küsimustele, kuid küsimuste vastused suunas ikkagi oma ettevalmistatud kanalisse. Seega, küsi kus ja mida tahad, vastused saad ikka sama. Selles mõttes muidugi osav. Vene koolis oli ainult üks kõrghetk, kui üks noormees küsis, kas siis Eesti saatis Gruusiasse oma sõdurid appi. Tekkis väike vaidlus, poiss leidis, et Gruusia ründas esimesena jne.
Hea küll, kohtumine lõppes ja läksin edasi maavalitsusse, kus Ansip kohtus Läänemaa omavalitsuste liidu liikmetega. Teadagi, küsige ükskkõik mida, aga ärge küsige, mis on õnn...
Kuigi saalisolijad küsisid ka neid huvitavaid küsimusi ja said Ansipilt vastuseid, jõudis peaminister taas ikkagi selleni, mida ta oli pähe õppinud. Kõík samad näited, sama jutt.
Mõistan, et ju poliitikud teevadki nii, aga mind hämmastas just see, et Ansip rääkis täpselt sama juttu, sama lauseehitusega nii 13-aastastele lastele kui ka 60-aastastele täiskasvanutele. Mitte mingit vahet ei olnud. Mu meelest on see veider.
Kui ma täna lehte lugu kirjutasin, leidsin netist, et ta oli tänavu juulis valitsuse pressikonverentsil kah sama juttu rääkinud. Üks kindel osa tema tekstist oli peaaegu sõna-sõnalt sama, mis ta esitas Haapsalus. Natuke fantaasivaene, kas pole?
Tegelikult oli tal Haapsalus veel neljas esinemine ka, aga sinna ma enam ei julgenud minna. Ma oleksin võinud tegelikult tema asemel ise sinna minna ja kuulajatele peaministri sõnumi laitmatult ette kanda. See oli mul üsna hästi peas juba. Sõnumist endast ma ei viitsi siia kirjutada. Kokkuvõtlikult: Eestis on tegelikult kõik hästi, teistel on hullem, raha on vahend, mitte väärtus omaette jne.
Aga sellega minu huvitav päev veel ei lõppenud. Kuna mul oli temaga kokku lepitud ka intervjuu, siis sammusin, ärevusvärin hinges, kohtumisele. Värin sellepärast, et kartsin, et ta räägib mulle neljandat korda seda, mida oli juba kolm korda rääkinud. Mis te arvate, kas ma pidin pettuma? Ei pidanud. Kuigi ma küsisin hoopis muud, rääkis Ansip ikkagi seda, mida oli Haapsallu tulles pähe võtnud. Püüdsin küll viisakalt vahele segada, aga ei õnnestunud. Õnneks või kahjuks oli intervjuuks aega väga vähe. Kahjuks seepärast, et ma ei saanud oma juttu suunata sinna, kuhu soovisin. Õnneks seepärast, et ilmselt oleks ta minu suunamisest hoolimata rääkinud ikkagi seda, mida tema oli ette valmistanud. Võta siis kinni, kas lugejad võitsid või kaotasid, et jutuajamine jäi lühikeseks.
Ma tõesti ei taha Ansipi kohta midagi halba öelda. Olen kuulnud teiste ajakirjanike suust palju sellist, mis segab. Samas ise ma pole pidanud temaga seni suhtlema. Aga ega ma ju pime ja kurt ole, et ei teaks, mida talt oodata on. Läksin eilsele päevale vastu siiski puhta lehena ja surusin endas eelarvamused maha, et hiljem kirjutada ausalt ning unustada kas või selleks üheks päevaks klisheelikud kujundid, mis Ansipi kohta liikvel on.
Tulemus on siin. Ma olengi aus, aga mulle lõid igal minutil, mis ma teda kuulasin, klisheelikud kujundid lausa anekdootlikult selgelt silme ette. Ja kuna olen lõpuni aus, siis kirjutan sellest veidrast päevast laupäevasesse lehte reportaazhi. Kardan, et see pole selline, mida Ansip ise lugeda tahab, aga mis teha - ka tema peab enda vastu aus olema ning tulemusega leppima. Luban siiski, et jään sündsuse piiresse ega lahmi peaministrit niisama, sest mu meelest tehakse seda ajakirjanduses ja selle telgitagustes liiga palju. Ka see on juba klisheelikuks muutunud. Ansip on ka kõigest inimene, kuigi mõned väidavad midagi muud.

Kuidas ma Gunnar Grapsi saapad ära "varastasin"

