Lõngakeravälk

Ahjaa, lasin oma blogi viite Päevaleht Online'ist maha võtta. Kirjutan peamiselt sõpradele, kellega mind miski seob. Surematuid tekste siin pole, mis vajaks kogu maailmale esitamist.

Keelekastekannukaas

Lõpetasin just laupäevase lehe autoriveeru kirjutamise. Kirjutasin uue keeleseaduse eelnõust. Mitme otsaga asi, aga mind häirib selle juures just see, et jälle püütakse midagi seadustada ja keelata. Kõik tuleb Eestis seadusega reguleerida, selle asemel, et suunata, leevendada, otsida põhjusi, miks mõni asi läheb käest ja selle teadmise kaudu püüda asja parandada. Aga ei, tuleb teha seadus, mis paneb kõik paika. Paikapanijaiks on üks seltskond inimesi, ehk siis vähemus, ametnikkond, kes surub jõuga peale oma seisukoha. Aga miks nad arvavad, et nende seisukoht ja arusaamine on ainuõige? Kuidas saab arenevat asja, mida keel kahtlemata on, vaadata hetkes? Seadus jääb ju kestma aastateks ja aastakümneteks. Kas siis näiteks iga kvartal (ma ei tea, kui tihti nad kokku saavad, pakkusin meelevaldselt) pärast keeleteadlaste ja -toimetajate järjekordset kokkusaamist/seminari/arutelu muudetakse seadust?
Keel on minu oma. See pole riigi oma, et riik saaks selle seadusega tunnistada selliseks, nagu see talle hetkel meeldib. Paljudel väliseestlased räägivad veel vana eesti keelt. Kui selline väliseestlane kirjutab meie lehes arvamusloo, kasutades toredaid vanu väljendeid ja grammatikareegleid, siis on see mu meelest lahe ja näitab just seda keelt, millest praegune keel arenenud on. Keeleseadus ei lubaks aga meil tema lugu muutmata kujul avaldada, sest keegi pintsakuga inimene on paika pannud, et keel olgu nüüd selline. Isegi, kui see väliseestlane on omal ajal õppinud ülikoolis eesti filoloogiat ja tema keelekasutus on tolle aja mõistes vigadeta.
Keelamise võiks ära keelata, siis saaks ainult lubada lubamist.
Mart Ummelas paneb Postimehes samal teemal nii et tolmab. Südametööd kiirendav lugemine.

