Keelekastekannukaas

Lõpetasin just laupäevase lehe autoriveeru kirjutamise. Kirjutasin uue keeleseaduse eelnõust. Mitme otsaga asi, aga mind häirib selle juures just see, et jälle püütakse midagi seadustada ja keelata. Kõik tuleb Eestis seadusega reguleerida, selle asemel, et suunata, leevendada, otsida põhjusi, miks mõni asi läheb käest ja selle teadmise kaudu püüda asja parandada. Aga ei, tuleb teha seadus, mis paneb kõik paika. Paikapanijaiks on üks seltskond inimesi, ehk siis vähemus, ametnikkond, kes surub jõuga peale oma seisukoha. Aga miks nad arvavad, et nende seisukoht ja arusaamine on ainuõige? Kuidas saab arenevat asja, mida keel kahtlemata on, vaadata hetkes? Seadus jääb ju kestma aastateks ja aastakümneteks. Kas siis näiteks iga kvartal (ma ei tea, kui tihti nad kokku saavad, pakkusin meelevaldselt) pärast keeleteadlaste ja -toimetajate järjekordset kokkusaamist/seminari/arutelu muudetakse seadust?
Keel on minu oma. See pole riigi oma, et riik saaks selle seadusega tunnistada selliseks, nagu see talle hetkel meeldib. Paljudel väliseestlased räägivad veel vana eesti keelt. Kui selline väliseestlane kirjutab meie lehes arvamusloo, kasutades toredaid vanu väljendeid ja grammatikareegleid, siis on see mu meelest lahe ja näitab just seda keelt, millest praegune keel arenenud on. Keeleseadus ei lubaks aga meil tema lugu muutmata kujul avaldada, sest keegi pintsakuga inimene on paika pannud, et keel olgu nüüd selline. Isegi, kui see väliseestlane on omal ajal õppinud ülikoolis eesti filoloogiat ja tema keelekasutus on tolle aja mõistes vigadeta.
Keelamise võiks ära keelata, siis saaks ainult lubada lubamist.
Mart Ummelas paneb Postimehes samal teemal nii et tolmab. Südametööd kiirendav lugemine.