Iga eestlase lemmiroog on teine... lammas

Homme avatakse Haapsalus Iloni Imedemaa. See on üks lahe koht, kus lastel on igavesti palju teha ja vaadata. Teist samasugust Eestis pole, ilmselt mitte ka Lätis ja Leedus. Stockholmis on midagi sarnast, seal on see seotud Lindgreni tegelastega. Päris lõbus koht. Haapsalus on Imedemaa seotud Ilon Wiklandiga, kes, nagu kõigile teada, on Lindgreni raamatuid illustreerinud. Aga eks lugege ise, keda huvitab.
Täna oli Haapsalus jälle tapvalt palav. Väike viik oli ujujaid täis, ilmselt rannad ka. Veetsin päeva kodus raamatuga tegeledes ja hoidusin palavusest. Tegin raamatuteksti päris palju muudatusi. Veider, kui palju näeb vigu ja möödapanekuid, kui tekst on mõni kuu seisnud. Puhanud pilk leiab igasugu jaburdusi üles. Homme loen kogu teksti veel hoolikalt läbi ja saadan toimetajale. Siis saab uue raamatu ette võtta, näpud täitsa sügelevad selle järele.
Leidsin kolm päeva tagasi riiulist Indiast toodud kokaraamatu, mille olin täitsa ära unustanud. Lugesin kaanest kaaneni läbi ja vihastasin, et Haapsalus pole kuskilt saada lambaliha. Kuna raamat on Hyderabadi köögist (Andhra Pradeshi osariigi pealinn) ja seal on muslimid enamuses, siis leiab nende köögis palju lambaliha. Kanaliha on ka, aga seda nad traditsiooniliselt heaks lihaks ei pea. Vanasti peeti kana "mustaks". Kakerdab mööda tänavaid ringi ja sööb rentslist sodi - ei saa ju olla "puhas" elukas. Enam nii muidugi ei mõelda, aga kana on jäänud siiski lambalihaga võrreldes teisejärguliseks.
Ja vaat seda raamatut lugedes vihastasingi, et meil lammast saada pole. Olen ammu tahtnud biryanit teha, aga millegipärast pole selleni jõudnud. Nüüd leidsin sealt raamatust kümmekond biryani retsepti, mis olid kõik muidugi lambalihast, aga asendasin sujuvalt sealihaga ja kaks päeva hiljem proovisin kanaga. Väga hea oli mõlemaga. Tahtsin ka katsetada, kui kangeks toit jääb. Katsetasin maitseainete koguseid. Retsepti järgi ei saanud koguseid valida, sest nad seal Indias ju alla 8-10 inimesele toitu ei tee ja ma ei viitsind arvutama hakata, kui palju peab kogust vähendama. Ja tegelikult on see ka mõttetu, sest meil saadavad maitseained on jube puru võrreldes Indias kasutatavatega. Aga üldiselt sain teada, et kui olin kasutanud 10 küüslauguküünt, viie sentimeetri pikkust ja kahe sõrme jämedust värsket ingerijuurt, üht suurt sibulat, üht värsket rohelist tšillikauna ja teist sama palju sügavkülmast võetud punast tšillit, supilusikatäit külmutatud koriandrit, sama palju kurkumit, teelusikatäit tšillipulbrit ja poole vähem kaneeli (nelki ma Haapsalus poest ei leidnud), tuleb see kõik kahega korrutada. Riis tasakaalustab teravust liiga palju, eks jogurt ka natuke. Aga muidu oli suurepärane. Tellisin just MaruLiisilt Tallinnas lammast, siis saab õiget Hyderabadi nodi teha. Nii et peale lugemise, toimetamise, kokkamise ja söömise pole ma siin midagi teinud.

