Enesetapu piinarikas moodus - veeda päev koos peaministriga

Sõbrad, ärge kunagi tehke seda, mida ma tegin eile. Kindlasti on erandlikke situatsioone, kus ei jää muud võimalust või endal tahe seda teha. Nagu näiteks: teid ähvardatakse relvaga; olete elust nii tüdinud, et otsustate viimase päeva veeta nii, nagu mina seda tegin ning päeva lõpus teetegi seda, mida kavatsesite - hüppate kuskilt alla või otsite üles selle inimese, kes teid relvaga ähvardas, võtate talt relva ja põrutate endale ise kuuli ajju; olete ajakirjanik, ülemus on teie peale vihane ning saadab teid sellest lugu kirjutama, millest allpool kohe edasi räägin.
Oh, Tarmo, ma ei unusta sind kunagi. Kuigi sa mu peale vist vihane ei olnud ja meie vähene tööjõuressurss ei võimaldanud sul teistmoodi käituda, tänan sind südamest. See oli nüüd puhas iroonia :).
Aga lähemalt siis mu eilsest päevast. Nimelt veetsin kl 13-17, kuulates eri kohtades peaminister Andrus Ansipit. Ta käis Haapsalus. Loogiline, et ajaleht kajastab harva siia sattuvat valitsusjuhti ja kuulab ära, mis tal öelda on.
Kõigepealt Wiedemanni gümnaasium. Saal oli pilgeni õpilasi ja õpetajaid täis. Igas vanuses inimesi. Noorte küsimused olid vist eranditult majandusteemalised. Alguses oli suht sundimatu ja vaba vestlus. Kuid siis saabus hetk, kus Ansip rääkis seda, mida ta oli ette valmistanud. Ahjaa, vestlus algas lausega: Küsige ükskõik mida. Seda lauset kuulsin päeva jooksul kolmel korral, kui Ansip eri seltskondade ees esinemist alustas. Teistes kohtades lisandus ka lause: Aga ärge küsige selliseid asju, nagu "mis on õnn". Hea küll, arusaadav, teised kuulajad kuulsid teda esimest korda. Ainult mina ja Ansipit saatnud inimesed pidid kuulma kolm-neli korda sama lauset. See selleks.
Wiedemanni gümnaasiumile järgnes Nikolai kool, ehk siis venekeelne kool. Kuulama olid tulnud kahe klassi õpilased, ühes päris noored, teised gümnaasiumiosast.
Ootasin, et venekeelsetele noortele on mõni muu sõnum öelda, kuid peaminister rääkis täpselt sama pähe õpitud teksti. Kuigi jah, ta tegi seda nii, nagu oleks ta seda esmakordselt rääkinud ja vastas küsimustele, kuid küsimuste vastused suunas ikkagi oma ettevalmistatud kanalisse. Seega, küsi kus ja mida tahad, vastused saad ikka sama. Selles mõttes muidugi osav. Vene koolis oli ainult üks kõrghetk, kui üks noormees küsis, kas siis Eesti saatis Gruusiasse oma sõdurid appi. Tekkis väike vaidlus, poiss leidis, et Gruusia ründas esimesena jne.
Hea küll, kohtumine lõppes ja läksin edasi maavalitsusse, kus Ansip kohtus Läänemaa omavalitsuste liidu liikmetega. Teadagi, küsige ükskkõik mida, aga ärge küsige, mis on õnn...
Kuigi saalisolijad küsisid ka neid huvitavaid küsimusi ja said Ansipilt vastuseid, jõudis peaminister taas ikkagi selleni, mida ta oli pähe õppinud. Kõík samad näited, sama jutt.
Mõistan, et ju poliitikud teevadki nii, aga mind hämmastas just see, et Ansip rääkis täpselt sama juttu, sama lauseehitusega nii 13-aastastele lastele kui ka 60-aastastele täiskasvanutele. Mitte mingit vahet ei olnud. Mu meelest on see veider.
Kui ma täna lehte lugu kirjutasin, leidsin netist, et ta oli tänavu juulis valitsuse pressikonverentsil kah sama juttu rääkinud. Üks kindel osa tema tekstist oli peaaegu sõna-sõnalt sama, mis ta esitas Haapsalus. Natuke fantaasivaene, kas pole?
Tegelikult oli tal Haapsalus veel neljas esinemine ka, aga sinna ma enam ei julgenud minna. Ma oleksin võinud tegelikult tema asemel ise sinna minna ja kuulajatele peaministri sõnumi laitmatult ette kanda. See oli mul üsna hästi peas juba. Sõnumist endast ma ei viitsi siia kirjutada. Kokkuvõtlikult: Eestis on tegelikult kõik hästi, teistel on hullem, raha on vahend, mitte väärtus omaette jne.
Aga sellega minu huvitav päev veel ei lõppenud. Kuna mul oli temaga kokku lepitud ka intervjuu, siis sammusin, ärevusvärin hinges, kohtumisele. Värin sellepärast, et kartsin, et ta räägib mulle neljandat korda seda, mida oli juba kolm korda rääkinud. Mis te arvate, kas ma pidin pettuma? Ei pidanud. Kuigi ma küsisin hoopis muud, rääkis Ansip ikkagi seda, mida oli Haapsallu tulles pähe võtnud. Püüdsin küll viisakalt vahele segada, aga ei õnnestunud. Õnneks või kahjuks oli intervjuuks aega väga vähe. Kahjuks seepärast, et ma ei saanud oma juttu suunata sinna, kuhu soovisin. Õnneks seepärast, et ilmselt oleks ta minu suunamisest hoolimata rääkinud ikkagi seda, mida tema oli ette valmistanud. Võta siis kinni, kas lugejad võitsid või kaotasid, et jutuajamine jäi lühikeseks.
Ma tõesti ei taha Ansipi kohta midagi halba öelda. Olen kuulnud teiste ajakirjanike suust palju sellist, mis segab. Samas ise ma pole pidanud temaga seni suhtlema. Aga ega ma ju pime ja kurt ole, et ei teaks, mida talt oodata on. Läksin eilsele päevale vastu siiski puhta lehena ja surusin endas eelarvamused maha, et hiljem kirjutada ausalt ning unustada kas või selleks üheks päevaks klisheelikud kujundid, mis Ansipi kohta liikvel on.
Tulemus on siin. Ma olengi aus, aga mulle lõid igal minutil, mis ma teda kuulasin, klisheelikud kujundid lausa anekdootlikult selgelt silme ette. Ja kuna olen lõpuni aus, siis kirjutan sellest veidrast päevast laupäevasesse lehte reportaazhi. Kardan, et see pole selline, mida Ansip ise lugeda tahab, aga mis teha - ka tema peab enda vastu aus olema ning tulemusega leppima. Luban siiski, et jään sündsuse piiresse ega lahmi peaministrit niisama, sest mu meelest tehakse seda ajakirjanduses ja selle telgitagustes liiga palju. Ka see on juba klisheelikuks muutunud. Ansip on ka kõigest inimene, kuigi mõned väidavad midagi muud.