Lääneelada on vaffa

Oli aga päev täna. Lähen hirmsasti närvi, kui pean mitut asja korraga tegema. Kui enam ei adu, mis on tehtud ja mis tegemata, siis klemmid suitsevad. Kuna küljendaja läks puhkama, pean teda asendama. Täna püüdsin ka kirjutada, aga sain info nii hilja kätte, et ajaliselt jooksis see hilisemasse küljendusse sisse. Kukkuski siis pooletoobine lugu välja. Püüdsin veel graafikut ka kõrvale teha, aga ei mahtunud enam midagi ja lõpuks ei viitsinud enam jännata.
Küljendamisega on kõik ok, aga pärast tuleb see sodi kõik trükikotta ka saata. Vaat siis algab jama. Muuda printfailideks, destilli, tõsta kuhugi põrguauku ja siis FTPsse. Asjad, mida kunagi pole pidanud tegema. Siis netilehel siblimine, fotode muutmine jms ja lõpuks vaja veel PDFid Annelile kaugele maale saata. Tegelikult pole see muud, kui üks robotitöö, aga kui järjekord ja süsteemid pole selged, siis keerutab juhtme täitsa sõlme. Ju paari lehe pärast hakkab pähe jääma.
Hea, et Haapsalu nii vaikne koht on ja koju tulles mitte ainsamatki inimest vastu ei astunud. Kohe mitte kedagi ei tahtnud näha.
Tahtsin raamatusse viimased parandused teha, aga täna enam ei jõua. Homme hommikul on pea selgem. Täna vaatan ilmselt X-files'i filmi. Omal ajal jäigi see kinos nägemata või siis oli nii mõttetu, et ei mäleta enam.
Õnneks on MaruLiis külmkapi süüa täis vaaritanud ja ei pea ka toidu pärast muretsema.
Aga muidu on endiselt kõik vaffa.