Slavka Kobrin tuleb Augustibluusile

Teate vormis:
14.-15. augustil toimuv Augustibluus toob kuulajateni üle kahekümne esineja üheksast riigist – kinnitust on saanud legendaarse kitarristi Slavka Kobrini saabumine festivalile.
Costa Ricalt saabuv kitarrist, Ultima Thule asutajaliige Slavka Kobrin on kokku pannud projekti Straight From The Jungle, kuhu kuuluvad solistid Lea Liitmaa, Tanel Padar ja Emil Rutiku, trummar Peeter Jõgioja, Harmo Kallaste klahvpillidel ning saksofonistid Virgo Veldi, Margus Männa ja Siim Aimla.
Esinejate nimekirja on lisandunud ka Taanist pärit Nikolaj Andersen ühemehebänd. Andersen laulab ja mängib korraga rütmipille ning kolmekeelset isemeisterdatud kitarri meenutavat instrumenti. Anderseni võib kuulda ka viiekeelset elektriviiulit mängimas. Taanlane mängib Mississippi deltast pärit hill country bluusi.
Kodumaine Compromise Blue astub üles koos festivali kuulsaima väliskülalisega, kelleks on USAst Mississippist pärit laulja ja kitarrist Omar Kent Dykes.
14. augusti õhtul astub piiskopilinnuse lavale The Fabulous Thundebirds Tribute Band. Selle projekti on eesti bluusmuusikud spetsiaalselt Augustibluusi jaoks kokku pannud, solistiks on Airi Allvee. Suurepärase muusikaelamuse tõotab pakkuda ka prantsuse juurtega Texasest pärit lauljatar Nina van Horn, kes saabub Haapsallu oma kontserttuuri raames Šotimaalt.
Põhjanaabreid esindavad festivalil Wentus Blues Band ja The Los Taco’s Blues Band. Rootsist tuleb Stellan Viking Rythm’n’Blues Band. Kohal on ka tavapärane Augustibluusi esineja Jimmie “Bluesman” Lawson.
Esinemispaiku on sel aastal kokku ligi kümme - bluusi kuuleb iidses piiskopilinnuses, vanas raudteejaamas, kultuurikeskuses ning vähemalt viies eri paigas linnatänavail ja suvekohvikuis.

Nikolaj Andersen tuleb Augustibluusile

Sain eile kõne Augustibluusi korraldajalt. Lõpuks on täiesti kindel, et taani hill country bluusimees Nikolaj Andersen (kirjutasin temast mais) on lisatud esinejate nimekirja. Seni oli see natuke lahtine. Olen Nikolajga kogu aeg kontaktis olnud ja olin juba mures, et pole saanud talle kindlalt öelda, kas korraldajad teda ikka tahavad või mitte. Lubasin, et maksan tema sõidukulud kas või ise kinni. Mõtlesin juba, et peaks sõprade seas korjanduse tegema, aga õnneks ei pea seda tegema, sest korraldajad võtavad kulu enda kanda. Ega neilgi kerge ole, praegu on sponsoritega kitsas. Järgmisel nädalal lisatakse Nikolajd tutvustav tekst, pilt ja ehk ka üks lugu festivali kodulehele www.augustibluus.ee.


Selline on Nikolaj pill. Tehtud väikeste veinipudelite kastist. Igavesti ägedat häält teeb.

Nikolaj annab oma kolmekeelse kitarri, viiekeelse viiuli ja mõnusa lauluhäälega Augustibluusile palju juurde. Lisaks mängib ka rütmipille. Seega ühemehebänd. Lisaks raudteejaama kontserdile kuuleb teda ka Haapsalu tänavatel mängimas.
Nikolaj tuleb Haapsallu koos perega. Temale on see Eestisse teine reis. Esimene oli mais, kui ta Haapsalus ja Tallinnas esines. Tarmoga on räägitud, et nad peatuvad Sadama 5s, kui ma neid enda juurde võtta ei saa. Seega on oht, et Sadama 5s õuelt kostub neil päevil sagedamini bluusihääli.
Eile istusimegi suht suure seltskonnaga Tarmo juures. Kuidagi spontaalselt tekkis tubane lauamänguõhtu. Ilm oli vahelduv ja väljas ei saanud kükitada. Täna sama lugu. Praegu sajab üsna kõvasti, kuigi ilmateatest ei mäleta, et sellist jama oleks lubatud. Olen kodune järgmise nädala lõpuni. Pean raamatusse mõned parandused sisse viima ja kui aega üle jääb, siis kirjutama ka uut. Tahan uue augustiks valmis saada, sest siis on Otil aega joonistada. Kui valmis ei saa, võtab Ott uue töö käsile, mis tähendab, et järgmine võimalus tekib kes teab kui mitme kuu pärast.

