Aknapesija kutsehaigusega Viljandisse

Kuna nüüdseks on suvi jälle läbi, siis on hea meenutada suvist nädalavahetust. Laupäeval oli niivõrd mõnus ilm, et ühel hetkel leidsin ennast Sadama viies aknaid pesemas, särk varmas, nahk märg. Oi-oi, kui mustad need aknad olid. Mõnus oli iga tõmbega vaadata, kuidas maailm majja sisse tungis. Ilmselt just sellest saigi alguse kaks päeva kestnud tõbi, mis veel praegugi pisut näpistab. Pühapäeval ei saanud üldse voodist püsti. Eile pidin hädaga tööle minema, aga peale piina ja kahe lehekülje täis kirjutatud teksti see midagi head ei toonud. Eile õhtul juhtus aga midagi täiesti hämmastavat. Pärast väikest uinakut ja Maru-Liisu järjekordset kokasaavutust tundsin end nii tohutult hästi, et hakkasin oma mõistuses kahtlema. Istusin aias pingil, tegin piipu, vaatasin puuoksi ja taevast ja muudkui imestasin. Olemine oli lausa suurepärane. Päris õhtuks tuli mõistus koos kahtlase enesetundega tagasi, aga hetkeline kirgastus oli kosutav.
Täna oli kah imelik olemine, aga talutav. Tarmo on tööl tagasi ja kohe oli tunda, et ei pea end vastu klaviatuuri ära lõhkuma.
Kõik vahepealsed piinad olid avansiks homsele, kui saab jälle kergemalt hingata. Sõidame Tarmoga Viljandisse kuulama ühe USA ülikooli õppejõudu, kes räägib maakonnalehtedest. Kestab õnneks ainult kaks tundi. Mulle meeldivad sellised kokkusaamised, mis pole üle organiseeritud. Saab laksu kätte ja koju minek. Näis, kas seekord ameerikmannilt laksu just saab, aga ju midagi kasulikku ikka kuuleb. Ja pealegi meeldib mulle vahelduseks töörutiinist välja saada. Mõtlesin, et jõuan Karksist vanemate juurest läbi sõita, aga ei jõua. See teeks päris suure ringi. Tööauto ka tagumiku all, peab igat kilomeetrit põhjendama.
Hea uudis on see, et mu siinse sõbra Priidu naine leidis töökoha. Nägin Priitu poes, säras nagu päike. Mõned plekid olid ka peal (käis päikese all puhkamas), aga muidu üsna ühtlaselt õnnelik. Väga tore, vahepeal tungis nende tööotsimine juba endalegi hinge. Ega see lihtne ole, kui ootamatult jääd koos naisega töötuks. Ju nüüd laabub kõik.
See imelik must plekk siin on Muri. Nii tuleb elada, mõnikord.