Kuulan praegu Vikerraadiost saadet Gunnar Grapsist. Raudkats räägib oma mälestustest seoses temaga. Vahepaladeks on Gunni parimad palad.
Jah, oli tõesti kõva mees. Lapsepõlves oli tema saviplaat nii ära mängitud, nagu oleks seal uiskude peal käidud. Roosid papale jms on võrratud lood, kuigi paljude vanemate lugude taustamuusika (mitte viis ja sooloosad) olid väga sarnased mõne lääne bändile. Näiteks "sitsib kutsu ikka" kidrakäik on peaaegu üks ühele Black Sabbathilt. Eks Ozzi oli Gunni suur lemmik ka. Ja üks bluesilugu on taustalt puhas Clapton, aga ometi täiesti Gunni nägu.
Ei taha mõeldagi, kui raske tal oli neid eeskujusid siit Eestist vaadata, olles ise mastaapsuselt vaata et suurem staar, vähemalt tema oli vallutanud terve NSVLi, üle 200 miljoni inimesega riigi. Rääkisime temaga sellest ja paljust muust kunagi 1996. või 1995. aastal. Ta käis ühel-kahel korral nädalas Haapsalu raadiost saadet tegemas. Kukkusime õhtul stuudios jooma. Kõigepealt all baaris ja pärast stuudioruumis. Vist käisime enne saunas ka, aga kuna pidu oli võimas, siis ei mäleta :(. Mäletan aga seda, et see lõppes meil halvasti. Unustasime ennast jutustama ja meid "äratas" raadio peatoimetaja, kes astus stuudiosse. Nimelt oli kell saanud vist viis või umbes nii hommikul, mil raadiotegijad saabusid juba tööle. Ah sa poiss, kus me saime sõimata. Kuna ma selle peatoimetajaga suurt läbi ka ei saanud, siis seda enam ta kiunus pikalt. Aga noh, mingit pahandust me ei teinud, niisama jutustasime.
Kogu selle istungi tipuks oli väga veider "kirss". Läksin otse tööle ja enne lõunat helistas sama peatoimetaja ja küsis: kas mina virutasin Gunni kauboisaapad ära? No andke andeks, ega ma arvanudki, et see küsija eriti intelligentne oleks olnud, vähemalt sellise jabura küsimuse põhjal pidasin teda imbetsilliks.
Ei osanudki midagi talle vastata. Igatahes oli Gunn vist sokkides koju sõitnud või leidis ta saapad enne ärasõitu üles. Kuna Gunn oli ka päris vintis, siis ta ei mäletanud, kuhu ta saapad jättis. Kui õigesti mäletan, siis need olid jäänud kas sauna- või stuudios olevasse kappi.
Hiljem kohtusime Gunnariga veel palju kordi. Muidugi käisin vaatamas kõiki tema esinemisi Haapsalus Augustibluusil, aga trehvasime korduvalt ka Tallinnas Quitar Safaris, kus ta keerutas plaate. Ta oli ikka mõnus mees, kaine peaga tagasihoidlik ja viisakas. Vintis peaga muidugi hoogsama mõttelennu ja enesehinnanguga. Aga kes meist poleks.

Oma sisemerega uus kodu

Tegin nüüd seda, mida olen mõnda aega plaaninud. Leidsin endale uue elupaiga. Üürin suurest eramajast poolt. Koht on väga mõnus, väikemajade rajoonis. Kolm tuba ja suur aed. Oli variant ka odavamat ja väiksemat kohta võtta, aga määravaks sai... Eh, kass. Ma ei saa talle seda teha, et viin pärast kolme kuud tagasi kuhugi ühetoalisse paneelmajja vangistusse. Ta on aiasjooksmisega ja suure koduga juba nii harjunud, et ilmselt näriks ta mul öösel une pealt kõri läbi, kui peaks taas niiöelda kapis elama.
Sadama 5st on muidugi kahju ära kolida, aga talvel saabub ka maja esimesele korrusele talv. Ja kuna talv on meil pikk, siis ka ebamugavused kestavad kaua. Kahju on ka sellest, et meri jääb nüüd kaugemale, aga tühja sest, talvel on meri niikuinii üks valge väli. Kui päris külma ikka tuleb. Samas on mul uues kohas oma väike meri. Väravaesine kõnnitee ujub seal kogu aeg. Linn võiks selle tänava käidavaks teha. Mul oleks niikuinii kasu sees, aga see tänav on olnud läbi aegade mülgas. Sealt käivad tädikesed turul ja surnuaias. Elasin kunagi sealsamas kõrval. See oli üle 10 aasta tagasi, aga selle aja jooksul pole midagi muutunud. Pigem on hullemaks läinud.
Uus koht tundub olevat siiski väga mõnus. Aed on suur ja privaatne. Suvel saan lõpuks Päevalehest kingituseks saadud võrkkiige sinna üles panna. Nii et kõik läheb võrkkiigeldes, ehk vasakule ja paremale, mitte üles ja alla...

Vesi tõusiski üle kallaste

Nii, seekord läks jälle õnneks ja meri tuppa ei tulnud. Aga ega palju puudu ka jäänud. Väike viik tõusis siiski üle kallaste. Tegelikult ma ei näinud seda hetke, aga eile õhtul jahtklubist tulles märkasin, et viigiäärsel kõnniteel on mingid veetaimed. Laine oli seega üle kõnnitee käinud. Vesi oli selleks ajaks kaldakindlustuse taha vajunud, aga tavapärasest tasemest tundus paar-kolmkümmend sentimeetrit kõrgem olevat. Või kes teab, ilmselt ikka rohkem.
Lugesin täna üht blogi, millel aeg-ajalt silma peal hoian. Viide asub mu blogis ka. http://villa-lili.blogspot.com See on Tõnn Sarve oma. Räägib elust Tais, kus ta elab, Ja vaat viimane postitus räägib nn robotitest, kellega netis suhelda saab. Väga lahe. Inimesed on ikka leidlikud. Üks selline robot on www.elbot.com. Esitad talle küsimuse ja ta vastab. Või siis jutustad niisama ja tema ajab oma jora vastu. Nii et kui kellelgi on inimestest sõbrad otsa saanud ja loomade ja lindude keel on ära ununenud, siis leiab netist elutu sõbra, kes pole suu peale kukkunud. Ja mu meelest on see isegi hea inglise keele õppeks. Õppija saab omale vestluspartneri, keda pole ju alati käepärast. Õnneks on mul loomadekeel selge ja vajadusel saan Muriga maailmaasju arutada. Sorry, Elbot, sa pole minu jaoks.