Avarii mõju staaride psüühikale
Tänast SL Õhtulehte lugedes lõi Anne Veesaare pihtimus avariist ikka täitsa silme vahele. Tõesti ei tea, kas see oli toimetaja ja reporteri töö vili, et artiklis rääkis Veesaar ainult endast ja enda üleelamistest ning mõni muu teema oli lihtsalt välja kärbitud... Aga üsna veider on lugeda lauseid: mõelge, mida inimesed mõelda võisid, kui ma katkise püksitagumiku ja paistes näoga Tartu bussijaama läksin. Tõesti jube... Et kuidas mul on teine sünnipeäv, sest hoopis mina oleks võinud Dajan Ahmeti kohal võinud istuda ja mul on nüüd teine sünnipäev... Aga kordagi ei lipsanud üle huuli, et mis te minu üleelamisi uurite, need polnud midagi võrreldes kahe lapse üleelamistega, kes said viga ja kaotasid õnnetuses kaks oma vanavanemat. Kas või korraks võiks enda edevuse unustada ja mõelda kaugemale oma purunenud ninaluust ja paistes silmadest. Neil lastel oli teine sünnipäev...
Eks see meediavärk juba ole kord nii, et põhitähelepanu läheb tuntud inimestele, nii ka Päevalehes. Püüdsime küll ka laste saatuse kohta teavet saada, kuid seda ei avaldatud. Ehk oligi parem, et nad tähelepanu alla ei sattunud. Loodan, et mõnes lehes homme ei näe avalikkuse ette tõmmatud laste südantlõhestavat stoorit ja neil lastakse rahus paraneda. Ei taha mõelda, mida peavad nende vanemad üle elama. Julm värk.
Eks see meediavärk juba ole kord nii, et põhitähelepanu läheb tuntud inimestele, nii ka Päevalehes. Püüdsime küll ka laste saatuse kohta teavet saada, kuid seda ei avaldatud. Ehk oligi parem, et nad tähelepanu alla ei sattunud. Loodan, et mõnes lehes homme ei näe avalikkuse ette tõmmatud laste südantlõhestavat stoorit ja neil lastakse rahus paraneda. Ei taha mõelda, mida peavad nende vanemad üle elama. Julm värk.
posted by ivar at
6:40 AM
2 Comments:
kuule, sa räägid siin mingist ideaalist - proovi ise just seda sama tunnet tunda, et sul on teine sünnipäev ja vaata kui tasakaalukaks ja hoolivaks sa jääd? inimene on shokis - see on loomulik, et ta peab kõigepealt iseeeneda asjad läbi mõtlema, et üldse elus edasi minna. sina vingud soojast toas ja räägid, mid ateine tundma peaks - ma ei ole sugugi kindel, kumb teist edevam on, kas Anne või bloogija
Ei räägi ideaalist. Kui inimene on šokis ja tasakaalutu, siis ei torma ta esimese asjana ajakirjanike juurde ega alusta endast rääkimist. Ja kui on vaja rääkida, siis mõelgu rohkem teistele kui endale. Selles oli mu point. Teie enda väited on muideks vastuolulised - loomulikult peab raske õnnetuse üle elanud inimene kõigepealt iseendaga asjad läbi mõtlema, nagu Te kirjutate. Kas Veesaare käitumine oli midagi sellist? Iseenda asju arutatakse isekeskis. Ju siis Õhtuleht on tema aju, kus iseendaga asju arutada. Ma ei vingunud ka, imestasin ega rääkinud ka toasoojast. Veesaare eneseimetlust ja staaritõusiklikkust tõestas veelkord tema hilisem esinemine saates Paar, kus ta jätkas enda eksponeerimist. Kogu see jutt, et kui ma oleks olnud Dajani kohal, siis olnuks mina surnud... Asi ei olnud ju Dajani kohas. Asi oli selles, et Dajanil oli ainukesena turvarihm lahti. Selles autos oleks kõik inimesed ilmselt hukkunud, kui neil oleks rihm lahti olnud. Imestasin lihtsalt oma blogis seda, kui vähe mõtlevad inimesed neile, kes kaastunnet tegelikult vajavad. Huvitav, miks teised autosolnud ei räägi oma lugusid uuestisünnist? Sest neil on natukengi taktitunnet. Veesaar vajab loomulikult ka kaastunnet. Aga sellest polnud ju jutt. Ja blogija ning "kangelase" edevuse võrdlemine on kohatu.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home