Paralleelmaailma eksinud

Hommik on nii palav, et võtab pildi eest. Isegi aias varikatuse all istuda on piinav. Õhk on lausa paks. Eile oli ka, aga peamiselt toredatest inimestest, kes olid Tarmo majja ööbima tulnud. Päris naljakas õhtu oli. Tagantjärele mõeldes ma polegi istunud koos nn päris bemmimeestega. Sellised kutid, kes kuulavad autos valjult diskot ja hip-hopi jms. Sõidavad lahtise autoga (ja oligi BMW, nagu peab) ja seda valjemaks keeravad muusika. Räägivad slängi, millest on raske aru saada. Või siis tegelikult räägivad nad sellise diktsiooniga, et ei saa aru.
Hoovi pargitud autost tuli väga valjult Sadama viie hingeelule harjumatut muusikat. Kui palusin selle vaiksemaks panna, siis läks külalisel nina krimpsu. Proovisin õnne sellega, et pakkusin talle Taaga plaati kuulata, aga see ei läinud läbi. Sain teada, mis juhtub siis, kui Mart Kalvet laulab. Nimelt teatas bemmimees: "Ei, seda küll kuulata ei saa. Meil on kohe tibid siia tulemas ja kui nad kuulevad sellist muusikat, keeravad nad otsa ümber." Tõsijutt. Õnneks oli vist muid tõrjevahendeid veel, igatahes tibide hordid jäidki tulemata või ma siis olin suutnud selle seltskonna nähtamatuks mõelda ja ei märganud neid.
Sadama viies oli üsna ehmatav selliseid külalisi kohata. Nagu oleks mingisse paralleelmaailma sattunud. Nii umbes kord aastas kannatab välja ja on hariv. Ilmselt mõjusime meie neile samuti, nagu nemad meile.
See-eest arutasime Tarmoga leheteemasid. Sellised arutelud on mõnusad. Koondavad mõtteid. Vahest on vaja end üles äratada. Hakkame augustikuust täitma teematabelit. Märgime sinna, millest oleme kirjutanud ja millise piirkonna kohta. Teeme statistikat, et saada teada, millest kirjutame liiga palju ja millest võiks rohkem kirjutada. Ja mis paikkonnad vajavad rohkem tähelepanu. Niisama lehte sirvides ei saa head ülevaadet, aga kui iga lehe ilmumise järel kõik artiklid teema järgi tabelisse panna, on pilt kohe selge, kuhu aur läheb. Nii saab kohe reageerida ja edaspidi oma tähelepanu vähem kirjutatud teemadele juhtida. Näiteks on meil praegu liiga palju kultuurilugusid. Mõnes mõttes on see mõistetav, sest suvel on palju kontserte, näitusi jms. Vahest läheb siiski liiale, aga eks see ole mööduv.
Kuu aja pärast teeme esimese kokkuvõtte ja võin selle siia ka üles panna. Kahe kuu pärast saab jälle võrrelda, kas oleme vastavalt statistika tulemustele oma tööd muutnud ja valged laigud täitnud.
Valged laigud täitis hiljuti ka RMK. RMK kodulehel on marjade-seente kasvupiirkonna kaart. See oli neil lahe mõte. Arvata on, et neis paigus saab korilaste kontsentratsioon olema suur, aga mis siis. Mulle meeldib RMK töö, nad näevad oma nn vara jagamisega vaeva. Matkarajad, ööbimispaigad jms on hästi kättesaadavad. Peaks ise ka seenele sõitma.

Suur-Lossi maja päästeoperatsioon (parandatud)

Kirjutasin täna siia Suur-Lossi 17 majast, mis laguneb juba üle kümne aasta. Hakkasin lugu kirjutama sellest, et linn võiks maja sundvõõrandada, kui omanik ei suuda seda korras hoida ja ei müü ka kellelegi, kes tahaks ja suudaks korrastada. Nüüd helistas üks tuttav ja väitis, et maja on kuu aega tagasi maha müüdud. Seega on sellel uus omanik, kes ilmselt hakkab remontima. Seega võisin enne üht võimalikku omaniku nime mainides talle liiga teha, väites linnavalitsuse info põhjal, et tema ongi see inimene, kes ei tegelenud maja korrastamisega. Ta võib aga olla hoopis uus omanik, kes võtab asja käsile. Seega võtsin postituse maha. Niipaljut asjast siiski kasu oli, et sain asist vastukaja. Tänud "kurjale" H-le, kes omanikuvahetusest teavitas.

(tagantjärele lisatud, mhm): poleks ikka pidanud kuulama hülge möla. Võtsin postituse asjata maha, sest ei eksinud millegi/kellegi vastu. Maja on küll minemas uue omaniku kätte, kuid eelmise omaniku tegematajätmisi see ei heasta. (Palun ärge helistage mulle enam sel teemal, kui pole midagi tarka öelda. Eriti inimesed, kes arvavad end "teadjad" olevat, aga pole seda.) Maha võetud postituses nimetatud isikud olid tõesed ja nii-öelda "süüdi" maja hävimises. Minu jutu mõte oli leida võimalusi kaitsta maja. Need isikud, kes selle jaoks midagi teinud pole, on ja jäävad minu silmis _. (See märk tähendab tühja kohta, you know).

