Veidraid juhtumisi piiripunktides

Kes palju lennanud, eks neil kõigil ole toredaid lugusid passi- ja tollikontrollist. See uudis kuulub kahtlemata ka värvikate hulka: Araabia Ühendemiraatides arreteeriti lennuväljal kaheaastane laps, keda kahtlustati terrorismis. Põhjuseks oli asjaolu, et lapse passis olev nimi ja sünnikuupäev langesid kokku terroristide nimekirjas oleva isiku andmetega, kirjutab STT.
Kunagi 1990. aastate keskpaigas oli mul pidevalt probleeme Rootsi piirikontrollis. Ma ei mäletagi, kas ma kunagi üldse sain üle piiri ilma, et mind poleks algosakesteks lahti võetud. Vist ei saanud. Ju siis oli mu välimuses midagi kahtlast. Kui tollast aega meenutada, siis jah, pikajuukseline rokkaritagis lõngus võis olla tõesti tüüp, kelle kotisisu ja taskud tuli igaks juhuks läbi vaadata. Tea, mis nad leida lootsid, aga tühja sellest.
Ühed karmimad kontrollimised on olnud Frankfurti lennujaamas teel Lähis-Idasse. Sakslased võtsid terroriohtu väga tõsiselt. Aga selle ületab kordades kontroll, mis toimus Jammu & Kašmiri pealinna Srinagari lennujaamas sealt lahkudes. Kui ma õigesti mäletan, siis läbisin põhjaliku ülevaatuse neli korda, enne kui ootesaali jõudsin. Ja siis veel kolm kontrolli otsa. Srinagaris on väga pisike lennujaam, aga turvalisusnõuded ülimad, sest Pakistani, India ja Hiina vaidlusalane territoorium kihab neist, kes olukorda hullemaks püüavad teha. Seda peamiselt pommiplahvatustega.
Vahetult ootesaali jõudes kutsus piirivalvur mu n-ö kappi. Ta katsus häbenemata neid paiku, kuhu võõras oma näppe tavaliselt ei topi, kompas läbi pükste ja särgi jämedamad õmblused, uuris metallist särginööpe, kinganööre ja -taldu, katsus läbi mu juuksed (!), uuris sõrmust jne. Rääkimata kotisisu ülevaatusest, seda tehti kohe lennujaama sisenedes ja siis veel igas kontrollpunktis...
Kui olin jõudnud teiste reisijate juurde ootesaali, kutsuti mind taas ühe laua juurde. Kõik laotati sajakonna pealtvaataja silme ette laiali. Laptopi aku tuli tagant ära võtta, siis tagasi panna, arvuti käivitada ja näidata, et programmid arvutis jooksevad. Diktofoniga kordus täpipealt sama lugu. Diktofon tekitas kontrollijas valvsust - sõitsin Kašmiri turistina, kuigi läksin ajakirjanikutööd tegema. Kašmiri ajakirjanikuviisa saamine on aga igavene jama. Mitte ainult sinna, väga paljudesse riikidesse. Seepärast olen alati turistiviisaga reisinud. Kašmiris oli seda sorti viisareegli rikkumise eest mingi päris kõva karistus. Ühesõnaga, pidin pikalt selgitama, miks mul on turistina vaja diktofoni ja laptopi.
Kui olin uudishimulikele kohalikele kogu oma kaasaskantava elu laual ette näidanud, arvasin, et olen pääsenud. Aga ei. Kui rahvas väljus ootesaalist, et minna sadakonna meetri kaugusel olevale lennukile, tuli taas läbida kontroll. Suitsupakist võeti isegi kõik sigaretid välja ja katsuti läbi. Seda ei tehtud mitte ainult reisijatega. Ka kõik lennujaama abitöölised, kes jaamahoonest lennuvälja poole suundusid, pidid kontrolli läbima. Ma ei tea, kas selline kontroll on Srinagari lennujaamas tavaline, võib-olla olid terroristid ähvardanud kuskil pommi õhkida, mida sealkandis ikka vahest juhtub. Igatahes sel päeval ületas sealne valvsus mujal maailmas kogetu.
Piiril on veel lahedad olukordi olnud. Kõrgõzstanis panid vargad, kes töötasid koos mentidega, pihta kogu mu raha, riided, varustuse ja ka passi. Sain Biškeki Saksa saatkonnast ajutise passi - vägagi imeliku kokkuvolditava lehekese, millele oli klammerdajaga pilt kinnitatud. Kõigepealt tuli sakslastele selgitada, et mina olen mina. Eesti välisministeerium saatis neile mu passifoto, mis oli tehtud enne 2000. aastat. Olin lühikeste juustega ja pilt oli väga kontrastne. Pidin vastama küsimustele faktide kohta, mis neile minust teada oli. Lõpuks jäid uskuma.
Piiril tekkis aga jama, sest sellist ajutist passi polnud nad varem näinud. Ka polnud seal ju viisat sees, sest see jäi varastatud passi. Kohale kutsutud teab mis kõrge asjapulk ei tahtnud mind kuidagi lennukile lasta. Rääkisin talle oma "kurva" loo, mis päädis sellega, et mees soovis mult päris palju raha saada. Kuigi mul oli veel dollareid järel, ei kavatsenud ma neid talle küll loovutada. Kordasin siis uuesti, et nagu ma juba ütlesin, varastati mind paljaks. Ka raha võeti ära. Et ole nüüd hea mees ja lase mind lennukile, sest muidu ei saa ma siit riigist üldse minema. Pead siin minuga mitu päeva jändama, uue pileti jaoks ju raha pole ja... Paar dollarit talle ikka tänutäheks andsin, need olid muust rahast eraldi taskupõhjas just sellisteks olukordadeks.
Liibanoni lennujaamas kutsus piirivalvur kaaslase abiks, sest mu vanalt passipildilt ta mind ära ei tundnud. Teine mees leidis siis, et vanal pildil olen kõrvarõngaga. Enam seda ei kandnud, kuid vaevamärgatav augujälg oli alles. See siis aitas ja oli neile piisav.
Indoneesias oli aga kõik väga tore. Piirivalvurites tekitas elevust mu perekonnanimi. Panid pead kokku ja sosistasid lõbusalt. Küsisin, mis värk on, kas midagi on valesti? Ei-ei, mister, kõik on OK, teie nimi tähendab meie keeles "viisakas". Eks ma siis püüdsin vastavalt ka käituda...
Iraagis taheti aga piiril verd võtta. Väidetavalt selleks, et teha kindlaks ega sissetulija HI-viirust kanna või aidsi põe. Õnneks aitas sellest protseduurist pääsemiseks altkäemaks. Veidrad reeglid muidugi riigis, mis muretseb HIV pärast, aga tuhanded inimesed surevad relvade läbi. Aga ju see reegel oligi selleks välja mõeldud, et sellelt raha teenida. Ei näinud küll kedagi, kes oleks verd andnud.