Aasia hiilis läbi vihma Haapsallu

Tänane päev on olnud üks suur veepidu. Peaaegu terve päev on sadanud. Aga üks hea asi oli ka - täna avati aasia toidu restoran Bombay. Lõpuks. Nädal hiljem kui lubatud, kannatus oli täitsa katkemas.
Koht on mõnes mõttes vastuoluline. Vanast majast ümber ehitatud ja oluliselt laiendatud söögikoht on muidu sisult päris ok, aga aasia fiilingust on asi muidugi kaugel. Laudseinad, -laed ja -põrandad, mis sobiks hästi tavalisse eestipärasesse kohta, aga ega väga hull ka olnud. Ütleme nii, et kodune ja mitteaasialik.
See-eest on väga palju verandapinda. Teisel korrusel kaks - üks katusealune ja teine lahtine. Lisaks on veel eraldi vesipiiburuum, mis mõeldud ka sigareti suitsetamiseks. See on poollahtine, ehk siis läbipaistev katus on peal, aga räästaalused on avatud. Seega suvel mõnus, talvel mitte. Aga mis siis. Vähemalt on katusealune suitsuruum.
Esimesel korrusel on ka kaks verandat. Väga ok. Hoovis on aga lastele mänguväljak. Isegi päris suur batuut paistis. Nii et võib lapsed "ära panna".
Kuna koht oli lahti esimest päeva, siis ilmselt levis uudis kiiresti ka läbi vihma. Igatahes oli palju rahvast. Teenindajad olid natuke kohmetud, aga mitte üleliia. Said hakkama küll.
Köögis paistis mu meelest ka restorani omanik (oli vist see, kelle oma on Tallinnas Mandarin) ja kohalik boss, lisaks veel paar võõramaist tegelast. Seega kogu toit valmis india/pakistani/ja-kes-teab-veel-mis-maa tegijate käe all. Ja seepärast tulebki nüüd kõva häälega karjuda: söök oli väga hea.
Sõin Bombay lambaliha - äärmiselt hea. Lihaga miksitud riis, spinati ja sibulaga ülipehmeks hautatud lambaliha. Veel võtsin klassikalist Tom Yam Koongi suppi, mis päris klassikaline polnud, kuid oli siiski hea. Puuduseks oli teravus, kuigi see supp peab olema nii kange, et tahab hinge kinni võtta. Loodan, et nad ei hakka toite eestipäraseks muutma ja pehmendama, sest siis pole sellistel restoranidel mõtet.
Mari-Liis sõi kevadrulle krevettidega - olid suurepärased. Kaste oli täitsa õige ja rullid ise ka. Tellitud oli ka riis mingi kalaga (ei mäleta, mis stiilis ja mis lisanditega), aga kui see saabus, siis oli kõht liiga täis. Võtsime koju kaasa. Homme proovime.
Ja kõige selle juures ehmatasid hinnad. Heas mõttes. Tavalised kevadrullid maksid 25 krooni!!! Kanaga ja krevettidega rullid olid kas 28 või 30 krooni, aga vahet polegi, sest see on Eestis odav. Minu põhiroog maksis vist 60 krooni. Ja see oli piisavalt suur ning väga maitsev. Supp oli ka odav, aga suur. Nii et toit sai küll viis punkti viiest.
Maja kohta veel paar märkust on. Teise korruse verandade uksed on sellised, et avada ja sulgeda saab ainult seestpoolt. Kui uks pole lingis (sulgemine käib nagu tavalistel pakettakendel), siis see ei seisa praokil vaid langeb pärani lahti. Täna oli aga suht külm ja inimesed tahtsid ukse kinni lükata, selleks tuli uks lingist sulgeda. Samal ajal olid aga verandal mõned inimesed, kes pärast seda enam ise verandalt sisse ei saanud. Keegi pidi seestpoolt neile ukse avama. Veider, kuidas ehitajad sellise prohmaka on teinud.
Kõigest sellest hoolimata on Haapsalus nüüd koht, kuhu võib kindla peale sööma minna. Loodan, et need toidud jäävad ka edaspidi nii heaks. Lahtioleku aegu ei taibanud vaadata, aga kellelegi ettekandja teatas, et täna on 24ni. Sellest piisab. Ju nädala sees on vähem avatud, aga see on loomulik.
Kuna Bombay asub Lääne Elule piisavalt lähedal, hakkan seal ilmselt pidevalt istuma.