Laevakompanii uus laev valmis

Võtsin endale ülesande, mille täitmine osutus päris keeruliseks. Olen püüdnud viimasel ajal lehte teha graafikuid, mis poleks niisama kohatäiteks. Suuri ja üksikasjalikke, poole või terve lehekülje suurusi. Nädala keskel tuli Saaremaa Laevakompaniilt pressiteada selle kohta, et neil hakkab valmis saama uus reisiparvlaev. Uurisin laevatehasest ja netist, mis andmeid on ja mis selle kohta on varem kirjutatud ning leidsin hunniku huvitavat materjali. Kuna laev on välimuselt päris lahe ja täpselt sellist pole maailmas varem ehitatud, siis leidsin, et see väärib lehes näitamist küll, aga mitte tavapäraselt fotodena, vaid koos tehniliste näitajate ja võrdlustega joonistena.
Arvasin, et saan graafiku kiiremini valmis, kuid eile komistasin igasugu jamade otsa. Sain esimest korda teada, milleks on mu Macile vaja 4 giga mälu - ülisuurte graafiliste elementide liigutamine ja salvestamine on 2 gigaga aeganõudev. Tuleb see lisamälu siis ära osta. Peale selle pidin ühe märkamatu vea tõttu poole päeva töö uuesti tegema, mis osutus aga hoopis vajalikuks viperuseks, sest tulemus sai parem ja omandasin paar uut töövõtet, mida enne ei osanud. Alguses vihastasin nii hirmsasti, et ainult puhisesin.
Töö võttis aega peaaegu kolm päeva. Kahjuks vaid üks neist oli päris tööpäev, aga kuna väga huvitav töö oli, siis pole puhkeajal tegemisest kahju. Samas pani korra mõtlema küll, et kasutan arvutit suures osas tööasjade tegemiseks ja selle 2 giga lisamälu võiks täitsa tööandjal kompenseerida lasta. Aga noh, selle jutuga ei maksa masu ajal välja tulla.
See on mu joonistatud graafikutest seni raskeim töö. Paar nädalat tagasi tegin Vormsi merekaabli paigaldamisest ka ühe suure juraka, mida saab allpool vaadata, aga see polnud üldse nii keeruline ja üksikasjalik.
Nii et kui keegi tahab samalaadseid töid tellida, siis võin isegi selle peale mõelda.

