Ajalooline päev ajalooliste sõnumitega

Eile tuli meelde, et kohe saab aasta sellest päevast (oligi vist 5. juuni), mil Tallinnas pillid kotti panin. Vist oligi 5. juuni. See otsus tuli üleöö. Võtsin kohe puhkuse välja, et linnast minema saada, tulin Haapsallu Sadama viite, võtsin juba osa asju kaasa ja lihtsalt olin. Suure osa puhkusest veetsin Sadama viie hoovis päikese käes istudes ja raamatut kirjutades. Tundsin ennast nii hästi ja kuidagi vabanenult, et aeg-ajalt avastasin end totralt naeratamas. Ausalt.
Tallinnast ma kohe lahti ei saanud. Juunist juuli alguseni puhkasin (esimene suvine puhkus üle aastate). Siis tegin veel kuu aega tööd, sest Päevalehes oli puhkuste aeg ja polnud uudistetoimetust kedagi juhtimas ning alles augustis sain päriselt vabaks. 1. augustil tulin jäädavalt ära ja 4. augustist olin Lääne Elus tööl.
Hämmastav, kui kiiresti see aeg on läinud, aga vähemalt väga mõnus aeg on olnud. Oleks võinud aeglasemalt venida. Olen kirjutan selle aastaga rohkem kui kunagi varem. Nii artikleid, blogi, raamatuteksti kui ka muud soga. Valmis on saanud kaks raamatut, kaks on pooleli. Seega päris hea aasta. Nii et minu jaoks oli möödunud aasta juunikuu pöördeline, mida juuni suvise pööripäeva tõttu olema peakski.
Muudest asjadest niipalju, et täitsa sügis on siin. Tegelikult on mõnus, kui väljas tibutab. Õunapuud viskasid ka mõne päeva eest õied maha. Kuidagi teistsuguseks muutus loodus. Enne oli aias võimatu hingata. Õunapuud õitsesid koos sirelitega, mida on ka aias palju. Nüüd on ainult sirelid õitsemas. Haapsalus jalutades oli õitemeri täitsa pimestav. Nii sireleid kui ka õunapuid on peaaegu igas aias.
Ukseesine Väike viik on nüüd rahulikum, kui mõni aeg tagasi. Luikedel on kuramarineerimine läbi saanud ja elavad kuskil mujal pereelu. Ainult kaks paari luiki on viigile jäänud, need, kes kahel saarel elavad. Ilmselt on varsti oodata luigepoegi, sest üks luikedest istub kogu aeg pesal. Ma nende poegimiskalendrit ei tea, aga tundub, et ju ta seal munade peal istub. Eks me kõik :).
Seoses luikedega meenub, et avastasime Maru-Liisuga jalutades ühe viigiäärse maja aiast kolm suurt puust luike. Või olid plastikust, ei tea. No sellised kitšilikud jubetised. Mida küll inimesed mõtlevad, kui nad selliseid vidinaid aedadesse panevad. Omal on aia taga Väike viik, millel ujuvad elusad luiged. Eks selliste "nukudega" on vist sama lugu nagu päkapikkudega, mida inimesed oma aedadesse panevad.
Täna tööle minnes puudusid igasugused ideed, millest laupäevasesse lehte kirjutada. Nojah, paar valveideed oli, mida pole seni viitsinud või jõudnud teha. Aga siis sain hea teema, räägib ajaloost, väga-väga kaugest ajaloost. Selliseid lugusid on kohe mõnus teha. Ja võib kihla vedada, et kõik lehed tsiteerivad. Kõigile meeldivad sellised artiklid, mis on tore.
Ema just helistas. Sain sealt kah sõnumi ajaloo kohta. Ema käis oma isa pere juures Kambjas. See on pikem jutt, et seletada, miks ma kasutan sõnu "käis isa pere juures". Kokkuvõtlikult - ema isa ei elanud minu vanaemaga koos. See selleks, aga ema pärisisal oli kaksikvend, kes elas Inglismaal. Nüüd Kambjas käies tahtsid sealsed sugulased emale midagi kinkida, mis oli tema isaga seotud. Otsustasid kinkida kalevit. Ehk siis riiet. Selle kalevikanga saatis ema isa kaksikvend Suurbritanniast nii umbes 50 aastat tagasi. Riiet on hoitud nii, et see on nagu uus. Päris inglise kalev on selline mõiste, nagu näiteks gotlandi käi. Mõned asjad ja nimed käivad kokku ja näitavad selle kvaliteeti. Selline lugu siis. Saaks teha endale mantli, mis oleks sündides 50aastane.