Palestiinlase sinisilmsus

Eile lahkus Eestist üks mu sõpru Ala, kes elab Jordaanias. Käis esimest korda Euroopa riigis, seni oli ta külastanud vaid Lähis-Ida riike. Kinkisin talle kolm aastat tagasi pildiraamatu Eestist. Vaatas meie metsi, soid, järvi ja talviseid lumevälju, kõike seda, mida Jordaanias pole, ja ausalt öeldes ei näidanudki ta välja väga suurt imetlust või imestust. Ja poleks pidanudki, ega ta maa all elanud, mis see Eesti siis nüüd nii eriline peaks olema...
Või siiski on. Mõnes asjas üsna vastikult eriline.
Kohtusime Alaga mõne aja eest Ammanis, kui olin tööasjus teel Liibanoni ja hiljem sealt tagasi Eestisse. Ootasin Ammani kesklinnas taksofirma ukse ees, millal Süüriasse sõiduks auto reisijaid täis saab, et siis teele asuda. Nagu ikka rändajal, oli ka mul suur seljakott. Istusin ise taksofirma tänava ääres asuvas kontoris ja mu seljakott seisis klaasseina taga tänaval. Jah, mitte kaua, varsti tõstsin koti päikese eest varju tuppa, kuid see oleks võinud seal rahumeeli edasi seista. Kotiga poleks midagi juhtunud, sest Jordaanias pole vargaid. Jah, seda ei saa väita sajaprotsendise kindlusega, kuid peaaegu. See on araabiamaade üks paremaid omadusi, vargaid põlatakse ja neid karistatakse karmilt. Käe maharaiumine pole küll kõigis araabia riikides karistus varguse eest, kui paljudes endiselt. Kiusatus haarata võõra vara järele saab valusalt tasutud - tuleb ju elu aeg käia rahva seas märgiga, mille tähendust teavad kõik: oled varas. Ega ikka ei taha küll...
Alaga Tallinna vanalinnas kõndides pidin teda korduvalt hoiatama: ära jaluta ringi, käes Nokia Communicator (või what ever selle sisuliselt laptopi omadustega telefoni nimi ka ei ole), millest ta oma sõnumeid uuris ja valuutakursse arvutas. Samasugused lihtsameelsed välismaalased ongi need, kes meie taskuvaraste ohvriks langevad. Ega jah, välismaalased pole süüdi, et Tallinna vanalinn on politseinikest tühi ja et meil on nii palju vargaid. Turistid ei oska ennast võõra maa kommete järgi seada. Nii ka Ala. Ta ajas mulle vastu, et ei usu mu juttu. Eesti inimesed olevat tema muljete põhjal nii ausad... Get real! Sama sinisilmset käitumist jätkas ta ka hiljem. Ta sõitis Lõuna-Eestisse ja ostis Balti jaamas rongipiletit. Oma kaks suurt kotti jättis ta jaamasaali keskele valveta seisma ning läks ise piletit ostma, pööramata kottidele mingit tähelepanu. Eestlased on ju nii ausad... Jordaanias oleks ta võinud vabalt nii käituda, tõsiselt, olen seal kümmekond korda läbisõidul olnud ja pigem tuleb seal karta auto alla jäämist kui vargust. Usun, et ta ei jäänudki mu hoiatusi uskuma. Kui otseselt varga ohvriks ei lange, siis ega neid tüüpe pole ju tänaval näha, et saaks võõrale näidata: näe, varas!
Tegelikult sobib Ala kohta sõna "sinisilmne" päris hästi. Ta on rahvuselt palestiinlane. Suur osa palestiinlastest on siniste silmadega. Üsna veider. Ala kunagi küsis, et kas ma tean, kuidas juudid teevad teistel araablastel ja palestiinlastel vahet. Ikka silmade järgi... Kui sinisilm, siis potentsiaalne oht.
Aga see selleks. Vargajutuga mõtlesin seda, et äkki peaks Eesti neis asjus tagasi keskaega minema ning vargaid karistama araablaste moel. Me oleme enda arvates nii arenenud ja humaansed, et nõustume "humaansetel kaalutlustel" taluma vargaid, kes seda kõike ära kasutavad ja oma tööd rahumeeli jätkavad. No mis karistus see on, kui istutakse paar kuud vanglas ja väljudes jätkatakse sealt, kus pooleli jäi. Äkki unustaks humaansuse. Vähemalt selles asjas...