Kutsusime Ameerika autod Läänemaale iivet tõstma

Eile oli teine päev, kui pidin kirjutamise kõrvalt küljendama ja lehe trükki saatma. Ütleme nii - trükkisaatmisega sain juba üksi hakkama. Lehe võrku sättimises tekkis aga piltidega mingi tõrge ja need jäidki arvuti desktopile. Eks reedel proovin uuesti ja ehk hammustan sellegi pähkli katki. Ju oli mingi näpukas, mida ei osanud tähele panna ja andis veateate. Tühja sest, lood said ilusti üles.
Reedel algab siin suur Ameerika autode show ja kiirendusvõistlus, kestab pühapäevani. Kahel päeval ka kontserdid. Kes muusikat tahavad kuulata, need teadku, et jälle karjuvad kõrva Kolumbus Kris (mul on neist tülgastus, sest nii sädemeta ja üht joru ajavat bändi ei jõua enam kuulata) ja Smilers (aitäh, aga ei, vähemalt nii kaua, kuni Sal-Saller normaalselt laulma ei hakka, mida ta väga hästi oskab). Aga kohal on ka Ultima Thule, kes on ju samuti nagu kulunud tagumikuga teksapüksid, aga vaat jalga istuvad hästi. Olen neid viimastel aastatel harva kuulama sattunud, vist polegi paar aastat kuulnud. Nüüd on hea jälle mälu värskendada. Nendest on raske tüdineda, sest nad on alati kuidagi värsked ja jõulised. Kui ma võrdlen neid Kolumbus Krisi nahkvestides meestega, siis ühed on nagu vormelid ja teised vanad Moskvitšid. Esinejaid on veel, ei ole meeles, kes täpselt. Igatahes pühapäeva õhtul esineb jahtklubis Driven, mis on väga bro.
Aga kui muss ei huvita, siis on lossihoovis vaadata palju. Eilse seisuga oli registreeritud 70 Ameerika autot ja tsiklit. Ju neid tuleb kohale hulga rohkem. Ameeriklasi on kalli kütuse ajastul parem vaadata, kui nendega sõita.
Eile jooksis mulle linna vahel otsa Märt Kivine. Seljas olid liibuvad rattasõidu riided. Ehmatasin päris ära. Nad tulid naisega ratastega Tallinnast Haapsallu. Ja sõitsid mööda Nõva teed, kokku 110 km. Noh, muidu oleks ju ok, aga ta vaene mees ei teadnud, et kogu Nõva tee on remondis. Nad olid kõvasti vatti saanud ja lausa käe kõrval ratast lükanud. Leidsime ühiselt, et see oli enne reisi tegemata töö, mis kätte maksis. Ega tal pole ju siinkandis ühtegi tuttavat ka, kellelt enne uurida, kust ja kuidas on parem sõita :). Ja peale selle ööbisid nad hotellis. See oli küll kuritegu, kui kahel vanal kamraadil on majad otse mere piiril ja ootavad toredaid inimesi. Täna vist põrutasid edasi Hiiumaale. See tee on juba magus murel eilse hapu rabarberi kõrval.
Eile kirjutasin sündimusest Läänemaal. Ehmatasin, kui nägin juunikuu statistikat. Mais sündis 28 last, juunis 8! No mis nüüd lahti. Kondoomide müümine tuleb ära lõpetada. Eelmise ja selle aasta esimese kuue kuu keskmine sündimus oli Läänemaal 22 last kuus. Ja nüüd 8. Nagu sellest veel vähe oleks - inimesed on ka rohkem surnud. Mullu poolaastaga võrreldes on sel aastal 60 inimest rohkem teise ilma läinud. Väga kurvad näitajad. Iive muudkui langeb.
Uurisin rahvastikuteadlaselt Mare Ainsaarelt, et äkki on eelmise aasta majanduskriisi tõttu inimesed otsustanud lapsetegemise edasi lükata. Juunis sündivad lapsed said stardi ju oktoobris. Septembris ja oktoobris tulid esimesed tõsisemad teated Eesti pankade muredest ja ajakirjanduses hakati ka spekuleerima, et äkki vähendatakse vanemapalka ja muud sellist.
Tegelikult ei taha uskuda, et esimeste mureteadete peale kohe püksilukk kinni tõmmatakse. Seda enam, et Ansip ju lükkas sel ajal veel kõik kriisijutud tagasi. Eestis oli tema arvates veel kõik korras (va häbitu jaanalind). Seega ei usu, et kriis on sündimuse vähenemise põhjuseks. Ka Ainsaar arvas, et selline järeldus on ennatlik. Kui järgmised kuud ka vähenemist näitavad, ehk siis saab järeldusi teha. Seda enam, et muu Eesti näitajad seda ei kinnitanud. Vaevalt, et just Läänemaal üksi inimesed kriisi sel moel suhtusid. Pigem oli sündimuse vähenemine juhuslik, aga siiski äärmiselt ootamatu. Ikkagi 72 protsenti väiksem, kui kuu varem. Läänemaal polegi sellist langust mu teada aastaid olnud. Aga noh, kas ma ise olen midagi selleks teinud, et asi paraneks. Hmm... Vaikus. Kurgesid on sel aastal küll palju, aga ju vanarahvas on selle linnu tegemistest ikka täitsa valesti aru saanud. Mu meelest on Ameerika autod rohkem lapsetegemisega seotud, kui kured. Oleme ju kõik näinud klišeelikke Hollywoodi filme autokinodest, kus filme keegi ei vaata ja autode siseklaasid on seest higised. Seega, selle loogika järgi peaks saabuval nädalavahetusel Haapsalus paljutki korda saadetama.