Piip imeb täiega

Saabusin Tallinnast, kuhu olen mitu nädalat proovinud jõuda, aga pole saanud. Otsest sundust pole olnud ja ega siis tahagi. Eile kollitati R2-st, et kas saaksin salvestusele tulla. Ega olnud aega küll, aga see pani mõtte kiirelt tööle - äkki saangi ära käidud ja ühendatud kaks asja. Kuna neil tundus tuli takus olevat ja homne leht oleks täis saanud ka minu lisapanuseta, siis otsustasin ära käia. Minemise isiklik põhjus oli aga see, et olen juba mõnda aega tahtnud uut piipu osta. No on selline kiiks, kohe näris seestpoolt. Nüüd tuligi see päev, kui hing on jälle rahul. Kuigi Tallinn oli kole nagu Godzilla, sai vähemalt lõunaks head Vietnami toitu söödud (meie aasia toidu restoran on endiselt avamata, mingi luba vist puudu), GoBusile püsimajäämiseks raha loovutatud ja üle hulga aja bussis Päevaleht äärest ääreni läbi loetud. Ja piip ostetud. Nii et pole hullu. Mõni asi imeb, mõni puhub - nii vivti:siksti.
Piip siis selline, iirlaste Peterson. Mu viimase aja lemmikfirma. Piisavalt suur, aga mitte liiga raske. Langeb õige nurgaga, et kergelt suus püsida. Ühenduskoht hõbedast, nagu Petersoni piipudel kombeks. Nende toodetud Old Dublin tubakas on ka üle prahi. Muud on liiga aromaatsed või täiesti omapäratud. Mulle meeldib, kui tubakasegus on kasutatud Latakia tubakat. Täna poemüüjaga natuke kurjustasin, et nad on loobunud Old Dublini toomisest. Selle asemel müüvad mingit lõhnastatud liiva.

Saaremaa kahvatub Läänemaa ilu ees, peaaegu

Käisin täna Kiidevas ja Puises. Ehk siis Läänemaa ühed kaunimad rannikualad. Ükspäev just rääkisime töö juures, et miks inimesed jaanipäeva paiku ja üldse suvel nii ropult sinna Saaremaale ronivad. Täiesti mõttetu jant, kui kogu Läänemaa on vaat et veelgi ilusam. Saaremaa on osanud end müüa ja ju see nõukaaja salapära on ka juures, aga muidu... Ületähtsustatud idüll, mida on mandril isegi rohkem.
Aga muidu käisin neis paikades vaatamas, kus viimasel ajal on vargad sisse murdnud. Seal on palju linnameeste suvemaju, mida kaabakad pidevalt tühjaks teevad. Otsisin ka ilusat kohta, kuhu mõni nädalavahetus välja sõita. Peaaegu vist leidsin.

