Taksosõit Eestis, Süürias või Iraagis - same sht, different day

PIldil: teel Ammanist Bagdadi - taksojuhid on seal lihtsad.

Sain eile taas ebameeldiva kogemuse taksojuhiga. Sõidan peaaegu iga päev taksoga ja seepärast juhtub päris tihti, et satun kokku rooli taga istuva mehega, keda rohkem kohata ei tahaks. Järgnev jutt ei ole üldse üldistus, et enamik taksojuhte on pooletoobised, aga kuulge taksofirmade juhid, vaadake ikka, keda te tööle võtate. Tegelikult on vist väga paljud juhid eraisikust ettevõtjad ja maksavad firmadele auto või raadioteenuse eest renti, seega ei puutu nad sisuliselt firmadesse, kuid mind ausalt öelda see ei huvita - kui taksouksel on mingi firma logo, siis ma võtan seda kui selle firma taksot ja kujundan autos istuva juhi käitumise järgi suhtumise kogu antud ettevõttesse.
Tellisin eile õhtul IR Taksost tõlla. Laekus Euro Takso, nad teevad koostööd. Rooli taga oli mees, kes suutis juba enne auto kohalt liikumist näidata sellist suhtumist, et ma olen talle koormaks, mida ta ei tahaks kanda. Kõigepealt ei lubanud ta mul endal ust kinni tõmmata. Istusin tagapingil ja ta upitas üle seljatoe mu nina alla, tõukas mu käe eemale ja tõmbas ise ukse kinni. Selle tähendus sai mulle loomulikult selgeks: te (reisijad) olete kõik ühesugused, te tõmbate pauguga uksi kinni ja lõhute neid, mina pean remondi eest maksma... Jah, mulle ka ei meeldiks, kui mu auto uksi lõhutaks, aga come on, ei saa eeldada, et kõik reisijad on ühesugused. Mulle oli see solvav. Peale selle, huvitav, kui ta sõidab päevas 10-20 kliendiga, kas ta teeb seda iga kord? Kuidas ta viitsib? Aga noh, juhi enda mure.
Kui teatasin, et sõidan (Tallinnas) Olevimäe ristmikule, kus saavad Vene tänav ja veel kolm teist tänavat kokku (jah, ma ei teadnud maja numbrit, soovisin sealt edasi kõndida Pikale tänavale), siis turtsatas ta ülbelt ja nii "näitlikult", et tatt lendas. Pobises midagi nina alla. Tahtsin juba küsida, et milles asi, kas ta ei tea, kus see koht asub, et võin ju selgitada, aga loobusin, sest õhus oli võimalus, et tekib tüli. Juht oli selleks täitsa altis.
OK, hakkasime siis liikuma ja hoobilt suutis ta tekitada liiklusohtliku olukorra. Kui rääkida liikluseeskirjade keeles, siis ta alustas liikumist, kuid ei veendunud, et see on ohutu. Tahtis keerata teepervelt teele ja oleks sisse sõitnud mööduvale autole. Järgnes põlastav pobin.
Teel Olevimäele tegi juht mitu ohtlikku sõidurea vahetust. See on taksode puhul nii tavaline, ei suunatuld... See on tegelikult eraldi teema, taksojuhid rikuvad eeskirju nii räigelt, et igast paarikilomeetrisest sõidust saaks raamatu kirjutada. Kunagi plaanisin artiklit kirjutada näiteks nädala kogemustest, et loendan kodust tööle sõites kõik rikkumised, panen iga stoori juurde ka taksojuhi nime (mille leiab armatuurilt nende tegevusloalt), et neil tekiks mingigi tunne, et nad ei sõida karistamatult kõrbes, kus pole teisi liiklejaid ning nad ei vea kartuleid vaid inimesi. Tegelikult on see ju endiselt teema ja võiks kirjutada... Aga OK, jõudsime siis Olevimäele.
Juht hakkas autot demonstratiivselt keset üht teist ristmikku seisma jätma, ise taas põlastavalt pobisedes, et noh, kuhu siis vaja on! Siis sai mõõt täis. Küsisin, milles probleem, küsi ilusti, kuhu vaja sõita on ja ma vastan, miks on vaja viriseda ja ülbitseda! Kui mehele tundus, et sõit oli liiga lühike ja saab vähe raha, siis sellistel puhkudel olen üsna tihti andnud juhtidele ka jootraha. Seda muidugi siis, kui juht on viisakas. Üldiselt ongi ju neil sellisteks puhkudeks sõidualustamise tasu, mis korvab lühikeste sõitude puhul saamata jääva summa. Loomulikult ei andnud ma taadile sentigi lisaks. Ilmselt ehmatas mees ära, et oskan rääkida ja suudan vajadusel ta ka Kuu külge saata, ning ta vabandas... Aga kuidas vabandas: no ma siis VÄGA (tugevalt rõhutades) vabandan, kui solvasin teid!