Lääneelada on vaffa

Oli aga päev täna. Lähen hirmsasti närvi, kui pean mitut asja korraga tegema. Kui enam ei adu, mis on tehtud ja mis tegemata, siis klemmid suitsevad. Kuna küljendaja läks puhkama, pean teda asendama. Täna püüdsin ka kirjutada, aga sain info nii hilja kätte, et ajaliselt jooksis see hilisemasse küljendusse sisse. Kukkuski siis pooletoobine lugu välja. Püüdsin veel graafikut ka kõrvale teha, aga ei mahtunud enam midagi ja lõpuks ei viitsinud enam jännata.
Küljendamisega on kõik ok, aga pärast tuleb see sodi kõik trükikotta ka saata. Vaat siis algab jama. Muuda printfailideks, destilli, tõsta kuhugi põrguauku ja siis FTPsse. Asjad, mida kunagi pole pidanud tegema. Siis netilehel siblimine, fotode muutmine jms ja lõpuks vaja veel PDFid Annelile kaugele maale saata. Tegelikult pole see muud, kui üks robotitöö, aga kui järjekord ja süsteemid pole selged, siis keerutab juhtme täitsa sõlme. Ju paari lehe pärast hakkab pähe jääma.
Hea, et Haapsalu nii vaikne koht on ja koju tulles mitte ainsamatki inimest vastu ei astunud. Kohe mitte kedagi ei tahtnud näha.
Tahtsin raamatusse viimased parandused teha, aga täna enam ei jõua. Homme hommikul on pea selgem. Täna vaatan ilmselt X-files'i filmi. Omal ajal jäigi see kinos nägemata või siis oli nii mõttetu, et ei mäleta enam.
Õnneks on MaruLiis külmkapi süüa täis vaaritanud ja ei pea ka toidu pärast muretsema.
Aga muidu on endiselt kõik vaffa.

Vormsi uus merekaabel

Laupäevase Lääne Elu graafik Vormsi merekaablist.

Laupäeval ilmub Lääne Elu 64 leheküljel

Kl on juba 20 läbi ja oleme endiselt toimetuses. Nii on see olnud kogu see nädal. Pluss kogu nädalavahetus, mis kulus kodus suurte graafikute joonistamisele ja Lääne Elu vanade lugude tsiteerimisele. Ei saa öelda, et tööd just vähe oleks :).
Üleeile sai 14 tundi toimetuses oldud ja ega eilegi palju vähem kokku tulnud. Aga kõik see on hea eesmärgi nimel. Laupäeval on see päev, mil ilmub Eesti ajaloo kõige paksem maakonnaleht. Olen selles üsna kindel, et ükski maakonnaleht Eestis pole teinud nii mahukat ja sisukat lehenumbrit. 64 lehekülge on ka suurte päevalehtede jaoks väga paks leht. Eesti Ekspress võis oma parimatel päevadel olla paksem, aga sedagi koos igasugu lisade ja ohtra reklaamiga. Aga neil on ka suur toimetus taga. Meil on õnneks palju häid sõpru ja endisi lääneelukaid, kes on abiks, kokku paneb selle aga meie enda väike toimetus ja seda tavapärase lehetegemise kõrvalt peaaegu sama suure seltskonnaga nagu igal muul päeval.
Nagu Andres Ammas täna tabavalt mainis, tuleb laupäevane Lääne Elu mitte vähem kvaliteetne kui Päevalehe Möte. See on hea. Niisama soga selles lehes pole. Ise kahjuks lehte suurt kirjutada pole jõudnud, aga tegelesin graafikute valmistamise ja lehe kujudamisega. Üks graafik kukkus ruumipuudusel (64 lehekülge!) välja, aga üks hästi jurakas asi läheb lehte. Sellist pole Lääne Elus kunagi tehtud. See oli ka mulle väljakutse ja püüdsin teha nii kvaliteetse ja efektse graafiku, mille üle oleks ka The Guardian uhke. No ausalt :). Nüüd saan aru, miks Alari Paluots Päevalehes graafikuid nii hingega teeb - ta tahab, et asi oleks ilus ja et endal häbi poleks. Panen ehk oma töö siia hiljem üles ka.
Siin piltidel on meie tänane koosolek. Laual on leheplaan 64 väikse ruudu ja märkmepaberiga. Nägudest võib järeldada, et hommikul polnud rõõmu just laialt. Nüüd juba on, sest väike viski ja rumm kõditavad seestpoolt. Hämmastav, kuidas normi piires alkohol tööjõudu juurde annab. Kui see leht lõpuks valmis saab, siis ilmselt ei räägi toimetuses enam keegi "normist". Ja pole vajagi.
Ahjaa, et miks 64 lehekülge? Sest Lääne Elu saab 20 aastaseks. 13. juulil 1989. aastal ilmus esimene number. Olime esimene sõltumatu eraleht Eestis. Järgmisena tuli vist paari kuu pärast Eesti Ekspress.