Kirimäe vigurid

Tänane päev oli selline. Saepurune.

Ajalooline päev ajalooliste sõnumitega

Eile tuli meelde, et kohe saab aasta sellest päevast (oligi vist 5. juuni), mil Tallinnas pillid kotti panin. Vist oligi 5. juuni. See otsus tuli üleöö. Võtsin kohe puhkuse välja, et linnast minema saada, tulin Haapsallu Sadama viite, võtsin juba osa asju kaasa ja lihtsalt olin. Suure osa puhkusest veetsin Sadama viie hoovis päikese käes istudes ja raamatut kirjutades. Tundsin ennast nii hästi ja kuidagi vabanenult, et aeg-ajalt avastasin end totralt naeratamas. Ausalt.
Tallinnast ma kohe lahti ei saanud. Juunist juuli alguseni puhkasin (esimene suvine puhkus üle aastate). Siis tegin veel kuu aega tööd, sest Päevalehes oli puhkuste aeg ja polnud uudistetoimetust kedagi juhtimas ning alles augustis sain päriselt vabaks. 1. augustil tulin jäädavalt ära ja 4. augustist olin Lääne Elus tööl.
Hämmastav, kui kiiresti see aeg on läinud, aga vähemalt väga mõnus aeg on olnud. Oleks võinud aeglasemalt venida. Olen kirjutan selle aastaga rohkem kui kunagi varem. Nii artikleid, blogi, raamatuteksti kui ka muud soga. Valmis on saanud kaks raamatut, kaks on pooleli. Seega päris hea aasta. Nii et minu jaoks oli möödunud aasta juunikuu pöördeline, mida juuni suvise pööripäeva tõttu olema peakski.
Muudest asjadest niipalju, et täitsa sügis on siin. Tegelikult on mõnus, kui väljas tibutab. Õunapuud viskasid ka mõne päeva eest õied maha. Kuidagi teistsuguseks muutus loodus. Enne oli aias võimatu hingata. Õunapuud õitsesid koos sirelitega, mida on ka aias palju. Nüüd on ainult sirelid õitsemas. Haapsalus jalutades oli õitemeri täitsa pimestav. Nii sireleid kui ka õunapuid on peaaegu igas aias.
Ukseesine Väike viik on nüüd rahulikum, kui mõni aeg tagasi. Luikedel on kuramarineerimine läbi saanud ja elavad kuskil mujal pereelu. Ainult kaks paari luiki on viigile jäänud, need, kes kahel saarel elavad. Ilmselt on varsti oodata luigepoegi, sest üks luikedest istub kogu aeg pesal. Ma nende poegimiskalendrit ei tea, aga tundub, et ju ta seal munade peal istub. Eks me kõik :).
Seoses luikedega meenub, et avastasime Maru-Liisuga jalutades ühe viigiäärse maja aiast kolm suurt puust luike. Või olid plastikust, ei tea. No sellised kitšilikud jubetised. Mida küll inimesed mõtlevad, kui nad selliseid vidinaid aedadesse panevad. Omal on aia taga Väike viik, millel ujuvad elusad luiged. Eks selliste "nukudega" on vist sama lugu nagu päkapikkudega, mida inimesed oma aedadesse panevad.
Täna tööle minnes puudusid igasugused ideed, millest laupäevasesse lehte kirjutada. Nojah, paar valveideed oli, mida pole seni viitsinud või jõudnud teha. Aga siis sain hea teema, räägib ajaloost, väga-väga kaugest ajaloost. Selliseid lugusid on kohe mõnus teha. Ja võib kihla vedada, et kõik lehed tsiteerivad. Kõigile meeldivad sellised artiklid, mis on tore.
Ema just helistas. Sain sealt kah sõnumi ajaloo kohta. Ema käis oma isa pere juures Kambjas. See on pikem jutt, et seletada, miks ma kasutan sõnu "käis isa pere juures". Kokkuvõtlikult - ema isa ei elanud minu vanaemaga koos. See selleks, aga ema pärisisal oli kaksikvend, kes elas Inglismaal. Nüüd Kambjas käies tahtsid sealsed sugulased emale midagi kinkida, mis oli tema isaga seotud. Otsustasid kinkida kalevit. Ehk siis riiet. Selle kalevikanga saatis ema isa kaksikvend Suurbritanniast nii umbes 50 aastat tagasi. Riiet on hoitud nii, et see on nagu uus. Päris inglise kalev on selline mõiste, nagu näiteks gotlandi käi. Mõned asjad ja nimed käivad kokku ja näitavad selle kvaliteeti. Selline lugu siis. Saaks teha endale mantli, mis oleks sündides 50aastane.