Taksost väljudes järgnes muidugi see, mida oli oodata - ust ei lubatud mul oma käega kinni panna. Ega ma olekski pannud, mõtlesin juba taksos, et väljudes jätan selle pärani. Väikse kiusu oli ta ära teeninud küll.
Kuna kirjutan siin blogis asjadest, mis on kuidagi seotud igasugu välisreisidel kogetuga, siis paar juhtumit ka mujalt.
Araabia Ühendemiraatides Sharjah's sattusin taksojuhi peale, kes hakkas mind käperdama. Sõna otseses mõttes, pani käe põlvele ja keeldus ära võtmast. Täiesti uskumatu. Tõstsin jõuga ta käe eemale ja käskisin auto peatada. Mees ei osanud sõnagi inglise keelt, vatras araabia keeles vastu ja sai vihaseks. Lugesin kohalikest ajalehtedest seoses reisi ettevalmistamisega kohtuasjadest, mis on olnud seotud solvamiste, ahistamiste jms asjadega. Palju on olnud juhtumeid, kus taksojuhid ahistavad naisi. No pagan, mul on tõesti pikad juuksed, aga... On olnud ka kohtuasju, kus taksojuhid on kaevanud solvamise eest kohtusse reisijaid. Eriti palju on olnud selliseid juhtumeid välismaalastega. Sharjah's on islamikommete rikkumise eest vanglasse sattumine ülilihtne. Olin seal kohal just ühe sellise juhtumi pärast - kaitseväelase Andrei Koroli pokrikukkumise juhtum. Ühesõnaga, olin valmis taksojuhile "šoti musi" andma, aga ega väga ei julgenud ka, mine tea, kaebab veel näopeksu pärast kohtusse ja kukun ise ka kinni. Igatahes suutsin ta natuke maad enne sihtpunkti jõudmist žestikuleerides peatama sundida ja maksin vaid poole sõidusummast. Sajatas mis kole...
Mõnusat närvikõdi on pakkunud reisid Iraaki, need on toimunud taksojuhtidega. Jordaaniast Ammanist Iraaki Bagdadi viiv ligi 1000-kolimeetrine teekond lausa lendab rataste alt läbi - täiesti tavaline sõidukiirus on 200 kilomeetrit tunnis. Seda võimaldavad päris head sõiduriistad, ameerika džiibid, ning ka suurepärane maantee (kui mõni pommilehter välja arvata). Ülalolev pilt on tehtud kolmandalt reisilt 2004. aastal. Lahe paljasjalgne taksojuht oli.
Muslimite rahutuste ajal, kui Skandinaavia lehed Muhamedi üle karmi nalja viskasid, Süürias olles oli aga kõige vastikum juhtum. Võtsin öösel takso ja tahtsin Damaskuse äärelinnast kesklinna sõita. Istusin juba sisse ja märkasin siis, et juhi kõrval istub veel üks mees. Mis seal ikka imelikku, Araabiamaades on see tavaline, et takso võtab peale teisi teel olevaid kliente ja viib nad järgemööda kõik kohale. Hind tuleb ka odavam, sest maksma peab vaid oma väikse osa. Sel korral oli aga asi teistmoodi. Mehed vestlesid omavahel, juht piilus mind kogu aeg peeglist. Mingit sõbralikkust just näha polnud. Siis märkasin, et me ei sõida üldse kesklinna suunas. Küsisin juhilt, et kas me teeme ringi? Seepeale keeras juhi kõrvalistmel olev mees end ümber ja käratas: Give me money!
Sohh... Hakkasin selgitama, et mehed, mul pole palju raha, et teie vaev on asjatu, aga see ajas eesistuja veelgi argessiivsemaks. Upitas end üle seljatoe ja kiskus riietest, püüdis käsi taskusse ajada... Hõikasin juhile, et peatagu auto kinni, muidu hüppan sõidu pealt maha. Ehmatas pisut ära ja oli juba peaaegu seisma jäänud, kui kõrvalistuja käratas talle midagi ja juht lisas kiirust. Vaatasin, et see on parim hetk jalga lasta, tegin ukse lahti ja hüppasin öhe. Kukkusin õnnelikult, polnud häda midagi, kiirus oli ka üsna olematu. Kargasin püsti ja panin jooksu ühe teemaja suunas, mis eemalt paistis. Ju ehmatasid taksomehed mu käitumise peale ära, igatahes andsid nad kohe gaasi ja kadusid. Teemajas tegin ühe kange tee ja leidsin sealse teenindaja või omanik või kes ta seal ka oli, abiga autojuhi, kes mind kesklinna viis. Selgus, et olin täiesti pärapõrgus. Aga kõik läks hästi. Rääkisin hostelis oma hispaanlasest toanaabrile Alexandrole juhtunust, ta ehmatas päris ära ja vandus, et ei sõida Damaskuses enam taksoga. Tühjagi, kuidas sa seal ikka liigud... Ikka tuli sõita, aga üksi ei olnud ta enda sõnul enam nõus taksosse istuma. Aga muidu oli reis väga tore.