Rahvaliit vajab karismaatilist Musta Rüütlit

Vaat nii juhtub, kui juhtub. Ott tabas ära kogu jutu mõtte. Väga hea pilt väga veidra loo juurde. Ega pildist enne aru ei saa, kui pole lugu lugenud. Aga eks panen selle hiljem üles.

Aknapesija kutsehaigusega Viljandisse

Kuna nüüdseks on suvi jälle läbi, siis on hea meenutada suvist nädalavahetust. Laupäeval oli niivõrd mõnus ilm, et ühel hetkel leidsin ennast Sadama viies aknaid pesemas, särk varmas, nahk märg. Oi-oi, kui mustad need aknad olid. Mõnus oli iga tõmbega vaadata, kuidas maailm majja sisse tungis. Ilmselt just sellest saigi alguse kaks päeva kestnud tõbi, mis veel praegugi pisut näpistab. Pühapäeval ei saanud üldse voodist püsti. Eile pidin hädaga tööle minema, aga peale piina ja kahe lehekülje täis kirjutatud teksti see midagi head ei toonud. Eile õhtul juhtus aga midagi täiesti hämmastavat. Pärast väikest uinakut ja Maru-Liisu järjekordset kokasaavutust tundsin end nii tohutult hästi, et hakkasin oma mõistuses kahtlema. Istusin aias pingil, tegin piipu, vaatasin puuoksi ja taevast ja muudkui imestasin. Olemine oli lausa suurepärane. Päris õhtuks tuli mõistus koos kahtlase enesetundega tagasi, aga hetkeline kirgastus oli kosutav.
Täna oli kah imelik olemine, aga talutav. Tarmo on tööl tagasi ja kohe oli tunda, et ei pea end vastu klaviatuuri ära lõhkuma.
Kõik vahepealsed piinad olid avansiks homsele, kui saab jälle kergemalt hingata. Sõidame Tarmoga Viljandisse kuulama ühe USA ülikooli õppejõudu, kes räägib maakonnalehtedest. Kestab õnneks ainult kaks tundi. Mulle meeldivad sellised kokkusaamised, mis pole üle organiseeritud. Saab laksu kätte ja koju minek. Näis, kas seekord ameerikmannilt laksu just saab, aga ju midagi kasulikku ikka kuuleb. Ja pealegi meeldib mulle vahelduseks töörutiinist välja saada. Mõtlesin, et jõuan Karksist vanemate juurest läbi sõita, aga ei jõua. See teeks päris suure ringi. Tööauto ka tagumiku all, peab igat kilomeetrit põhjendama.
Hea uudis on see, et mu siinse sõbra Priidu naine leidis töökoha. Nägin Priitu poes, säras nagu päike. Mõned plekid olid ka peal (käis päikese all puhkamas), aga muidu üsna ühtlaselt õnnelik. Väga tore, vahepeal tungis nende tööotsimine juba endalegi hinge. Ega see lihtne ole, kui ootamatult jääd koos naisega töötuks. Ju nüüd laabub kõik.
See imelik must plekk siin on Muri. Nii tuleb elada, mõnikord.